„Siis järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab“
Sõpruse puiestee, „Kauge tähe valgus“
Sadas vihma ja lõi äikest ja üks sõdur vähkres tolmus. Maapind imas vee kiiresti, jättes tolmu kuivaks ja enda ainukeseks jäljeks silmalauge läbistava eredusega välgulöögid ja õudusunenäod.
Sõduri nimi oli Mutabor ja ta koges mõlemaid. Ta põikles unes välgulöökide eest, mis teda aina jahtides taga ajasid. Õnneks nägi ta nende varje, mis ilmusid sinna, kuhu nad järgmisena lüüa kavatsesid, aga välgulöögid oli kiired (kas saab välgul olla varje?) ja neil ei olnud ju varje, ja nad lõid ja lõid ja lõid, kuni ta ei osanud ega jõudnud enam põigelda ja keset selga pihta sai.
Mutabor ärkas. Tema selg oli läbimärg, mille põhuseks oli küll pigem vihm kui halvad unenäod, aga ta tundis ennast ebamugavalt. Ta lausus ühe lühikese palve, tõusis püsti, ringutas ja üritas meenutada, mida kuradit ta siin teeb. Pea valutas ja Mutabor üritas oma loogikariismeid kokku koguda. See oli raske. Informatsiooniräbalad ulpisid laisalt peas nagu prügi jões, mida ometi on põrgulikult raske kätte saada. Ainuke mõte, mida ta kinni suutis püüda, oli „madu“ – ja ei midagi enamat. Ta oleks nagu purjus olnud, ent oli ometi tema viimane nädal ja ta ei tohtinud ju ometi juua. Praegu on ju ometi tema paastuaeg, enne seda kui ta saab.... kelleks? Ta oli seda teadnud, aga praegu ei tulnud see talle meelde. See oli olnud väga oluline, väga tähtis, aga praegu teadis ta vaid uduselt ja ähmaselt, kes või mis ta oli ja seegi oli kahtlane, nii kahtlane.
Kas midagi üleüldse olemas oli?
Aga oota.
Mutaborile meenus, et ta oli peale ärkamist lugenud lühikese palve. See tähendas, et midagi oli peale tema olemas. Ta taipas alles nüüd, et oli seda kogu aeg oma luudes tundnud.
Ja nüüd meenus talle, kes temast saama pidi.
Ning siis ärkas Mutabor uuesti üles ja tema loogilised konstruktsioonid varisesid kenasti ja kaardimajalikult jälle kokku.
Seekord ta püsti ei tõusnud. Ta lebas selili kaljul ja vaatas virmalisi. Need tegid silmadele haiget. Kõik oli väga segane. Kaugustes möllas torm. Kajakad kisendasid.
Mutabori jalge juurde lendas üks lind. Või oli see madu? Või mõlemad? Äkki oli ta sinna hoopiski roomanud?
Äkki oli tema see lind? Ei tea, kas ta lennata mõistab?
Aga ei. Tema ei ole ju ometi augur. Tema ei ole lind-preester. Muidu saaks ta ju jumalaga rääkida, aga ta ei saa. Ta ei räägi ju. Või räägib? Äkki need kajakad on jumala saadikud ja torm ja virmalised jumala märk?
Aga äkki on ta madu? Lind-madu, selline hästi pika ja lookleva kaelaga kotkas, keda mõnikord vapikilbil näeb?
Lindmadu roomas/lendas tema seljale (aga ta oli ju ometi selili lamanud?) ja hammustas.
Valu oli nii kange, et Mutabor ärkas uuesti üles.
Seekord ärkas ta keset lõputa taevast. Ta langes ja lendas ühekorraga, vahet ei olnud, maad ei olnud, midagi ei olnud, oli vaid taevas ja tiivad ja lõputu joovastus.
Tuul rebis Mutabori juukseid ja Mutabor taipas, et temast on saanud augur, lind-preester, vahemees inimeste ja Demiurgi vahel, ei, veel parem, tema ooteaeg oli läbi ja lõpuks ometi oli temast saanud jumal, Demiurg ise.
Kõik oli tühi, oli vaid tema ja ta tiivad ja taevas.
