Esiteks, tegu on teemaga, millel ma pikemalt peatuda ei taha.
Kuna tegin ühte välismaa foorumisse selleteemalise sissekande, ei taha ma antud tekstist üle käia ja eesti keelde tõlkida. Lihtsalt ei taha. Seega tekst inglise keeles. Vabandan nende ees, kes antud keelt ei räägi.
Tekst:
So, first thing I want to make clear, I do not want any commiserations because of this. Because I do not deserve nor need them. And I mean it.
On 25 of December,in the age of 77 years, between 2 and 3 o'clock in the night, Edgar Krips, my grandfather from my father's side passed away.
Yesterday we drove to his funeral. He and many other relatives lived in a town that's about 300 kilometres from here.
But you see, i was not sad at his funeral nor before it. I didn't feel much anything but a bit of cold and anger and guilt that I didn't grieve. I simply didn't care so much.
I did not know that man. Really, when I think about him, nothing comes to mind but his face. Nothing what he said, did or was. Nothing about him that I could mourn. I really didn't know him. (that was the thing that made me angry) He lived near a town that was 300 kilometres away. We visited the place in summers, but he didn't talk much and in the last years he moved away to a woman who lived in the town. Oh, and he had also problems with alcohol.
I felt sorry for my aunt and her family (six children, four of them grown-up) who knew grandfather well and were sad and grieving. One cousin who had been very close to him was so devastated that she couldn't look at his body. She made a speech later. (as did quite a number of other people) Judging by her speech, grandfather seemed a good man and I would have liked to know him. But there is nothing to grieve for me besides some possibilities that were impossible anyway.
An image of my grandfather evolved in my head when I listened to the speeches, but what if it was just an image? A figment of my illusion put together wrongly? There is no point of grieving such an image.
And now only a bit of guilt and a slight pain in my arms (because I haven't had much exercise and spadework demanded an effort) and, well... nothing special more remains.
Routine.
Rahus ilusti puhka, vanaisa, mis sest, et ma sind ei tundnud. Aga teistele: ma ei ole kurb
ja ma ei taha kaastundeavaldusi. Loodetavasti saate te aru.
laupäev, detsember 31, 2005
esmaspäev, detsember 12, 2005
that the dreams in which i'm dying...
Täna pandi mind unes seina äärde. Ei mäleta täpselt, miks, aga koos minuga pidi maha lastama veel kolm inimest, kellest üks on minu klassivend juba üheteistkümnendamat aastat. Teisi ei tundnud. Üks mahalaskja oli endine klassivend. Ei olnud vaenlane ega midagist. Täiesti normaalne inimene oli.
Sellegipoolest sõimasin ma ta läbi, kui meid mahalaskmistuppa viidi.
Igastahes teadsin ma kuidagi, et ühel meist neljast on mingi võimalus pääseda.
Noh, mahalaskmistoas istusin ma toolile ja üritasin kuidagi saada hakkama probleemiga, et viie sekundi pärast lastakse mind maha. Silmsidet ei olnud. Ei tahtnud kah. Silmside on kuidagi alandav.
Ja ma tabasin ära, et enam polegi millegi pärast muretseda, sest pääsemisteed ei ole. Mul on elada viis sekundit ja ma ei pea midagi üritama. Ma ei pea kartma surma, sest see tuleb ju kohe ja niikuinii. Ma ei karda surma, ma armastan elu. Aga kui ma olen surnud, siis ei ole ju kaotusvalu ega nostalgiat - midagi ei ole - ja probleemi pole. Minu tegevused ei mõjuta enam midagi, ei ole mõtet midagi üritada või saada mingi uus kogemus, aga mõte polegi enam selles punktis oluline.
Viimane oluline asi, mis jääb, on lihtsalt olla mina ise.
Ja sellepärast ei karjunud ma mingeid loosungeid nagu "Viva la revoution!" või "Olge te neetud!" või midagi sarnast.
Kui mu käed poleks olnud seotud, oleks ma teinud lihtsalt sõrmedega hipimärgi ja öelnud "Rahu!"
Üks sekund kogupauguni.
Ma olin teinud endaga rahu.
Aga siis ma tabasin ära, kuidas ma saan pääseda.
Ma ärkasin üles.
Hetkel ma ei mäleta, kas see klassivend, kes pidi ka maha lastama, oli arvestusel või mitte. Ma ei mäleta, kas ma nägin teda või mitte. (pääseda võis ju ainult üks)
Häiriv.
Ehk siis sissejuhatus Iti küsimusele, miks ma mõnikord surmast und näen - et kas ma kardan surma või mis.
Ma arvan, et põhjusi on kaks - uudishimu ja hirm nostalgia ees.
Uni on ohutu viis mõlemast sotti saada ja surma problemaatikaga tegeleda - ma arvan, et tänane uni tegi mind näiteks tunduvalt rahulikumaks.
Aga surm on probleem, millele lahendust ei ole. Ta lihtsalt tuleb, enne kui lahendus on käes ja see, kuidas mind siis enam lihtsalt ei ole ja kuidas kõik läheneb mõttetusele, on raskesti hoomatav.
Sai vist suhteliselt pseudodiip post.
Aga jäägu nii.
Sellegipoolest sõimasin ma ta läbi, kui meid mahalaskmistuppa viidi.
Igastahes teadsin ma kuidagi, et ühel meist neljast on mingi võimalus pääseda.
Noh, mahalaskmistoas istusin ma toolile ja üritasin kuidagi saada hakkama probleemiga, et viie sekundi pärast lastakse mind maha. Silmsidet ei olnud. Ei tahtnud kah. Silmside on kuidagi alandav.
Ja ma tabasin ära, et enam polegi millegi pärast muretseda, sest pääsemisteed ei ole. Mul on elada viis sekundit ja ma ei pea midagi üritama. Ma ei pea kartma surma, sest see tuleb ju kohe ja niikuinii. Ma ei karda surma, ma armastan elu. Aga kui ma olen surnud, siis ei ole ju kaotusvalu ega nostalgiat - midagi ei ole - ja probleemi pole. Minu tegevused ei mõjuta enam midagi, ei ole mõtet midagi üritada või saada mingi uus kogemus, aga mõte polegi enam selles punktis oluline.
Viimane oluline asi, mis jääb, on lihtsalt olla mina ise.
Ja sellepärast ei karjunud ma mingeid loosungeid nagu "Viva la revoution!" või "Olge te neetud!" või midagi sarnast.
Kui mu käed poleks olnud seotud, oleks ma teinud lihtsalt sõrmedega hipimärgi ja öelnud "Rahu!"
Üks sekund kogupauguni.
Ma olin teinud endaga rahu.
Aga siis ma tabasin ära, kuidas ma saan pääseda.
Ma ärkasin üles.
Hetkel ma ei mäleta, kas see klassivend, kes pidi ka maha lastama, oli arvestusel või mitte. Ma ei mäleta, kas ma nägin teda või mitte. (pääseda võis ju ainult üks)
Häiriv.
Ehk siis sissejuhatus Iti küsimusele, miks ma mõnikord surmast und näen - et kas ma kardan surma või mis.
Ma arvan, et põhjusi on kaks - uudishimu ja hirm nostalgia ees.
Uni on ohutu viis mõlemast sotti saada ja surma problemaatikaga tegeleda - ma arvan, et tänane uni tegi mind näiteks tunduvalt rahulikumaks.
Aga surm on probleem, millele lahendust ei ole. Ta lihtsalt tuleb, enne kui lahendus on käes ja see, kuidas mind siis enam lihtsalt ei ole ja kuidas kõik läheneb mõttetusele, on raskesti hoomatav.
Sai vist suhteliselt pseudodiip post.
Aga jäägu nii.
neljapäev, november 24, 2005
Inimene ei ela mitte üksnes leivast
Kuueteistkümnes sajand.
Talutuba Eestis. Hilistalv.
Nurgas põleb peerg ja ajab suitsu.
Keset kitsast tuba on kivist laud.
Laual on kauss. Kauss on tühi. Leiba pole juba kuu aega olnud.
Laua ümber seisab pere. Pereisa ja pereema ja viis last.
Möödub veidike aega ja kauss saab täis. Enamik on sellest vesi ja leem, aga kesest seda hullbib ja tükk liha - keedetud süda.
Pereisa lõikab südame tükkideks ja jagab kõigi vahel õiglaselt laiali. Pereema aklikust särgist paistab vasaku rinna juures haavaarm.
Kaks nädalat tagasi sõid nad pereisa südant. See andis jõudu ja jõud kestis kaua, aga nälg tuli ikkagi peale ja midagi tuli uuesti süüa.
Pere sõi vaikides. Süda oli kiuline, aga toitev.
Nad ajasid läbi veel kaks nädalat. Pereisa ja -ema otsisid väljast külmanud marju ja otsisid oravate pähklivarusid, aga seda oli vähe, nii vähe ja nälg tuli jälle.
Kui tuleb kevad ja vahtra- ja kasemahl, on nad päästetud. Need aitavad edasi elada ja seda on külluses.
Seni tuleb aga elada südametest.
Vanim perepoeg, kes oli tol ajal kolmeteistkümneaastane, teadis, et kui mahl ei tule, on kahe nädala pärast tema kord.
Nädalad möödusid tuule ulgumisega väljas.
Siis andis isa talle noa ja ta läks õue. Tal ei olnud saapaid - ta läks paljajalu. Tuul ulgus ja tal oli külm.
Ta lõikas oma südame välja ja viis tuppa. Ema keetis selle ära ja siis sõid nad vaikides tema südant.
Sellest päevast saadik ei tundnud ta enam külma ega hirmu. Ta jalutas rahulikult üle lume, otsimaks väiksematele soost külmanud jõhvikaid ja metsast pihlakaid.
Ta kõndis sageli öösiti. Ta ei tahtnud enam magada, sest tema unenäod olid liiga hallid.
Ta võttis oma otsiretkedele kaasa oma isa noa.
Ja siis puuris ta metsas ühte vahtrasse augu ja nägi, et sealt voolas välja - ei, mitte verd- vaid mahla ja ta jõi ja läks siis koju.
Hommikul tuli pere majast välja, et vahtramahla võtta.
Pereisa ja pereema pudenesid tuhaks. Vanimast perepojast lõid välja juured ja oksad ja temast sai kõrge puu.
Noorimad lapsed aga läksid tuppa ja võtsid noa ja keetsid oma südametest suppi.
Talutuba Eestis. Hilistalv.
Nurgas põleb peerg ja ajab suitsu.
Keset kitsast tuba on kivist laud.
Laual on kauss. Kauss on tühi. Leiba pole juba kuu aega olnud.
Laua ümber seisab pere. Pereisa ja pereema ja viis last.
Möödub veidike aega ja kauss saab täis. Enamik on sellest vesi ja leem, aga kesest seda hullbib ja tükk liha - keedetud süda.
Pereisa lõikab südame tükkideks ja jagab kõigi vahel õiglaselt laiali. Pereema aklikust särgist paistab vasaku rinna juures haavaarm.
Kaks nädalat tagasi sõid nad pereisa südant. See andis jõudu ja jõud kestis kaua, aga nälg tuli ikkagi peale ja midagi tuli uuesti süüa.
Pere sõi vaikides. Süda oli kiuline, aga toitev.
Nad ajasid läbi veel kaks nädalat. Pereisa ja -ema otsisid väljast külmanud marju ja otsisid oravate pähklivarusid, aga seda oli vähe, nii vähe ja nälg tuli jälle.
Kui tuleb kevad ja vahtra- ja kasemahl, on nad päästetud. Need aitavad edasi elada ja seda on külluses.
