Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
see teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
neist hetkedest, neist hetkedest, neist hetkedest.
Ja igal neist eri kõla on, oma laul -
üks minut rõõmu täis, teine nii murelik.
Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au,
üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi.
-Vennaskond, Seitseteist kevadist hetke
„Ära räägi talvest, õeke. Praegu on ju suvi“
Berk Borkapoeg „Röövlitütar Ronjast“
Tauri lamas füüsikamaja katusel ja vaatas silmapiiri tagant koitvat päikest Õhk oli veel puhas, nii auto- ja tööstusvingust, mida siin kunagi eriti palju olnud polnud, rääkimata siis praegusest ajast, kus rahvastiku järsu vähenemise tõttu ka mootorsõidukeid vähem oli, kui ka nende lõhnast, rusuvast lõhnast, mis meenutas Taurile miskipärast aegu, kui ta oli olnud veel päris väike, käinud nii umbes lasteaias ja algkoolis, sest siis oli ta lõhnu eriti tugevalt tundnud ja siis oli see hingemattev lõhn, vist mingite naiste lõhnaõli, mis meenutas apteegikappi, haiglat, kortermajade trepikodasid ja kalmistumulda, oli talle eriti tugevalt mõjunud. Nüüd olid loorid langenud ja lõhnaallikad said inimeste maailma tungida ja nüüd ei olnud vaja väikese lapse nina, et nende lehka tunda, aga alati, kui Tauri nendega kohtus (õnneks ei olnud neid palju) võttis tema üle võimust tunne, et ta on jälle sama abitu kui algkoolilaps, sama abitu, kui ta siis oli olnud, kui neil oli siis juba korra välja tungida õnnestunud ja ta oli lõpetanud haiglas raske torkehaava ja suure verekaotusega.
Kui järele mõtelda, siis oli Tauri seda lõhna hakanud tundma alles pärast selle rünnakut, nii et paradoksaalsel kombel oli see ilmselt tema elu päästnud. Vähemalt mõneks ajaks. Suur osa ta klassikaaslasi, sõpru ja sugulasi olid kas hukkunud või kaduma läinud, kui nemad läbi murdsid ja ülejäänutest enamik andis end vabatahtlikult nende orjusse. Ülejäänutest vähemik oli peidus ja liikus ringi, püüdes enesele mitte tähelepanu tõmmata ja kuidagi läbi ajada. Praegu oli see teostatav, toitu ja vett andis hankida, varastada neilt, kes olid alla andnud ja elasid tuima poolelu nende alluvuses, varastada avalikelt toiduplatsidelt, kuigi nood olid alati varitsetud ja pealtvaadatavad ja –kuulatavad. Elu või asi. Aga noh, tuleb võtta seda, mida on. Ja seepärast jäi Tauri magama.
*
Magada oli kasulik päeval, sest ööd hakkasid juba jahenema ja siis tuli sooja saamiseks ringi liikuda või juua ja alkoholi ei saanud Tauri kuigi kergesti kätte, sest toiduplatsilt alkoholi niisama ei saanud, selle ostmiseks oli vaja esiteks raha ja teiseks isikutunnistust ja Tauril polnud kumbagi. Muidugi, alati oli võimalus röövimiseks, sissemurdmiseks ja varastamiseks ja sellest Tauri enam-vähem ära elaski. Alguses oli see raske olnud, nii hirmu ja vahelejäämise kartuses kui ka teadmises, et vargus on vale, sest teeb teistele halba, aga muud ei jäänud üle, sest elama ju pidi.
Tauri ei teadnudki täpselt, kellelt ta päeval magamist õppinud oli, see oli vist mingi vana hulgus, paadialune juba enne Nende tulekut ja paadialune ka pärast; ilmselt ei olnud ta seda tüüpi, kes edust eriti hooliks, vaba hing ja nüüdseks tõelinäoliselt surnud.
Tauri nägi und.
Supilinna majadest seisid püsti vaid pooled ja nii kõndis Tauri mööda Herne tänavat, aeg-ajalt hoovidest läbi kõndinud, et näha, mis neis peitus, sest siis, kui majad püsti olid seisnud, ei saanud ju ometi vaadata.
Tauri surus nina vastu üht aknaklaasi ja järsku oli ta toas. Üks mees vaatas televiisorit. Tauri teadis teda küll. Mees oli tema endise tüdruksõbra isa. Ta pööras pead.
„Tere, Tauri,“ ütles ta. „Mis sa tahad?“
Tema juures oli midagi kummalist.
„Sa tulid Karinit vaatama, jah?“
Häirivalt kummalist.
Poiss noogutas pead.
„Tule,“
Mees tõusis püsti ja juhatas Tauri ühte teise tuppa.