Ent oot- kui ta oli jumal, siis kus oli tema maailm, mida ta saab valitseda see veerandtund, mil ta on jumal, enne kui ta hukkub? Ja miks on ta saanud uue keha? Need, kes said Demiurgiks, jäid ju ometi omaenese kehasse, ehkki nende silmades oli kauge, külm ja kohutav sära. Temal kasvasid aga seljal tiivad.
Mutabor-Demiurg vaatas oma keha ja nägi, et see oli tema enese keha, aga tema seljale oli tätoveeritud hiiglaslik lind-madu, kelle tiivad tõusid tema seljast välja ja taipas, et ta on ikka veel inimene.
Jumalast inimeseks tagasi kukkumine oli nii suur hoop, et ta loomulikult üles ärkas.
Omaenese telgis, seal, kus ta magama jäänud oli.
Alguses ei liigutanud ta sõrmegi, lihtsalt vaatas lakke, hingas rahulikult sisse-välja, mõtles asjade üle veidi järele, tõusis püsti, pani püksid jalga, vaatas end veel korra peeglist üle ja astus telgist välja.
Ning tõmbas siis noa välja ja vedas sellega kergelt ja kiirelt üle oma selja ning kuulis oma heameeleks vihast häält ning nägi, kuis tema rinnanahale roomas heraldilise kotka tätoveering.
„Lõpeta lollused, Mutabor,“ sisistas ta. Üsnagi vihaselt. „Ma ei taha sulle kurja.“
Mutabor noogutas ja tegi linnumao kõri juurde sisselõike. Aga seekord oli too raip kiirem ja põikles kõrvale ning Mutabor tundis oma rinnus omaenese noa teravat valu.
„Kurat võtaks, käitu normaalselt,“ vandus elukas ja vedis oma keha ümber tema käe ja ta suundus peaga Mutabori pea poole. Sõdalane ei tundnud äkitselt oma kätt ja nägi, kuidas nuga tema lõdvast peost peaaegu hääletult kukkus. Madu paigutas end üle tema suu ja äkitselt ei saanud ta enam hingata.
Ta tahtis öelda „palun..“ aga tema suust ei tulnud midagi. Ta langes põlvili ja üritas vasema käega noaga suhu hingeauku lõigata, aga nuga ei püsinud ka selles käes.
„Kas annad alla?“
Mutabor nägi silme ees väikesi musti täppe. Kui ta alla ei anna, kaotab ta varsti niikuinii teadvuse ja siis on ta niikuinii kasutu.
Ta noogutas.
„Väga hea,“ sõnas madu ja keris ennast tagasi tema rinnale. „Nüüd kuula“
„Esimesena pead sa taipama, et ma ei ole kuri. Kui sa sellest oled aru saanud, on pool selgitamistööd tehtud.
Teine asi on see, et Demiurg on, noh, ei tahaks küll langeda sellise sõnakasutuseni, aga ta on kuri. See on teine pool ja kui sa sellest oled aru saanud, võid lõpuks ometi üles ärgata“
Mutabor jõllitas madu üksisilmi.
„Sa valetad. Sa oled kuri deemon, kes tuleb painama minu uneöid ja laimad neis Demiurgi. Aga Demiurg on sinust vägevam. Demiurg võtab kõiki usklikke enda rüppe ja annab neile võlukunsti. Veelgi enam, Demiurg laseb kõikidel oma elu lõpul saada jumalaks, saadetuna tema enda õiglusest.“
„Kui demiurg vahele ei segaks, siis te elaksite kaks korda kauem,“ märkis deemon.
Mutabor kõhkles hetkeks. Tõsi ta oli, demiurglased ohverdasid oma elust umbes pool, et siis, kui aeg nende kätte jõuaks, nad jumalaks, Demiurgiks endaks, muutuksid. See kestis küll kõigest väga vähe aega, et kõik, kes Järjekorras olid, ikka oma elu jooksul jumalapõlve maitste saaksid, aga ikkagi, olla jumal kasvõi need üksikud hetked... Mutabor tundis oma kurgus viha selle kauge õnne, mida ta kogu elu oodanud oli, solvamise pärast.
„Mis on kakssada aastat elu surelikuna võrreldes veerand tundi olla jumal?“ küsis Mutabor, „Demiurg laseb meil kõigil järjest olla veerand tundi tema avataara. Kuis võib see olla kuri? Vaata, kuidas meie riik õilmitseb – ta on ainuke maailmas, mida valitseb tema jumal otse.“
„Meie riik? Esiteks, mina ei ole siit pärit.
Teiseks, ei tunne sa oma jumalat.
Kolmandaks, kui ma sind õigesti tean, siis pole ka sina siit pärit.“
Mutabor kahvatas. Ta häbenes tegelikult oma päritolu. Ta oli pärit uskmatu rahvakillu seast, kes olid viissada aastat tagasi Demiurgia poolt vallutatud. Ta oli olnud omamoodi andam, võetud uskmatute seast, sest... ta ei olnud päris kindel miks. Igatahes polnud see oluline.
„See pole hetkel oluline,“ vastas ta vihastunult.
„On küll,“ vastas madu. „Sa oled esiteks poisieas näinud ka nende elu, kes Demiurgi ei kummarda. Sa tead, et ka nemad pole kurjad. Või vähemalt teaksid, kui tahaksid. Ja sa tead, kuidas võimud neid kohtlevad.“
Mutabori silme eest käis läbi hulk juhtumeid oma varajasest lapsepõlvest, mida ta polnud varem mäletanudki. Laulud. Avalik hukkamine naela pähetagumise läbi valveohvitseriga vaidlemise eest. Nälg ja katk ja lindudest preestrid, kes seletasid, et kui nad hakkaksid demiurglasteks, ei võetaks neilt toiduandamit ja neid ravitaks. Värskelt püütud kalade lõhn ja kajakast preester, kes tema silma välja nokkis, kui ta tahtis neid enne kümnisevõttu puutuda.
Muidugi, kui ta oli sõduriks antud, oli silm terveks ravitud ja uus nimi antud. Ühesilmaline sõdur pole nii hea kui kahesilmaline.
Ja kajakad ei teeninud enam Demiurgi.
Ta raputas pead ja nägemused hajusid.
„Isegi kui see on tõsi, siis on Demiurgil õigus seda teha. Ta teeb seda nende endi hea pärast. Kui nad teda teeniksid, saaksid nad jumalaks ja peale seda surematuks. Muidu laguneksid nad lihtsalt kõduks.“
„Johaidii,“ imestas madu, „Sa ikka tõemeeli usud seda?“
Tekkis väike tühi paus ja siis madu jätkas:
„Mina muuseas isiklikult arvan, et ta ei jäta neid hingi alles. Ma arvan, et ta põletab nende elud ja hinged nagu küünlad ära, aga isegi kui ta seda ei tee, ei ole tal õigust panna süütuid kannatama.“
„Süütud kannatavad alati,“ mainis Mutabor, „See on neil veres.“ Ta ehmatas veidike enda sellise ütluse peale. See ei sarnanenud üleüldse sellele, mida usk õpetas.
Temaga oli vist midagi viga. Ilmselt ootuseärevus ja selle mao juuresolek olid teda muutnud.
Kestis vaikus. Veidike aega. Näis, nagu oleks madu mõttesse langenud.
„Paraku on sul õigus,“ ohkas madu viimaks, „Muuseas, kas sa tead sellist neiut nagu Taygete?“
Mutabori kulm tõmbus kortsu. Tegelikult oli tal sisimas selle teemamuutmise pärast hea meel. Madu rääkis liiga kahtlast, liiga ohtlikku juttu.
„Oli vist mingi üliku tütar. Isa aitas ta vist järjekorras ettepoole. Ma arvan, et ta on peaaegu kohe peale mind. Aga miks sa üleüldse nõnda teemat muutsid?“
„Ma armastasin teda kunagi,“ mainis madu mõtlikult. „Armastan praegugi, arvan ma.“
„Armastad? Sina?“ küsis Mutabor uskumatult.
„Mis on?“ päris madu. „Kas sa arvad, et ma näengi päriselt niimoodi välja?“
Mutaborile koitis veidi aja pärast.
„Sa oled võlur?“
Mutabor oli võluritest kuulnud. Ta ise oskas ka muidugi natuke, aga mitte selle tasemeni nagu need, kes uurisid universumi juuri ja vangistasid Maxwelli deemoneid, et lahingutes manada esile kibedat külma ja lõõmavat tuld ja teha muud kurja, näiteks...
