Kuri inimene

Mäletan ähmaselt üht Tšehhovi novelli, mis räägib sellest, kuidas arstil on surnud just poeg, ta on sügavas leinas  ja tema ukse taha tuleb mees, kelle naine või laps või igatahes keegi väga lähedane inimene on suremas. Mõlemad on teineteise peale tulivihased, et nad tema õnnetust segavad ja et teist karvavõrdki nende kehv olukord ei liiguta. Elik et õnnetu inimene on mitteempaatiline ja kuri, halvad olud toovad inimeses välja halvad jooned.

Mõtlesin vahepeal, et see on ikka päris sitt novell, mida uskuda. Et kui sul on halb, siis sa usudki, et inimesed, kel läheb halvasti, võivadki munnid olla, nende munn-olekut õigustab vähemalt osaliselt nende suur (või minu puhul näiteks väike) sisemine tragöödia. Ja käitud ise ka inetusti, kui kellelgil paistab rõõmus tuju olevat, tahad kohe selle ära rikkuda ja neile veel kõvasti haiget teha ka.
Mõtle, kui ma usuks hoopis selliseid novelle, mis pajatavad sellest, et kui inimesel läheb kehvasti, paljastuvad temas ääretud hingesügavused ja ta teeb üllaid ja isetuid tegusid - kui palju parem inimene ma siis oleks, kui kõik perse läheb.  Mjaa, iseendast olen kuulnud ka lugusid kerjustest, kes, kuuldes, et üldse raha ei ole, seda ise annavad.  Nende lugude uskumise halb külg on mõistagi see, et kui sul sitasti läheb, annad selle emotsionaalse pisku, mis sul alles on, kellelegi teisele ka ära ja sust saab jalamatt. Teine halb külg on see, et ilmselt suhtuks siis inimestesse, kel läheb  halvasti ja kes sealjuures lauldes ja tantsides oma maist ja emotsionaalset vara laiali ei jaga,  halvemini - sulle on antud kõik võimalused pühakuks saada, ja sina, raibe, ei kasuta seda ära.

Postituse mittenormatiivne sõnakasutus ilmselt väljendab seda, et mul on mõnes mõttes halb olla ja järelikult võin ma ka rääkida nii nagu too kõrtsmik Švejkis, kelle iga teine sõna sitt või perse oli. Tõsi ta on, lauba läks tõepoolest kehvasti ja mõtlesin, et kui kohtan head ning lahket tuttavat, närin tal kõri läbi. Kohtasingi head, lahket, rõõmsas meeleolus tuttavat, kel oma seltskonnaga minuga ühine kodutee oli, aga kõri läbi ei närinud. Tegin hoopis (passiiv)agressiivseid nalju ja soovisin temale ja ta seltskonnale halba ning õhtuks halba tuju jätku.

Vot ongi õnnetu ja kuri inimene.

Larp, mu arm I

Ma unustasin sel suvel täiesti tähistada. Neljas juuni oleks pidanud tähistama seitsme aasta möödumist mu esimesest larbist. Eks ma olin siis ka magistritööga ametis. Mõtlesin, et teen nimekirja nendest larpidest, millest osa  olen võtnud, Eesti larbi ajalugu aitas siinkohal mind väga, tänan. Ma arvan, et neid on kokku umbes natuke vähem kui viiskümmend.