Seni tuleb aga elada südametest.
Vanim perepoeg, kes oli tol ajal kolmeteistkümneaastane, teadis, et kui mahl ei tule, on kahe nädala pärast tema kord.
Nädalad möödusid tuule ulgumisega väljas.
Siis andis isa talle noa ja ta läks õue. Tal ei olnud saapaid - ta läks paljajalu. Tuul ulgus ja tal oli külm.
Ta lõikas oma südame välja ja viis tuppa. Ema keetis selle ära ja siis sõid nad vaikides tema südant.
Sellest päevast saadik ei tundnud ta enam külma ega hirmu. Ta jalutas rahulikult üle lume, otsimaks väiksematele soost külmanud jõhvikaid ja metsast pihlakaid.
Ta kõndis sageli öösiti. Ta ei tahtnud enam magada, sest tema unenäod olid liiga hallid.
Ta võttis oma otsiretkedele kaasa oma isa noa.
Ja siis puuris ta metsas ühte vahtrasse augu ja nägi, et sealt voolas välja - ei, mitte verd- vaid mahla ja ta jõi ja läks siis koju.
Hommikul tuli pere majast välja, et vahtramahla võtta.
Pereisa ja pereema pudenesid tuhaks. Vanimast perepojast lõid välja juured ja oksad ja temast sai kõrge puu.
Noorimad lapsed aga läksid tuppa ja võtsid noa ja keetsid oma südametest suppi.
esmaspäev, november 21, 2005
Sestsamast ainest, mis unenäod, vol 2. ja 3.
Lisagem siia paar mitte-just.eriti-hiljutist aga meeldejäävat unenägu:
*
*
*
Ma tegin miskit, mis Suurele vennale ei meeldinud ja siis, kui ma bussi astusin, helises bussis lauatelefon, mis ütles, et ma olen surma mõistetud. Sattusin paanikasse. Pidev surmahirm. Buss sõitis Riia mäest üles, kohta, kus ma polnud kunagi varem olnud. Minu vend oli ka koos minuga. Seal oli varemed, kus oli kaks sissekäiku, üks otsene ja teine kaudne. Tahtsin otsest minna, aga vend ütles, et see toob halba õnne. Ma teadsin, et mingit vahet pole, sest ma suren varsti niikuinii ja sinna pole absoluutselt midagi parata. Aga et talle headmeelt teha, läksin kaudsest uksest. Varemete sees möödusin ma oma solfedžoõpetajast ja paarist teisest õpetajast, kes teed jõid. Teretasin ja möödusin. Ootasin, kuna tulevad need, kes mu pea maha löövad. Nad ei tulnud, aga ma kartsin ehmatust ja hirmu. Ma tõesti ootasin surma, sest ma teadsin, et siis on see õudne ootamine läbi. Mul hakkas kõhus paha ja ma vajusin kokku ja lootsin, et see on siis lõpp. Ma kujutasin ette, kuidas ma muutun vaimuks, kes ei pea kartma.
Aga surm ei tulnud ja hirm jäi. Mul hakkas kõhus parem ja ma tõusin püsti ja sattusin kuhugi mujale.
Ülejäänud unenäost mäletan ainut karjuvat mõtet, et ma olen liiga noor, et surra ja et ma ei taha surra, aga samas ma teadsin, et ma suren. Lähemas tulevikus. Aeg täpsustamata. Absoluutne lootusetus, see-on-siis-kõik-tunne.
Ja te ei kujuta ette, milline meeletu kergendus oli üles ärgata.
Dramatis personae:
Mina, elab ühe neljakorterilise maja ülemisel korrusel, teeb koos Konnaga teatrit.
Konn, elab sellesama maja allkorrusel, teeb Minuga teatrit
Neiu (nime ei mäleta), elab samuti antud maja ülakorrusel, kolis hiljuti sisse ja tegi täieliku remondi
Filifjonkad, elavad sama maja alumisel korrusel. Väga rikkad ja ektsentrilised vanad daamid.
Niisiis, aitan mina lõpetada Neiul remondi viimaseid pisiasju ja vaatan korterit üle ja kiidan ja puha. Vaatan, et Neiu on väga tore neiu ja ta hakkab mulle meeldima. Hakkan mõtlema, kas ja kuhu kohtama kutsuda.
Tulevad koju filifjonkad. Lähen nendega ses asjus rääkima.
Filifjonkad nõus, et tore neiu, aga räägivad, et välja ei saa viia, sest kui lähed neiuga välja, läheb minul ja Neiul veel eriti kole palju raha - Neiul on vaja puudrit ja satse-värke, et ta ikka ilus ja kombekas välja näeks ja puha - ja et meil, noortel inimestel, äsja ellu astunud, seda raha eriti palju ilmselt pole.
Mina vaidlen vastu, et näe, meie teatris on alati saal välja müüdud - ja kuidas saab siis väljaskäik palju raha maksta, kui teater nii populaarne ja levinud on.
Minu ja Konna trupp oli väike, aga me olime väga tegijad - meie väike saal oli alati (meie paari tegutsemiskuu jooksul) välja müüdud. Me olime uljad ja noored ja vihased, uskusime ennast olevat ääretult andekad ja tegijad ja tohutu potensiaaliga - saal oli ju ometi välja müüdud, mis ometi midagi näitab.
Filifjonkad kuulas minu õigustust ja teatasid siis, et kõik need saalid nende kahe kuu jooksul olid täiskoosseisus nemad kahekesi ära ostnud - et meile rõõmu valmistada. Algusees käisid nad meid ikka vaatamas ka, aga kuna puuder maksab nii palju ja nende suur rahahulk hakkas ka vähenema, siis hiljem nad lihtsalt ostsid kõik piletid ära ja olid etenduse ajal kodus (s.t et alguses mängisime me kahele vanale daamile, hiljem aga tühjale saalile)
Nad lisasid veel uhkusenoodiga hääles, et nende raha hakkab otsa saama, aga et nad suudavad meile anda veel meie viimase täissaali!
*
*
*
Aga surm ei tulnud ja hirm jäi. Mul hakkas kõhus parem ja ma tõusin püsti ja sattusin kuhugi mujale.
Ülejäänud unenäost mäletan ainut karjuvat mõtet, et ma olen liiga noor, et surra ja et ma ei taha surra, aga samas ma teadsin, et ma suren. Lähemas tulevikus. Aeg täpsustamata. Absoluutne lootusetus, see-on-siis-kõik-tunne.
Ja te ei kujuta ette, milline meeletu kergendus oli üles ärgata.
*
*
*
*
*
Dramatis personae:
Mina, elab ühe neljakorterilise maja ülemisel korrusel, teeb koos Konnaga teatrit.
Konn, elab sellesama maja allkorrusel, teeb Minuga teatrit
Neiu (nime ei mäleta), elab samuti antud maja ülakorrusel, kolis hiljuti sisse ja tegi täieliku remondi
Filifjonkad, elavad sama maja alumisel korrusel. Väga rikkad ja ektsentrilised vanad daamid.
Niisiis, aitan mina lõpetada Neiul remondi viimaseid pisiasju ja vaatan korterit üle ja kiidan ja puha. Vaatan, et Neiu on väga tore neiu ja ta hakkab mulle meeldima. Hakkan mõtlema, kas ja kuhu kohtama kutsuda.
Tulevad koju filifjonkad. Lähen nendega ses asjus rääkima.
Filifjonkad nõus, et tore neiu, aga räägivad, et välja ei saa viia, sest kui lähed neiuga välja, läheb minul ja Neiul veel eriti kole palju raha - Neiul on vaja puudrit ja satse-värke, et ta ikka ilus ja kombekas välja näeks ja puha - ja et meil, noortel inimestel, äsja ellu astunud, seda raha eriti palju ilmselt pole.
Mina vaidlen vastu, et näe, meie teatris on alati saal välja müüdud - ja kuidas saab siis väljaskäik palju raha maksta, kui teater nii populaarne ja levinud on.
Minu ja Konna trupp oli väike, aga me olime väga tegijad - meie väike saal oli alati (meie paari tegutsemiskuu jooksul) välja müüdud. Me olime uljad ja noored ja vihased, uskusime ennast olevat ääretult andekad ja tegijad ja tohutu potensiaaliga - saal oli ju ometi välja müüdud, mis ometi midagi näitab.
Filifjonkad kuulas minu õigustust ja teatasid siis, et kõik need saalid nende kahe kuu jooksul olid täiskoosseisus nemad kahekesi ära ostnud - et meile rõõmu valmistada. Algusees käisid nad meid ikka vaatamas ka, aga kuna puuder maksab nii palju ja nende suur rahahulk hakkas ka vähenema, siis hiljem nad lihtsalt ostsid kõik piletid ära ja olid etenduse ajal kodus (s.t et alguses mängisime me kahele vanale daamile, hiljem aga tühjale saalile)
Nad lisasid veel uhkusenoodiga hääles, et nende raha hakkab otsa saama, aga et nad suudavad meile anda veel meie viimase täissaali!
teisipäev, november 08, 2005
Väike inventuur oma raamatukogust
Tegin oma isiklikust raamatukogust väikese ülevaate.
Usaldusväärsetele isikutele, keda ma tunnen ja kes elavad püsivalt Tartu lähedal, võin laenutada (muidu läheb tagasisaamisega raskeks). Võtke ühendust, kui soovite, ja ma määran kindlaks, kui usaldusväärne te olete ja siis selle põhjal jagan/ei jaga. Neid, kes raamatuid ei tagasta, häbistan, mõnitan ja ähvardan avalikult :P
Nimekiri ise on siin: (tõsi, osad raamatud on hetkel küll välja laenutatud ja midagi on ilmselt ka nimetamata)
Terry Pratchettilt:
"Mort"
"Õed nõiduses"
"Püramiidid"
"Vahid! Vahid!"
"Moving Pictures"
"Witches Abroad"
"Small Gods"
"Lords and Ladies"
"Men at Arms"
"Soul Music"
"Interesting Times"
"Maskerade"
"Feet of Clay"
"Hogfather"
"Jingo"
"The Last Continent"
"Carpe Jugulum"
"The Fifth Elephant
"The Truth"
"Thief of Time"
"Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised"
"Night Watch"
"The Wee Free Men"
"Monstrous Regiment"
"A Hat Full of Sky"
"Going Postal"
"Truckers"
"Diggers"
"Wings" (viimased kolm ühes)
"Good Omens" (koos Neil Gaimaniga)
Robin Hobbilt:
"Royal Assassin"
"Assassins Quest"
"Ship of Magic"
"The Mad Ship"
"Ship of Destiny"
"Fool's Errand"
"Golden Fool"
"Fool's Fate"
George R. R. Martinilt:
"A Game of Thrones"
"A Clash of Kings"
"A Storm of Swords I: Steel and Snow"
"A Storm of Swords II: Blood and Gold"
Dan Simmonsilt:
"Hyperioni langus"
"Endymion"
"Rise of Endymion"
Philip Pullmannilt:
"Golden Compass"
"Subtle Knife"
"Amber Spyglass"
Rowlingult:
"Harry Potter ja tarkade kivi"
"Harry Potter ja saladuste kamber"
"Harry Potter ja Azkabani vang"
"Harry Potter ja tulepeeker"
"Harry Potter and the Order of the Phoenix"
"Harry Potter and the Half-Blood Prince"
Tad Williamsilt:
"Otherland II: River of Blue Fire"
"Otherland III: Mountain of Black Glass"
"Otherland IV: Sea of Silver Light"
Stephen Kingilt:
"Needful Things"
"The Dark Tower I: The Gunslinger"
"The Dark Tower II: Drawing of the Three"
Teisi raamatuid:
"Tales from Earthsea" Ursula K. Le Guin
"Other Wind" Ursula K Le Guin
"Ameerika jumalad" Neil Gaiman
"Kusagil lennata" Charles de Lint
"Elfstones of Shannara" Terry Brooks
"Elf Queen of Shannara" Terry Brooks
"Krabat" Otfried Preusler
"Avaloni udud 2" Marion Zimmer Bradley
"Oberoni käsi" Zelazny
"Saatusemerel purjetaja" Michael Moorcock
"Kaleidoskoop" Ray Bradbury
"Legends II" - Silverbergi poolt koostatud antoloogia
Usaldusväärsetele isikutele, keda ma tunnen ja kes elavad püsivalt Tartu lähedal, võin laenutada (muidu läheb tagasisaamisega raskeks). Võtke ühendust, kui soovite, ja ma määran kindlaks, kui usaldusväärne te olete ja siis selle põhjal jagan/ei jaga. Neid, kes raamatuid ei tagasta, häbistan, mõnitan ja ähvardan avalikult :P
Nimekiri ise on siin: (tõsi, osad raamatud on hetkel küll välja laenutatud ja midagi on ilmselt ka nimetamata)
Terry Pratchettilt:
"Mort"
"Õed nõiduses"
"Püramiidid"
"Vahid! Vahid!"
"Moving Pictures"
"Witches Abroad"
"Small Gods"
"Lords and Ladies"
"Men at Arms"
"Soul Music"
"Interesting Times"
"Maskerade"
"Feet of Clay"
"Hogfather"
"Jingo"
"The Last Continent"
"Carpe Jugulum"
"The Fifth Elephant
"The Truth"
"Thief of Time"
"Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised"
"Night Watch"
"The Wee Free Men"
"Monstrous Regiment"
"A Hat Full of Sky"
"Going Postal"
"Truckers"
"Diggers"
"Wings" (viimased kolm ühes)
"Good Omens" (koos Neil Gaimaniga)
Robin Hobbilt:
"Royal Assassin"
"Assassins Quest"
"Ship of Magic"
"The Mad Ship"
"Ship of Destiny"
"Fool's Errand"
"Golden Fool"
"Fool's Fate"
George R. R. Martinilt:
"A Game of Thrones"
"A Clash of Kings"
"A Storm of Swords I: Steel and Snow"
"A Storm of Swords II: Blood and Gold"
Dan Simmonsilt:
"Hyperioni langus"
"Endymion"
"Rise of Endymion"
Philip Pullmannilt:
"Golden Compass"
"Subtle Knife"
"Amber Spyglass"
Rowlingult:
"Harry Potter ja tarkade kivi"
"Harry Potter ja saladuste kamber"
"Harry Potter ja Azkabani vang"
"Harry Potter ja tulepeeker"
"Harry Potter and the Order of the Phoenix"
"Harry Potter and the Half-Blood Prince"
Tad Williamsilt:
"Otherland II: River of Blue Fire"
"Otherland III: Mountain of Black Glass"
"Otherland IV: Sea of Silver Light"
Stephen Kingilt:
"Needful Things"
"The Dark Tower I: The Gunslinger"
"The Dark Tower II: Drawing of the Three"
Teisi raamatuid:
"Tales from Earthsea" Ursula K. Le Guin
"Other Wind" Ursula K Le Guin
"Ameerika jumalad" Neil Gaiman
"Kusagil lennata" Charles de Lint
"Elfstones of Shannara" Terry Brooks
"Elf Queen of Shannara" Terry Brooks
"Krabat" Otfried Preusler
"Avaloni udud 2" Marion Zimmer Bradley
"Oberoni käsi" Zelazny
"Saatusemerel purjetaja" Michael Moorcock
"Kaleidoskoop" Ray Bradbury
"Legends II" - Silverbergi poolt koostatud antoloogia
Rada läbi soo
Et siis, üritasin bloginime muuta. "Taliesini mõtisklused" kui nimi ei hiilanud just erilise originaalsuse või vaimuteravusega. "Rada läbi soo" on natuke mõnusam.
Nime tekkest rääkima ei hakka, valisin ta lihtsalt emotsionaalse sobivuse tõttu.
Pealegi tahtsin ma niisama proovida neid asju kruttida ja nii edasi.
Ja pilt sai kah pandud.
(sai vist minu blogi lühikese jaloo lühim post)
Nime tekkest rääkima ei hakka, valisin ta lihtsalt emotsionaalse sobivuse tõttu.
Pealegi tahtsin ma niisama proovida neid asju kruttida ja nii edasi.
Ja pilt sai kah pandud.
(sai vist minu blogi lühikese jaloo lühim post)
neljapäev, november 03, 2005
Sünnipäevatuspidu vol.3
Ja Mélee oli sattunud hiilglaslikku, lõputusse raamatukokku. Ta kõndis veidi ringi, läks treppidest üles ja liikus ringi ja ringi, kuni sai viimaks kokku - oma surnud isaga. Isa ja Mélee vestlesid ja Mélee sai teada, et isa mõrva taga on nende onu. Méleel läks veel nii hästi, et sai kokku oma surnud venna ja emaga.
Sellestsamast kohast oli ka Lindgren nägemust näinud ja sarnasesse kohta nad ka ilmusid - Mordagos teistest veidi kaugemale, kuna algpunkt sõltus sisenemise ajast.
Sealsamas jõlkus ringi üks muumia, kes Antoniot raamatukogus suitsetamise pärast ründas. Antonio pani ta oma piibuga põlema.
Ülejäänutele see ei meeldinud ja muumia päästeti ära. Selgus, et tema nimi oli Beierus (mängijad pakkusid selle nime). Ta töötas raamatukogus. Ta rääkis neile, et seal on kirjas kõik maailma info ja et surnud lähevad sina tööle. (Vägivaldselt surnud ja need, kes lihtsalt tahavad)
Tekkis jama raamatukogukaartidega - meie seltskonnal neid loomulikult ei olnud, aga ametlikult võttes oleks pidanud olema. Lindgren hädaldas ja kurtis, et kaotas ära ja jõudis asja niikaugele ajada, et pool seltskonda sai endale raamatukogukaardi.
Méleel oli vahepeal aga kokkujuhtumine jumalaga. Ta tunnetas, et raamatukogus on mingi painajalikult võimas ja suur olend. Tahtis näha. Ta juhatati kohale - ja ta nägi Wee Jasi, kes istus laua taga ja luges Miki Hiire kogutud teoseid. (jah, meie mäng kaldus kohati absurdi).
Algul neiu karjus ta peale, peksis teda ja pani pea otse Wee Jasi ja raamatu vahele. See otse loomulikult ei mõiganud ja Wee Jas ei pannud teda absoluutselt tähele.
Siis tegi Melee tall Ray of Frosti. Wee Jas pööras pisut pead ja luges edasi. Siis tegi ta uuesti Ray of Frosti. Wee Jas pööras kogemata kaks lehte korraga edasi.
Saanud aru, et maagia on võti, üritas Melee tungida Wee Jasi mõistuse ligi ja siis temast õhkuvat maagiat kasutada temaga suhtlemiseks.
Esimene kord ei õnnestunud ja lendas ühes tooliga vastu seina (mis oli üsnagi kaugel).
Teine kord läks vähe paremini - õnnestus saada kontakt jumalaga ja talle kuidagi anda mõista, et võiks raamatukogust väljuda. Õnnestuski. Jumal liikus küll läbi laudade, mistõttu need kauniteks geomeetrilisteks puust kujunditeks moondusid.
Ja Melee sörkis jumalal vutt-vutt järel ja läks samast uksest välja, olles küsinud ennem miski raamatu (no olid seal mingid uksed või raamatud või muud vahendid millega reisida sai ja millega raamatukogust väljuda sai)
Kuna ta väljus samal ajal kui Wee Jas (kes tegi endale väljumisel unzipi), kaotas ta samal ajal väljuva energia tohutu hulga tõttu teadvuse.
Veidi aja pärast (või veidi varem, mul on hetkel mäluhäired) saabus majja tagasi ka ülejäänud partei.
Räägivad, mis kuulsid-nägid ja lähevad vaatavad, mis all toimub.
Liiguvad majas veidike ringi - ja mida nad näevad - verejäljed, võitlusjäljed, ühest kapist hirmunud Björni ja allkorruselt Kalle väga moonutatud laiba.
Lindgren ja Don lähevad asja edasi uurima - Raamatukokku.
Selgub, et tulevikus, mis on juba kindel, (pole veel juhtunud, aga tema eluloos on juba kirjas) hakatakse Rasmust põletama. Don loeb tema elulugu ja loeb masohistliku naudinguga viimaseid lehekülgi, mis räägib põhimõtteliselt valust. Lugeja näeb ja kogeb kirjutatut ise.
Liis uurib veel veidi taustainfot - näiteks, kuipalju kordi saab raamatukogu kasutada ja kas sinna saab tulla ka füüsilises kehas ja kuidas.
Raamatukogus kohatakse Kallet, kes on tulivihane ja nad läbi sõimab.
Aga midagi vaadati veel (aga mina tõesti enam ei mäleta, oleks pidanud varem üles kirjutama)
OG juhtus kah nii mõndagi - näiteks seitse rotipoega, kes laua all vahel roomasid ja kes kõik ükshaaval välja viidi, peldikusse kukkunud taskulamp - Sven hoidis hambus ja kuulis mingit naja ja naeris - ja nii ta langes - ja see taskulamp võeti sealt välja ka!
Mäng kestis enamvähem kella kolmeni, siis läksin majja magama - aga hommikul kuulsin, et nad olla veel tund aega laulnud.
Niipaljukest siis sellest.
Sellestsamast kohast oli ka Lindgren nägemust näinud ja sarnasesse kohta nad ka ilmusid - Mordagos teistest veidi kaugemale, kuna algpunkt sõltus sisenemise ajast.
Sealsamas jõlkus ringi üks muumia, kes Antoniot raamatukogus suitsetamise pärast ründas. Antonio pani ta oma piibuga põlema.
Ülejäänutele see ei meeldinud ja muumia päästeti ära. Selgus, et tema nimi oli Beierus (mängijad pakkusid selle nime). Ta töötas raamatukogus. Ta rääkis neile, et seal on kirjas kõik maailma info ja et surnud lähevad sina tööle. (Vägivaldselt surnud ja need, kes lihtsalt tahavad)
Tekkis jama raamatukogukaartidega - meie seltskonnal neid loomulikult ei olnud, aga ametlikult võttes oleks pidanud olema. Lindgren hädaldas ja kurtis, et kaotas ära ja jõudis asja niikaugele ajada, et pool seltskonda sai endale raamatukogukaardi.
Méleel oli vahepeal aga kokkujuhtumine jumalaga. Ta tunnetas, et raamatukogus on mingi painajalikult võimas ja suur olend. Tahtis näha. Ta juhatati kohale - ja ta nägi Wee Jasi, kes istus laua taga ja luges Miki Hiire kogutud teoseid. (jah, meie mäng kaldus kohati absurdi).
Algul neiu karjus ta peale, peksis teda ja pani pea otse Wee Jasi ja raamatu vahele. See otse loomulikult ei mõiganud ja Wee Jas ei pannud teda absoluutselt tähele.
Siis tegi Melee tall Ray of Frosti. Wee Jas pööras pisut pead ja luges edasi. Siis tegi ta uuesti Ray of Frosti. Wee Jas pööras kogemata kaks lehte korraga edasi.
Saanud aru, et maagia on võti, üritas Melee tungida Wee Jasi mõistuse ligi ja siis temast õhkuvat maagiat kasutada temaga suhtlemiseks.
Esimene kord ei õnnestunud ja lendas ühes tooliga vastu seina (mis oli üsnagi kaugel).
Teine kord läks vähe paremini - õnnestus saada kontakt jumalaga ja talle kuidagi anda mõista, et võiks raamatukogust väljuda. Õnnestuski. Jumal liikus küll läbi laudade, mistõttu need kauniteks geomeetrilisteks puust kujunditeks moondusid.
Ja Melee sörkis jumalal vutt-vutt järel ja läks samast uksest välja, olles küsinud ennem miski raamatu (no olid seal mingid uksed või raamatud või muud vahendid millega reisida sai ja millega raamatukogust väljuda sai)
Kuna ta väljus samal ajal kui Wee Jas (kes tegi endale väljumisel unzipi), kaotas ta samal ajal väljuva energia tohutu hulga tõttu teadvuse.
Veidi aja pärast (või veidi varem, mul on hetkel mäluhäired) saabus majja tagasi ka ülejäänud partei.
Räägivad, mis kuulsid-nägid ja lähevad vaatavad, mis all toimub.
Liiguvad majas veidike ringi - ja mida nad näevad - verejäljed, võitlusjäljed, ühest kapist hirmunud Björni ja allkorruselt Kalle väga moonutatud laiba.
Lindgren ja Don lähevad asja edasi uurima - Raamatukokku.
Selgub, et tulevikus, mis on juba kindel, (pole veel juhtunud, aga tema eluloos on juba kirjas) hakatakse Rasmust põletama. Don loeb tema elulugu ja loeb masohistliku naudinguga viimaseid lehekülgi, mis räägib põhimõtteliselt valust. Lugeja näeb ja kogeb kirjutatut ise.
Liis uurib veel veidi taustainfot - näiteks, kuipalju kordi saab raamatukogu kasutada ja kas sinna saab tulla ka füüsilises kehas ja kuidas.
Raamatukogus kohatakse Kallet, kes on tulivihane ja nad läbi sõimab.
Aga midagi vaadati veel (aga mina tõesti enam ei mäleta, oleks pidanud varem üles kirjutama)
OG juhtus kah nii mõndagi - näiteks seitse rotipoega, kes laua all vahel roomasid ja kes kõik ükshaaval välja viidi, peldikusse kukkunud taskulamp - Sven hoidis hambus ja kuulis mingit naja ja naeris - ja nii ta langes - ja see taskulamp võeti sealt välja ka!
Mäng kestis enamvähem kella kolmeni, siis läksin majja magama - aga hommikul kuulsin, et nad olla veel tund aega laulnud.
Niipaljukest siis sellest.
neljapäev, oktoober 27, 2005
Sõbrad, teiega on hea. . .
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Ehk siis, larpidega on kõik. Ühel pool. Läbi.
Olen käinud kokku viiel larbil ja kuigi on olnud tore, siis pean ütlema, et Eferdain II jäi viimaseks.
Otsus tekkis juba enne mängu, aga otsustasin, et ehk on Eferdain II nii hea, et paneb mu meelt muutma. Ei olnud.
Larbid nõuavad liiga palju raha ja aega ja samuti tekitavad nad ka närvipinget. Ja see kuulus larbipohmakas jäi mul kogemata. Ma lihtsalt ei ole käinud piisavalt positiivse õhkkonnaga larbil - esimesed kaks olid päris kenad, aga üsnagi igavad ja siis, kui huvitavaks läks, sai läbi. Eferdain I oli tore, aga oli IG masendav. Keskmaa Ordu Suurlaagri larbist ma parem ei räägi.
Eferdain II oli külm ja vihmane ja masendus jätkus ja mu karakter löödi maha. Au talle. Selle mahalöömise tõttu sain ma õhtul sauna ja sooja ja ei külmetanud. Ja see on ka kenasti sümboolne - side minu ja larbi vahel on katkenud.
Siiski, larp tegi mu tuttavaks paljude toredate inimestega ja sai neid ka näost-näkku nähtud. Ja see on tore. Kuna Curu, Iti, Inwe, Morgaine'i ja Daleiosega sai lepitud kokku Treffneri larbi korraldamine, siis ilmselt figureerin ma veel korra (või isegi enam) GMina, aga PC või NPCna enam mitte.
Igatahes, oli tore.
Au revoir,
Taliesin
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Ehk siis, larpidega on kõik. Ühel pool. Läbi.
Olen käinud kokku viiel larbil ja kuigi on olnud tore, siis pean ütlema, et Eferdain II jäi viimaseks.
Otsus tekkis juba enne mängu, aga otsustasin, et ehk on Eferdain II nii hea, et paneb mu meelt muutma. Ei olnud.
Larbid nõuavad liiga palju raha ja aega ja samuti tekitavad nad ka närvipinget. Ja see kuulus larbipohmakas jäi mul kogemata. Ma lihtsalt ei ole käinud piisavalt positiivse õhkkonnaga larbil - esimesed kaks olid päris kenad, aga üsnagi igavad ja siis, kui huvitavaks läks, sai läbi. Eferdain I oli tore, aga oli IG masendav. Keskmaa Ordu Suurlaagri larbist ma parem ei räägi.
Eferdain II oli külm ja vihmane ja masendus jätkus ja mu karakter löödi maha. Au talle. Selle mahalöömise tõttu sain ma õhtul sauna ja sooja ja ei külmetanud. Ja see on ka kenasti sümboolne - side minu ja larbi vahel on katkenud.
Siiski, larp tegi mu tuttavaks paljude toredate inimestega ja sai neid ka näost-näkku nähtud. Ja see on tore. Kuna Curu, Iti, Inwe, Morgaine'i ja Daleiosega sai lepitud kokku Treffneri larbi korraldamine, siis ilmselt figureerin ma veel korra (või isegi enam) GMina, aga PC või NPCna enam mitte.
Igatahes, oli tore.
Au revoir,
Taliesin
esmaspäev, oktoober 10, 2005
Sünnipäevatuspidu vol 2.
ehk kesse ikka sinu töö sinu eest ära teeb kui mitte sina ise.
Mängu sisust siis:
Curunir mängis poolhaldjast salamõrvarit ja kuninglikku sohipoega Antonio Albizzit, kellele ma lubasin panna Perform -4 peale. See vist siiski ei juhtunud - ta ei laulnud mängu jooksul IG kordagi (jumalale tänu). Vanuseks inimaastates umbes 20. Reaalsetes aastates kuskil kolmekümne ligi.
Sven mängis tema nooremat venda, ametlikku kuningapoega, inimesest võitlejat Mordagos Albizzit, kes oli tulnud koju, kuningriigi pealinna oma vanema venna, ametliku troonipärija (NPC) pulmade puhul, oma kaugest võitlusakadeemiast. Vanust umbes 27. Sven lubas teha klassikalist human faiteri klišeed, kes loll kui lauajalg on - polnud viga - aga põhiliselt koosnes see lihtsalt vaikimises.
Vanuselt järgmist venda, inimesest preestrit Don Albizzit mängis Zepp. Tuli kah oma kaugest usuakadeemiast koju suure venna pulmade puhul. Vanust umbes 23?
Pesamuna ja arcane trickster, vanust 19, oli Melee Albizzi, Nessa karakter. Lõtvade elukommetega. Bitch, nagu sai mitmeid kordi mängus välja öeldud. Isa vaatas, et tütreke on selline kaootiline, ei vaevunudki teda võluriks koolitada ja palus üht oma sõpra talle eraõpetajaks - aga tänaval õppis ta veel trikke ja värke juurde.
Seesama õpetaja, haldjast sortsitar Lindgren (muusea, siis otsutasin ma panna haldjatele rootsi stiilis nimed) , oli Iti tegelane. Ühe järgu võrra kõrgem tegelane kui teised mängijad. Haldjad on muide minu maailmas selline põlatud rass (võrdle neegritega veidi aega peale Ameerika Kodusõda lõunaosariikides)
Mängu eellugu: Enamike PCde vend hakkas varsti abielluma. Seepärast said Don ja Mordagos oma akadeemiatest puhkuseloa ja sõitsid koju.
Sama päeva õhtul said PCd kokku, jõid koos, vestlesid, ja vajusid äkki ära.
Mäng hakkab pihta:
Kõik PCd peale Lindgreni näevad nägemust, kus näevad, kuidas nad üksteise järel jalutavad nõupidamisruumi ja lõikavad riigi viieteistkümne tähtsama nina ees oma isal ja vennal kõrid läbi ja lahkuvad ruumist.
Tegelased ärkavad üles pimedas ruumis. Mõned märkavad ust. (õnnestunud spot check). Mõned ei märka (ebaõnnesunud spot check) Nendel, kellel oli sugulus kuninga ja troonipärijaga, on paha olla. Kõik märkavad oma käte õmber ilusaid armsaid neoonsiniseid käevraudu, mis näevad ilgelt maagilised ja kapid välja, aga venivad nagu tainas. Peale veidikest rollimängu, mis koosnes umbes sarnastest repliikidest:
-oot, mida me siin teeme?
-ma nägin seda unenägu *kirjeldab*, kas teie ka?
-meie ka
-(Iti) mina mitte
-mis käevõrud need on
-see ju viltuläind loits!
-mis kurat lahti on
-kas teil on ka paha olla?
-minu sisetunne ütleb, et kunn on päriselt surnud, aga meie seda ei teinud
-mida me eile jõime?
-midagi on väga valesti
-kuule, teeme selle kuradi ukse lahti ja vaatame, mis selle taga on?
-kuule, see uks on lukus...
üritas Antonio ust lahti muukida, millele segas vahele Sven, üritades ust maha rammida, ei jõudnud, Antonio tegi ikkagi ukse lahti ja rahavas voogas välja.
Ukse taga olid mõned valvurid, üsnagi hirmunud, kes kõigepealt üritasid Antoniot maha lasta (ei õnnestunud, Antoniol olid üleüldse kuradi kõrged skillid), siis sai üks valvur noole kõhtu. Melee muutus nähtamauks ja ronis lakke. Mitte et sellel miskit mõtet oleks olnud, sest kaks valvurit jooksid minema, kui olid näinud Antonio ja Mordagose jõu-ja ilunumbreid, üks sai Antoniolt noole kõhtu ja andis alla (mis ei takistanud Donil talle hiljem nuiaga (mööda) virutamast) ja neljas virutas Mordagosele uksega vastu pead ja lõi ta pisut ehmatanuks. Hiljem tegi Mordagos temast hakkliha. Antonio üritas midagi sellelt, kel nool kõhus oli, välja pressida. Ei õnnestunud. Antonio lasi ta maha, väidetavalt halastusest (kõrval seisis preester, persetäis tervendusloitse käepärast)
Tunnetati (lisasin mängule sellise statitiku nagu intuitsioon, mis on üleloomulik võime asju tajuda - põmst sarane sense motive'ga, aga üleloomulik), et kohe-kohe tulevad külla sõbrad sõdurid.
Lindgren leidis ühe salakäigu, mis viis lossist välja. Mängijad läksid kõik vutt-vutt-vutt sisse.
Käigus arutati elu ja olu ja plaanide üle.
Kui välja jõuti, tekkis probleem, kuidas pääseda üle lossimüüri. Samas kostus hääl, et need ja need on reeturid, kriminaalid ja ambaalid ja sarnast jura. Lindgren muundas ennast valvuri sarnaseks ja Meleeoli ikka veel nähtamatu. Õnnelikul kombel oli värava juures vaid kaks valvurit, kellest üks sulges massina abil väravat, teine seisis tähtsal ilmel värava ees. Melee hiilis massinavärgi juurde ja õnnistas valvurit teise naeratusega kõripiikonnas ja Lindgren bluffis edukalt valvuri ära.
Seltskond jooksis välja. Otse linna.
Joostiveisi aegamööda peatänavat, siis pöörati kõrvale, Lindgren astus sisse ühte kangapoodi ja tahtis nelja keepi - müüjatar ei tahtnud anda - Lindgren, ikka veel valvurlik, nõudis kuninga nimel- müüjatar nõutus imesoodsalt viisteist kulda tükk müüma - Lindgren ähvardas neiut mõõgaga ja sai oma keebid.
Suunuduti edasi üheenam-vähem mahajäetud linnnajao poole.
Varsti lõi seltskonnale phe geniaalne mõte, et keeid aitavad neid ära tunda. Melee nägi mõnda oma meessoost sõpra tänaval kõndimas ja määris neile keebid pähe, kuna tal olevat fetish keepides meeste suhtes. Lubas saada kokku õhtul kella üheksa paiku.
Samal ajal lantis Antonio naisi. (ütle mulle, kui mõni CHA 20 neiu mööda läheb)
Üsna algul kõndis mööda CHA 1 neiu. Antonio hakkas talle ligi ajama ja pakkus viiekümne kuldtüki eest teatud rõvedusi tegema (mina perversse DMina ajasin asj loomulikult veel rõvedamaks)
Mordagosel viskas üle, äsas Antoniole kindaga pähe, uimastas ta ja vedis eemale.
Jõuti sihtpunkti - Lindgreni kauaaegse tuttava Rasmus Blomkvisti (teate, mul tuli üsna kiiresti improviseerida rootsipärane perekonnanimi) juurde, kes oli kohalike haldjate seas mõjuvõimas isik ja töötas kingsepana.
Mindi maja tagaukse juurde, koputati.
Avas Rasmuse väike inimaastais viieaastane poeg Björn. Issit polnud kodus. Venna oli. Venna magas üleval ja polnud lubanud ennast üles ajada. Tegelased käisid siiski peale.
Björn läks üles ja ajas venna üles. Kostus vihast räuskamist ja alla looberdas vihane venna nimega Kalle(vanust inimaastais umbes viisteist). Ta tunds Lindgreni ja tegi ukse lahti, aga oli pahane - välimusest muuseas paistis, et tal oli pohmell.
Ta viis tegelased külalistetuppa ja kostitas seal neid natuke - tähendab, jõi ise ja pakkus teistele ka. Mehed jõid temaga koos. Don natuke ja jäi viisakaks, Mordagos palju ja jäi magama ja Antonio käitus tsivilisatsioonile mittesobivalt.
Lindgrenile ja Meleele see ei meeldinud.
Muuseas, mängu jooksul sai kuulda Melee ja Antonio vahel järgnevat kõnevahetust: Bitch! - Bastard! - Bitch! - Bastard... et ma hakkasin mängu B&B-ks nimetama.
Kalle rääkis veel, et pööningul on üks tuba, mis oli vääga turvaline - ei saa sisse murda ja helikindel ja luuk käib väljastpoolt lahti vaid salasõnaga- ja isegi Kalle polnud sinna saanud.
Mõne tunni pärast jõudis Rasmus koju.
Lindgren läks talle vastu ja selgitas olukorda. Rasmus nõustus peavarju andma.
Rasmus kuulis, mis lärm ülal käib ja sai vihaseks, et Kalle on end jälle täis joonud.
Läks üles ja kajus natuke ja läks siis kööki kainestusrohtu segama. Jootis seda Kallele ja Antoniole. Antonio oksendas ja Rasmus andis talle vasta vahtimist ja hoiatas, et ta seda enam ei teeks.
Veidi aega hiljem mindi magama - sinna pööningule, müstilisse tuppa.
Keset tuba seisis mehekõrgune tumesinine püramiid.
See ajas mängijad närvi, aga Rasmus seletas, et see on tema katse ja raamatukogu ja et mängijad ei muretseks.
Ei muretsetudki eriti ja kobiti magama.
Kell a viie paiku tõusis Melee üles, et kusele minna. Ei märgand midagi. Läks tagasi magama.
Poole tunni pärast tõusis Antonio, et kusele minna.
Tema märkas, et püramiid oli kasvanud pooleteisekordseks ja et see kumas pahaendeliselt. Sellele olid tekkinud kummalised vonklevad erivärvi laigud. Kui Antonio sellega rääkis, tegi ta "zip"
Antonio äratas muu rahva ka üles.
Lindgren otsustas, et nii see asi jääda ei saa ja tahtis minna alla, et Rasmusega rääkida.
Juhtus aga selline asi, et alla mineva luugi peale oli tekkinud väikene püramiid., mis kiiresti kasvas. Lindgren üritas korra luuki tõsta - paar sentimeetrit see kerkis, siis langes jälle alla.
Siis laienes püraiid nii, et luuki ei saanud enam puudutada.
Püramiidid kasvasid.
Mängijad tahtsid appi hüüda, aga neile meenus, et ruum oli helikindel.
Tekkis hirm - kui need püramiidid veel kasvavad, täidavad nad varsti kogu toa.
Antonio tegi suuremale püramiidile magamisloitsu - ja ta ei kasvanud enam ja muutus tagasi ühevärviliseks ja stabiilseks. Kahjuks kestab magamisloits kõigest mõne minuti...
Lindgren asetas oma käe väikese püramiidi aurasse ja nägi nägemust (praegu veel ei ütle)
Peale tükki aega taidlemist sai Melee vihaseks ja üritas püramiidi käega lükata.
Melee kadus nagu tina tuhka.
Nüüd olid teised juba väga hirmul. Nad vaidlesid ja katsetasid püramiidide asjadega puutumisel - reaktsioon puudus - ja siis läksid nad üksteise järel püramiidi "sisse" - Sven teistest veidi hiljem.
Ja nad sattusid.... (jätkub)
Mängu sisust siis:
Curunir mängis poolhaldjast salamõrvarit ja kuninglikku sohipoega Antonio Albizzit, kellele ma lubasin panna Perform -4 peale. See vist siiski ei juhtunud - ta ei laulnud mängu jooksul IG kordagi (jumalale tänu). Vanuseks inimaastates umbes 20. Reaalsetes aastates kuskil kolmekümne ligi.
Sven mängis tema nooremat venda, ametlikku kuningapoega, inimesest võitlejat Mordagos Albizzit, kes oli tulnud koju, kuningriigi pealinna oma vanema venna, ametliku troonipärija (NPC) pulmade puhul, oma kaugest võitlusakadeemiast. Vanust umbes 27. Sven lubas teha klassikalist human faiteri klišeed, kes loll kui lauajalg on - polnud viga - aga põhiliselt koosnes see lihtsalt vaikimises.
Vanuselt järgmist venda, inimesest preestrit Don Albizzit mängis Zepp. Tuli kah oma kaugest usuakadeemiast koju suure venna pulmade puhul. Vanust umbes 23?
Pesamuna ja arcane trickster, vanust 19, oli Melee Albizzi, Nessa karakter. Lõtvade elukommetega. Bitch, nagu sai mitmeid kordi mängus välja öeldud. Isa vaatas, et tütreke on selline kaootiline, ei vaevunudki teda võluriks koolitada ja palus üht oma sõpra talle eraõpetajaks - aga tänaval õppis ta veel trikke ja värke juurde.
Seesama õpetaja, haldjast sortsitar Lindgren (muusea, siis otsutasin ma panna haldjatele rootsi stiilis nimed) , oli Iti tegelane. Ühe järgu võrra kõrgem tegelane kui teised mängijad. Haldjad on muide minu maailmas selline põlatud rass (võrdle neegritega veidi aega peale Ameerika Kodusõda lõunaosariikides)
Mängu eellugu: Enamike PCde vend hakkas varsti abielluma. Seepärast said Don ja Mordagos oma akadeemiatest puhkuseloa ja sõitsid koju.
Sama päeva õhtul said PCd kokku, jõid koos, vestlesid, ja vajusid äkki ära.
Mäng hakkab pihta:
Kõik PCd peale Lindgreni näevad nägemust, kus näevad, kuidas nad üksteise järel jalutavad nõupidamisruumi ja lõikavad riigi viieteistkümne tähtsama nina ees oma isal ja vennal kõrid läbi ja lahkuvad ruumist.
Tegelased ärkavad üles pimedas ruumis. Mõned märkavad ust. (õnnestunud spot check). Mõned ei märka (ebaõnnesunud spot check) Nendel, kellel oli sugulus kuninga ja troonipärijaga, on paha olla. Kõik märkavad oma käte õmber ilusaid armsaid neoonsiniseid käevraudu, mis näevad ilgelt maagilised ja kapid välja, aga venivad nagu tainas. Peale veidikest rollimängu, mis koosnes umbes sarnastest repliikidest:
-oot, mida me siin teeme?
-ma nägin seda unenägu *kirjeldab*, kas teie ka?
-meie ka
-(Iti) mina mitte
-mis käevõrud need on
-see ju viltuläind loits!
-mis kurat lahti on
-kas teil on ka paha olla?
-minu sisetunne ütleb, et kunn on päriselt surnud, aga meie seda ei teinud
-mida me eile jõime?
-midagi on väga valesti
-kuule, teeme selle kuradi ukse lahti ja vaatame, mis selle taga on?
-kuule, see uks on lukus...
üritas Antonio ust lahti muukida, millele segas vahele Sven, üritades ust maha rammida, ei jõudnud, Antonio tegi ikkagi ukse lahti ja rahavas voogas välja.
Ukse taga olid mõned valvurid, üsnagi hirmunud, kes kõigepealt üritasid Antoniot maha lasta (ei õnnestunud, Antoniol olid üleüldse kuradi kõrged skillid), siis sai üks valvur noole kõhtu. Melee muutus nähtamauks ja ronis lakke. Mitte et sellel miskit mõtet oleks olnud, sest kaks valvurit jooksid minema, kui olid näinud Antonio ja Mordagose jõu-ja ilunumbreid, üks sai Antoniolt noole kõhtu ja andis alla (mis ei takistanud Donil talle hiljem nuiaga (mööda) virutamast) ja neljas virutas Mordagosele uksega vastu pead ja lõi ta pisut ehmatanuks. Hiljem tegi Mordagos temast hakkliha. Antonio üritas midagi sellelt, kel nool kõhus oli, välja pressida. Ei õnnestunud. Antonio lasi ta maha, väidetavalt halastusest (kõrval seisis preester, persetäis tervendusloitse käepärast)
Tunnetati (lisasin mängule sellise statitiku nagu intuitsioon, mis on üleloomulik võime asju tajuda - põmst sarane sense motive'ga, aga üleloomulik), et kohe-kohe tulevad külla sõbrad sõdurid.
Lindgren leidis ühe salakäigu, mis viis lossist välja. Mängijad läksid kõik vutt-vutt-vutt sisse.
Käigus arutati elu ja olu ja plaanide üle.
Kui välja jõuti, tekkis probleem, kuidas pääseda üle lossimüüri. Samas kostus hääl, et need ja need on reeturid, kriminaalid ja ambaalid ja sarnast jura. Lindgren muundas ennast valvuri sarnaseks ja Meleeoli ikka veel nähtamatu. Õnnelikul kombel oli värava juures vaid kaks valvurit, kellest üks sulges massina abil väravat, teine seisis tähtsal ilmel värava ees. Melee hiilis massinavärgi juurde ja õnnistas valvurit teise naeratusega kõripiikonnas ja Lindgren bluffis edukalt valvuri ära.
