Kaleb, Ahasveerus

Sveni tegelane – Kaleb

Kas golemid unistavad aurulammastest?

Sa oled golem. Savist ja Jumala armust tehtud. Nii umbes kolmkümmend aastat tagasi võttis rabi Ahasverous , Igavene Juut, kätte ja lõi su miskipärast savist.

Ahasverous on muhe säga. Teil on head, sõbralikud suhted ja hoolimata kõigest, mida sa oled tema kohta kuulda saanud, pead sa teda ikka enda sõbraks.
Ahasverousega juhtus ammusel ajal selline asi, et kunagi ammu-ammu langes tema peale üks väga raske needus. Ja selle tulemusena pidi ta mööda maad rändama. Igavesti.

Algselt olid sa väikese lapse kasvu ja mõistusega, aga aja jooksul sa kasvasid ja said targemaks ja puha. Natuke kummaline, tõesti, sest sa oled okultistikat natuke uurinud ja harilikult golemid ei kasva ja nad tehakse juba algselt täiskasvanu-suuruses, aga Ahasveerus seda ei kommenteeri. Ta ei lase sul maagiaga ka tegeleda ja sulle näis, et ta varjab midagi. Nüüd sa tead seda.

Sa oled hirmus tugev. Sa võid automobiili kahe käega üles tõsta ja muid jõu- ja ilunumbreid teha. Sa oled seda kusjuures ka teinud. Raha eest. Tänapäeval on hakanud tekkima selline värk nagu sport, kus inimesed (ja sa oled väga inimese moodi) sõlmivad kihlvedusid ja värke, et näha, kui kaks tugevat tüüpi kokku panna, et kes siis võidab.
Sa olid sellel alal ikka päris kõva tegija. Tegid kõva karjääri. Sul oli mitmeid soosijaid, kõrgest soost daame. Sul oli voodiseiklusi ka.

Ja ükskord... ükskord, nii umbes kaks aastat tagasi, kohtasid sa ühte daami. Kõrgest soost. Kandis musta torukübarat ja oli väga stiilne ja kaunis. Ja voodis ütles ta, et teab, et sa oled enda arvates pärisgolem. See šokeeris. Esiteks see, et ta teadis. Ja teiseks see, et ta ütles enda arvates. Loomulikult sa küsisid, mida ta selle all mõtleb. Ja siis ta rääkis. Et sa pole tegelikult päris golem. Sa oled mõnes mõttes golemi moodi, aga algselt oled sa olnud midagi muud peale savi ja Jumala armu. Et Ahasveerus on su hinge varastanud, kui sa olid veel päris väike laps ja siis sellest golemi teinud. Vahetislaps, mitte golem, seega. Ahasveerus on oma pikkadel rännakutel haldjarahvaga sõbrunenud ja nii tehtigi talle säärane väike teene. Sind, tõelist last varastati ära ja tehti väike rituaal saviga ja mäluga, et sa midagi ei mäletaks. Sinu kätkisse pandi aga tõeline tehis, päris golem, vahetislaps savist ja puust. Sa nägid seda vahetamist pealt ja vahetislast ka.

Siis vaatas naine vahtis sulle pingsalt silma ja sa mäletasid oma mälus tõesti väikest heleda peaga poissi, kes sinuga väga sarnanes. Ta lamas kätkis ja karjus hirmsasti.

Naine rääkis, et tegelikult polnud haldjarahva eesmärk mitte sind varastada, vaid see vahetis inimrahva sekka tuua. Vahetisel on ülesanne. Omaenda teadmata sünnib temast midagi kohutavat. Midagi hukatuslikku. Ta on hävingu anum ja teda on väga raske tappa. Tema õnn on meeletu. Teda saab tappa ainult siis, kui rebida puruks see leping, mis teda surma eest kaitseb. Leping on peidetud ühe musta käekoti sisse, ja seda kaitseb peletis.

Tegu on väga ohtliku isikuga. Teine võimalus on ka, üks teatav ruun või vormel, mida Kollaseks Märgiks hüütakse, aga sellest ta sulle ei rääkinud.
Ja mis kõige hullem, sa tunned seda vahetist isiklikult. Ta on seltskonnas tegev, põhiliselt küll kuulsa kunstniku Dietlinde abikaasana, aga ta tunneb ka igasugu mustkunstitrikke, hüpnoosi, kätelt lugemist ja midaiganes. Meeldiv ja sõbralik noor mees. Nimeks Dukker.