1. Rahu Otsingul, elik Iiri-Viikingi mäng. 4.juuni 2005. Jei, mu esimene mäng. Olin seal bard nimega Taliesin(päriselt ka!), kuusteist(vist) ja nunnu(sellest on fotomaterjali bondage-huvilistele, kuidas ma saan mingit nägemust, ise põlvili ja side silmadel). Mängisin plokkflööti ja mingi teema oli ka sellega, et reetmised ja nii. Umbes nii, et selleks, et kuningannat päästa, on vaja ta reeta, või vastupidi. Et siis maha lüüa see, kes intrigeeris.
2. Diablo II. 19. juuni 2005. Olin alkeemikust tumehaldjas Tuuletallaja. Plaan oli teha tüüp, kes mängib omaenda turvalisuse nimel ullikest. Jäin umbes poole meetriga vist ellu või midagi, kuna ühes koopas oli plahvatus. Vahet sest aga polnud, sest järgmistele Diablo-mängudele enam ei läinudki.
3. Eferdain I. 12-14 august 2005. Ma olin tollest mängust totaalselt sillas. Minu jaoks oli see hullult lahe romantiline tragöödia. Oli suremata armastus haldjakuninganna vastu, mina olin aga poolhaldjas ja seega oli see täiega star-crossed ja puha. Siis manipuleeriti mind kellegagi abielluma, et noh, mis sa ikka vallaline oled, siis tuli välja, et haldjakuninganna ootab minu last. Edasi oli veel kurvem, umbes seoses teemaga, et vallaliste haldjate puhul võisid kõik kõigiga magada, aga abieluhaldjate üleaisalöömist karistati surmaga või midagi. Ahjaa, ja Curunir, kui sa peaks seda miskipärast lugema, siis - venna! Mäletan veel, et kui mu vanemad mind sellelt mängult autoga tagasi tõid, siis lõpetasin ma "Troonide Mängu" esimest osa.
4. Tolkieni suurlaager. 19.-21. august 2005. Kassinurmel. Oli vist sel aastal, täpselt ei mäleta. Töötoad ja värgid olid lahedad, larp ei olnud. Olin tähetark, kelle ainsaks liiniks oli mingi armuintriig neiuga, keda juhtumisi kohal ei olnud. Kaotasin mingi hetk kiikudes oma IG raha ära ja siis pidin puid raiuma, et toidu jaoks raha saada. Ebameeldiv seik oli. Ahjaa, seal mängul joodeti mulle armujooki ka sisse, tõik, mis annab vast aimu larpi kvaliteedist. Lõpus oli linnuse piiramine ka, maha löödi mind. Meh.
5. Eferdain II. 21.-23. oktoober 2005. Oli päris õudne. Mängijaid oli kole palju, mul oli märg ja külm ja ainuke emotsioon oli olla emo esimese mängu sündmuste üle. Meelde jäi sellest veel, kuidas keegi (mul on tunne, et Kadikas) laulis mingisugusel kõndimisel Vennaskonna laulu "Suvi". Mäletan, et kuulasin selle laulu sõnu "Jah, elada võiks nagu tahaks/ja luba ei peaks saama kelleltki/ja sinu tegusid ei pandaks pahaks/ja sõltuma ei peaks kellestki. Vaba kui lind/kui metsik hobune..." kui kättesaamatut unistust. Aga iseendast oli mul keset mängu riided ja jalad märjad, istusin ahju kõrval nagu hunnik õnnetust ja läksin kaasa mingite tüüpidega, kes mu kõri läbi lõikasid. Samal mängul tegi hunnik mängijaid grupienesetapu, sest nad tahtsid kuhugi, kus nad OG haigeks ei jääks. Liikusin Somnikutega mingisse lähedalasuvasse linna, kus oli kuiv, aga kus mul magama jääda ei õnnestunud. Pärast seda mängu (ja tõtt-ütelda ka vanemate survel) otsustasin, et lõpetan larpimise ära. Selle otsuse pärast magasin ma maha hunniku megalahedaid mänge (kosmoselarbid eelkõige, nuuks). Otsus lõppes aga järgmisel  aastal, kui Tartu Linnaraamatukogu neljanda korruse mingis ruumis toimus
6. Rolliwood! 23. märts 2006. Sel üritusel tutvusin ka Marteniga, kellega ma olin küll juba varem dragon.ee foorumis Kettamaailma foorumirollikat mänginud. Rolliwood oli pedagoogiline larp, eesmärgiga näidata lastele larpi, vanemad larparid (ma olin siis vist juba seitseteist!) olid NPCd. Juhtumisi oli aga üks NPC jäänud tulemata, ja nii  ma mängisingi üht preestrit, kes kuulutas suure jumala Kej ainuväge. Janoh, siis ei saanud enam ütelda, et ma larpidel enam ei käi.
7. Maki lood I: Emand Ku'rii salong. 13.mai 2006. Toimus Urus. Kevadel Treffneris (siinkohal võiks ka ära tuua meie plaane korraldada Treffneris larp, mille sisu oleks see, kuidas kooli juhatajatel on hirmsad vandenõud ja kuidas suur hulk õpilasi on vampiirid. Plaaniks see jäigi) hakkas Curunir ajama oma Elesgali-teemat ja ma mäletan, kuidas ta ütles mulle aatriumi kõrval oleval trepil midagi säärast nagu "Ma mõtlesin tükk aega, keda sa mängida võiks ja välja mõtlesin - narkomaanist filosoofi!" Ühesõnaga jah, mängisin haldjate kõrgema seltskonna Tähesära-sõltuvusega filosoof Kluxi, maailmavaatelt demokraatlik-liberaalne-revolutsiooniline-sotsialistlik. Teate küll. Ühesõnaga, mahhineeriti seal salongis  hirmsasti, tegeleti müstitsismiga, tarbiti teadlikult ja teadmata Tähesära, mürgitati üksteist ja lõpus, kui peole saabus linna hirmuvalitseja ja türann Maglanar, tapeti tema ka ära. (inimesed, kes larpareid saatanakummaradajateks peavad, saavad nüüd selle lause kontekstist välja rebida ja ristiretkele minna)
8. Foria II. 3.juuni, 2006. Piiksukas, kuhu ma läksin eelkõige sellepärast, et see toimus mu maakohast umbes nelja kilomeetri kaugusel. Lugesin maailmakirjeldusest, et üks võimalik rass on šamanistlikud karud ja mõtlesin, et oh, päris äge. Läksingi mängule karuna. (ei, mitte selles mõttes karuna. Selleks peaks ma ikka tublisti juurde võtma.) Kasutasin väga ebaviisakalt ära rahvuslikke stereotüüpe ja eelarvamusi, võtsin endale nimeks Miša, rääkisin rämeda vene aktsendiga ja jõin pidevalt pudelist läbipaistvat värvitut vedelikku(vett). Alguses kohtusin Üloga, kes oli õilis paladin ja Evega, kes oli kuri nekromant. Eve tegi krips-kraps Ülost blackguardi-surmarüütli, kes siis minu kohe maha tappis. Jõudis kohale tsombikuningas, kes minu laibast tsombi tegi. Tsombisid oli vast nii kuus kuni kaheksa tükki ja kuna tsombid rääkida ei tohtinud, hakkas neil igav ja hakkasid siiski rääkima - tõsi, mänguvälist juttu. Mingi hetk nägid tsombireas mind mängujuhid, kes ütlesid, et mulle, võimsale karule, ei mõju nekromantia ja et võin elusana minema jalutada. Ega ma loogikavea pärast arutlema ei hakanud. Mängisin edasi. Mis siis juhtus, enam ei mäleta.
9. Maki Lood II: Maglanari pärand. 11.juuni, 2006. Türann Maglanar oli surnud, toimusid tema matused. Jälle mahhinatsioonid ja mürgitamised. Mäletan mängult päris õõvastavana tunduvat müsteeriumi ja selle lahendust - nimelt kandis Maglanari testament just tema surmakuupäeva. Hiljem selgus, et selle põhjuseks oli tõik, et Maglanar kirjutas iga päev uue testamendi. (ilmselt oli tal linna valitsemise juures niipalju lisaaega, et võis seda hobi enesele lubada). Aga mulle see lahendus meeldis, oli lahedalt elegantne.
10. Mütofest. 28.-30.juuli, 2006. Oli vist sel aastal. Kassinurmel. Äää. Töötoad olid lahedad, mäletan seal Vaalivani-laulu (tervitus siinkohal Mirjule, kes ka seal oli ja hiljem mulle sõnad saatis). Mis larpi puutub, siis sealt ma mäletan vist ainult seda, kuidas Kassinurme metsa taga asuva liivapaljandiku kohal paistis niivõrd ere täiskuu, mille valgel oleks võinud ajalehte lugeda. Ilus oli. Aga võib-olla oli see ka mõni muu mäng. Ja võib-olla ma seal ei käinudki. Kes seda nüüd enam mäletab.
11. Jumalate teeõhtu. 16.august, 2006. Maki maailm jälle, sihuke vähemtõsine sünnamäng, kus, nagu ma mäletan, esines bofferseksi. (oh, lapsepõlve süütud, muretud mängud) Pandi üles jumalate nimekiri, kellest mulle jäi silma jumalate seast välja heidetud põhipahajumal, Ikdior. Ikdior oli väga võimas, triksterlik ja pime. Ütlesin Curule, et tahaks teda mängida. Curu märkis foorumis tema juurde, et Ikdiori pole võimalik mängida, mina aga läksin mängule kui pime muusikajumal Stevie Wonder. Ma ei tea, kas keegi sellest paberõhukesest maskeeringust läbi ka nägi, või olid kõik läbustamisega liialt ametis. Igatahes lõid sel õhtul kurjad jumalad (s.t. meie)  inimeste rassi. Rukkirääk, rukkirääk!
