Sõbrad, teiega on hea. . .

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.



Ehk siis, larpidega on kõik. Ühel pool. Läbi.
Olen käinud kokku viiel larbil ja kuigi on olnud tore, siis pean ütlema, et Eferdain II jäi viimaseks.
Otsus tekkis juba enne mängu, aga otsustasin, et ehk on Eferdain II nii hea, et paneb mu meelt muutma. Ei olnud.
Larbid nõuavad liiga palju raha ja aega ja samuti tekitavad nad ka närvipinget. Ja see kuulus larbipohmakas jäi mul kogemata. Ma lihtsalt ei ole käinud piisavalt positiivse õhkkonnaga larbil - esimesed kaks olid päris kenad, aga üsnagi igavad ja siis, kui huvitavaks läks, sai läbi. Eferdain I oli tore, aga oli IG masendav. Keskmaa Ordu Suurlaagri larbist ma parem ei räägi.
Eferdain II oli külm ja vihmane ja masendus jätkus ja mu karakter löödi maha. Au talle. Selle mahalöömise tõttu sain ma õhtul sauna ja sooja ja ei külmetanud. Ja see on ka kenasti sümboolne - side minu ja larbi vahel on katkenud.

Siiski, larp tegi mu tuttavaks paljude toredate inimestega ja sai neid ka näost-näkku nähtud. Ja see on tore. Kuna Curu, Iti, Inwe, Morgaine'i ja Daleiosega sai lepitud kokku Treffneri larbi korraldamine, siis ilmselt figureerin ma veel korra (või isegi enam) GMina, aga PC või NPCna enam mitte.
Igatahes, oli tore.

Au revoir,
Taliesin