„Jah, olen küll,“ katkestas madu tema mõttelõnga. „Kuna me oleme nii tihedalt seotud, siis ilmselt ei tasu mul seda varjata.“
„Aga ikkagi,“ muutis Mutabor uuesti teemat „Võib-olla me põleme pärast ära, aga ikkagi, me oleme veerand tundi jumalad.“
“Mkmm,“ tegi madu. „Ma tean ühte ema, kes tappis peale jumalakssaamist oma tütre. Kas sa tõesti usud, et ta oleks seda teinud, kui ta oleks olnd ta ise? Ma arvan, et Demiurg hävitab nende hinged kohe, mitte ei pane neid juhtpulti. Kas sa ei arva muide, et Demiurg oleks väga skisofreeniline jumal, kui ta oma plaane iga veerand tunni tagant muudaks?“
„Aga meid juhendab tema Jumalik Õigus,“ vaidles Mutabor. „See on Demiurgi üks otsesemaid avaldumisvorme ja see ütleb, mida me peame tegema.“
Madu naeris. Mitte kurjalt, aga rõõmutult.
“Ta isegi vihjab teile, kui palju teil tegelikult otsustusõigust on ja ikka te lasete endal tema ohvriks saada.“
„See kõik on segane,“ ohkas Mutabor, istus maha ja pani pea põlvede vahele, „Nii kuradi segane. Sinu jutus on mõte, aga ma olen lapsest saati Demiurgi teeninud. Ja paari päeva pärast saab see läbi. “
„Sa tunned ka teist elu peale Demiurgi teenri,“ meenutas madu, „Oled tundnud.“
„Mis kuradi kasu sellest kõigest on?“ oigas Mutabor. „Ma suren kuradi paari päeva pärast ja ma ei tea, kas ma olen elanud kogu oma elu vale järgi.“
Ta istus natuke aega ja kiigutas end edasi-tagasi.
Siis vaatas ta korra üles.
„Madu,“ sosistas ta, „Ega sina ei saa aidata?“
„Ei mina ega keegi teine ei saa murda lepingut sinu ja Demiurgi vahel,“ vastas madu talle. „See leping on jääv.“
“Miks kurat sa üleüldse siis mind ette võtsid?“ päris Mutabor vihaselt. „Miks sa ei lasknud mul rahus surra? Ma oleksin surnud täis ilusat lootust! Aga sina rikkusid kõik ära! Sina! See on sinu süü! Miks kurat pidid sa tapma selle, keda ma uskusin? Kas selline tõekuulutamine pakub sulle mingit haiglast ja perversset naudingut? Mis kuradi kasu on mul sellest tõest? Ma oleksin surnud täis lootust, kuid nüüd ma suren keset hirmu. Ja see ei muuda midagi. Mitte midagi! Miks, kurat võtaks, miks?“ Tema hääl oli tõusnud karjumiseni.
„Väga lihtne,“ vastas madu, „Ma imestan, et sa selle peale varem ei tulnud. Ma päästan Taygete.
Ma tapan Demiurgi.“
Mutabor ärkas üles.
*
Unenägu oli tal meeles sama hästi kui eilne päev – või õigemini paremini veel ja tekitas segaseid mõtteid. Ta ei olnud kindel. Demiurg oli olnud pea kogu tema ainus jumal ja käskija aga nüüd tuleb unenäos see madu, see deemon ja räägib nii, et kõik tema uskumused sassi lüüakse. See oli ilmselt deemon, püüdis ta end veenda, deemon, kes praegugi rüvedalt tema rinnal lebas ja rääkis valet.
Aga deemoni poolt räägitud asjad olid nii kummaliselt veenvad ja Mutabor ei suutnud neid ka päriselt unustada, isegi kui ta proovis. Nad tekitasid ärritava tunde ja sõid end tema ajusse sisse.
Et leida taas rahu, kutsus ta preestri. Tal oli omaenda isiklik lindpreester. Vares. Ta ei teadnud tema nime, aga ta kutsus teda lihtsalt „Vareseks“
Vile kostus kaugele läbi taevaste sfääride ja kostus linnu kõrvu, kes teadis, et see on Mutabor ja lendas kohale.
„Vares, ma olen segaduses,“ rääkis Mutabor rusutult, „Mind külastas täna öösel deemon ja ta rääkis mulle...“ Mutabori hääl katkes.
„Et Demiurg petab teid kõiki ja tegelikult ei saa te jumalaks?“ päris Vares.
„Noh... tegelikult... jah,“ vastas Mutabor hämmastunud selgusega. „Kuidas sa tead?“
„Esiteks on mõnedel minu varasematel jüngritel olnud sarnaseid ketserlikke mõtteid.
Teiseks, see on just see, mida deemon rääkida võiks.
Ja kolmandaks, see deemon on minu sõber ja meil on ühine plaan.“
Mutabor oli jahmunud. Samas, viimase päeva jooksul oli tema maailmaga selliseid pöördeid tehtud, et t oli sellega kergelt harjunud.
Ja tegelikult hakkas tal kergem. Ta ei saanud enam midagi teha. Ta oli üksi keset kõnnumaad, palvereisil, ja Vares oli tema ainuke side demiurgiga ja tsivilisatsiooniga. Ja Vares oli deemoni poolt ja see, mida tema usub, ei mängi erilist rolli. Viha oli kadunud. Hirm ja usk ja lootus niisamuti. Alles oli vaid tuim letargia. Ja natukene uudishimu.
„Aga miks, Vares?“ päris ta, „Sind ju ometi ei huvita Taygete saatus?“
„Ei,“ vastas too, „Ma ei usu, et madu suudaks demiurgi lõplikult tappa. Aga võib-olla suudab ta teda nõrgestada ja siis kasutame me juhust. Ma tahan saada vabaks. Mina ja veel mõned minu liigist oleme salajase revolutsiooni liidrid. Me murrame end Demiurgi orjusest vabaks.“
„Vares,“ vastas Mutabor, „Sa ei suuda seda kunagi. Te olete liiga nõrgad.“
Vares pani pea viltu ja vastas: „Kajakad suutsid seda. Ja papagoid. Ja kaldapääsukesed.“
„Vares, nemad tegutsesid koos,“ ohkas Mutabor, „Ja kandsid palju kaotusi. Ja pealegi on kajakad parimad merimehed, kaldapääsukesed parimad arhitektid ja papagoid parimad võlurid. Ja nad jäid sellest kõigest ilma, kui nad põgenesid. Nad jäid ilma mõistusest, Demiurgi annist ja nüüd on nad taas mõistuseta linnud.“
„Aga proovida võib,“ vastas Vares, „Sa ei kujuta ette, kui palju olen ma väsinud pikast elueast, silmakirjalikust Demiurgi teenimisest ja kõigest sellest surmast, millest ma aru saan. Mõistus on koorem. Demiurg on koorem. Orjus on koorem. Me tahame vabaks saada.“
Mutabor ei viitsinud vaielda. Kui maol õnnestub Demiurg tappa, siis saavad kõik linnud vabaks nii orjusest kui ka mõistusest, ehkki Mutabor ei mõistnud enam, kuidas. Ta oli väsinud. Ta igatses aega, kui ta võis heita magama ja usaldada ennast jumala hoolde, ise mitte hoolides. Aga kas ta saab usaldada end petise hoolde? Pealegi, see vähendas kuidagi jumala au ja headust, kui sa oled teda ja ta tegusid oma silmaga näinud.
Religioonist oli saanud rutiin ja nüüd, enne elu lõppu, oli see lõhutud. Mutabor oli eksinud ja segaduses.
Kuradile see kõik.
Mutabor jäi ootele.
Vähemalt oli tal nüüd keegi peale Varese, kellega malet mängida. Vares oli antud mängus üsnagi lootusetu, madu aga mõnusalt andekas.
Paar päeva möödusid kiiresti ja rõõmsalt. Ja siis sai ta jumalaks.
*
Demiurgi rinnal kihises midagi. See oli esimene asi, mida ta oma uue keha puhul tajus. Seejärel imes ta hinge infost tühjaks.
Loomulikult oli Demiurg palju kiirem kui madu ja palju targem kui Mutabor. Talle oli mao plaan vesiselge. Kuna madu on selle keha osa, siis saab ka tema jumalikust väest osa ja suudab teda tappa. Suudaks, kui ta oma äsjasaavutatud jumalikkusest veidi üllatunud ei oleks.
Demiurg heitis mao oma kehast välja ruumiliseks ja purustas ta. Siis sundis ta paarkümmend varest surema ja liikus tagasi oma jumalike plaanide juurde ega lasknud sellel väikesel vahejuhtumil end häirida.
Igapäevane rutiin ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar