pühapäev, aprill 16, 2006

Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7594BMTali

Pöörasin veidi lehti, kuni jõudsin kohani, mida meenutada tahtsin.
Näis, et raamat oli tule läbi kahjustada saanud - nii mitmeski kohas oli tint laiali valgunud või tekst hävinud.
Sellegipoolest asusin lugema:

"Võitlus oli läbi. Rasmus päästeti lahti ja ta tervendati.
Järgnes kiire laipade läbiuurimine (ja Mordagose korral ka bardi laiba sodikspeksmine). Leiti erakirju, mitmeid erinevaid võtmeid, mis ilmselt klanniliimete majade uksi avasid, klanni liikmesmärke, veidike raha ja relvi, muud väärtusetut träni ja ühe pronksise sirbi.
Sirp pakkus salgale huvi. Liis tegi maagilise rituaali, saamaks teada, kas tegu on maagilise objektiga ja millised võimed sel on.
Selgus, et tegu oli maagilise objektiga. Väga maagilise, võimsa ja tumedaga. Ilmselt oli seda kasutatud juba sadades ohverdustes. Sirbil oli suur avamise vägi. Sellega sai avada mis tahes uksi ja maagilisi portaale ja lõigata ka reaalsusekangast, et siis nõnda ruumis ümber paikneda, minna otse Raamatukokku ja teha muidki võimsaid tegusid. Paraku oli tume aura nii vägev, et sirbi reetlik olemus võis kasutajale igasugu kurja teha. Siis, kui kasutaja ise kuri oli, oli risk väiksem - sirp tunnistas mõttekaaslast - aga risk oli siiski olemas.
Laohoone servades märgati püstisi menhirisarnaseid kive, millesse oli kraabitud ruune. Mingi kummalise kaemuse või teadmise abil taibati, et seal kivide sees võib midagi sees olla. Sirbiga oleks ilmselt seda avada saanud.
Liis lõi kartma ja otsustas, et neid kive puutuda ei tasu. Mélee ots...
*tekst hävinud*


... õnnestus kinniseotud Antoniol, keda väike Björn puuhobustega mängimise vahepeal natuke kiusanud oli, vabaks pääseda.
Esimene asi, mis ta oma uuesti kätte võidetud vabadusega pihta hakkas, oli jalahoop Björni lõua alla, nii, et tolle kael murdus ja too koheselt suri.
Sellised teod ei jää harilikult tagajärgedeta.
Björn ei osanud küll needa, aga arvestades tema surma julmust ja seda, et tema isa hiljem Antoniot needis, siis oli needusepotentsiaal nõnda vägev, et võttis Björni viimase mõtte vormi.
Björni viimaseks mõtteks oli olnud "puuhobused"
Nõnda tekkis Antoniole kujutelm, et ta on pooleldi puuhobune.
Komberdades puujalul augu poole, mis alumisele korrusele viis, vandus ta väga raskesti.
Jõudnud auguni, ei õnnestunud tal aga alla jõuda, sest tema puuhobuse-pool (tagumine) jäi avasse kinni. Vähemalt tema nägemuses. Üles ei õnnestunud tal enam jõuda. Raskesti vandudes jäi ta sinna, kuni ta järsku teadvuse kaotas.


Veidi aja pärast jõudis ülejäänud salk majani tagasi.
Astudes uksest sisse, taipasid nad äkki intuitiivselt, et majas oli võõras. Isegi tegusate viimaste päevadega seltskonnale oli see liig. Nende üle võttis võimust hirm.
Mèlee muutis end nähtamatuks ja võttis enesele võime ämbliku kombel mööda seinu ja lage liikuda ja läks maja uurima. Ta ei leidnud sealt midagi, samas uimastas mingi sama nähtamatu jõud ta ära. Empaatilise sideme tõttu tajusid nii Mordagos kui ka Don seda.
Seetõttu hiilisid nad kööki, et leida jahu, millega too nähtamatu tüüp nähtavaks teha. Don tegi sealjuures hämmastavalt palju lärmi.
Seejärel mindi teisele korrusele. "

Pöörasin lehekülge...

Kommentaare ei ole: