Nessa. Leelo. (15)
Sind kasvatas su vanaema. Su emme-issi tahtsid nii. Nüüd on nad katku surnud, aga sa nendega nii väga lähedane polnudki.
Su vanaema oli maatark, teadjanaine, nõid. Õpetas ka sulle ravitsemiskunsti, loodusetundmist ja vanu tarkusi. Sa olid imelik laps ja sulle meeldis rohkem omaette looduses mässata. Loomade ja taimedega oled sa alati hästi läbi saanud. Inimestega on vahest tiba raskem, aga kui vaja, saad ka nendega hakkama.
Aga su vanaema oli vana. Paar päeva tagasi ei tõusnud ta enam voodist. Sulle see aga üllatuseks polnud. Endast välja ka ei ajanud. Surm on loomulik. Vanaema andis sulle edasi oma saagusõnad ja –laulud ja ütles järgmist: „Mina lähen nüüd manalateed, aga sina jääd püsima. Kanna edasi meie tarkust ja kasuta seda hästi. Sind ootab ees sinu esimene ülesanne, see oli määratud mulle, aga mina olen vana ja lähen peagi teisele poole jõgede jõge, aga sina oled noor ja sul on veel palju elada. Sa tunned kutset. Leia väljapääs sellest segadusest, mis sind kutsub ja pea meeles: seal pole midagi nii, nagu paistab. Ela hästi ja ole siis tubli laps edasi.“
Seda sa nüüd teha kavatsedki. Vanaema on maetud ja nüüd tuleb omaenda tarkuse peal edasi elada. Sa oled nüüd kutset tundnud. See algas peale vanaema surma ja on nüüd tugevnenud, veidi sa ootasid, aga nüüd enam viivitada ei saa, sest see, mis toimuma peab, toimub täna ja enam oodata ei saa. Kutse tõmbab sind ühte talusse, mis kuuldavasti neetud pidavat olema, peremees tõmbas ennast oksa ja räägitakse, et ta tegi oma külalisele suurt kurja.
Ahjaa, vahepeal oli üks katk ka. Hirmsal kombel inimesi suri maha. Palju ümberkaudseid külasid on tühjad. Halb. Aga küll kõik uuesti korda ja tasakaalu läheb, selline on juba maailma viis.
Oskused:
*Saagusõnad – ja laulud. Sõnad kaitseks ja kurja eemalepeletamiseks. Sõnad tee leidmiseks.Sõnad ravimiseks. Sõnad tervenduseks. Ja nii edasi. Sõnad saad varsti eraldi meie käest. Või mõtle ise välja. Soovitatavalt regilauluvormis, sellise lühikese luuletuse moodi – nii kuus rida – üks loits.
*loodusetundmine
*ümbruskonna tundmine. Tead, kus ohvrikivi, ohvripuu. Kunagi olevat sinna ohvripaika päike, kuu või täht taevast langenud. Igal juhul on tegu ülimalt püha paigaga, mille rahu segamine tooks halba kogu maale ja rahvale, mitte vaid pahateo sooritajale.
Kui jälle kord jahti peeti, õnnestus ühel mehel (ilmselt tolleaegsel mõisnikul) Hunti tabada. Loom jooksis nagu jaksas ning pääses ka jahimehe käest, ent siis oli ta ka täiesti läbi. Lohistas end metsasüdamest läbi hiide ja vajus kokku.
Hiies oli Leelo, kes taaskord vaimudele ohverdas või siis seda ettekäändeks tuues niisama ringi uitas. Tüdruk nägi, et loom on haavatud ja liikus talle vaikselt lähemale.
Hunt urises kurgupõhjast, ise teades, et ära joosta või rünnata ta enam ei jaksa. Ja kummalisel kombel ta eriti ei tahtnudki, tüdruku olemuses oli midagi...rahustavat ja loomulikku, peaaegu metsavaimulikku.
Leelo põlvitas sõnagi lausumata Hundi kõrvale, uuris ta haava, tõi siis allikast vett ja puhastas ja sidus selle, tõusis siis püsti ja jalutas koju.
Hunt sai terveks. Loomulikult sai. Mõeldamatu, et ta terveks ei saaks. Aga sellest ajast peale häiris teda mõte, et on tollele veidrale inimesele midagi võlgu.
Tuli tali. Leelo käis jälle metsasüdames, aga eksis tihedas lumesajus koduteelt. Läks pimedamaks ja üha külmemaks. Ühel hetkel istus tüdruk lihtsalt hange maha ja jäi ootama. Kas tuleb vanaema või sureb ta siia. Äkki seisis tema ees Hunt.
Ta oli Leelole jälgi mööda järgi tulnud. Nüüd sikutas ta tütarlast varrukast ja sundis endale järgnema. Leelo ajas end püsti ja läks Hundile järele. Too viis siis ta karja juurde.
Tänu Hundi autoriteedile hoidis kari Leelot hommikuni soojas , kuni vanaema ta leidis. Võlg oli tasutud.
Leelo oli siis üksteist. Nüüd on ta viisteist ja Hunt on tema parim kaaslane.
Tollest talvest saadik nad kuidagi vennastusid-õestusid.
Laps ja loom käisid koos hulkumas ja luusimas. Nüüd oli nende vahel side. Ajapikku on see tõeliseks sõpruseks ja teineteise mõistmiseks süvenes.
Hunt.
Zelor.
Hundielu nagu hundielu ikka, vaid selle vahega, et oled karjas ja terves metsas ja ümbruskaudsetes alades juht ja autoriteet. Lähemal elavad metsloomad kipuvad sulle lihtsalt alluma. Nii on alati olnud. Terve teie sugu. Nii see lihtsalt on.
/Kui jälle kord jahti peeti, õnnestus ühel mehel (ilmselt tolleaegsel mõisnikul) Hunti tabada. Loom jooksis nagu jaksas ning pääses ka jahimehe käest, ent siis oli ta ka täiesti läbi. Lohistas end metsasüdamest läbi hiide ja vajus kokku.
Hiies oli Leelo, kes taaskord vaimudele ohverdas või siis seda ettekäändeks tuues niisama ringi uitas. Tüdruk nägi, et loom on haavatud ja liikus talle vaikselt lähemale.
Hunt urises kurgupõhjast, ise teades, et ära joosta või rünnata ta enam ei jaksa. Ja kummalisel kombel ta eriti ei tahtnudki, tüdruku olemuses oli midagi...rahustavat ja loomulikku, peaaegu metsavaimulikku.
Leelo põlvitas sõnagi lausumata Hundi kõrvale, uuris ta haava, tõi siis allikast vett ja puhastas ja sidus selle, tõusis siis püsti ja jalutas koju.
Hunt sai terveks. Loomulikult sai. Mõeldamatu, et ta terveks ei saaks. Aga sellest ajast peale häiris teda mõte, et on tollele veidrale inimesele midagi võlgu.
Tuli tali. Leelo käis jälle metsasüdames, aga eksis tihedas lumesajus koduteelt. Läks pimedamaks ja üha külmemaks. Ühel hetkel istus tüdruk lihtsalt hange maha ja jäi ootama. Kas tuleb vanaema või sureb ta siia. Äkki seisis tema ees Hunt.
Ta oli Leelole jälgi mööda järgi tulnud. Nüüd sikutas ta tütarlast varrukast ja sundis endale järgnema. Leelo ajas end püsti ja läks Hundile järele. Too viis siis ta karja juurde.
Tänu Hundi autoriteedile hoidis kari Leelot hommikuni soojas , kuni vanaema ta leidis. Võlg oli tasutud.
Leelo oli siis üksteist. Nüüd on ta viisteist ja Hunt on tema parim kaaslane.
Tollest talvest saadik nad kuidagi vennastusid-õestusid.
Laps ja loom käisid koos hulkumas ja luusimas. Nüüd oli nende vahel side. Ajapikku on see tõeliseks sõpruseks ja teineteise mõistmiseks süvenes./
Leelol oli hea vanaema. Tore vana naine, tuntud teadjanaine nii inimeste kui loomade seas. Tal oli üks vana ronk sõbraks ka, kellega rääkisite, aga see suri samal ajal, kui Leelo vanaema – paar päeva tagasi. Sa kuulsid seda oma lindudest tuttavate käest.
Muuseas, viimasel ajal on toimunud üks ülimalt häiriv juhtum. Metsast on leitud surnud loomi, keda pole üleüldse söödud –lihtsalt tapetud ja sinnasamma jäetud. Osad neist loomadest on kägistatud, osad võikalt lõhki rebitud. Üldiselt on tegu loomadega, kes eraldi elavad – sinu hundikari on puutumata jäänud.
Aga näiteks üksildased hundid ei ole. Ümbruskonnas oli neid kaks tükki ja sa nägid, kuidas ühte neist tapeti, täiesti juhuslikult. Täiesti märkamatult sööstis ühe põõsa tagant välja kummalist värvi karvaga pisut hundimoodi olevus, kel polnud lõhna, kes tormas üksiku hundiga kallale ja pures ta ila vähimagi hoiatuseta lõhki. Senikaua rebis, kuni hundis veel eluvaimu sees oli, (aga ei söönud). Seee kõik toimus niivõrd äkki, et sa ei jõudnud kuidagi reageerida. Kui võõras olevus oli hundi tapnud, vaatas ta sulle otsa ja hüppas järjekordse põõsa taha ja haihtus.
Ja mis kõige kummalisem, tal ei olnud lõhna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar