Andra, Menkaureles

K2rts . Audra Kratautas (64)

Mother, mother, I am sick!

Call the doctor, quick, quick quick!

In came the doctor, in came the nurse,

in came the lady with the alligator purse.

“Measles,“ said the doctor

„Mumps“ said the nurse

„Nothing,“ said the lady

with the alligator purse

„Penicillin,“ said the doctor

„Penicillin“ said the nurse

„Pizza,“ said the lady

with the alligator purse.

Inglise lastelaul

Sa oled aadlik. Kõrgest soost. Leedust. Praegusel ajal küll soosingust välja langenud, aga sellegipoolest aadlik.
Su isa tegeles demonoloogiaga. Vend ka. Ema kohta ei tea - suri teine suhteliselt ammu ära.
Sinu noorem vend, nimeks Herkus, oli sust nii kaheksa aastat noorem ja jooksis nooruses mingi juudiplikaga ära jooksis. Hea poiss oli. Sa toetasid teda rahaliselt(sest pole ilmselt kerge aadliku-elult tavainimese-elule üle minna), kuigi su isa seda keelas.
Viie aasta pärast tuli ta tagasi, kaasas üks Menkaurelese-nimeline kass, kes kesköötundidel rääkida mõistis. Vend rääkis, et mingi needus oli tema ja ta pere ja ta maja peale tulnud. Tal oli olnud kaks poisslast(nimedega Aaron ja Kaleb), aga mõlemad oli needus tapnud. Seesama kass oli ta päästnud. Ta näitas sulle tuhmunud märki oma käsivarrel – ja ütles, et see on Kollane Märk ja et sa seda iga hinna eest väldiksid. Sellesama märgiga hävitati tema maja, naine ja lapsed. Selle märgi õigesti nägemine (s.t mitte peegelpildis ja kollasena) toob kaasa hukatust.
Nii umbes aasta aega hiljem, keskööl, tungis teie maja kallale mingi jõud, tumeda tormi kujuga. Maja hakkas seestpoolt purunema, keskelt iseennast õgima. Kass ja su vend üritasid sellele vastu hakata ja tegelikult neil see isegi õnnestus. Torm kihutati minema. Aga su venna sai surma. Jäi rusude alla. Maja varises osaliselt kokku. Sinna alla jäi palju demonoloogilist kraami. Muidu oskasid sa seda kunsti ka, aga nüüd olid sa paljudest vahenditest ilma jäänud. Kass ütles, et tema arust oli sellesse afääri kuidagi tsaari sensitiivid segatud, kuid sina ei osanud arvata.
Edasi elasid sa masenduses oma maja teises pooles - vend oli ju surnud ja ta oli su viimane lähedane elusolev sugulane. (mingeid kolmanda põlve nõbu oli ka, aga temaga sa eriti ei suhelnud.)
Elu möödus üsnagi rahulikult ja sul oli tunne, et hakkad vanatüdrukuks jääma.
Et inimesed imelikult ei vaataks, abiellusid sa siis varsti mingi baltisaksa aadlimehega. Karl von Maydell. Suhteliselt poliitiline abielu. Elasite neli aastat koos küllaltki normaalsetes suhetes, aga last sa ei saanud, oli vaid kaks nurisünnitust. Mees tundis sulle alguses kaasa ja otsustas lohutuseks maja purunenud poole korda teha lasta. Siis leidis ta sealt aga suures koguses demonoloogilisi abivahendeid ja raamatuid, sai maruvihaseks ja andis lahutuse sisse.
Said ühiskonnas märgi külge – salaja ikka räägiti, et satanismiga tegeled. Mis on muidugi vale. Deemoneid uurid sa vaid huvist, kunagi sa neid ise välja mananud pole – tõsi, su vend ja isa on, aga sina mitte. Muidu maagiat ja okultismi harrastasid sa natuke ka, segasid jooke kokku ja puha, uurisid traktaate ja nii edasi, aga deemonitega ei suhelnud. Kus sa sellega. Märkidega sa samas nõiduda oskad.
Uusi kavalere sa eriti ei leidnud. Üks oli, tõsi küll, aga suhted temaga ei läinud kunagi intiimseks, pigem jäid nad nad selliste heade sõprade tasemele. Ülimalt pehmete iseloomujoontega mees oli, mõnikord sa isegi kahtlustasid, ega ta naine või homo pole. Aga teie sõprus kestis aastaid ja jätkus kirjasõprusena. Oma nime ei ütelnud ta kunagi, nimetas ennast Võluriks. Selline hüüdnimi. Tal oli alkeemilisi ja okultistlikke huvisid, tõsi küll, aga muidu niisama armas. Kassile Võlur kuigivõrd ei meeldinud. Ta suutis igal kesköötunnil (ja erilistel aegadel, nagu pööripäevad, ka muul ajal) rääkida ja avaldas vaikselt oma arvamust, et ega selle Võluriga õiged lood küll ole. Kaks aastat tagasi teie kirjasõprus katkes – samas ta hoiatas ette, et tunneb, et õhus on midagi ohtlikku ja et ta läheb kohe varsti otsima nõidu, kes suudaksid asjale piiri panna või sellest midagi enamat teaks. Palus ettevaatlik olla. Seejärel ta enam kirju ei kirjutanud.
No ja siis (praeguse aasta suvel) tuli katk. Suur katk, mitte mingi pisike. Ülemaailmne pandeemia, viimati oli sellist mõõtu asja olnud keskajal ja nime kandis too Must Surm.
Inimesed surid massiliselt.
Ja siis tundsid sa kutset. Selge ja tugev kutse oli.Menkaureles tundis seda ka. See oli võimas, ürgne, primaalne. Sa ei suutnud teha muud, kui seda kutset järgida. Kaasa võtsid sa vähe kraami, ainult rahalisi vahendeid, väikese daamiliku revolvri ja ühe musta käekoti, mille su vend ja kass olid vanasti kaasa toonud. Kassi väitel olevat see varastatud ühelt mustlaselt, (sest kass oli varemalt mustlaslaagris elanud) Kotis elab mingi hirmus peletis. Aeg-ajalt ta seal sees mürgeldab ja kui kotisuu avada (mida sa teinud ei ole) siis ta pidavat välja murdma ja palju segadust tekitama. Kass arvas, et seda kotti võib teil vaja minna, kui keegi on vaja ära kõrvaldada.
Liivimaale sõitsid rongiga (need veel käivad, kuigi harva, harva), aga sinna kohta kavatsed jala minna. Sest mingit muud viisi ei saa – jala on kõige parem.
Haigeks pole sa seni veel jäänud, aga mitmed sinu tuttavad on küll.
Tee peal kohtusid sa väga toreda noore tütarlapsega(nii umbes varajastes kahekümnendates). Irina Prokofjev nimeks. Aadlipäritolu, aga hiljuti mingisugust revolutsioonilise tegevusega seotud olnud ja seetõttu oli ta ebasoosingusse langenud. Ta väitis, et tundis sellist kutset ja kuna kõik tema sõbrad-tuttavad on katku või riigivõimule vastuhakkamise tõttu surnud, siis otsustas ta, et tal pole midagi kaotada ja läks kohale.
Väga armas tütarlaps on. Paneb mõtlema, et kui sul oleks lapsi olnud, siis oleks ehk su lapsed tema moodi olnud? Igastahes, midagi emainstinkti moodi lõi välja, sest tüdruk tundub päris naiivne ja näib, et ennast kaitsta ei oska. (kuigi tal on üks püstol. Aga mis loeb püstol okultismis?) Kassile meeldib ta ka, nii et asjad näivad korras olevat.