12. Üksildane oktoobriöö. 7.oktoober, 2006. See on nüüd väga olulise tähtsusega mäng! Oluliseks teeb selle asjaolu, et see on esimene larp, mille ma oma noores elus korraldasin! (siin peaks hüüumärke tegelt veel olema, see on oluline asi, mõistate) Hannaga koos tegime, oli ühine sünnalarp, tegime seda minu maakohas Mägedel. Selle mängu ajal kohtusin ka esmakordselt Mialeega, kes võeti Urust, kuna meil oli üks roll tarvis täita. Mul olen selle mängu üle väga uhke, kuna mulle tõesti tundub, et see läks väga korda, kui välja arvata need kohad, mis korda ei läinud. (aga palju neist olid ka sellised esimese korra proovimise probleemid, mäletan, et mitme asjadega mõtlesime, et teeks nii, nii pole varem tehtud ja hiljem taipasime, miks nii ei tehta. Libahundi-näide on siin vast põhiline.)  Ma panen selle teksti ka siia, mis lohewikis on(kuigi seal on kuupäev ja koht valed, peaks ära parandama) On aasta 1908. Maailma laastab suur katkupandeemia. Ühte väikesesse talusse tähtsusetus Liivimaa provintsis koguneb hulk kummalisi tegelasi: Igavene Juut golemiga, leedu aadlisoost maag ühe väga vana kassiga, kohalik mõisaperemees, abielupaar koos ühe džinniga, kellelt neil veel vaid üks soov välja nõuda on, hunt talu kõrval olevast metsast ja tsaari spioon.
    Nad on tulnud kohale selleks - teavad nad sellest või ei - et mängida Suurt Mängu ja määrata kindlaks, kas Iidsed Jumalad pääsevad tagasi siia maailma; kas uks Avatakse või jääb ta Suletuks, nagu ta siiani alati seda teinud on. Osad Mängijad on aga varem kohtunud ja pole üksteisele võõrad - kas aga sõprus- ja sugulussidemed hakkavad toimuvat mõjutama?
13. Rocky Horror Picture Larp Show. 21.oktoober, 2006. Rocky Horrori vaimustus oli siis meil kõigil peal. *lehvitab Curule*. Iseenesest on selliste B-filmide põhjal tehtav larp päris lahe kontseptsioon, väga eredat mälestust mulle aga ei jäänud. Eddie olin, mängisin flööti ja omasin poolt aju. Näe, see Eddie:  See tuleb ka meelde, kui ma polnud Rocky Horrorit veel näinud  ja Goblin, Dani ja co laulsid mulle bussi peal Eddiest rääkivat laulu, et mul karakterist aimu oleks. 
14. Elesgal: Maskide Ball. 6.-7.jaanuar, 2007.Siin tuli välja inimeste loomine ja uued jumalad. Mul oli väljaprinditud noodist tehtud poolmask, mida hoidis kinni nöör, millel oli üks poolvääriskivi. Olla väga ooperifantoomi moodi välja näinud. Muidu ilmselt jälle mahhineeriti ja mürgitati, ega mina mäleta. Selleks ajaks olid vist tegelikult sees juba päris häirivad õõvaelemendid, nagu ettekuulutused, uued kurjad jumalad, surematud, suure tähega Neetud ja muu sarnane. Aga ega ma väga mäleta ka.
15. Justkui talveöö. 13.-14. jaanuar, 2007. Jee, minu teine mäng. Selle üle olen ma ka rämedalt uhke, kuigi ma tegin seal hästi sitte pilte fotokaga, mille ma olin jõuludeks saand. (elik siis see oli umbes mõned nädalad minu oma olnud) Et asi parem välja näeks, kasutasin fotomanipulatsiooni, mis tegi asja veel õudsemaks. Fotograafiaga professionaalselt tegelev inimene veel kurtis hiljem oma blogis, et issand, miks inimesed üritavad teha kunsti pähe õudsat sitta, kui ei oska.  See  oli aga ainuke halb külg, muu meeldis mulle väga. See on ka üks nendest vähestest Eesti  larpidest, mis on hiljem uuesti korraldatud, Oskar tegi selle noorsootöötajatele kusagil. (üks nendest oli mu täditütar, kusjuures). Seda mängu korraldades tutvusin ma ka Anniga.
16. Elesgal II: Draakoni süda. 10.-11.märts, 2007. Mulle meeldis selle mängu koht ja ilm - mingis alevikus asuv maja ja maas on natukene lund. Selleks mänguks hakkas müstiline külg juba domineerima ja mulle päris meeldis, kuigi lõpus oli seda tüüpi riitus, mida keegi ei salli. (üks päev teen ma larbi, mis koosnebki ainult armujookidest, bofferseksist ja grupiriitustest. vat, saate siis)
17. Rolliwood II: Mutilokaal. 23. märts, 2007. Mäng, mis tõestas, et ma olen üdini badass detektiiv, mutist Sherlock Holmes. Oli toimunud kas mõrv või rööv või midagi, aga igatahes õnnestus mul lõpuks kitsendada võimalike kriminaalide arv kaheni, välja mõtelda see, kuidas kuritegu toime pandi, modus operandi, peaaegu kõik. Õige kriminaal oligi üks nendest kahest, paraku ma ütlesin midagi säärast, et info puudumisel motiivide kohta tuleb pidada kriminaaliks vat toda. Tegelikult oli kriminaal too teine, mille ma oleks välja mõtelnud, kui baaris töötajad oleks mu küsimusele "Kas midagigi veidrat on toimunud" vastanud, et jah, kassast varastatakse pidevalt raha. Kuradi tropid, raisk, hoiavad tähtsat infot enda käes - muidu oleks ma olnud täpselt nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot. Nüüd ainult peaaegu.
18. Õhtu Kurja Nõia kõrtsis. 8.-9.september. Muinasjututegelastest kokku pandud mäng. Ma mäletan seda karget päikselist varasügisest päeva, kui see mäng toimus, rongisõitu ja rongipeatusest toimumispaika kõndimist. Mäng, kuhu tulid kohale umbes pooled mängijad, mis tähendas, et mängujuhid pidid paanikas viimasel hetkel hakkama rolle kokku sulatama. Minu arvates tuli sellest ainult head - minu varasem tegelane oli ainult Saabastega Kass, uus tegelane oli aga Kuningas, kes oli Saabastega Kassiks moondatud. Maagiaga anti meile vabad käed, mis oli lahe. (muutusin hiireks ja kuulasin ukse taga kellegi juttu pealt) Igav sel mängul küll ei hakanud ja hoogu oli. Kuskil peaks olema sellest mängust pilte, kus ma olen rämedalt seksikas Saabastega Kass, aga need on vist internetisügavustesse kadunud.
19. Vampiirimängude eelmäng: Tähendab, ma ei mäleta enam selle mängu kuupäeva, aga see oli Curuniri Kadrina korteris toimunud vampiiriseeria eelmäng, kus tegevus toimus 16.sajandil, aga kõik olid riides nagu hipid. Mina olin Martin Luther, kandsin punaseid teksasid ja olin ainuke inimene peol, kus kõik teised olid a)samuti kuulsad ajaloolised figuurid, sageli mitu. b)vampiirid. Tapsin seal hõbelusikaga hunniku tähtsate vampiiriperekondade liidreid, karistuseks muudeti mind hiljem vampiiriks. Pärast tuli välja, et see mäng oli meie järgmise vampiirimängu tegelaste unenägu.
20. Vampiir: Balti perekonnad larp-show I: Vere Kutse.  31.detsember 2007-1.jaanuar 2008. Vanaaastamäng. Jõgeval, Sordi mõisas. Olin üks tavaline preestrist vampiir. Mängisin teiste vampiiridega vene ruletti (vampiirid teadupärast tavalistest kuulidest ei sure). Arvasin ära, et baarmen Mart (mängis Ülo) on tegelikult kurikuulus Martin Luther, midagi ma selle teadmisega pihta ei hakanud. Lugesin "On the Roadi." Laulsin Silluga  "Asfalti," tol ajal teadsime me kõik seda peast, sest me armastasime nukkerromantiliselt Vennaskonda ja anarhiat. Kedagi teist armastasin ma siis ka (võimalik, et see polnud armastus, vaid lihtsalt noore inimese fantaasia armastusest) ja see armumine tegi mulle sel talvel ühe teise tõsiasja oh, kui selgeks, eitada polnud seda enam võimalik. Mängu lõpus vaatasime Jõgeva ilutulestikku ja järgmine päev rappusime bussidega koju tagasi. Bussiakna taga sadas lund. Ma mäletan, et uue aasta esimeseks söögiks oli Statoilist ostetud hot-dog, mille me Jekaga Jõgevalt Tartujõudnuna ja purunäljasena alla kugistasime. Nii ta läks.