Seltskond jooksis välja. Otse linna.
Joostiveisi aegamööda peatänavat, siis pöörati kõrvale, Lindgren astus sisse ühte kangapoodi ja tahtis nelja keepi - müüjatar ei tahtnud anda - Lindgren, ikka veel valvurlik, nõudis kuninga nimel- müüjatar nõutus imesoodsalt viisteist kulda tükk müüma - Lindgren ähvardas neiut mõõgaga ja sai oma keebid.
Suunuduti edasi üheenam-vähem mahajäetud linnnajao poole.
Varsti lõi seltskonnale phe geniaalne mõte, et keeid aitavad neid ära tunda. Melee nägi mõnda oma meessoost sõpra tänaval kõndimas ja määris neile keebid pähe, kuna tal olevat fetish keepides meeste suhtes. Lubas saada kokku õhtul kella üheksa paiku.
Samal ajal lantis Antonio naisi. (ütle mulle, kui mõni CHA 20 neiu mööda läheb)
Üsna algul kõndis mööda CHA 1 neiu. Antonio hakkas talle ligi ajama ja pakkus viiekümne kuldtüki eest teatud rõvedusi tegema (mina perversse DMina ajasin asj loomulikult veel rõvedamaks)
Mordagosel viskas üle, äsas Antoniole kindaga pähe, uimastas ta ja vedis eemale.
Jõuti sihtpunkti - Lindgreni kauaaegse tuttava Rasmus Blomkvisti (teate, mul tuli üsna kiiresti improviseerida rootsipärane perekonnanimi) juurde, kes oli kohalike haldjate seas mõjuvõimas isik ja töötas kingsepana.
Mindi maja tagaukse juurde, koputati.
Avas Rasmuse väike inimaastais viieaastane poeg Björn. Issit polnud kodus. Venna oli. Venna magas üleval ja polnud lubanud ennast üles ajada. Tegelased käisid siiski peale.
Björn läks üles ja ajas venna üles. Kostus vihast räuskamist ja alla looberdas vihane venna nimega Kalle(vanust inimaastais umbes viisteist). Ta tunds Lindgreni ja tegi ukse lahti, aga oli pahane - välimusest muuseas paistis, et tal oli pohmell.
Ta viis tegelased külalistetuppa ja kostitas seal neid natuke - tähendab, jõi ise ja pakkus teistele ka. Mehed jõid temaga koos. Don natuke ja jäi viisakaks, Mordagos palju ja jäi magama ja Antonio käitus tsivilisatsioonile mittesobivalt.
Lindgrenile ja Meleele see ei meeldinud.
Muuseas, mängu jooksul sai kuulda Melee ja Antonio vahel järgnevat kõnevahetust: Bitch! - Bastard! - Bitch! - Bastard... et ma hakkasin mängu B&B-ks nimetama.
Kalle rääkis veel, et pööningul on üks tuba, mis oli vääga turvaline - ei saa sisse murda ja helikindel ja luuk käib väljastpoolt lahti vaid salasõnaga- ja isegi Kalle polnud sinna saanud.
Mõne tunni pärast jõudis Rasmus koju.
Lindgren läks talle vastu ja selgitas olukorda. Rasmus nõustus peavarju andma.
Rasmus kuulis, mis lärm ülal käib ja sai vihaseks, et Kalle on end jälle täis joonud.
Läks üles ja kajus natuke ja läks siis kööki kainestusrohtu segama. Jootis seda Kallele ja Antoniole. Antonio oksendas ja Rasmus andis talle vasta vahtimist ja hoiatas, et ta seda enam ei teeks.
Veidi aega hiljem mindi magama - sinna pööningule, müstilisse tuppa.
Keset tuba seisis mehekõrgune tumesinine püramiid.
See ajas mängijad närvi, aga Rasmus seletas, et see on tema katse ja raamatukogu ja et mängijad ei muretseks.
Ei muretsetudki eriti ja kobiti magama.
Kell a viie paiku tõusis Melee üles, et kusele minna. Ei märgand midagi. Läks tagasi magama.
Poole tunni pärast tõusis Antonio, et kusele minna.
Tema märkas, et püramiid oli kasvanud pooleteisekordseks ja et see kumas pahaendeliselt. Sellele olid tekkinud kummalised vonklevad erivärvi laigud. Kui Antonio sellega rääkis, tegi ta "zip"
Antonio äratas muu rahva ka üles.
Lindgren otsustas, et nii see asi jääda ei saa ja tahtis minna alla, et Rasmusega rääkida.
Juhtus aga selline asi, et alla mineva luugi peale oli tekkinud väikene püramiid., mis kiiresti kasvas. Lindgren üritas korra luuki tõsta - paar sentimeetrit see kerkis, siis langes jälle alla.
Siis laienes püraiid nii, et luuki ei saanud enam puudutada.
Püramiidid kasvasid.
Mängijad tahtsid appi hüüda, aga neile meenus, et ruum oli helikindel.
Tekkis hirm - kui need püramiidid veel kasvavad, täidavad nad varsti kogu toa.
Antonio tegi suuremale püramiidile magamisloitsu - ja ta ei kasvanud enam ja muutus tagasi ühevärviliseks ja stabiilseks. Kahjuks kestab magamisloits kõigest mõne minuti...
Lindgren asetas oma käe väikese püramiidi aurasse ja nägi nägemust (praegu veel ei ütle)
Peale tükki aega taidlemist sai Melee vihaseks ja üritas püramiidi käega lükata.
Melee kadus nagu tina tuhka.
Nüüd olid teised juba väga hirmul. Nad vaidlesid ja katsetasid püramiidide asjadega puutumisel - reaktsioon puudus - ja siis läksid nad üksteise järel püramiidi "sisse" - Sven teistest veidi hiljem.
Ja nad sattusid.... (jätkub)
pühapäev, september 25, 2005
Sünnipäevatuspidu vol 1.
Igastahes, nagu ma tõenäoliselt kunagi siin öelnud pole, oli mul reedel sünnipäev (23. september)
Peo pidasin laupäeval. Dräguniga. Ja Sveni, Zeppi, Nessa, Curu ja Itiga.
Kogu selle kammajaaga oli kaasnenud hea hulk eeltööd, näiteks sauna korralikumaks tegemine ja väikepuhastus.
Enivei, reede hommikul ilmnes hea hulk logitilisi probleeme. Iti ja Curu olid miskipärast läinud mitte turuhoone juurde, vaid Vanemuise alumisse parklasse. Sven läks mingi teise turu juurde. Nessa helistas hommikul ja ütles, et ta jääb pool tundi hiljaks, tegelikult oli tema kell vale ja ta tuli tund aega varem. Ainuke, kellega mingeid vahejuhtumeid polnud, oli Zepp.
Igastahes, jõudsime kohale. Ja Mägede talu leiti kerge olevat ja rahvale meeldis (ma loodan).
Igastahes, peale kinkide avamist (sain väga armsa rohelise kaisukuu ja ilusa kirja ka sinna juurde ja Nessalt laheda isetehtud pilid) ja väikest söömist (morsipidu, nagu Iti ütles), hakati tegelema dräguniga s.t charsheete täitma.
Mina lõin samal ajal aega laiaks, sõitsin rattaga ja üritasin mõelda välja plotiideid. Kerge närvilisus.
Igastahes, mõni aeg hiljem, lõpetasid kõik oma charsheetide täitmise. Välja arvatud Zepp. Temaga läks veidi rohkem aega.
Ja siis hakkas mäng pihta.
(jätkub)
Peo pidasin laupäeval. Dräguniga. Ja Sveni, Zeppi, Nessa, Curu ja Itiga.
Kogu selle kammajaaga oli kaasnenud hea hulk eeltööd, näiteks sauna korralikumaks tegemine ja väikepuhastus.
Enivei, reede hommikul ilmnes hea hulk logitilisi probleeme. Iti ja Curu olid miskipärast läinud mitte turuhoone juurde, vaid Vanemuise alumisse parklasse. Sven läks mingi teise turu juurde. Nessa helistas hommikul ja ütles, et ta jääb pool tundi hiljaks, tegelikult oli tema kell vale ja ta tuli tund aega varem. Ainuke, kellega mingeid vahejuhtumeid polnud, oli Zepp.
Igastahes, jõudsime kohale. Ja Mägede talu leiti kerge olevat ja rahvale meeldis (ma loodan).
Igastahes, peale kinkide avamist (sain väga armsa rohelise kaisukuu ja ilusa kirja ka sinna juurde ja Nessalt laheda isetehtud pilid) ja väikest söömist (morsipidu, nagu Iti ütles), hakati tegelema dräguniga s.t charsheete täitma.
Mina lõin samal ajal aega laiaks, sõitsin rattaga ja üritasin mõelda välja plotiideid. Kerge närvilisus.
Igastahes, mõni aeg hiljem, lõpetasid kõik oma charsheetide täitmise. Välja arvatud Zepp. Temaga läks veidi rohkem aega.
Ja siis hakkas mäng pihta.
(jätkub)
neljapäev, september 22, 2005
Tegelikult olen ma normaalne ja mingeid psühhedeelseid aineid ka ei tarbi...
Ja mateeria väsib ja kukub surnuna laest alla. Naelte kujul. Need naelad sulavad nagu mõnus vedel magus mesi, mis kleepub ja mis on pärnaõitest tehtud ja lõhnavad hästi (väikeste armsate mesilaste poolt) .
Naelad kleepuvad. Aga nad ei lõhna hästi. Nad lõhnavad raua ja talviste rongirööbaste ja industrialiseerimise järgi. Vere järgi. (teate palju veres rauda on?) Nad vajuvad kurikavalalt alla ja mina leban voodis ja vaatan, kuidas nad tulevad. Kiiret pole. Kiire on nendel varestel, kes lennata oskavad ja süüa otsivad. Mina ei oska lennata. Mina ei oska üleüldse midagi erilist (peale mõninga kummalise asise asja)
Naelad kleepuvad. Nad kleepuvad minu silmadele, aga ma ei pane neid kinni. Nii ongi ju huvitav, kas pole, kui sa näed, kuidas nad sulle ligi tulevad, salaja, külmad ja kadedad, et mina lennata ei oska. Nemad oskavad ja tulevad minu juurde ja tungivad silma ja kõrri ja kopsu ja...
Naelad kleepuvad. Aga nad ei lõhna hästi. Nad lõhnavad raua ja talviste rongirööbaste ja industrialiseerimise järgi. Vere järgi. (teate palju veres rauda on?) Nad vajuvad kurikavalalt alla ja mina leban voodis ja vaatan, kuidas nad tulevad. Kiiret pole. Kiire on nendel varestel, kes lennata oskavad ja süüa otsivad. Mina ei oska lennata. Mina ei oska üleüldse midagi erilist (peale mõninga kummalise asise asja)
Naelad kleepuvad. Nad kleepuvad minu silmadele, aga ma ei pane neid kinni. Nii ongi ju huvitav, kas pole, kui sa näed, kuidas nad sulle ligi tulevad, salaja, külmad ja kadedad, et mina lennata ei oska. Nemad oskavad ja tulevad minu juurde ja tungivad silma ja kõrri ja kopsu ja...
esmaspäev, august 29, 2005
Sestsamast ainest, mis unenäod vol. 1
Esimene unenäokirjeldus siin blogis. Vol. 1 seetõttu, et ilmselt ei jää ta viimaseks.Lisamärkuseks fakt, et kardan kõrgust.
