pühapäev, märts 19, 2006

Sestsamast ainest, mis unenäod, vol4?

Pole nüüd päris kindel, kas tegu on neljanda väljaandega, aga see selleks.

Tähelepanuväärsemad unenäod.

Esiteks:
Mul pidi sellel õhtul drägunimäng olema, aga kuna keski läks miskile võistlusele, siis tegin ma aega ühes kohvikus parajaks. Mõtlesin prae kohal omi mõtteid ja siis tuleb kelner, võtab mu toidu ja viskab ära. Mina lähen pahaselt protesteerima - aga toitu tagasi ei saa. Raha ka mitte. Ostsin siis uue poolprae. Läksin oma lauda seda sööma ja mida ma näen - nurgas rippuv telekas on tegelikult klaaskast, mille sisse on topitud hiiglaslik sisalikusilm (kui tahate teada saada, kui suur, mõelge keskmise teleka peale ja võtke ekraani läbimõõt silma diameetriks), mis mind jälgis.
Taipasin, et silm on ühenduses ka ülejäänud silmaga, kes oli küll nähtamatu ja kehatu. MIdagi tuli ette võtta, aga seda sisalikku ei saanud ju kehatul kujul võita, selleks tuli ta maisesse kehha sundida.
Plaan järgmine: teadsin, et kui sisalikusilma valada sularauda, siis see ajab asjad korda.
Lendasin helikopteriga linnalise kõnnumaa kohal. Seal oli umbes kaheksa väiksemat kanalisatsiooniava ja üks suurem ja igaühes oli sisalikusilm, mis mind jälgis. Kõige suuremas augus oli põhisilm. Jama oli selles, et mul oli sularauda ainult nelja augu tarvis, aga kallasin ikkagi. Mul õnnestus kogu see nõgu täita, kus need kanalisatsiooniaugud olid, aga siis võttis sisalik materiaalse kuju ja murdis rauakihist läbi. Ta oli igavene pirakas ja lõi mind sabaga helikopterist alla. Langesin Kassitoome sarnasesse (ainult et järsku ja kõrgesse) orgu ja kartsin, et kukun surnuks, aga õnneks oli oru äär nagu trepp ja siis ma kukkusin alla Karupoeg Puhhi stiilis ja sain ainult põrutada, eluvaim jäi sisse.
Edasi ei mäleta.

Teiseks üsnagi verine unenägu:

Läksin teatrisse.
Etenduse sisu oli järgmine:
Oli mingi pidu. Mingi saare peal. Saar oli väike, seal elas püsivalt vaid vanaema.
Pidu tulid pidama tema lapselapsed. Üks nendest oli noormees, ühe päris suure kamba juht, kelle ta kaasa võttis. Vanuseks võiks anda hilisteismelised. Teine lapselaps tuli ka, võttis kaasa oma poiss-sõbra.
Peo alguses mängiti lumesõda. Täiesti impulsiivselt jaotuti kaheks leeriks ja võideldi. Veriselt. Väga veriselt. Lumepallide olid tegelikult vist kivid või midagi.
Igastahes tahtis tüdruku poiss-sõber seda asja ära lõpetada. Üritas rahutegijat mängida. Ütles, et lõpetame ära. Kambajuht viskas teda lumepalliga, tema püüdis kinni. Siis selgus, et lumepalli sees on dünamiit.
Kambajuht, taibates, mida ta on teinud, põgenes kuhugi eemale, ahastades. Tüdruk läks samuti kuhugi ära.
Siis jäi ülejäänud kamp üksinda.
Vanaemale tuli külla naabrieideke, kes talle rääkis küla uudiseid ja muud sarnast.
Mõned kambaliikmed manustasid alkoholi, mõned mitte. Sellest tekkis tüli. Karsklased ja alkohoolikud jagunesid kahte leeri ja võitlesid nüüd oma põhimõtete eest. Korraks taaselustus tüdruku armsam ja tahtis pooli maha rahustada, aga ta tapeti uuesti.
Lõpuks olid järel ainult kummagi leeri juht. Astusid vastastikku ja oleks hakanud võitlema, kui juht poleks naasnud.
Juht vaatas kogu seda kaost pärani silmi ja jahmunult. Peaalkohoolik ja peakarsklane langetasid noad ja hakkasid juhi poole astuma - sina käisid ära, vaata, missugune kaos tekkis. Sina oled süüdi. Sinu me ohverdame oma pattude heaks.
Juht võttis tuimalt puusalt revolvri ja tulistas. Kaks korda.
Jõllitas oma kunagise kamba surnukehi ja needis. Seejärel istus trepiäärele ja vaatas maha
Siis naasis õde.
Vend langetas pea ja andis revolvri õele - mõista nüüd sina minu üle kohut.
Õde võttis relva ning vaatas seda.
Ja tulistas.
Vend suri väga üllatunult.
Siis võttis õde püstoli, läks kuuri taha ja siis kostis sealt viimane püstolikärgatus.

Toas kuulis seda kõike vanaema - ja peeruvalgel, mitmetest väikestest tubadest koosnevas mustades palkides majas, kus mingit sisustust peale uste ja koridoride polnud - taipas ta, et naabrimutti, kellega ta just nüüd vestelnud oli, ei ole enam. Pole kunagi olnudki. Ta elab ju täiesti üksikul saarel. Naabrimutt oli kas tema hallutsinatsioon või külastas teda just üleloomulik olend. Või pole kogu seda viimast olnudki. Kas lapselapsed tulid talle ikka külla? Tulid ju. Ta mäletas väga hästi. Aga kus nad on?
Peerg võbises ja hakkas kustuma.

"Kus te olete?" hüüdis vanaema hirmunult
"Miks keegi mulle ei vasta?"
"Lapselapsed, kus te olete?"
"Ärge tehke, ma kardan."
"Halastage ometi!"
Aga tema hääl vaibus pimedusse.
Ja siis kustus ka viimane peerg.

1 kommentaar:

random hero ütles ...

Sul ikka suht sassis unenäod. Kui mul enda omad meeles püsiks, siis need on ka ikka üpriski imelikud.