jätkub

Scott Pilgrim vs. Pneumonia

Kopsupõletik. Juba üle nädala on parem, aga väsinud. Haigusleht. Kui mul oleks mõistus peas, kasutaks ma seda aega rohkem ära. Loeks-kirjutaks-vaatan. Loengi. Vaatangi. Kes teab, ehk õnnestub isegi kirjutada.

Mingisugune infinite sadness tungib vahepeal aknast sisse. Siis, kui välja minna ei jõua. Siis, kui keegi külla ei taha tulla. Siis, kui senised lootused ja uhkus on just juppeks löödud ja uusi kusagilt ei paista. Ja siis ei ole kedagi, kellegagi rääkida. Siis tuleb õhtu, tõmban kardinad ette ja infinite sadness läheb tagasi aknast välja.

Ma nüüd tegin sulle võib-olla liiga ja ülekohut. Võib-olla sa oleks olnud, oleks saanud. Aga mis seal ikka, see ei ole enam aktuaalne.

Vahel on tore asendada Scott Pilgrimi koomiksite nimedes Scotti nimi enda omaga. "T. K. & Infinite Sadness", "T.K.'s Precious Little Life", "T.K. vs. The World".

"T.K.'s Finest Hour?"

"T.K. Gets It Together?"
(T.K. pole siinkohal see Digimoni-tegelane, vaid mina. Need on minu initsiaalid.)

Scott Pilgrimiga on muidugi see lugu, et Scott on luuser, naiivne, vastutustundetu, tropp, elab sisuliselt  Wallace'i kulul, (mul on muide peldikuuksel see Wallace Wellsi pilt) töötu, ja üleüldse mitte just väga oma eluga õnnestunud, kusjuures  ta teeb oma asja väga hästi. (s.t. võitleb kole hästi, võitis vist 19-aastasena Toronto võitlusvõistlused? Kas sul tekib Michael Cerat vaadates tunne, et ta võiks sulle peksa anda, kui vajadus peaks tekkima?) Koomiksite lõpupoole on aga samas inimesena kuidagi kasvanud? Mine võta kinni, kas peaks paralleele tõmbama.


Enda isiklikke probleeme Bildungsromanina võtmine on samas päris äge .

Ma olen veel nii noor ka, et ma säärase romaani peategelaseks sobida võiks. Varsti aga enam ei ole ja kui siis on sarnased probleemid, on küll päris õudne - mida ma siis endale ütlen?


Tahaks ühte korralikku jamsessiooni. Veel parem oleks kuidagiviisi  bändi sattuda, (We are THE SEX BOB-OMB!) siis saaks neid džämmsessioone niiviisi regulaarselt. Sul ei ole flöödimängijat tarvis?

Scott Pilgrimi nimi tuleb muide sellest laulust

Näin laitat kalakukkoa II

Söögitegemislaul kohe mängima:
 Kui eelmine kord kirjeldasin vegan-retsepti, siis seekord seda hirmu ei ole. Samuti ei tasu karta tervislikkuse või kaalujälgimise asjus - need kaks mõistet ja antud retsept ei sobi kokku.

 Niisiis:
 Rammusavõitu hakklihakaste

 Tarvis läheb:
 300g hakkliha (sea,looma, segu - igaüks peaks sobima)
20g-50g võid (maitse järgi,kui panna vähem võid, saab seda kompenseerida oliivõliga.)
oliivõli (et kompenseerida vähest võid. Kui palju? Ee, ää, ei tea. Vaadake ise, suured inimesed ometigi.)
 umbes 100g šampinjone
 üks suur sibul
vett
pool suvikõrvitsat/kaks vart sellerit/muud säärast toredat
 sojakastet
pastat, kartulit, riisi, hirssi vms. millega seda kastet süüa
Ma soola ei pannud siia, sest sojakaste on ise sageli soolane.

 Esmalt hakite seened, sibula ja suvikõrvitsa/selleri. Siis panete või pannile sulama, kui juba mulle ajab, panete hakit seened sisse. Segate, ootate pisut, et seened kuldsemat karva võtaks, siis panete juurde (keerake pann ennem ikka kuumaks kah - noh, sihukene keskmine kuumus peaks kogu retsepti tarvis päris hea olema) suvikõrvitsa/selleri, seejärel sibula. Segate, kuni sibul on muutunud klaasjaks. Koristate selle segu pannilt mingisse kaussi või taldrikusse. Arvatavasti jäi sinna päris palju rasva järgi. Võib-olla ei jäänud ka.

 Paavo Nurmi.
 Igatahes, nüüd panete pannile hakkliha, ajate ta laiaks (noh, et ei oleks plönnis) ja lisate julgelt sojakastet ja vett ning segate. Niipalju vett ei tasi panna, et seda keetmiseks nimetada saaks, aga niipalju juba võiks, et praadimiseks on natuke imelik nimetada, sest pannipõhi on vedelikuga kaetud. Kui hakkliha on juba küpsema välimusega, võib maitsta, kas sojakastet on ikka piisavalt, kui pole, lisage vastavalt maitsele. Kui liha enam punane ei ole, pange seene-sibulavärk tagasi peale ja segage läbi. Võtke kuumus tsipa madalamaks või suisa maha ja laske mõni minut asjadel omavahel imbuda.

 Koristage toit pannilt ja serveerige näiteks mingi pastaga. Või millegi muu meelepärasega (seda ma ei ütelnud, et pastat on vaja ka keeta, hähähää, seep se on, kui retsepti enne toiduvalmistamist algusest lõpuni ei loe. Aga kust mina tean, võib-olla on teil mingisugused eilsed külmad kartulid kuskil, siis oleks ju tobe pastat keeta, eks?) Niisama saab ka süüa, aga tsuti liia rammus on mu meelest.

