Suured Pesakonnad VIII: Nõid

Rhea

Kakskümmend üks.

Kes nad on, kust nad tulevad, mida nad tahavad ja mis neist saama peab?

Nagu rahvajuttudega ikka, päris täpselt ei tea, aga midagi ikka räägitakse.

Nagu kõik teavad, on kakskümmend üks vürstlikku-kuninglikku suguvõsa pärit maa- ja taevajumala ühinemisest. Maaema jäi rasedaks ja tõi ilmale kakskümmend üks last, kellest said tulevased suguvõsadele alusepanijad. Lihtrahvas sündis metsa-, mäe-, mere- ja kurat teab millliste vaimude ühendustest veel, kuid ükski lihtrahva ega ka kõrge soo seast pole seni suutnud sünnitada kahtekümment ja üht last.

Ühe erandiga.

Scarborough’s elas üks singlist naine nimega Mary-Jane, kes oli tuntud kui üle linna lits ja liiderdaja. Liiderdas seni, kuni juhtus see, mis juhtuma pidi – tüdruk jäi käima peale. Selle peale lõksusid linna klatšimooride keeled eriti vilkalt, kuna tüdruku ilu mitmeid abielumehi oma võrku püüdnud oli ja eks kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm ole.

Aeg läks.

Üheksa kuu pärast oli kogu linna üllatus suur, kui selgus, et neiu kahekümnele lapsele elu andnud oli. Kuid ema teadis, et mitte kõik tema lapsed sündinud pole, sest igal lapsel oli vasaku kõrva all rodu sünnimärke, mis moodustasid ringi, mille keskel oli täpike. Kokku oli sünnimärke igal lapsel kakskümmend üks. Ja nii oligi - kahe päeva pärast sündis veel viimane laps - tibatilluke, kuid tugev tüdruk.

Räägitakse, et Mary-Jane olevat nõid - või olevat tal vähemalt metsavaimude seas sugulasi, sest kõigest hoolimata õnnestus tal kõik kakskümmend ja üks maimu ära toita ja katta ja hoolitseda. Räägiti, et sageli puhunud tüdruku maja ümber tuuleiilid, mis mõningail hetkil justkui vanemaid naisi meenutanud oleks.

See andis aga kurjadele keeltele veel hoogu juurde. Linnas käies juhtus sageli, et laste emale solgipang aknast pähe valati, või et keegi talle „kogemata“ jala ette pani.

Kui lapsed aga kasvasid, hakkas aga nendega, kes nende ema kiusasid, õnnetusi juhtuma, ja mida suuremaks lapsed kasvasid, seda julmemaks need õnnetused muutusid. Neid otse loomulikult kahtlustati, aga kuidas sa nii suure karja vastu lähed ja isegi kui piisavalt suur kamp mehi kokku saadi, olid Kakskümmend Üks vilkad ära jooksma ja peaaegu jäljetult kaduma, kodunt neid igatahes ei leitud.

Kogukond ei teadnud, mida selliste needustega teha ja ründas siis nõrgimat lüli- laste ema. Ja mida rohkem naist kiusati, seda julmemaks läksid lapsed, mis omakorda õli tulle valas.

Lugu lõppes siis, kui Mary-Jane’i turuplatsil hooraks ja nõiaks sõimanud mehe maja öösel süüdati ja kui ta oma vendade, õdede ja nende abikaasade ja lastega surnuks põles. See ajas linnakodanikud lõplikult marru.

Mary-Jane’i maja pandi põlema ja ta püüti kinni, kui ta põgeneda üritas, kuigi see vaevaliseks osutus, sest majast tormas välja mitmeid Mary-Jane’le sarnanevaid naisi, kes kinnipüüdmisel tuuleks pudenesid. Kuid linnakodanikke oli palju ja lõpuks õnnestus õnnetu naine kinni püüda. Äkitselt puhkenud vihmavalingu tõttu ei suudetud teda põletada. Poomine ebaõnnestus samuti, kuna köied kippusid katkema, võllased murduma ja poojad äkitselt haihtuma.

Lõpuks võeti haljast rauast mõõk ja selle vastu ei suutnud lapsed enam midagi teha ja nii löödi Mary-Jane’l pea maha.

Lapsed aga põgenesid linnast metsadesse ja siis, kui nad olid piisavalt kasvanud, liikus igaüks neist eri hertsogkonda ja igaühest sai vägev nõid või võlur. Nad kontrollisid telgitaguseid ja mõjutasid hertsogeid nagu hüpiknukke, ilma et hertsogid nendest üleüldse teadlikud oleks olnud ja tegid palju muud kurja.

*

Kui nõid metsast tagasi jõudis, teadis ta juba ette, et tal on külalisi. Seda esiteks jälgedest, mida nõia maja juurde viival jalgraja kruusa sees näha võis, aga eelkõige seepärast, et tema õde kodus ahju otsas magas.

Külaline oli viisakas ja ootas majaukse ees. Hea. Rheale meeldis, kui inimestel oli kombeid. Hoolimata sellest, et külaline oli nõia teadmata leidnud üles õiged teerajad, oli ta näinud vastu ust toetatud luuda ja polnud proovinud siseneda. Mitte et ta seda suutnud oleks. Sellegipoolest meeldis see Rheale.

Külaline oli umbes neljakümnendates pikka kasvu punase habemega kõhn meesterahvas, kes ukse kõrval seistes läbi puuvõra taevast jälgis.

„Tervist, külaline,“ hõikas Rhea juba eemalt.

„Tervist, kallis kaim,“ vastas mees.

„Kaim?“ küsis Rhea. Mees oli võõras. Sugulasi oli nõial vähe ja needki enamjaolt surnud.

„Aga muidugi,“ vastas mees, „Ehk läheme sisse? Ma toas selgitan.“

Rheale ei meeldinud sugugi võõraid oma majja lubada – kuradid teavad, kelle sa õigupoolest majja kutsud ja pärast on pahandust kui palju.

„Ei,“ vastas Rhea. „Kes sa oled?“

„Nagu soovite,“ lausus mees ja tegi võltsi kummarduse „Number Kolm.“

„Number Kolm?“ Rhea mõtles korra ja ütles siis: „Tõesta. Igaüks võib end Numbriks nimetada.“

„Aga muidugi.“ Mehe poolvõlts viisakus käis nõiale närvidele. Mees tuli Rhea juurde, pööras põse tema näo poole ja ütles: „Näed?“

Rhea pidi sünnimärkide sõõri tunnistama. Kakskümmend üks, nagu pidigi olema. Aga mõni asi tuli ikkagi ära teha.

„Tõota, et sa ei tee ei mulle ega mu õele midagi halba, Number Kolm,“ ütles ta.

„Hea küll, ma tõotan seda,“ vastas mees.

Seejärel läks ta ukse juurde, tõstis luua eest ära ja avas ukse. Sellesama, mida ta ilma Rhea-poolse sõnata kuidagi lahti poleks tohtinud saada.
“Teie järel,“ sõnas ta naeratades.

Rhea vantsis ukse juurde, vaatas mehele üles näkku ja ütles: „Tead mis? Ära tee seda. See käib mulle närvidele. Mõistad?“

Mees noogutas ja nad läksid sisse.

Nõia maja oli küllaltki väike, koosnedes kahest toast, suurest ahjust seal vahel, keldrist ja pööningust, kuid vajaduse korral võis sinna väga palju ära mahtuda. Nõia õde oli seni ahju peal maganud, ent ronis nüüd küünte ja kontide klõbinal alla. Õde oli sündinud surnult ja praegu oli temast järel vaid nahast ja luudest koosnev mustjaspruun imiku surnukeha. Kui Rhea kogukonnast välja visatud oli ja ta nõiateed käima hakanud oli, oli surnud õdegi hauast seltsi tulnud ja nüüd nad siis elasidki koos selles metsamajas.

