Sestsamast ainest, mis unenäod, vol 2. ja 3.

Lisagem siia paar mitte-just.eriti-hiljutist aga meeldejäävat unenägu:

*
*
*

Ma tegin miskit, mis Suurele vennale ei meeldinud ja siis, kui ma bussi astusin, helises bussis lauatelefon, mis ütles, et ma olen surma mõistetud. Sattusin paanikasse. Pidev surmahirm. Buss sõitis Riia mäest üles, kohta, kus ma polnud kunagi varem olnud. Minu vend oli ka koos minuga. Seal oli varemed, kus oli kaks sissekäiku, üks otsene ja teine kaudne. Tahtsin otsest minna, aga vend ütles, et see toob halba õnne. Ma teadsin, et mingit vahet pole, sest ma suren varsti niikuinii ja sinna pole absoluutselt midagi parata. Aga et talle headmeelt teha, läksin kaudsest uksest. Varemete sees möödusin ma oma solfedžoõpetajast ja paarist teisest õpetajast, kes teed jõid. Teretasin ja möödusin. Ootasin, kuna tulevad need, kes mu pea maha löövad. Nad ei tulnud, aga ma kartsin ehmatust ja hirmu. Ma tõesti ootasin surma, sest ma teadsin, et siis on see õudne ootamine läbi. Mul hakkas kõhus paha ja ma vajusin kokku ja lootsin, et see on siis lõpp. Ma kujutasin ette, kuidas ma muutun vaimuks, kes ei pea kartma.
Aga surm ei tulnud ja hirm jäi. Mul hakkas kõhus parem ja ma tõusin püsti ja sattusin kuhugi mujale.
Ülejäänud unenäost mäletan ainut karjuvat mõtet, et ma olen liiga noor, et surra ja et ma ei taha surra, aga samas ma teadsin, et ma suren. Lähemas tulevikus. Aeg täpsustamata. Absoluutne lootusetus, see-on-siis-kõik-tunne.
Ja te ei kujuta ette, milline meeletu kergendus oli üles ärgata.

*
*
*

Dramatis personae:

Mina, elab ühe neljakorterilise maja ülemisel korrusel, teeb koos Konnaga teatrit.
Konn, elab sellesama maja allkorrusel, teeb Minuga teatrit
Neiu (nime ei mäleta), elab samuti antud maja ülakorrusel, kolis hiljuti sisse ja tegi täieliku remondi
Filifjonkad, elavad sama maja alumisel korrusel. Väga rikkad ja ektsentrilised vanad daamid.

Niisiis, aitan mina lõpetada Neiul remondi viimaseid pisiasju ja vaatan korterit üle ja kiidan ja puha. Vaatan, et Neiu on väga tore neiu ja ta hakkab mulle meeldima. Hakkan mõtlema, kas ja kuhu kohtama kutsuda.
Tulevad koju filifjonkad. Lähen nendega ses asjus rääkima.
Filifjonkad nõus, et tore neiu, aga räägivad, et välja ei saa viia, sest kui lähed neiuga välja, läheb minul ja Neiul veel eriti kole palju raha - Neiul on vaja puudrit ja satse-värke, et ta ikka ilus ja kombekas välja näeks ja puha - ja et meil, noortel inimestel, äsja ellu astunud, seda raha eriti palju ilmselt pole.
Mina vaidlen vastu, et näe, meie teatris on alati saal välja müüdud - ja kuidas saab siis väljaskäik palju raha maksta, kui teater nii populaarne ja levinud on.
Minu ja Konna trupp oli väike, aga me olime väga tegijad - meie väike saal oli alati (meie paari tegutsemiskuu jooksul) välja müüdud. Me olime uljad ja noored ja vihased, uskusime ennast olevat ääretult andekad ja tegijad ja tohutu potensiaaliga - saal oli ju ometi välja müüdud, mis ometi midagi näitab.
Filifjonkad kuulas minu õigustust ja teatasid siis, et kõik need saalid nende kahe kuu jooksul olid täiskoosseisus nemad kahekesi ära ostnud - et meile rõõmu valmistada. Algusees käisid nad meid ikka vaatamas ka, aga kuna puuder maksab nii palju ja nende suur rahahulk hakkas ka vähenema, siis hiljem nad lihtsalt ostsid kõik piletid ära ja olid etenduse ajal kodus (s.t et alguses mängisime me kahele vanale daamile, hiljem aga tühjale saalile)
Nad lisasid veel uhkusenoodiga hääles, et nende raha hakkab otsa saama, aga et nad suudavad meile anda veel meie viimase täissaali!