Head isu!

A la vida, vidita bona

-Kirjutet umbes kuu aega tagasi- Näe, pane see laul käima. Nii. Kolisin. Uus korter on hirmilus. Lõpetasin magistri. (A sain magistritöö eest, mis on ka väga seks, kahju, et keegi seda enam kunagi enam ei näe) Sain informaatika doktorantuuri sisse (riigieelarveväline, sihuke kergelt luuser värk). Tööle sain, erialasele, umbes sedasi, et kellelegi on kasulik, et ma oma doktori jaoks midagi uurin, ja siis nad maksavad mulle raha. (ära küsi, detailid on segased tsipa veel, aga ma ise saan enam-vähem aru, mis ma vist tegema pean hakkama) Augustist alates lähen tööle.


 Ja ikkagi, kui inimestega kohtun, tunnen, et ei ole nagu midagi rääkida. Täiesti hämmastav, kuidas ma oskan suured ja elumuutvad sündmused väikeseks rääkida. (grrr, ei tohi ennast niiviisi väikseks ja ebaoluliseks teha. Aga kelle jaoks ennast suureks teha? Kellele seda vaja on?)
 Armuelu on ikka olematu, tänan küsimast.
 9gag on oma olemuselt jälestusväärne, aga samas mitte nii okseleajavalt halb, et seal mitte käia. Umbes pooled postitused on säärased, kus midagi jääb oma suhtumiselt sind häirima.



 -Praegu ja nüüd-
 Tööl olen käinud umbes mõni nädal, hakkan juba režiimiga harjuma. See, kas teised mu režiimiga ka harjuvad, on juba nende küsimus. Umbes juba saan aru, mida ma teen. Lähen Colini pulma see nädal. Oxfordi, Inglismaale. Pole teda ammu näinud, juba ootan tema nägemist. (Kusjuures, mul on vahel tunne, et ma olen C.sse armunud, aga sealjuures mitteseksuaalselt. Järeldan seda sellest, et kui ma mõtlen temaga kohtumise peale, tekib totakas irve näole ja pilk muutub unelevaks. Mine tea, ehk olengi. Tänapäeval on samas täiskasvanud inimesel on muidugi totakas olla armunud kellessegi, keda sa mitu aastat näinud pole.)


 Uue korteriga olen ka hakanud ära harjuma. Mingid müstilised ning seletamatud hääled ümbruskonnas ei hirmuta ka enam nii väga. Pärispostkasti koguneb spämmi, aga õnneks on mul ahiküte ja lisapaber valmistab minule ainult heameelt. Talvel tunnen ma selle üle kindlasti ainult puhast rõõmu, kui Rimi mulle postkasti paberit tulehakatiseks saadab. Aitäh, Rimi, olgu sul palju elupäevi. Täna dekoreerisin oma korterit natukene kirjasõnaga. Näe, näiteks sellega(tõlget ei pannud) Muu sarnasega kah, aga siis ei viitsinud enam asju ümber kirjutada ja tegin pausi. Kubla Khan on kohati juba peaaegu tapeedi eest. Raske töö see luuletuste kirjutamine, käsi väsib ära ja pastakas saab ka tühjaks ja siis peab teda paberi vastu nühkima, et midagigi välja tuleks. Hea vähemalt, et neid luuletusi keegi teine juba kubagi ammu ka kirjutanud on, muidu peaks nad ise välja mõtlema ja kus siis selle häda ots.

Varsti on käes september ja jälle kool. Nüüd ma olengi päriselt doktorant ja mul on võimalus kas a)saada PhD dropoutiks või b)lõpetada doktor, abielluda mehega, kelle perekonnanimi on näiteks Kuri, No, Mega või midagi muud lahedat, ning hakata superpahalaseks. Mõlemad väga head ja lahedad karjäärivalikud. Doktorantuur on, nagu ma aru saan, midagi väga õudsat, mille läbijad muutuvad kõik depressiivseks, antisotsiaalseks, vaeseks ja koledaks, aga hoiame kõik nüüd pöialt, et minuga nii ei juhtuks.

 Muudest uudistest veel selline lugu, et augustikuus olen ohtlik radikaal ja ei söö liha. Kala, muna, mereannid, piimatooted, mesi, putukad ja muu sarnane ei ole minu jaoks liha. Siiani on see vahelduva eduga õnnestunud, eile öösel samas tellisin Asian Expressist krevettidega kevadrulle ja avastasin poole söömise pealt, et seal ka liha vahel on. Einoh, hea, et ma seda eetiliste põhjuste pärast ei tee, muidu peaks ennast halvasti tundma. Minu põhjused ning põhimõtted olid puhtegoistlikud ja seega võib nende kogemata kombel rikkumist ka andestada.

The Charming Month Of May

Kui teil õnnestus olla vahest nii ülemöödunud laupäeva öö paiku internetis, siis võisite ehk näha mingit vihast postitust siinsamas blogis, pealkirjaga "Viha." Umbes veerand tundi pärast kirjutamist peitsin-kustutasin ta ära, nii et kui seda nägite, siis see oli tõeline collectors item. Selle postituse lauluks oli aga järgmine, mis iseenesest ei olegi erti kuri, nii et tema pole seda peitmist ära teeninud: Maikuu on, nagu pealkirjast lugeda võib, ikka väga võluv. Odavat looduslüürikat ma siin kirjutada ei kavatse, minge välja ja vaadake, kui saate, ma arvan, et nii saab parema pildi. VÕi lugege siis vähemalt proffide kevadluulet, kui välja minna ei viitsi. Heh, ma sain aru, et siinkohal on vist ära tehtud igakevadine viide fs-i ühele teatavale kevadluuletusele. Teate küll, õhk on väga värske. Õhk kusjuures kogu aeg värske ei ole, vahel on selline selgelt lämbe ja üleparfümeeritud. Aga see selleks. Mina istun siin ja seal ja kirjutan vahelduva eduga magistritööd. Töö läheb hästi, tänan küsimast.

Mr. Holmes finished examining the fireplace and stood up. "I fear that this murder has been committed with a matrix," said he. "By Jove!" cried I, astonished. I hadn't seen a matrix in action since my schooldays and thus my knowledge on them was somewhat rusty. Still, I tried to wrack my brains to remember something about those wretched things. "An elementary matrix, perhaps?" I finally suggested. "No, I fear that this matrix was not at all elementary, my dear Watson," muttered Holmes. "This matrix has been much more complicated - it seems to be a weakly hyperinvertible matrix, by all accounts, measuring eight times eight, over some finite ring." "Oh," said I, relieved. "But doesn't that make our case practically solved? After all, isn't the number of such matrices finite? We just have to lay all the matrices in front of us, from first to last, and inspect them carefully to see which one was used for the foul deed and then arrest the owner?" I beamed with joy. Holmes sighed. "My dear Watson," inquired he. "How do you plan to find all those matrices?"

See kardetavasti töösse sisse ei lähe, arvatavasti on fanfic magistritöö jaoks liiga ebaakadeemiline. Praegu viin parandusi sisse ja vaatan ikka, kui tore töö mul on. Samas tundub mulle, et see teema on sihuke mitte piisavalt mainstream ja on võimalik, et seda on tülikas artikliks müüa. Millest on kahju, sest nii ei saagi ma kuulsaks ja inimesed ei näegi, kuivõrd tark, tubli ja ilus ma olen. Noh, mis seal ikka. Muidu on asjad enamvähem kenad. Plaanin nii umbes juulikuus välja kolida - kui te teate Tartus mingit mõnusat korterit, mis ka ülearu palju ei maksaks, mis siis vabaneb, siis ehk ütlete. (tore oleks ka, kui ta oleks kesklinnast nii jalutamisteekonna kaugusel, Annelinna-Mõisavahesse enam ei taha, Ropkasse ja Karlova tagumisse otsa ka mitte ja sinna linnajakku, mille nime ma ei mäleta,aga mis Lõunakeskuse juures on, ka mitte) Tööle plaanin ka saada, võimalik, et mu oponendiks saab inimene, kes otsustab, kas mind tööle võetakse. Võinoh, töö asjus olen ma umbes tausta uurinud, konkreetselt kandideerinud veel pole, aga noh, eks näis. Keegi ütles mulle kunagi, et ta ei usu eriti ilusasse soomekeelsesse laulu. Tema kuulaku järgnevat Teised võivad mõistagi ka. Mingil kuradima põhjusel ei tunnista mu blogger lõike.

ELU PEAB KERGE OLEMA

via Notsu ja murca. Küsimuse kohta, et kus on kirjas, et elu peab kerge olema. Nüüd siin on. Muuhulgas.





Kurb on maru lihtne olla. Niiviisi resigneerunult kurb, et vaatad, kuidas kõik mööda triivib, ohkad resigneerunult ja tunned ennast filosoofina. Päris targana kohe. Sest see, kes asju üritab teha ja maailma muuta, see on ju päris loll kohe. Ega maailma muuta saa, maailm on suur ja sina väike. Puhas füüsika. Selle ilma väetid, superkangelane või ei. Ei viitsi ka midagi ette võtta, lähed hoopis kööki ja teed apelsiniomletti või röstid maapähkleid sojakastmega, sitta see reaalne elu, peaasi, kui hästi süüa saab.

Andke mulle kang ja toetuspunkt ja ma nihutan maailma paigast. (suvikõrvitsa ja greibiga ehk? aedliivateega? lambalihaga? mine tea.)

Mine tea, mõni ehk nihutabki. Sihuke, kes ei tea, et ei saa.

Nii et väga lihtne oleks kurb olla, elu on raske ja puha. Aga võta näpust, elu peab kerge olema. (ja siis võtad mõne baklažaani ja röstid neid ahjus, kuni koor on söestunud ja uuristad sisu eraldi välja)

Bah! Humbug.

Mida sa teed siis, kui sa saad aru, et kogu su olemus ja iseloom teevad su romantilises mõttes läbilöögivõimetuks sagedamini, kui sulle meeldiks?



Muide, see laul on totaalne vale.

Ei ole ei bewitched ega bewildered ega vist tegelt ka mitte in love. Bothered, seda küll.


Mida sa teed siis, kui saad aru, et kogu su enesekindlus ja uljad maneerid on vaid fassaad ja sinu neljateistkümnendast eluaastast pärit ebakindlused on sinuga ikka kaasas? Üritad kellegagi tantsides silmsidet saavutada, ja kui teine annab vähemagi signaali, mida võib tõlgendada nii, et ta ehk ei tunne huvi, siis su uljus puruneb, enesekindel naeratus kaob, sa kaotad võime tantsida ja põgened.

Ja nii kolm korda järjest, kuni otsustad iseenda alandamise lõpetada ja lahkud ürituselt.

Näe, juba ta räägib kellegi teisega, kellel ilmselt neid probleeme pole, vahest ongi tal temaga parem. Ja äkki ta isegi ei meeldi mulle, ma olen ehk lihtsalt kultuurilistest mõjudest tingituna ennast veennud, et mul peaks keegi olema ja tema tundub sobiva ohvrina. Et niisama askeldamine on kole igav ja ei olegi emotsionaalses mõttes enam midagi huvitavat juhtunud (M.i armumine lõppes nii pisut vähem kui aasta tagasi, nii et on ka juba päris paras paus olnud) ja ühepoolse armastuse üle emotsemine on ju kohutavalt huvitav ja teeb elu põnevaks ja annab su tundeelule eepilised mõõtmed. Et ei kügele niisama nurgas, poiss vaevleb õilsa südamevalu käes, mis tähendab, et talle võib paljugi andeks anda ja mis teeb temast romantilise ja baironliku kangelase.

Milline draama, kas pole? Aplaus ja lillevarred! Braavo! Korrata ja puha.

Pähh. Mina ei viitsi. Aitab ka. Aeg on ükskord suureks kasvada. Iseenesest sai ju kohatud ka üht teist kodanikku, kellega, tõsi küll, on ilmselt raske ühendust saada, aga kes vist näitas mingit huvi üles. Või siis ka mitte, raske on tänapäeval sellistest asjadest aru saada.

PS: Mind hakkas nüüd huvitama, kas minu selles postituses kirjeldatud viitsimatud kirjeldet liini edasi ajada on arusaam oma reaalsetest tunnetest ja kaine mõistuse hääl või, noh, hapud viinamarjad? Kuidas sa neil vahet teed?

Näin laitat kalakukkoa

Ilmselt on mingi Godwini seaduse teisend, et iga blogi muutub lõpuks kokandusblogiks. Võinoh, mis seal nüüd minagi, aga ühe retsepti võiks ju kirja panna.