Nõid pani teevee keema ja algas samal ajal juttu: „Asuks ehk asja juurde? Miks sa siia tulid?“

Mees põrnitses pisut põrandal ringiklõbistavat laipa ja hakkas siis rääkima: „Lugu selline. Juba päris tükk aega on siinkandis elanud ühed kaksikud mehed. Võlurid. Ma tean seda, kuigi nad seda varjavad. Seda on õhust tunda. Alguses mõtlesin ma, et tegu on lihtsalt rändvõluritega ja seepärast ei ajanud ma neid minema, kuigi ma nende tulemisele vastu olin.

Minul nägemisvõimeid ei ole. Mõnedel mu õdedel on, aga nemad on kaugel ja nendega on raske ühendust saada. Sina oled kõige lähemal.“
Mees asetas midagi lauale. Rhea võttis selle kätte ja vaatas vastu aknast tulvavat valgust. Juuksekarvad. Pruunikad. Terved.
“Mida sa neist tahad?“ päris ta, pilku juustelt võtmata.

„Kust nad pärit on? Kes nende isand on? Kelle heaks nad töötavad? Kust nad tulevad?“ vastas mees küllaltki rahuliku hääletooniga.

Rhea vaatas ikka veel juuksekarvu. Nendest hakkas juba aeglaselt minevik paistma, aga kõik see võtab tõenäoliselt aega.

Niisiis ta ootas.

Teekann hakkas vilistama. Rhea õde ronis pliidile – kuumus teda ei häirinud – ja tõi selle alla. Ainuke heli oli vaikne hingamine ja õe luude klõbin vastu laudpõrandat.

Siis keerdusid juuksekarvad Rhea sõrmede vahel aeglaselt lahti.

„See võib natuke haiget teha,“ ütles ta tasakesi.

Rhea torkas.

„Mida kur...“ alustas mees, sest traatkõvad juuksekarvad olid end tema silmadesse puurinud, kuid jäi siis vait, otsekui näeks ta midagi kauget või ebamaist.

Mees põrnitses vastasseina nagu igavikku. Veri voolas peenikeste niredena tema silmadest alla, aga ta ei pannud tähelegi.
Rhea maitses teed ja vaatas transisolevat meest ja itsitas. Selles oli midagi äärmiselt lõbusat – vaadata, kuidas võimas võlur sinu ees peaaegu abitult istub ja jälgib tühjust nagu lollpea. Selles oli midagi ülendavat ja head. Peale selle oli mees nüüd talle võlgu.

Siis, kui mees oli Rhea arust piisavalt kaugele näinud, võttis ta oma pikkade sõrmedega jäikade juuksekarvade otstest kinni, tõmbas, ja ütles: „Tercero. On aeg transist välja tulla.“

Ja mehe silmad muutusid selgeks ja pilk teravaks. Tema nägu oli mõtlik.

„Hmnjaa, nii ma kartsingi. Aimata oli. See külaskäik on liigagi hiljaks jäänud, aga varem ei teadnud ma, kus sa elasid.“

„Eks ta ole, eks ta ole,“ pomises Rhea toetavalt. Inimestele ikka meeldis, kui nendega nõus oldi. Talle enesele oli eriti armas aga lause, et isegi üks Kahekümne Ühest ei suutnud tema maja kohe üles leida.

„Tercero?“ küsis mees otsekui uitmõttena.

„See, et ma metsamajas elan, ei tähenda, et ma kohalikest tegelastest midagi ei tea.“ ütles Rhea. „Ma ei ole loll, kas tead?“
“Aga muidugi,“ vastas Tercero. „Aga aitäh igastahes. Sellest, mis sa mulle andsid oli palju kasu. Ma lähen nüüd. Head päeva.“ Ta tõusis püsti ja tõttas uksest välja.

„Oota,“ hüüdis Rhea, „Kas sa teed ei tahagi?“

„Ei, aitäh, mul on kiire,“ hüüdis mees juba väljast eemale tõtates. Rhea läks talle uksele järgi vaatama.

„Ära unusta, et sa mulle teene võlgu oled!“ hüüdis ta Tercerole järgi.

„Ei unusta!“ hüüdis mees vastu ja kadus mantli lehvides teekäänaku taha.