neljapäev, september 22, 2005

Tegelikult olen ma normaalne ja mingeid psühhedeelseid aineid ka ei tarbi...

Ja mateeria väsib ja kukub surnuna laest alla. Naelte kujul. Need naelad sulavad nagu mõnus vedel magus mesi, mis kleepub ja mis on pärnaõitest tehtud ja lõhnavad hästi (väikeste armsate mesilaste poolt) .
Naelad kleepuvad. Aga nad ei lõhna hästi. Nad lõhnavad raua ja talviste rongirööbaste ja industrialiseerimise järgi. Vere järgi. (teate palju veres rauda on?) Nad vajuvad kurikavalalt alla ja mina leban voodis ja vaatan, kuidas nad tulevad. Kiiret pole. Kiire on nendel varestel, kes lennata oskavad ja süüa otsivad. Mina ei oska lennata. Mina ei oska üleüldse midagi erilist (peale mõninga kummalise asise asja)
Naelad kleepuvad. Nad kleepuvad minu silmadele, aga ma ei pane neid kinni. Nii ongi ju huvitav, kas pole, kui sa näed, kuidas nad sulle ligi tulevad, salaja, külmad ja kadedad, et mina lennata ei oska. Nemad oskavad ja tulevad minu juurde ja tungivad silma ja kõrri ja kopsu ja...

2 kommentaari:

Liiliatydruk ütles ...

Väga hea, Tal!
Üle tüki aja midagi hingele...ma kujutan seda elavalt ette.

Ja võrdlused :)
Sa võiksid seda edasi kirjutada!

random hero ütles ...

jälle 1 vägagi imelik, kuid samas mõtlema panev lugu