Andra, Menkaureles

K2rts . Audra Kratautas (64)

Mother, mother, I am sick!

Call the doctor, quick, quick quick!

In came the doctor, in came the nurse,

in came the lady with the alligator purse.

“Measles,“ said the doctor

„Mumps“ said the nurse

„Nothing,“ said the lady

with the alligator purse

„Penicillin,“ said the doctor

„Penicillin“ said the nurse

„Pizza,“ said the lady

with the alligator purse.

Inglise lastelaul

Sa oled aadlik. Kõrgest soost. Leedust. Praegusel ajal küll soosingust välja langenud, aga sellegipoolest aadlik.
Su isa tegeles demonoloogiaga. Vend ka. Ema kohta ei tea - suri teine suhteliselt ammu ära.
Sinu noorem vend, nimeks Herkus, oli sust nii kaheksa aastat noorem ja jooksis nooruses mingi juudiplikaga ära jooksis. Hea poiss oli. Sa toetasid teda rahaliselt(sest pole ilmselt kerge aadliku-elult tavainimese-elule üle minna), kuigi su isa seda keelas.
Viie aasta pärast tuli ta tagasi, kaasas üks Menkaurelese-nimeline kass, kes kesköötundidel rääkida mõistis. Vend rääkis, et mingi needus oli tema ja ta pere ja ta maja peale tulnud. Tal oli olnud kaks poisslast(nimedega Aaron ja Kaleb), aga mõlemad oli needus tapnud. Seesama kass oli ta päästnud. Ta näitas sulle tuhmunud märki oma käsivarrel – ja ütles, et see on Kollane Märk ja et sa seda iga hinna eest väldiksid. Sellesama märgiga hävitati tema maja, naine ja lapsed. Selle märgi õigesti nägemine (s.t mitte peegelpildis ja kollasena) toob kaasa hukatust.
Nii umbes aasta aega hiljem, keskööl, tungis teie maja kallale mingi jõud, tumeda tormi kujuga. Maja hakkas seestpoolt purunema, keskelt iseennast õgima. Kass ja su vend üritasid sellele vastu hakata ja tegelikult neil see isegi õnnestus. Torm kihutati minema. Aga su venna sai surma. Jäi rusude alla. Maja varises osaliselt kokku. Sinna alla jäi palju demonoloogilist kraami. Muidu oskasid sa seda kunsti ka, aga nüüd olid sa paljudest vahenditest ilma jäänud. Kass ütles, et tema arust oli sellesse afääri kuidagi tsaari sensitiivid segatud, kuid sina ei osanud arvata.
Edasi elasid sa masenduses oma maja teises pooles - vend oli ju surnud ja ta oli su viimane lähedane elusolev sugulane. (mingeid kolmanda põlve nõbu oli ka, aga temaga sa eriti ei suhelnud.)
Elu möödus üsnagi rahulikult ja sul oli tunne, et hakkad vanatüdrukuks jääma.
Et inimesed imelikult ei vaataks, abiellusid sa siis varsti mingi baltisaksa aadlimehega. Karl von Maydell. Suhteliselt poliitiline abielu. Elasite neli aastat koos küllaltki normaalsetes suhetes, aga last sa ei saanud, oli vaid kaks nurisünnitust. Mees tundis sulle alguses kaasa ja otsustas lohutuseks maja purunenud poole korda teha lasta. Siis leidis ta sealt aga suures koguses demonoloogilisi abivahendeid ja raamatuid, sai maruvihaseks ja andis lahutuse sisse.
Said ühiskonnas märgi külge – salaja ikka räägiti, et satanismiga tegeled. Mis on muidugi vale. Deemoneid uurid sa vaid huvist, kunagi sa neid ise välja mananud pole – tõsi, su vend ja isa on, aga sina mitte. Muidu maagiat ja okultismi harrastasid sa natuke ka, segasid jooke kokku ja puha, uurisid traktaate ja nii edasi, aga deemonitega ei suhelnud. Kus sa sellega. Märkidega sa samas nõiduda oskad.
Uusi kavalere sa eriti ei leidnud. Üks oli, tõsi küll, aga suhted temaga ei läinud kunagi intiimseks, pigem jäid nad nad selliste heade sõprade tasemele. Ülimalt pehmete iseloomujoontega mees oli, mõnikord sa isegi kahtlustasid, ega ta naine või homo pole. Aga teie sõprus kestis aastaid ja jätkus kirjasõprusena. Oma nime ei ütelnud ta kunagi, nimetas ennast Võluriks. Selline hüüdnimi. Tal oli alkeemilisi ja okultistlikke huvisid, tõsi küll, aga muidu niisama armas. Kassile Võlur kuigivõrd ei meeldinud. Ta suutis igal kesköötunnil (ja erilistel aegadel, nagu pööripäevad, ka muul ajal) rääkida ja avaldas vaikselt oma arvamust, et ega selle Võluriga õiged lood küll ole. Kaks aastat tagasi teie kirjasõprus katkes – samas ta hoiatas ette, et tunneb, et õhus on midagi ohtlikku ja et ta läheb kohe varsti otsima nõidu, kes suudaksid asjale piiri panna või sellest midagi enamat teaks. Palus ettevaatlik olla. Seejärel ta enam kirju ei kirjutanud.
No ja siis (praeguse aasta suvel) tuli katk. Suur katk, mitte mingi pisike. Ülemaailmne pandeemia, viimati oli sellist mõõtu asja olnud keskajal ja nime kandis too Must Surm.
Inimesed surid massiliselt.
Ja siis tundsid sa kutset. Selge ja tugev kutse oli.Menkaureles tundis seda ka. See oli võimas, ürgne, primaalne. Sa ei suutnud teha muud, kui seda kutset järgida. Kaasa võtsid sa vähe kraami, ainult rahalisi vahendeid, väikese daamiliku revolvri ja ühe musta käekoti, mille su vend ja kass olid vanasti kaasa toonud. Kassi väitel olevat see varastatud ühelt mustlaselt, (sest kass oli varemalt mustlaslaagris elanud) Kotis elab mingi hirmus peletis. Aeg-ajalt ta seal sees mürgeldab ja kui kotisuu avada (mida sa teinud ei ole) siis ta pidavat välja murdma ja palju segadust tekitama. Kass arvas, et seda kotti võib teil vaja minna, kui keegi on vaja ära kõrvaldada.
Liivimaale sõitsid rongiga (need veel käivad, kuigi harva, harva), aga sinna kohta kavatsed jala minna. Sest mingit muud viisi ei saa – jala on kõige parem.
Haigeks pole sa seni veel jäänud, aga mitmed sinu tuttavad on küll.
Tee peal kohtusid sa väga toreda noore tütarlapsega(nii umbes varajastes kahekümnendates). Irina Prokofjev nimeks. Aadlipäritolu, aga hiljuti mingisugust revolutsioonilise tegevusega seotud olnud ja seetõttu oli ta ebasoosingusse langenud. Ta väitis, et tundis sellist kutset ja kuna kõik tema sõbrad-tuttavad on katku või riigivõimule vastuhakkamise tõttu surnud, siis otsustas ta, et tal pole midagi kaotada ja läks kohale.
Väga armas tütarlaps on. Paneb mõtlema, et kui sul oleks lapsi olnud, siis oleks ehk su lapsed tema moodi olnud? Igastahes, midagi emainstinkti moodi lõi välja, sest tüdruk tundub päris naiivne ja näib, et ennast kaitsta ei oska. (kuigi tal on üks püstol. Aga mis loeb püstol okultismis?) Kassile meeldib ta ka, nii et asjad näivad korras olevat.