Ja Naine rääkis sulle veel ühest tegelasest, see kord ühest, keda usaldada tasuks, veel ühest igavesest tegelasest. Tegu on ühe kassiga, kes vahetamise ajal läheduses viibis. Kunagi neelas ta alla Tarkade Kivi ja nüüd on ta praktiliselt surematu, aga ta on heatahtlik ja temast võib abi olla. Ta ütles veel, et näeb, et ees on mingi kohutav katastroof ja tema võetakse kinni. Oma sõnade kinnituseks andis ta sulle veel ühe amuleti, mis sind katku eest kaitsma pidi. Siis ta haihtus õhku.

Ja see kõik hirmutas sind. Sa keeldusid nüüd täielikult kõrgseltskonnaga midagi tegemist teha ja te põgenesite. Ahasverous tahtis muidugi põhjendusi, aga sa varjasid seda kõike tema eest. Sa kardad, et talle ei saa kõike ära rääkida.

Öösiti oled sa Ahasverouse raamatuid uurinud. Sind huvitab, misasi on Kollane Märk, sest Naine märkis seda kui ainukest võimalust oma libavenna hävitamiseks. Aga tema raamatutes sellest kunagi otseselt ei räägita. Ükskord mainiti seda Märki mingi surmadeemonitega seoses, aga Märki ennast seal ei olnud. Ahasverouselt sa küsinud ei ole.

Nii.

Praeguse aasta suvel tuli katk. Keegi ei tea, kuidas, aga see oli laastav. Arstid olid võimetud. Terved külad, mis, terved vallad, terved hertsogkonnad, terved riigid jäid tühjaks. Ülemaailme häda. Mõne kuuga suri tohutul hulgal inimesi. Mõnes kohas vähem, mõnes rohkem, aga igastahes, inimesi suri. Ropult. Umbes samamoodi nagu keskajal, Suure Katku ajal. Noh, Ahasverous on niikuinii igavene ja sul oli amulett, mida sa mingil juhul ära ei andnud, mis sind kaitses.
Rändasite pisut ringi ja siis te tundsite kutset. Mõlemad, nii sina kui ka Ahasverous. Sa ei teadnud, mis see oli, aga Ahasverous teadis. See olevat mingi rituaal, millega tahetakse maailma tagasi kutsuda neid deemoneid, kelle Jahve maailma alguses pagendas ja kes nüüd merepõhjas oma sügavat und magavad. Neil olid kummalised nimed, midagi säärast nagu Kuutlu ja Narlahott – sa päris täpselt ei kuulnud.

Ahasverous on ühel sellisel rituaalil käinud. Need toimuvat väga harva, (just siis, kui maailmas katk lahti on, viimane oli keskajal. Boccaccio isegi kirjutas sellest natuke oma Dekameronis, aga selle aja tsensorid nõudsid kõigi vihjete eemaldamist – ja jäid nõusse selle aja kõigi autoriteetide mõnitamisega) aga nad on väga ohtlikud. Mingis kohas toimub maailmate sõlmumine ja lähenemine ja maailmad on üksteistele väga lähedal. Teatud inimesed ja nende mitte-inimestest kaaslased tunnevad selle koha tõmmet ja lähevad kohale, mõned tahavad neid deemoneid maailma tagasi kutsuda, aga teised takistavad esimesi. Toimub rituaal (see on paratamatu, kuna sellesse punkti koguneb niivõrd palju energiat)

Rituaali võtme, selle energia keset võib leida tema kõrvalsõlmede järgi, mis paratamatult ümbruskonda tekivad. Kese moonutab küll ruumi, aga ta on kindlaks tehtav selle järgi, et ta on nende kõrvalsõlmede keskel. Kõrvalsõlmed annavad endast juba varem märku, neis juhtub midagi erilist.

Rituaali asjus sa Ahasveroust veel usaldad – aga muidugi on see kahtlane – ta ju valetas sulle sinu golemiks olemise asjus ja selle vahetise asjus ka. Ta tundub kogu sellest vahetise-värgist hoolimata hea inimesena. Pealegi, Naine ütles sulle, et tema ei tea, et vahetis ohtlik on. Haldjarahvas vedas teda ninapidi. Vahetis olevat oma pärisperekonna varakult tapnud ja siis mustlaslaagris üles kasvanud.

Sulle on jäänud mulje, et rituaali asjus rääkis Ahasverous tõtt. Deemoneid sa välja manada ei taha. Aga kohapeal kuulad sa maad ja vaatad, kui palju rahvast mida arvab ja mis nendes kõrvalsõlmedes juhtub.

***

Ahasveerus. Igavene Juut. (Curunir)

Who wants to live forever?

Queen

Igavene Juut. Su lugu saab alguse kunagi ammu, Justinianuse Katku ajal, mis tappis umbes neljandiku Vahemere-äärseteist rahvastest. Sind katk ei puutunud. Sa olid noor juut ja eluga küllaltki rahul, aga kristlased kiusasid teid juba taga. Siis said sa kuulda rituaalist.

Rituaalist, mis pidi maailma muutma, tooma tagasi kadunud jumalused. Sa olid noor ja loll ja sa proovisidki sellest osa võtta ja väravat avada. Et järsku läheb siis elu paremaks.
Aga rituaal ei õnnestunud. Sa ei mäleta palju, aga sa mäletad kollast märki ja tunnet, kuidas sinu peale langes karistus. Sinust sai Igavene Juut, sa pidid igavesti, kuni ilma otsani maailmas rändama. Kollane Märk on üks võimas igivana needuse ja surma märk, aga sinu jaoks pöördus see kõik kuidagi perversse absurdusega.
Sa leidsid taas usus Jahvesse ja läksid isegi rabide seminari. Kannatuste kiuste sai sinust taas usklik. Ja nii rändasid sa läbi sajandite läbi maailma, kuni sinust tekkisid legendid. Sind hüüti Igaveseks juudiks. Räägiti, et sa kandsid oma needust, kuna sa olevat rabi Ješuat mõnitanud – lausa uskumatu, millist kummalist jura rahvas suudab välja mõelda.

Oma rännakutel kohtasid sa teisigi jõude, kes näisid igavesed olevat – näiteks üks Menkaurase-nimeline kass, keda sa kunagi hiljem enam ära ei tunne, kui ta sind just ei kõnetanud või üks tegelane, kellel on väga palju nimesid (Sõrdon. Loki. Võlur. Polden. Narr. Lord Blackadder. Rändmuusik. Trikster. Ja palju muid) ja kellel olid imelised ja suured võimed – nägi tulevikku ja oli võimas nõid, aga kellele meeldis teha trikke ja nalja ja valetada ja tekitada segadust. Vaenu või sõprust sul nende jõududega ei tekkinud. Te olite liiga igavesed.

Kogu selle aja rändasid sa üksi. Sa ei tahtnud ennast kellegagi siduda – nad olid liiga üürikesed.

Mõnikord tunned sa end väga väsinuna.

Sa nägid aga ükskord Prahas, kuidas üks rabi tegi enesele golemi ja kuidas ta hiljem selle uuesti hävitama sunnitud oli. See mõte intrigeeris sind. Oma huviks, naljatledes, hakkasid sa välja mõtlema, kuidas luua ka enda kõrvale golemit, sellist, kes ei oleks loll ja puha. Arvutasid vastavad parameetrid isegi välja, aga selgus, et selle jaoks on sul vaja lapse, kes on äsja needuse tõttu surnud, laipa ja hinge ja see oli sinu jaoks liig. Sa poolenisti unustasid selle teadmise. Ja nüüd, umbes kolmkümmend aastat tagasi juhtus säärane lugu. Oli üks kõrgest soost tegelane, leedu aadliku noorem poeg, eesnimi Herkus, aga perekonnanime ei ütelnud, kellele hakkas hirmsasti meeldima üks juudi naine. Mõlemate perekondadele see ei meeldinud ja võib öelda, et nad tõukasid noored armastajad endast suhteliselt ära. Samas, meest toetas rahaliselt tema vanem õde, kelle nime ta sulle kunagi ei avaldanud. Nad elasid küllaltki rahulikult oma maamajas. Mees (nimeks Herkus) mõistis juveliiritööd ja naine kellassepakunsti ja elasid seetõttu üsnagi jõukalt. Arvata oli, et samas tegelesid nad ka demonoloogia ja okultismiga ja ärritasid mingeid jõude, mida ärritada ei tasuks.

Selleks ajaks, kui sina selle perekonna juurde jõudsid, oli neil juba kaks kena poisslast sündinud. Kuna ortodokssed juudid olid naise endi hulgast välja heitnud, siis polnud poistele tehtud vastavaid sünnijärgseid traditsioone. Brit milah’iks (OG märkus: ümberlõikuseks . Aga sa oled niikuinii ketser ja osasid traditsioone ei järgi.) oli juba liiga hilja ja tegelikult ei pooldanud ei sina ega poiste ema seda traditsiooni, nii et seda sa läbi ei viinud. Pealegi polnud sul ka vastavaid vahendeid ja vastavat õpetust. Vanem poiss oli aga samas kolmeaastaseks saamas ja upsherinis (OG märkus: rituaalne esimene juukselõikus juudi poisslastel, kui nad kolmeaastaseks saavad. Sinna juurde käib tihti ka säärane tseremoonia, kus lapsele antakse lakkuda meega kaetud heebrea tähti – mis näitab, et õppimine on magus. Pärast seda hakkavad lapsed õppima lugemist ja muud säärast värki) ei näinud ei sina ega poiste ema midagi halba, nii et selle viisid sa läbi. Peale selle andsid sa ka poistele vastava tseremooniaga nende juudi nimed (vanem poiss siis Kaleb ja noorem Aaron) ja elasid selle perekonna juures veidi aega. Mitmesuguseid töid ja demonoloogiat mõistsid sa päris hästi ja muiduleivasööja sa polnud.

Umbes sel ajal peatus ka selle maja lähedal üks mustlaskaravan. Poisid harjusid seal kiiresti mängimas käima ja üldiselt neid seal laagris armastati ja neist hooliti väga.

Egas õnn ja heaolu kuigi kaua kesta. Sa ei tea, mis selle põhjustas, aga ühel päeval, kui sa olid ühes lähedases linnas kaupa müümas, tajusid sa äkitselt, et midagi väga halba on juhtunud. Kiiresti ja mitmeid vahendeid kasutades üritasid sa nii kiiresti kui võimalik perekonna juurde naasta, kuid sinna jõudsid sa alles pooleteise päeva pärast.

Kuulsid mustlastelt, et perekonda ja maja oli tabanud mingi kummaline ja raske needus. Mustlaslaagri kass oli pereisa, kes ainsana elus oli olnud, välja suutnud lohistada. (see kass oli sulle juba varem kummalisena tundund. Sulle näis, et ta oli vägagi intelligentne, ehkki ta seda varjata püüdis. Ilmselt jälle Menkaureles) Pereisa oli kuhugi põgenenud (ilmselt oma õe juurde, aga sa ei teadnud, kes see õde oli) ja kass oli teda saatnud. Ilmselt oli see abistamise akt nad ühte sidunud.

Mustlased hoiatasid küll sind, et needus on ka maja peal ja et sa ei tohiks sinna minna, aga sa läksid ikkagi. Sa oled ju igavene ja kui see peaks olema lõpp, siis on selles ju omamoodi rahu.

Ja otse maja lävel oli Kollane Märk!

Sa olid ehmunud, aga läksid sellest hoolimata sisse.

Majas oli kolm surnut - naine ja lapsed. Sa tõid nad kõik majast välja, et nad korralikud matused saaksid – ja mida sa nägid. Noorim poeg, vaevu kaheaastane, oli veel elus! Tõsi, ka tema küünarvarrel ilutses Kollane Märk, aga see oli tuhmunud ja tumedam. Kahju selle vaatamine ei toonud.

Sa viisid elus lapse mustlaslaagrisse, et nood ta üles kasvataks. Klanni vanim naine, nõiavõimetega matriarh Aminta lubas lapse eest hoolitseda. Ise sa vaevalt et elavale lapsele isa eest olla suudaks. Aga surnule ehk küll?
Sulle tuli kummastav mõte. Sa võtsid vanema lapse surnukeha, tõid savi ja muud vajalikku ja lõikasid Kollase Märgi lapse kehast välja. Sa mätsisid ta üleni saviga kokku ja kirjutasid valmis koodi kabalistlike vormelitega, mille sa ammu välja olid mõelnud , ja tema pealaele savikihi alla panid. Sa alustasid loitsimist ja lõpuks lamas sinu ees päris ehtne golem.

