Niisiis.
Ma olen tagasi oma elu esimeselt mitmepäevaselt larbilt. Oli eriline larp, kutsetega ja puha, Die sünnalarp, aga kuuldavasti pidavat see pika sarja esimene osa olema ja ilmselt läheb asi pea avalikuks.
Magasin seal kaks ööd. Esimene öö ei saanud telgis und. Ma kannatan üksageli unetuse all. Laupäeva õhtuks olin totaalne kapsas. (GMide puhul öeldakse selle kohta GeeMõmmikute muutumine GeeMöhhideks, ei tea, mis mängijate kohta öelda) Maad ja ilma ei jaganud.
Mängisin bardi. Grimmu tegi mulle mängu jooksul ülesandeks kaks lugu kirjutada. (üks ühest kummitusest ja teisega pidin ma deemonite kuningannale selgeks tegema, et ta on surmajumala tütar)
Tegelase seisukohast ehk niipalju, et kahe päevaga sain teada, kes oli minu tegelase ema, järgmisel hommikul ta suri, sain teada oma vennast, ta jäi meist kaugele maha ja veel üks negatiivne asi, mis on siseinfo.
Ühesõnaga, tegelane oli teise päeva lõpuks sügavas depressioonis ja pidi veel ka rõõmsat nägu tegema ja laulma.
Või kui tõesti ühe sõnaga, siis see üks sõna oleks: perses
Aga rollimänguliselt oli asi hea ja tore ja vahva ja lahe ja nii edasi. Libahundi kehastatud puuvaim ja nõid olid sellised kätsakad humoorikad tegelased, kes olid tõesti mõnusad. Kaks deus ex machinat ka eriti ei seganud (kõigepealt päästis kuninganna ja co ära teisest, nõrgestavast reaalsusest peajumalanna, kes kuninganna sõber oli ja hiljem tõi kuninganna ja veel paar tükki koomas välja deemonite kuninganna issi (Grimmu)) Ülejäänud tegelased olid ka mõnusad ja häid stseene oli palju.
LARP on läbi, elagu LARP!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar