Lagrange'i punkt

Nii umbes kuu aega tagasi oli mul selline draft

Mul on kusagil riiulis raamat, mida ma juba aastaid avanud pole, pealkirjaks "Kogu maailma märgid ja sümbolid." Mäletan, et mingi hetk tõin sealt välja arvu 50 sümboolika - tähistab teine inimese elus seitsme seitsmeaastase tsükli lõppu. Fraasi saab loomulikult humooriliselt tõlgendada, aga ma praegu jääks selle esialgse tähenduse juurde - nimelt see seitsmeaastaste tsüklite teema. Mälestuste püsivus on muidugi teada ja see teooria on mõistagi mudel ja vastab reaalsele elule põhiliselt sellepärast, et mina maailma sellest vaatevinklist kaeda otsustasin, ent siiski on mul tunne, et midagi selles peab paika. (või ma kujutan seda ette, teeb sama välja).
Ühesõnaga. Kaheksas klass oli absoluutne madalseis, üheksas klass oli parem, aga siiski selline ühtlane ja hall ja gümnaasiumist hakkas pihta selline sujuv tõus. Mäletan, et kunagi rääkisin Andeoraga sellest, kuidas ta tunneb, et elu läheb aina paremaks ja päiksetõus läeb aina varemaks ja kõik on hea. Ja nõustusin. Sest mul ei olnud ka seda tunnet, et varem oleks elu kuidagi parem olnud.
Nojah, nüüd on mul tunne, et see tunne on nüüd käes, samuti teatav paralleelsus umbes kaheksa aasta taguse ajaga- 22. eluaasta oli ikka suhtkoht madalseis, 23. näikse mõneti parem olevat, aga ei ole päris kindel.
Igatahes tundub mulle, et mingid asjad ja inimesed, mis/kes algasid nii gümnaasiumi ajal või kohe natuke pärast seda, on hakanud mu elust lahkuma.
Koorilaul ja Vennaskond tulevad kahe suvalise näitena parasjagu pähe. See blogi muide algas ka umbes siis.

Aga tegelikult on asi inimestes. Mul on tunne, et enamus inimesi, kes mu ellu sel perioodil tulid, on hakanud kuidagi vaikselt ära kaduma. Mingi hetk hakkasid kõik inimesed Tartusse kooli kolima, aga nüüd on kuidagi kohutavalt palju teisi Tartust lahkunud. Või muul viisil kaduma läinud.

Siis hakkasin kirjutama pikalt sellest, et kes ja kuidas ja puha, aga mingi hetk enam ei viitsinud, inimeste nimekiri läks liiga pikaks ja ma ei teadnudki, kas kedagi peaks mainima või ei ja sinna ta jäi.

Praegu ma ei teagi enam, mida sellest arvata.


Astronoomias on Lagrange'i punktid sellised punktid kahe suure taevakeha (näituseks Maa ja Päike) vahel, kus nende gravitatsioonilised jõud üksteist niiviisi ära tasakaalustavad, et sellesse punkti paigutatud väike objekt jääb paigale. Statsionaarseks. Stabiilseks.





Vist ongi nii. Et minevikust pärit impulsid on jõudnud vaibuda ja tulevikus tekkivad pole veel jõudnud mõju avaldada. Ja nii ma siis olengi. Floating in a most a-peculiar way.

Ja kas teate, siin Lagrange'i punktis pole sugugi mitte paha.

3rd level wizard

I Am A: True Neutral Human Wizard (3rd Level)


Ability Scores:

Strength-12

Dexterity-11

Constitution-12

Intelligence-17

Wisdom-11

Charisma-13


Alignment:
True Neutral A true neutral character does what seems to be a good idea. He doesn't feel strongly one way or the other when it comes to good vs. evil or law vs. chaos. Most true neutral characters exhibit a lack of conviction or bias rather than a commitment to neutrality. Such a character thinks of good as better than evil after all, he would rather have good neighbors and rulers than evil ones. Still, he's not personally committed to upholding good in any abstract or universal way. Some true neutral characters, on the other hand, commit themselves philosophically to neutrality. They see good, evil, law, and chaos as prejudices and dangerous extremes. They advocate the middle way of neutrality as the best, most balanced road in the long run. True neutral is the best alignment you can be because it means you act naturally, without prejudice or compulsion. However, true neutral can be a dangerous alignment when it represents apathy, indifference, and a lack of conviction.


Race:
Humans are the most adaptable of the common races. Short generations and a penchant for migration and conquest have made them physically diverse as well. Humans are often unorthodox in their dress, sporting unusual hairstyles, fanciful clothes, tattoos, and the like.


Class:
Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive study to create their magic. To wizards, magic is not a talent but a difficult, rewarding art. When they are prepared for battle, wizards can use their spells to devastating effect. When caught by surprise, they are vulnerable. The wizard's strength is her spells, everything else is secondary. She learns new spells as she experiments and grows in experience, and she can also learn them from other wizards. In addition, over time a wizard learns to manipulate her spells so they go farther, work better, or are improved in some other way. A wizard can call a familiar- a small, magical, animal companion that serves her. With a high Intelligence, wizards are capable of casting very high levels of spells.


Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail)




Detailed Results:

Alignment:
Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (24)
Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (19)
Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (24)
Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (19)
Lawful Evil ----- XXXXXX (6)
Neutral Evil ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Chaotic Evil ---- XXXXXXXX (8)

Law & Chaos:
Law ----- XXXXX (5)
Neutral - XXXXXXXXXXXX (12)
Chaos --- XXXXXXX (7)

Good & Evil:
Good ---- XXXXXXXXXXXX (12)
Neutral - XXXXXXXXXXXX (12)
Evil ---- X (1)

Race:
Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Dwarf ---- XXXX (4)
Elf ------ XXXXXXXXXXXX (12)
Gnome ---- XXXXXXXXXX (10)
Halfling - XXXXXXXXXXXX (12)
Half-Elf - XXXXXXXXXXXXX (13)
Half-Orc - (-2)

Class:
Barbarian - (-2)
Bard ------ XXXXXX (6)
Cleric ---- (-4)
Druid ----- (0)
Fighter --- (0)
Monk ------ (-19)
Paladin --- (-21)
Ranger ---- (-8)
Rogue ----- (-2)
Sorcerer -- (0)
Wizard ---- XXXXXXXX (8)


Sisuga postituse teen varsti ka. Vist.

Ja armastus on igal pool?

Kurat küll, see kummitab praegu.



Taevas hahetab. Ma olen oma voodis ja kirjutan blogi. Tulen just pikendet klassikokkutulekult. See oli... veider. Mõneti ka vestlus inimestega ja nägemine, mis oli nende jaoks normaalne, kuhu nemad olid jõudnud või kust tagasi tulnud. Ei, ma ei kahetse, praegu lööb mingi romantism välja, nagu ülalolevast laulust näha.


Romantika vastu on glämm-rokk päris hea vastumürk - on piisavalt musikaalne ja sisaldab sarnaseid ideid, samas on temas piisavalt tehtust ja kunstlikkust, et vaktsiinina mõjuda. Teatav üleolev hoiak ja kogu romantismi kuradile saatmine.


You gotta make space for the homo superior. Ma tegelikult übermenschi ei usu, see, miks ma selle tsitaadi välja tõin, jäägu igaühele koduseks ülesandeks.

David Bowie'st te selle lauluga ei pääse, ma arvan, et panen teda järgmisse postitusse ka. Ta on viimasel ajal mu lemmikartistiks muutunud.

Ma olen mütoloogilisest talvest lõpuks ometi üle saanud. MItte küll sellel määral, et ma tulevat talve ei kardaks, aga septembrit ootan juba küll. Enam ei näri Fimbulsvinter kukalt, saab suve nautida ja puhata, kuivõrd edukas see on, on iseküsimus. Ma tegelikult tunnistan, et ma ei oska siia postitusse midagi sisukat kirjutada, aga tagides kajastub küll see, mis viimasel ajal mõtteis ja olemuses olnud -elik lugege tage, kui oskate.

Larpi korraldan ka. Millegipärast on see kuidagi eriti taustal praegu. Kõik on tegelikult taustal, ei olegi mingisugust esiplaani. Peaks mingi hetk võtma julguse kokku ja selle plaani tekitama, aga kurat teab, kas see välja tuleb.

(kui te tagidest arusaamiseks tahate teada, misasi on aks, siis see on see asi lava külgede peal, mille taga näitlejad varjus on, enne kui lavale tulevad)

Ta raip keeldub mul laskmast niipalju tage postitada. Panen nad siiski siiasamma kõik täies mahus.


KELL KUUS HOMMIKUL, APOLLON JA DIONYSOS SÕBRALIKULT NÄE ULATAVAD TEINETEISELE NÜÜD KÄE, UUS-SOODOMA ISESEISVUSMANIFEST, TERVE MAAILM ON AKS, NOT GAY AS IN HAPPY BUT QUEER AS IN FUCK YOU, SKOLKA LET SKOLKA ŽIM, MUUSIKA JA MUU DIONÜÜSIA, MATEMAATIKA JA MUU APOLLOONIA, PANEME KÕIK TAGID SIIA MIS PÄHE TULEVAD, ERUDIIT ELEVANDILUUST TORNIS, PROJEKT OMNIGLOTT, MIS MÕTTES PÄEV, TARTU MU ARM, THIS IS MAJOR TOM TO GROUND CONTROL, ZEN-SUVI, NOORE ELU MÕTTETA MAHAJOOMINE, AN ETERNITY IN AN HOUR, SIIS HÖDR JA BALDR HROOPTRI TALUDES ELAVAD SÕPRUSES -ONS SEE TEILE SELGE?, KOOLIPOISID, SÜGIS KÄIB KLAARIMAS PÄID, KLOUNAAD KAHEKSAS VAATUSES, SALADUS ON SINULIK, ARMASTUS ON SURNUD AGA TÄNA ÕHTUL ON MEIL MUSTEM KUI MUSTEM KUI MUSTSÕSTRAVEIN

Kevad on kurnavalt

Alustuseks lihtne viktoriiniküsimus: mis on ühist järgmistel lauludel?





Talv on läbi ja käes on Suur Suvi. Tegelikult oli ta läbi juba mai alguses, aga nagu näha, pole ma vahepeal sisuliselt bloginud, olen seda kohta siin vaid salmiku ja teadetetahvlina pruukinud. (kui ma räägin Talvest, siis ma mõtlen Mütoloogilist Talve, mis ei olnud ainult meteoroloogiline nähtus vaid hõlmas ka muid tumedaid sündmusi) Mari kirjutas vahepeal Mütoloogilisest Kevadest ja mõtlesin minagi sellele reageerida, aga nüüd on juba mõistagi hilja, pööripäev ja jaangi läbi ja suvi täiega käes.

Kevad on kurnavalt ihar,
suvi on liig ennast täis.
Talv täis on salaviha,
sügis käib klaarimas päid.
-Arvi Siig
Olgu froidistliku tõe huvides mainitud, et kirjutasin ülemise salmi esimeseks reaks alguses "Kevad on kurnavalt igav", enne kui viga märkasin; tõik, mis on järele mõteldes sügavalt antifroidistlik: iharuse asemel igavus (ja spliin, tõenäoliselt). Ei olegi ma kevadel aasal lakkamatult keppiv kitseke, vaid hoopis kontoris,kus vaevu kord saja aasta tagant tuuleõhk puhub, istuv paberitega ärabalsameeritud muumia, keda suurte töömassiivide tagant näha polegi. Või midagi. Igatahes olin ma nüüd kohatult rõve, mille eest vabandan, ja liialdav pealekauba, kuigi kes see nüüd enam ikka mäletab, mida kuradit ma kevade tegin, nii et võib-olla oli ka igav kevad.

Ilmselt seletab mu mäluauku kevade suhtes see, et praeguseks on kevade ja minu vahel sessi eepilised mõõtmed, millest ma olen üle jõudnud ja seega Kangelane olen.


Mis puutub kontoris istuva muumia-routine'i, siis see võib see suvi veel tõeks saada - nimelt kandideerisin ma meeltesegaduses Ühte Firmasse praktikandiks - umbes praeguseks peaks teada olema, kas ma selle koha sain või mitte - telefoniaku on igatahes tühi ja postkasti pole ka vastavasisulisi sõnumeid laekunud.

Ausalt öelda pole ma enam kindel, kas ma seda kohta tahan või ei.


Mõtlen, et oleks kohane kirjutada veel ka jaanist ja sellest, mis siis toimus, muust elust-olust ja üleüldse oma vaimsest seisundist, et Sa, armas lugeja, (a propos, saatsin jaanipäeval ühele noormehele purjuspäi sõnumi, kus ma kasutasin sõnas "sina" suurt esitähte ja enda mälu järgi täiesti korrektset grammatikat - oleks ma veel enam joobes olnud, oleksin ma ilmselt Teiele ja ees-ning isanimele üle läinud, peale selle olnud veel kolm korda sentimentaalsem ja teinud ühe trükivea), teaks, kas ma olen rõemus kut pilvekene sinitaevas või hakkan meeleheitest kirvega kõiki maha tapma. Jaanist kirjutan hiljem, meeleolu on selline üsnagi rahulik, sest saab üle tüki aja puhata ja muu elu-olu peab ka järgmisse posti vististi minema.

Tontide eest taganejate sõdurite laul

Üldiselt võiks kirjutada ju ka omaenda elust, paraku aga jäi hetkel silma see, et internetist ei saa kätte Uku Masingu pealkirjas nimetet luuletust, ainult ühes kohas on ja seegi on poolik variant- häbilugu ju, mistap võtsin nõuks ta üles lüüa.

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Meie hobused kronud ja tydind, meil kondile kajaks on kont,
mõõgad roostetand aga me syda on muistendi tõrvane lont.
Varbad purunend kivide vastu ja keha on kibelev haav,
syda kaotava maleva vettind on verega lahingukraav.
Pillid auke on kulund täis ja lauludki tolm tapab eos,
aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos.
Metsad põlevad kuklate taga ja lõõmendab viljatu nurm,
seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas Surm.

Aga oleme viimased kaitsjad, pillepuhuv ja närudes salk,
need, kes laastavad tonte eest väljad, ega teagi, mis töölise palk,
Inglitiibu kyll ihaldab retkel Su orjade jonnakas ind,
aga kinni ei pidada suuda eal meie, oh õnnistus, Sind
Valget ootame vahelgi Laeva, lõppev leekides järel on sild,
teame hästi, et tuhaks saab pea ka talade viimane kild.
Ainus sõber on rada ja rõõmuks, et pagenuil käes juba maa,
aga sellest ei nukrust, ei leina, et seda me näha ei saa.
Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell,
kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell.

Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul,
sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala jäädaval puul.
Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu ei last,
ainult sinetav laotuseveer, selg Valgele Laevale mast.
On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik
ja me silmades peegeldub suur kõrbe taganev Jumalariik.

-Uku Masing

PS: A propos, Masingu ja Ristikivi kirjavahetus.

Kuulutus-kuulutus

Warning: contains me.

(tegelt ma ei kujuta ette, kes seda siit lugema peaks, kes seda facebookis juba ei teinud ja kes Tartus elab ja nii väikse reageerimisajaga siiski kohale tuleb. siiski. paneme kirja, kahju ta ei tee.)

Jesus was a gay black hippie Jew

Some say he was a secret Buddhist too...

Näe, selline lugu on igastahes.
Kirjutan siis praegu seda, et lihavõtted on ja puha. Ma pole kindel, kas lihavõtted kestavad ka siis, kui ma selle posti valmis saan, aga igastahes on praegu esimene ülestõusmispüha. Jah, too kristlik asi. Mingi elevus on sees, ehk on asi kultuuriruumis või selles, kuidas rääkisin ühe õigeuskliku tuttavaga, kes pingi peal suitsu tehes rääkis, mida ülestõusmispühad temaga teevad.