Tema jõud oli suur, aga mõistus nõrk. Ta mäletas oma endisest elust väga vähe ja sa ütlesid, et ta on ainult läbi Jumala armu olemas. Sa pole talle kunagi tema tõelisest minevikust tõtt rääkinud. See mõjuks talle ilmselt väga laastavalt.

Väliskujult sarnanes ta tavalise lapsega, kuigi vahest pisut vanema, kui ta surres oli olnud. Ja ta kasvas ja sai targemaks, kuigi mitte eriti kiiresti. Ta rändas koos sinuga ja ei vajanud toitu või sööki ja täitis täpselt kõik su korraldused. Mõnikord ei saanud ta aru ja täitis käsku valesti, aga sa seletasid ära, mis valesti oli ja järgmine kord ta seda viga enam ei teinud.

Üldiselt kasvas ta aastatega suureks ja sarnanes üsnagi palju normaalse inimesega. Kuigi ta õppis aeglaselt, on ta praeguseks ajaks juba täiesti normaalse mõistusega. Käitus vahest pisut kummaliselt, aga täiesti tore tegelane, kellega rännates juttu puhuda. Pealegi moodustate te koos sellise ringkaitselise tiimi – sina hoolitsed okultistliku kaitse ja tema füüsilise kaitse eest. Ta on muuseas väga tugev ja kuulid, noad, hambad ja muu säärane kraam teda suuremat ei morjenda. Okultistlikus mõttes on ta muidugi kaitstud, aga kui ta peaks nägema Kollast Märki... Sa pole kindel, mis juhtuks, aga ilmselt ta seda oma senises kujus üle ei elaks.

Umbes kuus aastat tagasi saite te kuulda, et tänapäeva kõgklass tegeleb uue ja kummalise hobiga – kehakultuuri ja selle vaatamisega – ehk siis vahtisid, kuidas tugevad tüübid omavahel maadlesid või kaklesid ja maksid selle eest raha. Rääkisite golemiga /nimi/ läbi ja ta jäi nõusse. Tegite päris kõva raha ja –st sai publiku, eriti naiste lemmik. Arvatavasti oli ta siis ka nendes asjus inimese tasemel või isegi kõrgemal, kuna naised järgmistel hommikutel just väga pettunud välja ei näinud.

Siis, nii kaks aastat tagasi, tuli , järgmisel hommikul väga šokeeritult koju. Ta püüdis oma vapustust varjata, aga see oli tema näost näha.

Sa märkasid veel paari asja. Esiteks, ta ei usaldanud enam sind. Mitte enam nii, nagu ta enne oli seda teinud, mitte enam peaaegu lapselikult uskudes, et kõik, mida räägid, on tõsi.

Ja teiseks, ta kandis ühte väikest amuletti. Sa ei öelnud kunagi, et sa neid kahte asja märkasid.

Igastahes tahtis ta nüüd kõrgseltskonnast taanduda. Seda te tegitegi. Rändasite koos mööda maailma ringi.

Ja nüüd, selle aasta Augustis tuli katk. Suur katk. Selline nagu keskajal. Selline nagu Justinianuse ajal. Surid umbes pooled inimesed maailmas.

Ja jälle tundsid sa kutset rituaalile. Samasugusele, nagu siis, kui sind igaveseks tehti. Mälestus on hägune, aga midagi sa ikka mäletasid. Rituaali võtme, selle energia keset võib leida tema kõrvalsõlmede järgi, mis paratamatult ümbruskonda tekivad. Kese moonutab küll ruumi, aga ta on kindlaks tehtav selle järgi, et ta on nende kõrvalsõlmede keskel. Kõrvalsõlmed annavad endast juba varem märku, neis juhtub midagi erilist.

Sa mäletad seda küll. Keskajal toimus ka üks säärane rituaal. Boccaccio sai sellest kuulda ja kirjutas sellest oma Dekameroni, aga paavstipoolne tsensuur nõudis, et kõik, mis seda rituaali puudutab, välja lõigataks – muu koha pealt oli neil ükskõik.

Ja nüüd olete te peagi kohal. Üks väike koht Liivimaal, Dorpati lähistel. Mis saab? Eks me näe. Ehk, kui sa nüüd teisel poolel mängid, võetakse su needus maha?