„Näed, siia me ta matsimegi.“
Tauri vaatas läbi maapinna ja siis ta sai aru, mis valesti oli.
Sügavale maapinda maetud, juba pisut lagunev Karin hingas. Ja tema ringikõndiv ja telekat vaatav isa seda ei teinud.
Ninna lõi tugev Nende lõhn, lausa uimastavalt tugev.
Karini isa tardus. Seinal lõpetas kell tiksumise. Kõrvaltoas jäi telekas vait.
Lõhn tugevnes. Tauri vajus põlvili. See lämmatas, aga see polnud veel päris kohal.
Siis tundis Tauri, et tema otsaees kasvab sarv. Ta langes näoli maha ja sellest läbi ja hakkas siis ümber oma kandade moodustatud telje pöörlema, otsekui tõmbaks sarv tema otsaesisel teda aina edasi ja edasi, kuni ta enam maapinnale tõustes ei olnud enam Karini kodus, vaid suures koopas. Ta tõusis püsti. Lõhn oli nüüd juba nii tugev, et Tauri arvas, et näeb und.
Ta seisis suure, musta, läikivate soomustega, roheliste, intelligentsete, õelate ja mänguliste silmadega lohe ees. Tšornibog, aga see ei ole tema päris nimi. Ida-Euroopa ja Lääne-Venemaa isand.
„Ma tahan sult midagi. Ma jätsin su ellu. Sa oled nüüd mulle võlgu. Pea seda meeles.“
Siis läks kõik häguseks ja võib ütelda, et Tauri ärkas üles.
Ärgates esimese asjana Tauri oksendas. Ta ei olnud palju söönud, aga tegu oli loomuliku refleksina Nende lõhnale, lohede, ükssarvikute, haldjate ja muude Nende riigi elanike lõhnale, inimese jaoks võõrale lõhnale. Mõelda näiteks, et inimene võiks näiteks haldjaliha süüa – mida see talle teeks! Haldjad sõid oma liigikaaslaste liha kogu aeg, aga haldjad ei olnud keegi, keda enesele eeskujuks seada.
Oli õhtu. Aeg oli end liigutama hakata, sest kui sa palju paigal püsisid, oli neil tunduvalt lihtsam sind kätte saada. Tauri liikus mööda treppe alla ja väljus füüsikamaja esiuksest, mõtles pisut ja suundus siis Karlova poole. Tänavatel ei kõndinud eriti inimesi. Mõnes mõttes oli see hea, mõnes halb. Olgu nad kes on, aga inimeste seltsis oli siiski turvalisem.
Tauri kõndis mööda Tähe tänavat, mõeldes, kust süüa saada. Lähim oli nn. Pitsaväljak. Varem oli seal Pitsapood. Süüa sealt sai, aga valve oli väljas ja nendest möödasaamine on alati kahtlane.
Tauri jalutas mööda öist Karlovat. Vahid tahtsid üldjuhul ka magada ja üldjuhul olid nad öösiti vähem tähelepanelikud ja rohkem unised, ega nad eriti kaugelt haldjasõpru ja –vaenlasi ei eristanud. Üks võimalikest taktikatest oli oodata,kuni keegi toitu võtab ja siis temalt röövida või varastada, paraku polnud septembris kell pool kolm öösel Karlovas kuigi palju rahvast liikvel. Teine võimalus oli bluffides kuidagi läbi saada. Kolmas võimalus oli püüda vahtidele mitte silma jääda. Iseenesest ei armastanud vahid tõenäoliselt Neid kuigi palju, aga hirm hoidis neid valvel ja tasuta nad sööki ei jaganud, aga silma võisid nad kinni pigistada küll, kui hästi läks. Kui nad julgesid.
Tauri jäi tänavanurga taha seisma. Pitsaväljak. Kolm edasi-tagasi patrullivat kuju. Üks neist tegi suitsu.
Üks. Kaks. Või kolm?
Oot.
Sammud. Kolm inimest. Tauri tõmbus veel kaugemale majanurga taha peitu, et tulijad teda ei näeks, siis aga, kui nood olid juba Väljaku juures, liikus tagasi sellisesse punkti, kust Väljakut piiluda võiks. Pitsaväljaku ümber olid laternapostid, mis väljaku ja tänavaääred sooja valgusega üle kallasid. Tänava teisel poolel laguneva maja juurest võttis Tauri pihku pooliku tellise.
Kolmik - kaks noormeest ja üks neiu, vanust keskeltläbi nii umbes kahekümne ümber, seljas mustad nahkjakid – kõndis rahulikul sammul lähima valvuri juurde. Vasakul kõndiv noormees oli pikk, paljapäi ja heledate poolpikkade juustega. Parempoolne oli lühike, kandis vanaaegset sonimütsi ja tema juuksed olid erepunased. Neiu oli parempoolse noorukiga üht kasvu, heleda pea ja musta kübaraga. Pikem noormees ütles midagi. Valvur ütles midagi vastu. Teised valvurid kõndisid sinnasamasse. Neiu pillas midagi maha. Keskmine valvureist kummardus seda üles võtma.
Järgnev toimus väga kiiresti.
Neiu lõi iiveldamaajava raksatusega põlve vastu kummardava mehe nina, too tuikus veidi ja vajus siis kokku.
Lühem nooruk andis parempoolsele ja pikem vasakpoolsele korraliku lõuahaagi, aga sellest ei piisanud, et neist jagu saada. Neiu pööras end paremale ja sööstis punapeale appi, virutades talle kuklasse. Valvur taganes tuigerdavi jalu, kui punapea hoop ta lõplikult nokauti lõi. Samal ajal haaras teine valvur rinnal rippuva vile järele. Temaga võitlev nooruk takistas teda vilest ise haarates. Valvur kasutas hetke, andes poisile kõigepealt ühe paremsirge ja tõmmates teda siis järsult juukseidpidi näoli maha.
Rauaga tugevdatud tanksaabas puhkas nooruki kuklal.
„Nii. Andke kohe alla, või ma vajutan teie sõbra ajud sisse,“ ütles valvur. Kõlatu häälega. Ta oli kuidagi hirmunud ja väsinud, aga samas otsusekindel.
Samal hetkel läks poolik tellis Tauri käest lendu. Lennutrajektoor lõppes keset valvuri pead.
Valvur kukkus ümber nagu puu.
Hetk tardus. Punapea ja neiu silmad tungisid läbi majade varjude Taurini.
Laternad heitsid oma pehmet kuma, veri hallil asfaldil näis mustana.
Peagi imbub see sisse või pestakse minema.
Hakkas sadama peenikest uduvihma.
Neiu kummardus oma lamavat kompanjoni vaatama. Too tõstis oma verise näo.
Punapea silmad puurisid Taurit. Ta kõndis aeglaselt poisi suunas.
„Kes sa oled?“ Küsimus polnud valju, aga Tauri kuulis seda sellegipoolest.
„Mina olen ...jooksus. Nagu teiegi. Vist.“ Tauri taganes kaks sammu. Punapea astus kaks sammu tema poole.
Lõhna küll ei olnud, aga inimesi on teadupärast igat sorti ja ega mõned haldjatest paremad polnud. Samas, lihtsalt tema kinnipüüdmiseks nii keerukat operatsiooni korraldada ei ole mõistlik. Teda oleks palju lihtsam kätte saada – ja pealegi, ta oli niivõrd väike kala, temast ei sõltunud eriti midagi. Nii et nagu praegu ei jõudnud ta enam paranoiline olla. Ta oli liiga kaua üksi olnud.
Tauri jäi seisma ja kõndis punapea poole. Samal ajal sai pikem noormees püsti ja pühkis varrukaga oma näolt vere ja vihma.
„Minu nimi on Tauri,“ ütles Tauri.
„Redshift,“ ütles punapea ja sirutas käe. Tauri võttis selle vastu ja raputas aeglaselt.
„Viis,“ ütles neiu.
„Akadeemik,“ ütles pikk noormees, kelle nägu oli uuesti verine. Ta pühkis selle hooletult ära.
„Kummalised nimed,“ ütles Tauri, aga juba naeratades. Tal oli tunne, et lõpuks, pärast pikki kuid, oli ta leidnud kedagi, enam ei olnud ta üksi, ja tänavad ei ole enam tema jaoks üksildased ja võõrad, ning laternavalgus ning uduvihm näisid soojana.
Ja ta teadis, et see ei saa kaua kesta, ta teadis, et mingi hetk saavad Nemad nad kätte ja nad lüüakse laiali või tapetakse, aeg, mil nad ei saa enam nii lihtsalt toitu kätte, kus nad külmetavad ja nälgivad tänavail ja lõpuks sinna ka surevad ja keegi neist ei hooli, aeg, mil Tšornibog oma võlad sisse nõuab, aeg, mil nad surevad ja hävivad ja see aeg ei ole kaugel.
Tauri teadis seda kõike, aga kõigest sellest hoolimata tundis ta, et sellest pole midagi, et, kuigi trotsi täis, on praegune hetk erakordselt rõõmus ja kerge ja lõppude lõpuks on elu, kõige valu ja surma, Nende, kõige, mis on halb, kiuste siiski elamist väärt.
„Lähme toitu võtma, enne kui nad ärkavad!“