Igatahes olis lihavõtted siis, kui ma seda postitust alustasin, ja oleks igati kombekas see postitus enne järgmisi lihavõtteid ära lõpetada ja ma ei kirjutagi siin sellest, kuidas mina, ometi küll mitteusklik inimene, tunnen teatavat elevust, aga Zavoodis käituvad kõik nagu oleks täiesti tavaline laupäevaõhtu ja kultuuriruumis õhkuv Vaim mõjuks otsekui ainult minule ja kui veider see kõik on.
Näe, ütlesin et ei kirjuta, aga tegelt hoopis kirjutasin. Oih.
Esimesel ülestõusmispühal tegime "Meistri ja Margarita" seriaali maratoni. Leidsin, et see oleks selleks sobiv aeg.

Tegelt on praegu olla suht kena ja näib, et asjad on mitmel põhjusel tegelikult vist kombes ja ilusad.
Esimest ei taha ma nimetada, sest kardan ära sõnuda, aga paistab, et temaga on nii nagu peab elik siis läbi ja saan edasi liikuda.
Teiseks teeme me Uru Noorteteatri ja Teatritehase kokkupõrkel 12. mail Peetri juhtimisel üht klounaadipõhist asja, mis näikse päris kena tulevat - tulge vaatama ja loopige tomatitega, kui leiate selle kohase olevat.
Kolmandaks mängin ma järjekordselt ühes tükis mooki, varsti kohe lähengi õppima, kuidas efektselt kere peale saada ja anda.
Ja neljandaks peaks selle kirjutamise ajaks Dani ja Ally juba veerand tundi Eestimaa pinnal olema.

Muretu nooruk Arkaadia teel

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.


Ristikivi läheb viimasel ajal hirmsal kombel peale. Luule just, romaane pole ma talt lugenud, häbi mul olgu ja saba tulgu.



Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.

Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.


Seep see nüüd on. Kirjutasin selle postituse alguse umbes nädal aega tagasi, kui oli tunne, et tagasi minna ei saa, edasi minna ei oska ja paigalseismisest on to jedosta. Nojah, võimalik on, et asjad on muutunud. Võib-olla on võimalik ka edasi minna, käisin eile ühes kohas, kus tuli mõte-idee ehk suveks ühte kohta praktikale minna. Kui ma sinna saaks ja see välja tuleks, ehk aitaks. Võib-olla ka mitte, aga võib-olla on asi proovimist väärt, peab mõtlema.
Iseasi, kas nüüd mingisugune potentsiaalne asjade edasiminek karjääris tähendaks mingisugust maharahunemist ja rahulolu või oleks selle jaoks tarvis ka mingeid arenguid mu eraelus -see on nüüd küsimus, millele ma praegu vastata ei oska/viitsi/taha. Selles suhtes tuleb ilmselt lihtsalt silmad lahti hoida ja jätkata teatavast isikust ülesaamist, samal ajal kui nõme kevad näkku paneb. Nojah. Nii ta läheb.





...saaks ookeaniks umbne vanglakaev.

Vein

Esmalt see, et Ally, ma jäin küll päevaga hiljaks, ent palju õnne sulle sünnipäevaks ikkagi. Keeruline ütelda, mis see on, mis mulle su juures meeldib, aga yeah, lahe oled ja ole edasi. Also, I dig your comic I just found.

***
Teiseks see:

And that might be applied to him which is recorded of Socrates, that he was able both to abstain from, and to enjoy, those things which many are too weak to abstain from, and cannot enjoy without excess. But to be strong enough both to bear the one and to be sober in the other is the mark of a man who has a perfect and invincible soul, such as he showed in the illness of Maximus.

-"Meditations", Marcus Aurelius, oma isa kohta

Üldiselt ma nüüd väga ei ütleks, et olen "man who has a perfect and invincible soul", kuigi püüelda sinnapoole ju võib. Aga mis puutub nüüd enese tagasihoidmisesse, siis seda ma katsun ühes kitsas valdkonnas nüüd nii kuu aega teha - leidsin, et aprillikuus hoidun alkohoolsete jookide tarbimisest. Ärge muretsege, põhjused pole mitte ideoloogilised vaid tervislikud- asi lihtsalt selles, et võtan üht ravimit, mis maksale mõjub ja leidsin kasuliku olevat vähemalt ses asjus maksale pisut puhkust anda. Aga noh, tagasi hoidmises ei tasu ka muidugi liiale minna.

Kord ütlesin, et ära mulle enam veini too,
vein kobarate veri on ning verd ma ju ei joo!
Taat-mõistus küsis kohe: "Kas sa tõtt nüüd räägid?"
"Ei, ma vaid nalja pärast jutustasin selle loo!"

- Umar Hajjam, tõlkinud Haljand Udam

elik siis (toidu kõrvale) joodava veini ja siidri kõrvale kavatsen erandi teha. Pole kole ammu siidrit-pannkooke saanud, ehk teeb aprillis selle nalja ära. (kõrvalolevalt pildilt on siis näha, kuidas mul ei ole "perfect and invincible soul", kui ma juba pannkookidegi kiusatusele vastu ei suuda panna; aga noh, see mingu siis selle "able to enjoy without excess" alla).

Õigeusklikel ja muudel peaks praegu vististi paast kestma - eks see lähe vist sinna teemasse, aga sellest ma vist pikalt ei pajata.


***

"Mõned ütlevad, et sul on vedanud, et Beier sulle kunstiajalugu ei andnud, aga minu arust on pigem just vastupidi- sa oled nii paljust ilma jäänud."