Ma ronisin alla mööda määratuid köitepahmakaid. Köied olid paksud, venivad nagu benjiköied ja neid oli tihedates mäsudes, mida oli tuhandeid. Köitest allpool oli tohutusuur kanjon, mille seinad olid püstloodsed ja väga-väga-väga sügavad (umbes kilomeeter). Ma teadsin, et kanjoni keskel on hiiglaslik monoliit(kõrgus umbes kolmandik kanjoni kõrgusest), mille pealmine ots on tasane. Võimalik, et ta oli ka seenekujuline. Ma lootsin, et mul õnnestub ühtedest (lühematest ja kaugemates) köitemäsudest teistesse hüpates maanduda monoliidi tipule. Muidugi, kui ma oleksin ebaõnnestunud, oleks ma ilmselt surnuks kukkunud, kuna
1)esiteks venisid nöörid nii palju alla, kuna ma olin nende peal esimest korda (no teate ju reeglit pendlist?) ja ilmselt teine kord poleks nad nii palju alla vajunud, et ma saanuks kuhugi maanduda ja
2)teiseks poleks ma jõudnud enam üles ronida. Ma pole eriti tugev inimene.
Ma rahustasin end hüpete ajal, et näiteks puuma loodusik keskkond ongi selline ja et tema on küll harjunud. Seda, muuseas, kust kõik need köied alguse said, ma ei tea.
Aga ma ei jõudnud monoliidini. Tuhisesin sellest ööda, tuul kõrvus ja lootsin, et äkki õnnestub maani jõuda.
Teadsin küll, et see lootus on kaunis utoopiline, parimal juhul oleksin saanud kolmanda korruse kõrguse, aga loota ju võib.
Igatahes, varsti tundsin, et see on nüüd madalaim punkt. Teadsin, et see on hästi kõrge, aga hüppasin ikka maha.
Haiget ei saanud. Üldse mitte. Ma olin hüpanud umbes kümne sentimeetri kõrguselt. Tea, kas mul siis ennemalt miskit mõõtkava polnud või midagi...
Igastahes. Seal all ei olnudki nii kole. Kanjoni äärest leidsin oma allakukkunud õlakoti (ah siis sellepärast ma alla tulingi) üles.
Jooksime seal all ühe hundiga ringi. Võimalik, et seal oli ka teisi inimesi, ei mäleta.
Jõudis kätte külmem aastaaeg(kas ma mainisin, et kui alla ronisin, oli suvi, kanjonipõhi aga kuiv kui savann?) ja mida ma näen - üks kanjoniäär on muutunud imemadalaks ja laugeks. Jookseme hundiga ja nende inimestega, kes seal all veel olid, üles.
Kui me üles jõudsime, tormasid sealt nii umbes 4-5 inimest ja hunt alla. Ütlesin, et ärge minge, aga kas nemad kuulsid? Mõtlesin, et tont nendega ja kõndisin edasi.
Mulle tuli mööda teed vastu üks koer. Suur ja kole koer. Tormas mulle kallale ja rebis kõri välja. Ärkasin üles natuke maad enne koera (noh, ütleme, et aega oli paar minti tagasi keritud) ja põgenesin teises suunas. Ka seal tuli mulle vastu koer. Juhtus sama asi. Läksin tuldud teed tagasi.
Mis te arvate, kes mulle vastu tuli? Õige.
Igatahes, siis tabasin ma ära, et need koerad olid nö "tasu" selle eest, et ma neid inimesi, kes alla tormasid, aitama ei jäänud. Läksin tagasi kanjoni juurde. Seekord koeri polnud.
Istusin kanjoni äärele ja jäin mõtisklema, kuidas neid päästa.
Siis muutus kanjoni äär uuesti laugeks ja inimesed ja hunt tulid üles. Ma kartsin, et mina pean nüüd omakorda alla minema, a ei pidanud.
Unenägu läks edasi ka, aga ei mäleta enam, kurask.
Huvitavalt moraalne unenägu. Ilmselt võiks öelda: Superego at work.
I find it kinda funny,
i find it kinda sad,
that the dreams in which i'm dying
are the best I've ever had.
Ma ronisin alla mööda määratuid köitepahmakaid. Köied olid paksud, venivad nagu benjiköied ja neid oli tihedates mäsudes, mida oli tuhandeid. Köitest allpool oli tohutusuur kanjon, mille seinad olid püstloodsed ja väga-väga-väga sügavad (umbes kilomeeter). Ma teadsin, et kanjoni keskel on hiiglaslik monoliit(kõrgus umbes kolmandik kanjoni kõrgusest), mille pealmine ots on tasane. Võimalik, et ta oli ka seenekujuline. Ma lootsin, et mul õnnestub ühtedest (lühematest ja kaugemates) köitemäsudest teistesse hüpates maanduda monoliidi tipule. Muidugi, kui ma oleksin ebaõnnestunud, oleks ma ilmselt surnuks kukkunud, kuna
1)esiteks venisid nöörid nii palju alla, kuna ma olin nende peal esimest korda (no teate ju reeglit pendlist?) ja ilmselt teine kord poleks nad nii palju alla vajunud, et ma saanuks kuhugi maanduda ja
2)teiseks poleks ma jõudnud enam üles ronida. Ma pole eriti tugev inimene.
Ma rahustasin end hüpete ajal, et näiteks puuma loodusik keskkond ongi selline ja et tema on küll harjunud. Seda, muuseas, kust kõik need köied alguse said, ma ei tea.
Aga ma ei jõudnud monoliidini. Tuhisesin sellest ööda, tuul kõrvus ja lootsin, et äkki õnnestub maani jõuda.
Teadsin küll, et see lootus on kaunis utoopiline, parimal juhul oleksin saanud kolmanda korruse kõrguse, aga loota ju võib.
Igatahes, varsti tundsin, et see on nüüd madalaim punkt. Teadsin, et see on hästi kõrge, aga hüppasin ikka maha.
Haiget ei saanud. Üldse mitte. Ma olin hüpanud umbes kümne sentimeetri kõrguselt. Tea, kas mul siis ennemalt miskit mõõtkava polnud või midagi...
Igastahes. Seal all ei olnudki nii kole. Kanjoni äärest leidsin oma allakukkunud õlakoti (ah siis sellepärast ma alla tulingi) üles.
Jooksime seal all ühe hundiga ringi. Võimalik, et seal oli ka teisi inimesi, ei mäleta.
Jõudis kätte külmem aastaaeg(kas ma mainisin, et kui alla ronisin, oli suvi, kanjonipõhi aga kuiv kui savann?) ja mida ma näen - üks kanjoniäär on muutunud imemadalaks ja laugeks. Jookseme hundiga ja nende inimestega, kes seal all veel olid, üles.
Kui me üles jõudsime, tormasid sealt nii umbes 4-5 inimest ja hunt alla. Ütlesin, et ärge minge, aga kas nemad kuulsid? Mõtlesin, et tont nendega ja kõndisin edasi.
Mulle tuli mööda teed vastu üks koer. Suur ja kole koer. Tormas mulle kallale ja rebis kõri välja. Ärkasin üles natuke maad enne koera (noh, ütleme, et aega oli paar minti tagasi keritud) ja põgenesin teises suunas. Ka seal tuli mulle vastu koer. Juhtus sama asi. Läksin tuldud teed tagasi.
Mis te arvate, kes mulle vastu tuli? Õige.
Igatahes, siis tabasin ma ära, et need koerad olid nö "tasu" selle eest, et ma neid inimesi, kes alla tormasid, aitama ei jäänud. Läksin tagasi kanjoni juurde. Seekord koeri polnud.
Istusin kanjoni äärele ja jäin mõtisklema, kuidas neid päästa.
Siis muutus kanjoni äär uuesti laugeks ja inimesed ja hunt tulid üles. Ma kartsin, et mina pean nüüd omakorda alla minema, a ei pidanud.
Unenägu läks edasi ka, aga ei mäleta enam, kurask.
Huvitavalt moraalne unenägu. Ilmselt võiks öelda: Superego at work.
I find it kinda funny,
i find it kinda sad,
that the dreams in which i'm dying
are the best I've ever had.
pühapäev, august 21, 2005
Keskmaast ja muust sarnasest
Niisiis olen ma Keskmaa Suurlaagrist tagasi. Üldmulje mõne sõnaga:
*õpitoad - võrratud. Rajaleidmine oli lahe, mis sest, et me tuld üles ei saanud, rahvalaulude ja ulme kirjutamise õppimine kah, mis sest, et Ulmeguru, kes seda viimast õpetas, koos Krafinnaga pidi lahkuma. Küll mõni teine kord saab jätkata. Järgmistel analoogsetel üritustel võtan ma kah õpitubadest osa, kui see võimalik on.
*larp - pisut kahtlane. Mulle näib, et oli liiga vähe ja liiga väheaktiivsed GM-e ja liiga palju mängijaid. (näiteks ei saanud ma poole päevani teada, kas minu IG armastatu on üleüldse mängus ja kuidas ta välja näeb. GM-id mind aidata ei osanud ja nii ma elasin pool päeva sisse rolli, kellel seda kallimat ei olnud, ja kui ma lõpuks seda teada sain, et ta seal siiski oli, oli raske ümber kehastuda) Minu tegelane lihtsalt taidles laupäeval. Nõrgalt komponeeritud, logises, kui võrrelda seda näiteks Eferdainiga, mis oli äärmiselt tugevalt komponeeritud ja kus enamus tegelasi olid miskitpidi olulised. Eferdainist minu arvamus kusjuures tõusis.
Kindluse kaitsmine oli igastahes emotsioonirikas, ja ehkki lüüasaamine on nagu pahapaha ikkagi, elasin ma siis kõige paremini rolli sisse. Ütleme, et see, kas ma järgmistest sarnastest KO larpidest osa võtan, on kahtlane.
*KO üleüldse - esmapilgul/laupäeval näis tugevalt alkohoolne ja kuna ma alkoholismi ei salli, sai KO endale minu silmis tugevasti miinuspunkte. Kui ma varem olin ma üsna kindel, et õige pea astun KO-sse, siis nüüd ma kahtlen. Nimrodel küll rääkis mulle, et siseüritustel ei jooda ennast täis, aga ikkagi on mul kahtlused. Näiteks kujutluspilt Er-Murazorist seostub mul ilmselt tükk aega tema purjusolekuga.
*Ja ma kardan, et ma olen pisut külmetanud. Kurk on kähe ja pea on kergelt uimane.
Niipaljukest siis.
*õpitoad - võrratud. Rajaleidmine oli lahe, mis sest, et me tuld üles ei saanud, rahvalaulude ja ulme kirjutamise õppimine kah, mis sest, et Ulmeguru, kes seda viimast õpetas, koos Krafinnaga pidi lahkuma. Küll mõni teine kord saab jätkata. Järgmistel analoogsetel üritustel võtan ma kah õpitubadest osa, kui see võimalik on.
*larp - pisut kahtlane. Mulle näib, et oli liiga vähe ja liiga väheaktiivsed GM-e ja liiga palju mängijaid. (näiteks ei saanud ma poole päevani teada, kas minu IG armastatu on üleüldse mängus ja kuidas ta välja näeb. GM-id mind aidata ei osanud ja nii ma elasin pool päeva sisse rolli, kellel seda kallimat ei olnud, ja kui ma lõpuks seda teada sain, et ta seal siiski oli, oli raske ümber kehastuda) Minu tegelane lihtsalt taidles laupäeval. Nõrgalt komponeeritud, logises, kui võrrelda seda näiteks Eferdainiga, mis oli äärmiselt tugevalt komponeeritud ja kus enamus tegelasi olid miskitpidi olulised. Eferdainist minu arvamus kusjuures tõusis.