****

Mialeee - Menkaureles

And we all say: OH!

Well I never!

Was there ever

A Cat so clever

As Magical Mr. Mistoffelees!

Sa oled kass. Sa oled ilgelt vana – sündisid 1337 aastat enne Kristust Egiptuses. Seal elasid mingi alkeemiku kodus. Alkeemik nägi palju vaeva Tarkade Kivi sünteesimisega – lõpuks see tal õnnestus – ja sa neelasid selle kogemata alla. Selle tõttu said sa mõistuse ja peaaegu-surematuse.

Alkeemiku juurest lasid sa jalga ja seiklesid mööda maad ringi. Elu oli pikk, seiklusrikas ja nii edasi. Kõike seda, mida sa kogesid, ei jõua keegi kirja panna, aga sul on palju kogemusi ja teadmisi.

Tasuks ära mainida ühte juhtumit nii kolmkümmend aastat tagasi.

Sa elasid tol ajal mustlaslaagris. Läheduses elasid tol ajal üks kena väike perekond. Mõlemad vanemd olid oma kogukonna vastu pisut mässanud – ema juut ja isa kõrgest soost. Kaks väikest last oli ka, kes laagris mängimas käisid – väiksem (Aaron, vanem oli Kaleb) käis rohkem ja oli seetõttu kõikide lemmik. Vana mustlasmatroon Aminta, nõiavõimetega vanaeit, kiindus temasse eriti. Sul on tunne, et ta luges talle peale mingi õnnistuse või kaitseloitsu, aga kindel sa polnud.

Vahepeal oli perekonna juurde ajutiselt kolinud ka Ahasverous, keda sa oma rännakutel varemgi kohanud oled – Igavene Juut on ta, peaaegu sama surematu kui sina. Tegi pere lastele mingeid rituaale, ümber vist siiski ei lõiganud.

Ega õnn kaua kesta – ühel päeval, kui Ahasverous linnas ära oli, ilmus maja ja selles elava perekonnast igaühe peale Kollane Märk – üks väga vana needuse, surma ja hävinug märk, mille paljas vaataminegi on kahjulik ja võib nõrgemaid tegelasi tappagi. Tundsid nõiduse stiili järgi ära – selliseid asju kasutavad palju vene nõiad, eriti populaarne on see tsaari heaks töötavate nõidade seas.
Tundsid õõva, aga sa oled ikkagi enam-vähem surematu ja läksid maja üle vaatama.

Ema oli surnud. Vanem poeg oli surnud. Noorem poeg hakkas sulle vastu. Temas oli midagi äärmiselt õõvastavat ja tema juurde sa ei läinud. Aga näis, et pereisa (Herkus Kratautas) võitleb oma Kollase Märgiga ja pole veel alla andnud – ta oli füüsiliselt tugev mees ja pani ikka veel vastu.

Mõtlesid, mida teha ja välja mõtlesid.
Tarisid ta kõigepealt majast välja, et tal oleks vaja võidelda vaid ühe Märgiga. Sa oled küllaltki tugev ja suutsid seda isegi teha, kuigi väga raske oli.

Seejärel oksendasid mehele näkku, teadlikult keskendudes oma kõhus olevale kivile. See nõrgestas sind, aga ravis meest ja andis talle niivõrd palju energiat, et ta oma märgiga hakkama sai.

Läksite mustlaslaagrisse ja rääkisite, kuidas lugu oli. Seejärel otsustasite koos mehega lahkuda.

Enne aga panid sa pihta Aminta musta käekoti, kuhu ta hiljuti ühe musta peletise püüdnud oli. Peletis seal sees vingerdas päris palju ja tundus, et tahtis välja saada – seda muidugi te teha ei lasknud – kott jäi suletuks. Aga peletis on siis hea, kui on vaja lahkudes segadust tekitada või lihtsalt kedagi rünnata – avad kotisuu vastase poole.

Ja siis – minek.

Rändasite selle mehe koju, Leedusse, tema vanema õe poole. Elasid koos nendega nii aastakese, kui jälle üks maagiline torm teie häärberit rüüstas. Teil õnnestus mehega koos see tagasi tõrjuda, aga paraku jäi mees rusude alla ja sai surma. Tundsid selles tormis ka tsaari sensitiivide nõidumisstiili. Nüüd oli sinu sõbraks mehe õde, nimeks Audra. Audra tundis nähtavasti, et hakkab vanatüdrukuks jääma ja abiellus siis mingi baltisakslasega, kelle nimi oli vist Maydell. Abielu kestis neli aastat. Audra lapsi ei saanud, ainult kaks nurisünnitust oli. Tema abikaasa tahtis hoone hävinud poolt taastada, aga kui ta rusude alt okultistlikke vahendeid leidis, andis ta lahutuse sisse ja levitas kuulujutte, et Audra on nõid ja satanist. Tegelikult ei olnud.

Vahepeal astus Audra tutvusse tüübiga, kes end Võluriks nimetas. Võlur näis sulle kahtlase tüübina. Sulle tundus, et sa olid teda kunagi näinud –siis oli ta kasutanud nime Polden. Suuremat sa tast ei mäletanud, aga ta tundus kahtlane. Siis oli tutvus muutunud kirjavahetuseks ja siis sai Audra kirja, kus Võlur teda hoiatas tuleva ohu eest. Siis polnud Võlurist enam ei kippu ega kõppu kuulda.

Praeguse aasta suvel tuli katk. Suur katk, mitte mingi pisike. Ülemaailmne pandeemia, viimati oli sellist mõõtu asja olnud keskajal ja nime kandis too Must Surm.

Inimesed surid massiliselt.

Ja siis tundsid sa kutset. Selge ja tugev kutse oli. Audra tundis seda ka. See oli võimas, ürgne, primaalne. Sa ei suutnud teha muud, kui seda kutset järgida. Kaasa võtsite te vähe kraami, ainult rahalisi vahendeid, väikese daamiliku revolvri ja selle musta käekoti. Muu jätsite te maha kui ebavajaliku. Liivimaale sõitsite te rongiga, aga Tartust selle kutse allika poole läksite jala. Tundus õigem.

Sa teadsid umbes, mis seal toimuma peab. Toimub rituaal, kus mõned üritavad kutsuda maailma tagasi juba ammu surnud/magavaid jumalaid, kellel on naljakad ja hääldamatud nimed ja teised üritavad neid takistada. Sul on nende jumalatega olnud kogemusi, kui nende uni kergenes ja need ei ole olnud meeldivad. Need ei olnud õnnelikud jumalad. Need ei olnud head jumalad. Sellist rituaali on varem ka olnud – aga seda saab teha ainult suurte katkude ajal, nii et seda on üritatud teha nii umbes viis korda. Iga kord on katse olendeid tagasi maailma tuua ebaõnnestunud.

Reisil sinna kohtasite toredat noort, nii umbes kahekümnendates aadlineiut, Irina Prokofjevi. Tal oli seoses mõni aasta tagasi toimunud revolutsiooniga asjalood halvaks läinud, aga ta on tore. Silitab sind ja ütleb „Hea kiisu“ ja sulle see meeldib. Ta on väga armas. Sinuga ei juhtu just väga tihti, nagu suga käitutaks nii, nagu tahetaks sind ära hellitada ja see on väga mõnus.

Tüdruk näib ise naiivne olevat – revolver tal on, aga mis aitab revolver okultisimis? Siiski, rituaalis võib vaja minna.
Peale selle veel see, et...

Sa oled näinud und.

Sa oled näinud und, heledate lokkis juustega noorest mehest, kes on enda teadmata kaetud varjuga ja tema kõrval kõndivast heleda peaga naisest, kelle sees on elu ja surm korraga ja nende kohal hõljub võimalus muutumiseks.

Sa oled näinud und noorest neiust, kes on pooleldi sügavate juurtega puu ja pooleldi inimene ja tema kõrval seisvast hundist.

Sa oled näinud und vanast mehest, kelle seljatagune tee ulatub maailma algusesse ja tema kõrval olevat savist anumat, kus on midagi sees, aga see midagi ei paista, sest see on kaetud kirjasõnaga.

Sa oled näinud und mehest, kellel soontes voolavad verega koos muud, kummalised vedelikud, kelle pool nägu on inimese ja pool hundi oma ja need pooled võitlevad mehe selja taga.

Sa oled näinud und puuris istuvast tegelasest, kes iga hetk kuju muudab ja kelles pole midagi kindlat.
Sa oled näinud und ülespoodud mehest, kelle üks käsi pakub leiba ja teine pistoda.

Aga sa ei tea, mida see kõik tähendab.