Lugesin Terry blogi. Tundus kuidagi elus olevat. Ning jah, see Beieri teema. Ma räägiks sellest, kuidas mingid gümnasistid kuidagi elusamana tunduvad, aga siis ma peaks endaga vaidlema, kas see on üleromantiseeritud kräpp või mitte ja paar posti tagasi ma juba tegin seda ja ausõna, enam ei viitsi; aga ehk ongi asi õpetajates? Et nemad hoiavad elusana? Kes teab.

Huvitaval kombel on see, kes oli mu kevadelootus, kui lehed langesid (ja kõik hinged, kes on rändamas nii maa kui vete pääl, neid kuulen üle lendamas ja lume hele hääl, sa puhka vaid, sest terve ilm on peagi ärkamas) päris kevade tulles kuidagi taandunud. Või siiski mitte? Või kuidas seda mõista, kui järgmise kena näolapi ilmumisel suundub mu tähelepanu viimasele? Vahet muidugi pole ja enda sildistamiseks olen ma ikka veel liiga teismeline. Ja iseenesest on mitme sümpaatiaobjekti olemasolu ju täiesti võimalik, n'est pas?
***
Vaikselt nikerdan selle probleemi kallal, mille S.L. mulle andis. Ega ma palju pole taga tegelda jõudnud, aga tunne on selline, et kõik lihtsad ideed on juba S.L. poolt ära proovitud ja keeruliste jaoks pole ma piisavalt hardcore. (see, mis ma alguses mõtlesin, ei puutunud üleüldse eriti asjasse ja kasu polnud tast ka) Mingid ideed ju on, kuidas seda probleemi rünnata, aga need jäävad kuidagi ideede tasandile. Mõtlesin näiteks, et ehk on diskreetsest/kiirest Fourier' transformatsioonist kasu, probleem on aga selles, et sellest olen ma ainult vaevu-vaevu kuulnud ja ei kujuta hästi ettegi, mida see tähendab. Siis mõtlesin mingeid asju kahendsüsteemis kirjutada ja vaadata, kas mingid asjad näevad nüüd eriti ilmsed välja. (vastus: ei näe). Siis mõtlesin niisama väikeste variantide kallal nakitseda ja mingeid mustreid leida-tekitada (ei leidnud). Siis mõtlesin reavektoreid/nende hulki kujutada graafi tippudena, kus siis servad oleksid eee....midagi vastavat. Nojah, on mõned ideed, mis ei näi kuhugi viivat - eks tuleb sel asjal marineerida lasta ja vaadata, kas ehk minu alateadvus sünnitab midagi eriti geniaalset.
***
Huvitav on see, et kuigi olen avastanud, et läbi readeri loeb mind 21 inimest, rahvaloendusele reageerisid neist seitse ja kaks tükki on ütelnud niisama, et nad loevad, ülejäänud on siis järelikult botid, häbelikud, töötavad KaPos või on muul põhjusel vaiksed.
***
Täna murran lauludega jälle omaenda tavasid -seekord läheb jälle kaks eri esitajat. Mõlemad on samas üsnagi sarnase tooniga keldi rahvalaulud, sestap pole minul sest lugu. Umbes poolte jaoks teie sest on see kõik kindlasti ülemäära lääge, teie ärge kuulake.


Mulle tõtt-öelda tenor kui häälerühm väga ei meeldi, aga ma vaatasin nüüd tükk aega youtube'ist erinevaid variante ja leidsin, et need esitused, kus bassid/baritonid laulavad, ei ole selle üldse selle intonatsiooniga, mida ma siin postituses väljendada tahtsin, nii et tenor jääb.

Mis naishäältesse puutub, siis selle jaoks on Sinead O'Connor.

Larbitemaatiline emohala

Nii. Umbes kuu aega tagasi tegin Allyga koos ühte larpi. Minu isiklik mulje sellest oli umbes selline, et kuigi see ei olnud selline larp, mis läheb rahva mälusse legendaarse mänguna, millest aastaid ja aastaid hiljem heldinult pajatatakse ja mis läheb inimeste larpide top kolme sisse, oli see ikkagi väga korralik käsitöö. Selline neli pluss, viis miinus või isegi viis, lihtsalt viis pluss või kuus mitte.
Foorumis inimesed muljetasid küll, aga mitte nii palju, kui mulle meeldinud oleks- suusõnaliselt rääkisid nad igatahes küll kenasid kiidusõnu. (või siis Hoari puhul seda, mis talle ei meeldinud, aga see, nagu me vististi nõusse jäime, oli maitseküsimus). Ja mõtlesin mina, et kole küll, tahtnuks ma ju saada eesti larparite kogukonna seas feimi ja sulli kui lahedate larpide tegija.

Praegu tulin kõrtsist, kus kohtusin Kõustiga ja leidsin nüüd, et asjata muretsesin -seal larbil (kus oli kohal vist umbes viisteist tegelast) olid kohal üle poole eesti aktiivlarparitest - nendest, kelle käest ma selliseid hinnanguid saada võiks, nägid juba enamus ära, mida me oskame.

See on nagu juba olukord mingis filmis või raamatus, mida Vahur mõnas, sest seal räägiti, kuidas Eestis on viis satanisti ja kolm neist on ühes bändis.
Kui Eestis on kakskümmend viis larparit ja viieteistkümnega neist juhtun ma kuus vähemalt korra Zavvis koos jooma, on eesti larbindus anekdoot - umbes sama jabur, ainult et päriselus.

Andeoraga paar aastat tagasi rääkisime korporatsioonidest - ja nagu ta mainis - miks minna korporatsiooni, kui sa juba kuulud subkultuuri - rollimängijate sekka. Vot, nüüd on subkultuuris järel vahest kakskümmend viis inimest; ja see pole subkultuur vaid sekt, sõpruskond või laiendatud dräguniseltskond. Larbiring selline.