Kindluse kaitsmine oli igastahes emotsioonirikas, ja ehkki lüüasaamine on nagu pahapaha ikkagi, elasin ma siis kõige paremini rolli sisse. Ütleme, et see, kas ma järgmistest sarnastest KO larpidest osa võtan, on kahtlane.
*KO üleüldse - esmapilgul/laupäeval näis tugevalt alkohoolne ja kuna ma alkoholismi ei salli, sai KO endale minu silmis tugevasti miinuspunkte. Kui ma varem olin ma üsna kindel, et õige pea astun KO-sse, siis nüüd ma kahtlen. Nimrodel küll rääkis mulle, et siseüritustel ei jooda ennast täis, aga ikkagi on mul kahtlused. Näiteks kujutluspilt Er-Murazorist seostub mul ilmselt tükk aega tema purjusolekuga.
*Ja ma kardan, et ma olen pisut külmetanud. Kurk on kähe ja pea on kergelt uimane.
Niipaljukest siis.
esmaspäev, august 15, 2005
Eferdainist
Niisiis.
Ma olen tagasi oma elu esimeselt mitmepäevaselt larbilt. Oli eriline larp, kutsetega ja puha, Die sünnalarp, aga kuuldavasti pidavat see pika sarja esimene osa olema ja ilmselt läheb asi pea avalikuks.
Magasin seal kaks ööd. Esimene öö ei saanud telgis und. Ma kannatan üksageli unetuse all. Laupäeva õhtuks olin totaalne kapsas. (GMide puhul öeldakse selle kohta GeeMõmmikute muutumine GeeMöhhideks, ei tea, mis mängijate kohta öelda) Maad ja ilma ei jaganud.
Mängisin bardi. Grimmu tegi mulle mängu jooksul ülesandeks kaks lugu kirjutada. (üks ühest kummitusest ja teisega pidin ma deemonite kuningannale selgeks tegema, et ta on surmajumala tütar)
Tegelase seisukohast ehk niipalju, et kahe päevaga sain teada, kes oli minu tegelase ema, järgmisel hommikul ta suri, sain teada oma vennast, ta jäi meist kaugele maha ja veel üks negatiivne asi, mis on siseinfo.
Ühesõnaga, tegelane oli teise päeva lõpuks sügavas depressioonis ja pidi veel ka rõõmsat nägu tegema ja laulma.
Või kui tõesti ühe sõnaga, siis see üks sõna oleks: perses
Aga rollimänguliselt oli asi hea ja tore ja vahva ja lahe ja nii edasi. Libahundi kehastatud puuvaim ja nõid olid sellised kätsakad humoorikad tegelased, kes olid tõesti mõnusad. Kaks deus ex machinat ka eriti ei seganud (kõigepealt päästis kuninganna ja co ära teisest, nõrgestavast reaalsusest peajumalanna, kes kuninganna sõber oli ja hiljem tõi kuninganna ja veel paar tükki koomas välja deemonite kuninganna issi (Grimmu)) Ülejäänud tegelased olid ka mõnusad ja häid stseene oli palju.
LARP on läbi, elagu LARP!
Ma olen tagasi oma elu esimeselt mitmepäevaselt larbilt. Oli eriline larp, kutsetega ja puha, Die sünnalarp, aga kuuldavasti pidavat see pika sarja esimene osa olema ja ilmselt läheb asi pea avalikuks.
Magasin seal kaks ööd. Esimene öö ei saanud telgis und. Ma kannatan üksageli unetuse all. Laupäeva õhtuks olin totaalne kapsas. (GMide puhul öeldakse selle kohta GeeMõmmikute muutumine GeeMöhhideks, ei tea, mis mängijate kohta öelda) Maad ja ilma ei jaganud.
Mängisin bardi. Grimmu tegi mulle mängu jooksul ülesandeks kaks lugu kirjutada. (üks ühest kummitusest ja teisega pidin ma deemonite kuningannale selgeks tegema, et ta on surmajumala tütar)
Tegelase seisukohast ehk niipalju, et kahe päevaga sain teada, kes oli minu tegelase ema, järgmisel hommikul ta suri, sain teada oma vennast, ta jäi meist kaugele maha ja veel üks negatiivne asi, mis on siseinfo.
Ühesõnaga, tegelane oli teise päeva lõpuks sügavas depressioonis ja pidi veel ka rõõmsat nägu tegema ja laulma.
Või kui tõesti ühe sõnaga, siis see üks sõna oleks: perses
Aga rollimänguliselt oli asi hea ja tore ja vahva ja lahe ja nii edasi. Libahundi kehastatud puuvaim ja nõid olid sellised kätsakad humoorikad tegelased, kes olid tõesti mõnusad. Kaks deus ex machinat ka eriti ei seganud (kõigepealt päästis kuninganna ja co ära teisest, nõrgestavast reaalsusest peajumalanna, kes kuninganna sõber oli ja hiljem tõi kuninganna ja veel paar tükki koomas välja deemonite kuninganna issi (Grimmu)) Ülejäänud tegelased olid ka mõnusad ja häid stseene oli palju.
LARP on läbi, elagu LARP!
kolmapäev, juuli 27, 2005
Ise tehtud, hästi tehtud
Või siis enamjaolt hästi. Või vähemalt pandav/kaurav. (kui ei tea, mida tähendab "kaurav", siis tuleta "Mahabharata" põhjal pandava analoogina). Noh, talutav igastahes.
Aga käsitööd teha on tore. Ja siinkohal ei mõtle ma miskeid perverssusi, vaid tõesti käsitööd. Sain Haapsalus lõpuks ometi oma särgi valmis ja tegin endale Solemnitasel saapad. Ma käin muidu ikga suvi paar nädalat Haapsalus puhkamas. Tegin ühe muusikapala orkestrile. Kellasepp nimeks. Ilmselt juudi kellassepp, aga tahtsin pala poliitikavaba hoida.
Aga nüüd on mul täiesti sobiv larbiriietus olemas. Eferdaini mängule. Die kutsus. Sain täna oma rolli kah valmis. Meistrimees olen.
Huvitav, kas suvaline lugeja saab aru, mida kuradit ma siin ajan?
Enivei, tehke asju, annab väga positiivse laengu.
Aga käsitööd teha on tore. Ja siinkohal ei mõtle ma miskeid perverssusi, vaid tõesti käsitööd. Sain Haapsalus lõpuks ometi oma särgi valmis ja tegin endale Solemnitasel saapad. Ma käin muidu ikga suvi paar nädalat Haapsalus puhkamas. Tegin ühe muusikapala orkestrile. Kellasepp nimeks. Ilmselt juudi kellassepp, aga tahtsin pala poliitikavaba hoida.
Aga nüüd on mul täiesti sobiv larbiriietus olemas. Eferdaini mängule. Die kutsus. Sain täna oma rolli kah valmis. Meistrimees olen.
Huvitav, kas suvaline lugeja saab aru, mida kuradit ma siin ajan?
Enivei, tehke asju, annab väga positiivse laengu.
pühapäev, juuli 03, 2005
Hansaväsimus
Tegelikult ma ju miskit erilist Hansapäevadel ei teinud. Ma ei hakanud miskitele väljamaalastele teejuhiks või muuks asjapulgaks. Endine pinginaaber küll üritas mind veenda, et ma läheksin, aga ma ei jõudnud. Samuti ei läinud ma hansalarbile. Ei tea, kas tegu on miski alaväärsuskompleksiga või millegiga, aga mulle tundus veidi õõvastav (mulle meeldib see sõna) mängida rolli, kui ümber on massiliselt OG asju. Ei ole ma piisavalt kogenud - olen käinud vaid kahel larbil.
Aga väsinud olen. Roidumus tükib peale. Võib-olla on tegu päikesega või lihtsalt pidevalt linnas olemisega. Liiga kiire rütm? Ei tea.
Igatahes üritan nüüd aja maha võtta. Lõpetan need raamatud , mis raamatukogust võetud ja üritan selle särgiga valmis saada, mida ma ise, täitsa ise, hansapäevade aegu õmblema hakkasin ja siis puhkan.
Vist. Kui jõuab.
Aga väsinud olen. Roidumus tükib peale. Võib-olla on tegu päikesega või lihtsalt pidevalt linnas olemisega. Liiga kiire rütm? Ei tea.
Igatahes üritan nüüd aja maha võtta. Lõpetan need raamatud , mis raamatukogust võetud ja üritan selle särgiga valmis saada, mida ma ise, täitsa ise, hansapäevade aegu õmblema hakkasin ja siis puhkan.
Vist. Kui jõuab.
teisipäev, juuni 14, 2005
Hommik ja õhtu ja esimene päev
Ja blog sai valmis.
Ja mina nägin, et see hea on.
Pigem küll õhtu, kui täpne olla. Uni on. Inspiratsiooni ei ole. Pahapaha selles mõttes. Üritan midagi küll teha, aga see ei edene ega kidane ega kõdune. Kuulan oma vanu lugusid ja mõtlen, et kas tõesti dekadents. Täiesti võimalik muide. Teistel aladel mandun ma hoogsasti. Füüsikas näiteks sain praktikumi hinde kolme ja perioodi nelja. Head-aega, medalivõimalus.
Dekadentsist veel niipaljukest, et umbes aastake või pool tagasi kirjutasin väikesi jutukesi. Armsad olid. Nüüd enam ei kirjuta. Amatöör olen, jah, Tõeline kirjanik ei laseks ennast sellest häirida, aga mina enam ei kirjuta. Plaane vahel pean, aga ei ole midagi paberile saanud.
Huvitav, kas muusikaga toimub nüüd sama asi? Et ei kirjuta enam midagi? Et on tunne, et "Vares" oli minu lagi ja et kõrgemale ma sellest ilma erihariduseta tõusta ei suuda?
Ei tea. Eks näis.
"Vares" on muide minu parim lugu. Ma ei saa aru, kuidas muusikat arvutist siia saab tõsta, nii et annan sellise lingi: www.sibeliusmusic.com/cgi-bin/show_score.pl?scoreid=63146
Kerite seal allapoole, kuni leiate "Play MIDI File" - nupu ja vajutate seda.
Õhtu ja öö ja esimene päev läbi.
Ja mina nägin, et see hea on.
Pigem küll õhtu, kui täpne olla. Uni on. Inspiratsiooni ei ole. Pahapaha selles mõttes. Üritan midagi küll teha, aga see ei edene ega kidane ega kõdune. Kuulan oma vanu lugusid ja mõtlen, et kas tõesti dekadents. Täiesti võimalik muide. Teistel aladel mandun ma hoogsasti. Füüsikas näiteks sain praktikumi hinde kolme ja perioodi nelja. Head-aega, medalivõimalus.
Dekadentsist veel niipaljukest, et umbes aastake või pool tagasi kirjutasin väikesi jutukesi. Armsad olid. Nüüd enam ei kirjuta. Amatöör olen, jah, Tõeline kirjanik ei laseks ennast sellest häirida, aga mina enam ei kirjuta. Plaane vahel pean, aga ei ole midagi paberile saanud.
Huvitav, kas muusikaga toimub nüüd sama asi? Et ei kirjuta enam midagi? Et on tunne, et "Vares" oli minu lagi ja et kõrgemale ma sellest ilma erihariduseta tõusta ei suuda?
Ei tea. Eks näis.
"Vares" on muide minu parim lugu. Ma ei saa aru, kuidas muusikat arvutist siia saab tõsta, nii et annan sellise lingi: www.sibeliusmusic.com/cgi-bin/show_score.pl?scoreid=63146
Kerite seal allapoole, kuni leiate "Play MIDI File" - nupu ja vajutate seda.
Õhtu ja öö ja esimene päev läbi.
Tellimine:
Postitused (Atom)