Tarvis läheb:

*Pool paprikat
*Pool brokkolipead
*Pool baklažaani
*Kaks porgandit
*Nii umbes natuke alla 100g maapähkleid (NB: mitte soolapähkleid)
*4-5 küüslauguküünt
*Tšillit omaenda maitse järgi (hulk sõltub tšilli kangusest ja sellest, kui teravat toitu tahetakse)
*Sojakastet
*Vett
*Kastrulit (või potti? ehk saab nii ka?)
*Pliiti
(Sellest siin jätkub umbes kaheks portsjoniks, iseenesest oleks loogiline teha neljainimeseports, kuhu läheks siis terve paprika, terve brokkolipea, terve baklažaan ja terve pakk maapähkleid, aga mina olen siiamaani teinud seda sellises kastrulis, kuhu niipalju ei mahu. Teie võite mõistagi koguseid soovi järgi varieerida)


Esmalt on soovitatav köögiviljad pesta, puhastada ja ära tükeldada, küüslauk ka. Küüslaugu hakkisin mina sellisteks kaunis jämedateks viiludeks. Brokkolit ma ka päris pisikeseks ei viilutanud, jätsin sellised mõnusad suuremad tükid. Porgandi lõikasin seibideks, baklažaani sellisteks täringusuurusteks tükkideks.
Siis pange kastruli põhja natuke õli, nii et põhi on kaetud, aga iseenesest ei tohiks see õli seal väga ujuda ka. Laske õli kuumaks. (mina keerasin oma pliidi nupud maksimumi juurde). Pange maapähklid kastrulisse ja röstige seal neid nõnda natuke. Kõrbema ärge laske ja väikene segamine on ka hea.
Kui pähklid näevad juba röstitud välja, aga mustad veel ei ole, siis on tarvis kuidagi lisada küüslauk ja veel nõnda, et küüslauk kohe ei söestuks. Mina võtsin selleks kastruli korraks tule pealt ära ja panin küüslaugu sisse, õli oli niikuinii kuum, seal ta küpseb täitsa edukalt, aga kaua pole niiviisi tarvis mökutada, paarikümne sekundi pärast tõstke kastrul tagasi pliidile ja lisage hakitud porgand, brokkoli ja paprika. Minu kogemuse järgi tõuseb nüüd potist auru ja kostab müstilist praginat, ilmselt seoses midagi vee ja kuuma õliga. Lisa sojakastet ja vett ja sega. Vett panin ma umbes pool kruusi, sojakastme koguse kohta pole ma päris kindel, aga võrreldes pudelit enne ja pärast ja hinnates koguseid pakuks ma, et läks umbes 30-40ml. Aga ilmselt on kõige mõistlikum panna maitse järgi ja selle järgi, kui palju te oma toidu põhja hiljem vedelikku tahate. (Vedelikku võiks seal põhjas olla niipalju ikka, et te hiljem kogu baklažaani vedeliku alla suruda saaksite, arvestusega, et baklažaan imab vedelikku sisse ka, teisalt peaks arvestama, et etem on, kui köögivili küpseb enamjaolt vedeliku kohal, mitte vedeliku sees) Lisage tšillit ja segage nii, et tšilli ühtlaselt jaotuks. (mul on kodus hirmus lahja tšilli, selline, et paned näpuotsatäie tšillit suhu ja mõtled, et vist on midagi natuke tunda - sellepärast on mul raske ütelda, palju tšillit panna tuleb.) Mõne minuti pärast pange potti baklažaan, siis paigutage köögivilju niiviisi potis ümber, et baklažaan on vedeliku all ja muu köögivili üldiselt vedeliku kohal. (ma ei ole kindel, kas seda peaks nimetama auruga küpsetamiseks või milleksiganeseks, igatahes peaks maitse olema neil asjadel teine, kui keedetud variantidel) Toit on valmis, kui baklažaan on sisseimatud vedelikust päris pehmeks ja lödiks muutunud ja kaotanud valge värvi. Köögiviljad peaksid olema ka sellised enam-mitte-toored, kui on toored, laske neil veel haududa, ega baklažaan üldiselt rohkemast ligunemisest kehvemaks ei lähe.
Võtke pott pliidilt maha ja sööge.


Muide, tundub, et see ei ole isegi mitte taimetoit, vaid isegi vegan-toit. Ehmunud lugejatele kinnitan, et söön liha, muna, kala, mereande, piimatooteid, mett ja üleüldse kõike hea isuga, lihtsalt see siin juhtus taimetoit olema.

PS: Video on pärit filmist "Picassos äventyr" ja laul, mida Sirkka pidevalt laulab, räägib sellest, kuidas valmistada kalapirukaid.

Keel, kantseliit ja silmakiri.

Tähendab, käisin minagi meie armsa Vabariigi sünnipäeva paraadil sõdureid vahtimas. Pärast sattusin sellest oma vennaga rääkima ja mainisin vestluse käigus sõna "püss". Vend vastu, et ei, niiviisi polevat õige kõneleda, õige olevat ütelda "relv". Mina ütelnud vist midagi vastu ka, arvatavasti midagi sellelaadset, et ma olen auga tsivilist ja räägin, kuidas tahan. Või midagi.

Ajaloo huvides saagu kirja pandud, et vend on sõjaväes käinud, mina kui sant ja vigane aga ei ole.

Hakkasin nüüd selle fraasi üle mõtlema. Alguses tundus mulle, et "relv" on ju palju laiema tähendusväljaga, sest relvaks on ju muuhulgas ka mõõk, väits, terav keel ja tuumapomm, näituseks. Oleks siis veel, et tulirelv, aga tollel on juba päris seadusekeele maik juures ja ega ma ka ei ütle ju, et lõi nüri esemega, ütlen ikka, et lõi praepanni või labida või milleiganesega siis löödi; hea veel, et relvataoline ese pole. Üleüldse jäi mulje, et too "relv" on paremal juhul argoo ja halvemal juhul kantseliit ja ons siis tarvis seda sõnakasutust laiadele massidele peale suruda. Rahvalikumast kasutusest tuleb sõna relv jaoks ainult "hambuni relvastatud" hetkel pähe, kusjuures üle müüri ronitakse ikka, püss hambus, mitte relv hambus. "Pani püssi palge", mitte "pani relva pange". Aga mine tea, ehk teie panete relvi ka palge.

Arvasin ma siis, mida arvasin, aga igastahes hakkasin siis mõtlema - tegelikult surun ju mina ka mingit erialast tulenevat argood rahvale peale, võinoh, suruks, kui ma viitsiks ja kui mind mingit muud keele väärkasutused rohkem ei häiriks.
(Naljakas lugu tolle keele väärkasutamisega muidu - ma ise olen armetu ja kidura murdekeelest rikastamata kirjakeele peal kasvanud, aga õssukeelt ma ilmselt siiski enam ei räägi; aga ikkagi ütlen mingite asjade kohta, et nii on õige ja nii vale kõneleda - ilmselt tuleneb siit igati mittekantilik printsiip, et õige eesti keel on selline, mis minule õigena tundub)

Igastahes, mõtlesin, et kui keegi ütleks arvu mõteldes "number", siis ma protesteeriks ju ka. (tänava-, võidu- ja telefoninumbrite üle mitte, aga nood käivad hoopis eraldi kategooriasse) Number ja arv on ju hoopis eri asjad! Umbes sama vahe, mis tähel ja sõnal - tähel ja sõnal teed ju vahet? Novot.

Tulebki välja, et olen silmakirjateener.

Kaitsesin ennast korra sellega, et arvu ja numbri vahelist erinevust seletatakse vist isegi esimeses klassis juba, püssidest koolides üldiselt ei räägita. Samas räägitakse algklassides (ilmselt pedagoogilistel eesmärkidel) ka miskistest müstilistest ühelistest ja kümnelistest, mille mina, teise aasta matemaatikamagistrant, olin jõudnud juba ammu ära unustada. Ons siis arvu ja numbri erinevus argoo või eesti keel?

Hakkasin nüüd mõtlema selle üle, et õla peal oli sõdurpoistel (huvitav, kas sõdurpoiss tohib ütelda? aga soldat?) vististi automaadid, aga automaadi kohta vist tõesti püss ei ütleks, püss on ikka see, mis teeb "Põmm!", mitte "Tatatatataa!". Aga siis võiks ju juba automaat ütelda?

Wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben

Herbsttag

Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los.

Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein.

Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben.

-Rainer Maria Rilke

Näe, luuletus, millest oleks novembris võinud blogida, milleks seda praegu teha? Kurat teab.


Tõlkisin ka:

Sügispäev

Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.

Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.

Kel kodu pole, ei seda enam raja
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.

-Rainer Maria Rilke

---


Uus semester on. Aineid on vähe, üldiselt istun kodus, magan, laisklen ja kirjutan magistritööd. Vahel käin väljas ka.

Mis seal siis ikka nii väga.

Novõi novõi novõi novõi god

Hah. On ta uus aasta jee. (kuigi draakoniaasta on vist päris uus tõepoolest ja kuna ma olen draakoniaastal sündinud, võiks siis ju hea aasta tulla. ja ühest teisest asjast saab ka umbes aasta, aga sellest ei taha ma rääkida.) Aga igastahes oli mõni aeg tagasi kombeks lahutada uue aasta alguses meet tuleviku ennustamisega iTunesi või muu säärase riistapuu abil. Egas midagi.

1.Kuhu ma olen jõudnud aasta 2012 alguseks?

Ich Will - Rammstein

Könnt ihr mich hören?
Wir hören dich
Könnt ihr mich sehen?
Wir sehen dich
Könnt ihr mich fühlen?
Wir fühlen dich
Ich versteh euch nicht.

Ma ei saa aru. Toimuvad mingid väga selged asjad ja minuga üritatakse kontakteeruda, aga ma ei saa neist aru. Vist.




2. Aasta 2012 põhiülesanne

Kõigepealt tuli "Main Theme of Final Fantasy IV" Apocalyptica esituses, aga siin on vist kombeks instrumentaalsed palad välja jätta.
Nii et tegelikult tuli:

Sõpruse Puiestee - 1905


Ma ei seisa lippude all. Ma ei lähe tänavatele. Jään oma ärklituppa ja veri tuleb huulilt. Või peaks ma ütlema "meie"? Lõppeks on see ka väga intiimne laul. Ja kurb.

Aga iseenesest on Tatsutahime sellest laulust minust palju paremini kirjutanud.

3. Eneseteostus aastal 2012. Minu „mina“ 2012. aastal


Battery-Metallica

Lashing out the action
Returning the reaction
Weak are ripped and torn away

Hypnotizing power
Crushing all that cower
Battery is here to stay

Hmmh. Ma kardan, et sellist arhetüüpi pole minus kunagi olnud. Sihukest puhast jõudu või agressiivsust. Seda huvitavam oleks näha, kuidas see tekib.


4. Rahaasjad aastal 2010


Dr. Bogenbroom - Jethro Tull

I have one foot in the graveyard.

5. Sugulased ja naabrid 2012. aastal


Ei loe, sest on instrumentaalne: Esashi Oiwake - Ensemble Nipponia Japan.


The Whistler- Jethro Tull

Tundub, et sugulased-naabrid on sel aastal sihuksed elurõõmsad muusikud, kes mööda ilma ringi aelevad. Good for them.



6. Kodu aastal 2012


Ei loe, sest on instrumentaalne: Bye Bye Blackbird
Jälle instrumentaalne: Brandenburg Concerto Op 6 in B Flat Major BWV1051 No. 2. Adagio Ma Non Troppo
Nuh, ilmselt tuleb kodu siis lihtsalt väga instrumentaalne

7. Armastus aastal 2012


La Valse Jaune

Et l'soleil
De l'aut' côté du monde
Danse une valse blonde
Avec la terre ronde, ronde, ronde, ronde
Le soleil
Rayonnant comme un faune
Danse une valse jaune
Pour ceux de l'autre ciel

Mais moi j'ai la nuit dans ma poche
Et la lune qui accroche
De l'ombre au coin des toits
Je vois tous les songes qui volent
En lentes banderoles
Et se perdent là-bas

Armastus omandab kosmilised mõõtmed ja ma olen omadega nii täiega sillas, et mul on öö taskus ja kuu ripub varjudest alla ja üldse on kõik üle mõistuse romantiline multikas.


8. Tervis aastal 2012



Aqualung - Jethro Tull (ausõna, mul on teisi bände ka)

Sun streaking cold
an old man wandering lonely.
Taking time
the only way he knows.
Leg hurting bad,
as he bends to pick a dog-end
he goes down to the bog
and warms his feet.

Okei, tervisele ei tasu väga panustada.


9. Partnerlus aastal 2012


Külm sonett- Allan Vainola

Mind suudled see eest, et ma korraks tulin.
Hetk. Leegi eest ma tänan nii ka sind.
Sa tead, mis maksab kõleduses tuli-
ma tean, mis öössepöördumise hind.

Ja ainult üht me mõlemad ei tea:
kes oli teise vastu halb, kes hea.

Sa tead ka ise: siia, nagu mina,
veel tuleb neid, kel nagu sulgi külm.
Kel külm on üksinduse linna sinaa,
kel juhusliku tule soojast küll.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2012

A-Team Theme


Noh, võõraid rahasid ja laene saab ilmselt A-rühma abil sisse nõuda, aga A-rühma teemaline seks on juba midagi müstilisemat. Reegel 34, samas.

11. Reisid aastal 2012


Leisure Suite- Feist

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2012


Ei loe, sest on instrumentaalne ja hästi veider: Dust and Scratches - Zoviet France.
Ei loe, sest on instrumentaalne : Budo - Miles Davis
Anywhere Out of the World- Dead Can Dance

And maybe it's easier to withdraw from life
With all of its misery and wretched lies
Away from harm.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2012


Blue Jean - David Bowie



Ilmselt sõbrunen siis kellegi Jeani-nimelisega.


14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2012


Decades- Joy Division

Weary inside, now our heart's lost forever,
Can't replace the fear, or the thrill of the chase,
Each ritual showed up the door for our wanderings,
Open then shut, then slammed in our face.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2012 lõpuks


Ei sobi, sest on instrumentaalne: dolce
Vist ei sobi, sest on podcast: Overthinking It podcast, Episode 127: Silly Meaning Bad.
Ei sobi, sest on instrumentaalne: Round Midnight- Miles Davis
Järgmine: Hexpolska- Poeta Magica

Ilmselt olen lihtsalt aasta lõpuks instrumentaalseks jõuks muutunud. Või siis rumalaks.