Tõsi, vahepeal näeb rohkem inimesi ka - näiteks "Tule ja jää laul" ning "Kohtumine maamõisas", aga see tundub kuidagi episoodiline juhtum, kus vanem generatsioon aastas kaks korda ärkab ja larbile läheb; ülejäänud aeg aga, vähemasti minu tagasihoidliku mulje kohaselt, ootab too kurikuulus vanem põlvkond norinal magades pensioniiga, ja mina (noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees, teeb veskikivid teravaks ja lööb aknad puhtaks, säravaks) ja minu kolm sõpra peame eesti larbi eluspüsimiseks rabama (hüperbool, ära võta tõsiselt).

Noh, nüüd vaatasin ma tegelikult Sisalikust viimase aasta larpe, tundub, et ma tõepoolest liialdan ja maalin tonte seinale.Eelmine aasta oli ikka vanema generatsiooni poolt tehtud larpe ka. Samas, kui rangelt 2011 aasta larpe vaadata, siis jaanuaris polnud ühtegi, veebruaris oli Jää ja Tule laul III ja Varjutuul II, märtsis oli Üksildane Oktoobriöö II (yay, look at me!), aprillis tuleb Ardose alkeemikud ja Juunior. Maikuus on vist Fyerellal ka maha hõigatud, peale selle on too Kuigatsi kuningas ja Hiline Lõikus. Saatuse Rajad peaks ka mingi hetk vist tulema.
Kokkuvõttes on kaks tükki n.ö vanemalt põlvkonnalt ja seitse minu omalt. Kuidagi klaustrofoobiline tunne tekib. Ja see generatsioonide teema on ka üks segane värk ja kindlasti ma nüüd rämedasti stereotüpiseerin ja teen inimestele oma lahmimisega liiga.
Siiski niiviisi julmalt üldistades võib vist ütelda, et on vanem generatsioon, kes end vahepeal kollektiivselt liigutab, keskmine generatsioon, kes teeb mänge, millest võtab osa miskipärast ainult keskmine generatsioon ja noorem generatsioon, keda pole olemas. Sest piikse ei tule praktiliselt üldse peale. Janoh, siis on VG ja taaskehastajad ja muud kaklejad(nende kategooriate kokkusulatamise pärast saan ma niikuinii mingisugusel hämaral tänavanurgal nüristatud mõõgaga peksa), kelle tegemistest ma väga ei tea ja kes vist käivad umbes Jüriööl (näe, Jüriöö läkski meelest ära ülal) ja muul sarnasel. Tegelt on ju lahinglarbid klassikaline rollimängurite taimelava, kõigepealt läheb poisike (räme seksism, tean ja vabandan) mõõgaga peksma ja mõne aja pärast avastab, et rolli on ka lahe mängida. Aga neid kaklejate seast tulevaid noormängijaid pole ma nagu eriti märganud.

Mingi hetk käis Sisalikust läbi mingisugune aktiivmängijate andmebaasi teema. Mulle see päris meeldiks - kas või sellepärast, et näeks, kui suur on larparite hulk, kes ennast aktiivseks loeb ja siis teaks, kas on põhjust minu kombel hädakisa tõsta või olen ma lihtlabane paniköör.

Lõpetuseks laul Kangelasest, et liiga virisev post ei saaks.

Ülelugemine

Ma nii üle paari aasta ikka teen seda - loen sellise hästi naiivse ja primitiivse meetodiga oma blogi lugejaid üle, et teada saada, kes kurat mu blogi loeb. Mõtlesin seda näiteks nüüd teha.

Ehk siis, kui te seda blogi vahetevahel ikka loete, andke endast kommentaariumis teada. Midagi ilusat/koledat võite ka ütelda, kui tahate.

Ja selleks, et piinlikum vastata oleks ja seetõttu statistika vigane saaks, panen laulu ka



Pärast võtan teist normaalhälbe ka.

Taliesin That Was

Mul on viimasel ajal (ja tegelt ilmselt ka mitte nii viimasel ajal) olnud selliseid, kuidas seda nüüd ütelda, kohtumisi. Vanade Taliesinite/Toomastega (ei, see siin ei tähenda slash-pairingut; see tähendab mittevälistavat võid). Või tegelikult nooremate Taliesin/Toomastega. Veider värk igastahes, mõned nimetavad neid mälestusteks, aga mina pean special olema ja neid nimetama kohtumisteks iseendaga.
Mõtlen seda, kui ma äkki puutun kokku mingisuguse kultuurilise või mittekultuurilise asjandusega, mis mulle mingil eluaastal eriti korda läks.

Näiteks Dagö - siin kõrval on selline vidin, mis viitab mingitele teistele postitustele mingeid muis blogides ja vähemalt praegu on seal murca blogis postitus päälkirjaga "pärlid mis pihlakapuust neil". Mõtlesin, et tean ju küll, too on too Dagö laul, oli teine päris tore ja puha, väikese guugeldamise abiga leian isegi üles koha, kus seda pisut kuulata saab. (Dagö kodulehel siis, loo nimi on Maantee) Kuulan pisut ja leian äkki, et see on enamvähem ainuke Dagö laul, mida ma kuulata saan - seda albumit mul nimelt ei ole ja ma ei ole seda lõpmatuseni kerinud. Tõesõna, on lugu, mis kunagi tundus selline huvitav ja tark ja igasugu viiteid pilduv ja sind üldse mitte lolliks pidav; ja nüüd - noh, ma tean seda enamvähem peast ja ta on sihuke igav, äraseeditud värk ja ei paku mingisugust vaimset üllatust või pinget. Ülekuulamise asi, hirmus värk, ei saagi neid lugusid enam tõsiselt võtta.
Dagöl tuli vist mingi uus plaat ka välja, aga ma ei tunne Dagöga enam sellist sidet nagu kunagi varem ja täenäoliselt ei osta ka seda. Paradoksaalne värk igastahes - ei taha bändi uut plaati kuulata, sest vanad lood on liiga äraleierdatud.

Aga tegelikult tahtsin ma siin rääkida sellest, kuidas ma olin miskisugune teismeline (ma isegi ei mäleta täpset vanust, pakun nii umbes 15-17?) ja kaifisin täeiga Dagöt ja leidsin, et sealt on eesti rahvale ja inimkonnale avaldunud Tõde, Elu ja Tee ja kuulasin teda igal võimalikul hetkel. Seostub just eriti maal verandal istumise, kirjutamise ja seal kätekõverduste tegemistega (don't laugh) ja Haapsaluga. Haapsalu on huvitav koht, ka väga tugevate assotsiatsioonidega, ja igastahes pole ma seal enam ammu käinud ja mul on tunne, et need assotsiatsioonid ei vasta enam niiväga praegusele reaalsusele, ma kardan, et olen liiga suur. Ma arvan, et see on selline omamoodi võti kellegi juurde, kes on umbes 17 aastat vana, minust tunduvalt romantilisem ja, pange tähele, minust tunduvalt looduslähedasem ka. Nii põhikooli-gümnaasiumieas uitasin ma ikka mööda talu ümber paiknevaid põlde ringi (tegelt küll harilikult oli see üks kindel trajektoor, selline hea automatiseeritud kõnd, sai hästi omi mõtteid mõlgutada, ilma et peaks pead murdma, kuhu nüüd minna) ja leidis, et mingisugused loodusvaated siin, seal ja igalpool on ikka niivõrd kole ilusad, et neid peaks fantasyromaani sisse panema just selle koha peale, kus head pahadel õilsasti ja ilusasti koljusid sisse löövad. Võinoh, et igatahes peaks seda hetke kuidagi jäädvustama ja puha - mitte ainult et oh ilus hetk, oh viibi veel, vaid kohe kenasti igavikku raiuma.

Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.

Meeletust sõõmust, teate küll.Kuigi aja jooksul toimus selle meeletu sõõmuga mingisugune inflatsioon või midagi, võib-olla peaks ma lihtsalt rohkem looduses ringi käima. (mitte praegu, mul on sellest mütoloogilisest talvest totaalne siiber ja ma ei kavatsegi mitte temast imalromantilisi looduspilte mällu koguma hakata)

Kui ma olin umbes kuusteist, meeldis mulle Kristiina Ehini luule. Sihukene puukallistaja värk. Mõni aeg tagasi sattusin raamatukokku, leidsin ühest nurgast tema luulekogu ja sirvisin seda natuke - jälle mingi meenutus Taliesinist, kes oli.

Kolmas tegur on vist fs ja tema 2004, see on selline eriti maailmavaluline asi ja paigutub ajaliselt vist kuhugi abituuriumisse.

Noh, ja siis on lõppeks muidugi Vennaskonna alaline kohalolu. See läheb samaaegselt ikka veel korda ja räägib Taliesinist Kes Oli.

Tegelt järele mõteldes tundub mulle, et Taliesin Kes Oli oli vist meeldivam inimene, kui see praegune. Kuigi võib-olla naiivsem ja rumalam.

Näh, bullshit, sellega meelitan ma ainult välja komplimente stiilis: "Oi, sa oled ikka praegu palju toredam ja ilusam kui vanasti."
Mis on võib-olla isegi tõsi. Aga midagi on ikkagi kaotsis.

Ma panen nüüd ühe laulu, mis oli sel ajal eriti paljuütlev, kui mina või keegi lähedane sõber oli abituuriumis ja kevadised maikuised lõpueksamid tundusid oh-kui-suured ja maailmalõppu ennustavad.





Mõtlesin, et ma ei pane ühte postitusse rohkem kui üht laulu, aga ma olen nõrk ja ei suuda ennast ühe Vennaskonna-looga piirata ja pealegi on see talv liigagi kaua kestnud, sestap panen ühe väga suvise loo.

C'etait toujours la meme

murca soovitas mul selle tarvis, et ma blogi vähe kirjutan, teha nii nagu tema - aeg-ajalt kirjutada väikesi juppe ja kui piisava pikkusega tekst kokku saab, siis ära avaldada. Mingisugune mõtete ladus üksteiseks ümbersulamine võib täitsa vabalt olemata jääda.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.

"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.

Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.

Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -

Ferenc Molnár (originally Ferenc Neumann; 12 January 1878, in Budapest – 1 April 1952, in New York City)

See oli vist päris vilets nali.

Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.

Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.

Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?


Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.

Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.

Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."

Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.

Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.


Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.


Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.


Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.

Benedict

Teadupärast on igasugu testide postitamine blogisse hea kajaminadiiri märk, but it probably beats not posting at all.

PS: Code-switching on muide tänapäeva internetipõlvkonna noorte seas tout à fait naturel , et mitte ütelda sine qua non, logisch, et mina seda ka teen. Postscriptumite postituse keskele paigutamine ka.

Amberi printside test siis igastahes.

You Scored as Benedict With his almost obsessive belief in the cerebral, Benedict is probably the most reliable of all the Amberites. He despises the fmaily's constant bickering, and he has tried over the years to stay out of it completely. His interests lie with the mind rather than the emotions, as reflected by his fascination with games of pure strategy and his growing assimilation of traditional Japanese customs. He will help if he is needed, but he prefers to be left to himself. Benedict 83% Merlin 75% Caine 58% Oberon 58% Bleys 58% Gerard 50% Julian 50% Random 50% Martin 42% Eric 42% Brand 42% Corwin 42% Luke 33% Dalt 17%

PSPS: Kustutasin sealt seest natuke javascripti ära, et ilusam oleks. Test ise on siin.

Mõtlesin, et kirjutan

Tähendab, mõtlesin, et kirjutan blogisse kõigest sellest, mis minu ja ümberkaudsetega vahepeal juhtunud on.
Mõtlesin, et kirjutan Andeorast ja kõigest, mis temaga seondub, aga siis leidsin, et ei oska sellest nii hästi kõnelda ja millest ei saa kõnelda, tuleb vaikida.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, et mõtlen, kuidas Mialeel läheb ja puha, aga siis jälle leidsin, et sel pole üldse mõtet.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas ma ei ole ikka veel oma magistritöö teemat ära valinud ja kuidas ma ei tee koolis midagi, aga see on asi, mille suhtes tuleb ühes konkreetsete inimestega nõu pidada, mitte avalikult emotseda.
Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas teeme Allyga larpi ja mis kõik probleemid meil seal on, aga larbikorraldamine peab ikkagi kalevi all toimuma.
Mõtlesin, et räägin sellest, kuidas kolmaba käisin gennis peol (enne oli matikute pidu ka, aga see oli enamjaolt igav, toim.) ja kohtasin seal Martinit, kes on ise igati viks ja viisakas noormees ja kes tegi tähelepaneku, et alati, kui ta mind gennis näeb, olen ma purjus ja mis kõiki järeldusi ma sellst enda jaoks tegin. Sellest võiks isegi rääkida, paraku läheks see pikale ja enda joomaretkedest rääkimine on üheksal juhul kümnest labane ja lugeja jaoks tüütu; samuti ei saaks keegi kurat aru, millist Martinit ma mõtlen(kõnealune Martin isegi ehk saaks, aga tõenäoliselt ja loodetavasti ta seda blogi ei loe).
Lõpuks mõtlesin rääkida, kuidas olen pealiskaudne ja frivoolne inimene - sellest ma ka ei räägi, aga vähemasti panen üles laulu, mis mulle meeldib ja sedaviisi mu pealiskaudsusele viitab.





S

Tehaseuned

Täna nägin ma unes, kuidas Minni S. ja Karl-August K. lubasid mu käekirja enda hooleks hoiule võtta, seniks kui mina seminari lähen - sellega oli mingi teema, kuidas ebaesteetiline käekiri võib seminaris saatuslikuks saada.

Eile nägin unes, kuidas Martin Te. ja mina pidime Maarjamõisa haiglasse infiltreeruma. Leidsime, et selleks kõige efektiivsem plaan on minna Raekoja platsile kell kuus hommikul, seal inimestega tüli norida ja seejärel rämedalt peksa saada. Martin hakkaski ühe kallurijuhiga tüli norima, aga hakkas hoopiski mulle kopaga liiva peale kühveldama ja tegi seda kiiremini kui ma sealt välja suutsin rabeleda - mille peale ma mõistagi üles ärkasin.

Mingi nädal tagasi nägin, kuidas pidime koos Teatritehase tegelastega ühes vanas lasteaiahoones valmistuma dimensioonidevaheliseks dessandiks. Dessant jäi ära, mina läksin välja. Oli südasuvi. Üks noorem tehaslane luges ronimispuule nõjatudes raamatud ja ütles mulle, et ta ei viitsinud kohale tulla, sest ta teadis, et dessant jääb niikuinii ära. Pealegi oli tal plaan minna Urgu, kus pidi toimuma mingi pidu. Selgus, et mõiste Urg tähendusväli oli aja jooksul liikunud. Üritasin talle seletada, misasi Urg olnud oli. Ma pole kindel, kas see õnnestus.

Veel varem nägin, kuidas Goblin ja Jaanika T. tantsisid, suured mustad sokusarved peas, Küütri tänaval balletti.


Yeah.

Ma arvan tegelikult, et Tehasega liitumine oli üks parimaid otsuseid päris pika aja, mis mul olnud on. Annab päris palju selliseid asju, mis muidu on puudu olnud.
Ja nüüd, kui hästi ammu pole stuudioid ega proove ega midagi olnud, näen ma sealsetest inimestest unenägusid - ma arvan, et see on mõneti sümptomaatiline.

Kuigi noh, mul ei ole õnnestunud väga tehaslaste siseringidesse ja sõpruskonnisse ennast sisse vingerdada, millest on iseenesest kahju. (kuigi, andes tõele au, õnnestus mul Jaanika sünnipäevapeole sisse hiilida, mis oli väga win olukord) Sest tegelikult on seal päris mitmeid selliseid inimesi, keda võiks koguda ja raamaturiiulile ritta seada. Aga noh, keeruline on inimeste sõpruskonnisse infiltreeruda. Eks me näe, kuidas sellega läheb - ehk on tulevikus sellega rohkem õnne.


And now for something completely different.