****

Mialeee - Menkaureles

And we all say: OH!

Well I never!

Was there ever

A Cat so clever

As Magical Mr. Mistoffelees!

Sa oled kass. Sa oled ilgelt vana – sündisid 1337 aastat enne Kristust Egiptuses. Seal elasid mingi alkeemiku kodus. Alkeemik nägi palju vaeva Tarkade Kivi sünteesimisega – lõpuks see tal õnnestus – ja sa neelasid selle kogemata alla. Selle tõttu said sa mõistuse ja peaaegu-surematuse.

Alkeemiku juurest lasid sa jalga ja seiklesid mööda maad ringi. Elu oli pikk, seiklusrikas ja nii edasi. Kõike seda, mida sa kogesid, ei jõua keegi kirja panna, aga sul on palju kogemusi ja teadmisi.

Tasuks ära mainida ühte juhtumit nii kolmkümmend aastat tagasi.

Sa elasid tol ajal mustlaslaagris. Läheduses elasid tol ajal üks kena väike perekond. Mõlemad vanemd olid oma kogukonna vastu pisut mässanud – ema juut ja isa kõrgest soost. Kaks väikest last oli ka, kes laagris mängimas käisid – väiksem (Aaron, vanem oli Kaleb) käis rohkem ja oli seetõttu kõikide lemmik. Vana mustlasmatroon Aminta, nõiavõimetega vanaeit, kiindus temasse eriti. Sul on tunne, et ta luges talle peale mingi õnnistuse või kaitseloitsu, aga kindel sa polnud.

Vahepeal oli perekonna juurde ajutiselt kolinud ka Ahasverous, keda sa oma rännakutel varemgi kohanud oled – Igavene Juut on ta, peaaegu sama surematu kui sina. Tegi pere lastele mingeid rituaale, ümber vist siiski ei lõiganud.

Ega õnn kaua kesta – ühel päeval, kui Ahasverous linnas ära oli, ilmus maja ja selles elava perekonnast igaühe peale Kollane Märk – üks väga vana needuse, surma ja hävinug märk, mille paljas vaataminegi on kahjulik ja võib nõrgemaid tegelasi tappagi. Tundsid nõiduse stiili järgi ära – selliseid asju kasutavad palju vene nõiad, eriti populaarne on see tsaari heaks töötavate nõidade seas.
Tundsid õõva, aga sa oled ikkagi enam-vähem surematu ja läksid maja üle vaatama.

Ema oli surnud. Vanem poeg oli surnud. Noorem poeg hakkas sulle vastu. Temas oli midagi äärmiselt õõvastavat ja tema juurde sa ei läinud. Aga näis, et pereisa (Herkus Kratautas) võitleb oma Kollase Märgiga ja pole veel alla andnud – ta oli füüsiliselt tugev mees ja pani ikka veel vastu.

Mõtlesid, mida teha ja välja mõtlesid.
Tarisid ta kõigepealt majast välja, et tal oleks vaja võidelda vaid ühe Märgiga. Sa oled küllaltki tugev ja suutsid seda isegi teha, kuigi väga raske oli.

Seejärel oksendasid mehele näkku, teadlikult keskendudes oma kõhus olevale kivile. See nõrgestas sind, aga ravis meest ja andis talle niivõrd palju energiat, et ta oma märgiga hakkama sai.

Läksite mustlaslaagrisse ja rääkisite, kuidas lugu oli. Seejärel otsustasite koos mehega lahkuda.

Enne aga panid sa pihta Aminta musta käekoti, kuhu ta hiljuti ühe musta peletise püüdnud oli. Peletis seal sees vingerdas päris palju ja tundus, et tahtis välja saada – seda muidugi te teha ei lasknud – kott jäi suletuks. Aga peletis on siis hea, kui on vaja lahkudes segadust tekitada või lihtsalt kedagi rünnata – avad kotisuu vastase poole.

Ja siis – minek.

Rändasite selle mehe koju, Leedusse, tema vanema õe poole. Elasid koos nendega nii aastakese, kui jälle üks maagiline torm teie häärberit rüüstas. Teil õnnestus mehega koos see tagasi tõrjuda, aga paraku jäi mees rusude alla ja sai surma. Tundsid selles tormis ka tsaari sensitiivide nõidumisstiili. Nüüd oli sinu sõbraks mehe õde, nimeks Audra. Audra tundis nähtavasti, et hakkab vanatüdrukuks jääma ja abiellus siis mingi baltisakslasega, kelle nimi oli vist Maydell. Abielu kestis neli aastat. Audra lapsi ei saanud, ainult kaks nurisünnitust oli. Tema abikaasa tahtis hoone hävinud poolt taastada, aga kui ta rusude alt okultistlikke vahendeid leidis, andis ta lahutuse sisse ja levitas kuulujutte, et Audra on nõid ja satanist. Tegelikult ei olnud.

Vahepeal astus Audra tutvusse tüübiga, kes end Võluriks nimetas. Võlur näis sulle kahtlase tüübina. Sulle tundus, et sa olid teda kunagi näinud –siis oli ta kasutanud nime Polden. Suuremat sa tast ei mäletanud, aga ta tundus kahtlane. Siis oli tutvus muutunud kirjavahetuseks ja siis sai Audra kirja, kus Võlur teda hoiatas tuleva ohu eest. Siis polnud Võlurist enam ei kippu ega kõppu kuulda.

Praeguse aasta suvel tuli katk. Suur katk, mitte mingi pisike. Ülemaailmne pandeemia, viimati oli sellist mõõtu asja olnud keskajal ja nime kandis too Must Surm.

Inimesed surid massiliselt.

Ja siis tundsid sa kutset. Selge ja tugev kutse oli. Audra tundis seda ka. See oli võimas, ürgne, primaalne. Sa ei suutnud teha muud, kui seda kutset järgida. Kaasa võtsite te vähe kraami, ainult rahalisi vahendeid, väikese daamiliku revolvri ja selle musta käekoti. Muu jätsite te maha kui ebavajaliku. Liivimaale sõitsite te rongiga, aga Tartust selle kutse allika poole läksite jala. Tundus õigem.

Sa teadsid umbes, mis seal toimuma peab. Toimub rituaal, kus mõned üritavad kutsuda maailma tagasi juba ammu surnud/magavaid jumalaid, kellel on naljakad ja hääldamatud nimed ja teised üritavad neid takistada. Sul on nende jumalatega olnud kogemusi, kui nende uni kergenes ja need ei ole olnud meeldivad. Need ei olnud õnnelikud jumalad. Need ei olnud head jumalad. Sellist rituaali on varem ka olnud – aga seda saab teha ainult suurte katkude ajal, nii et seda on üritatud teha nii umbes viis korda. Iga kord on katse olendeid tagasi maailma tuua ebaõnnestunud.

Reisil sinna kohtasite toredat noort, nii umbes kahekümnendates aadlineiut, Irina Prokofjevi. Tal oli seoses mõni aasta tagasi toimunud revolutsiooniga asjalood halvaks läinud, aga ta on tore. Silitab sind ja ütleb „Hea kiisu“ ja sulle see meeldib. Ta on väga armas. Sinuga ei juhtu just väga tihti, nagu suga käitutaks nii, nagu tahetaks sind ära hellitada ja see on väga mõnus.

Tüdruk näib ise naiivne olevat – revolver tal on, aga mis aitab revolver okultisimis? Siiski, rituaalis võib vaja minna.
Peale selle veel see, et...

Sa oled näinud und.

Sa oled näinud und, heledate lokkis juustega noorest mehest, kes on enda teadmata kaetud varjuga ja tema kõrval kõndivast heleda peaga naisest, kelle sees on elu ja surm korraga ja nende kohal hõljub võimalus muutumiseks.

Sa oled näinud und noorest neiust, kes on pooleldi sügavate juurtega puu ja pooleldi inimene ja tema kõrval seisvast hundist.

Sa oled näinud und vanast mehest, kelle seljatagune tee ulatub maailma algusesse ja tema kõrval olevat savist anumat, kus on midagi sees, aga see midagi ei paista, sest see on kaetud kirjasõnaga.

Sa oled näinud und mehest, kellel soontes voolavad verega koos muud, kummalised vedelikud, kelle pool nägu on inimese ja pool hundi oma ja need pooled võitlevad mehe selja taga.

Sa oled näinud und puuris istuvast tegelasest, kes iga hetk kuju muudab ja kelles pole midagi kindlat.
Sa oled näinud und ülespoodud mehest, kelle üks käsi pakub leiba ja teine pistoda.

Aga sa ei tea, mida see kõik tähendab.

Dietlinde; Dukker; Ahmed

Siit hakkavad siis tulema rollid. Tulevad teised gruppide kaupa.

Alakem:

Zepp

Ahmed.

(ca 35000)

Aegade alguses tšillisid niisama. Paar tuhat aastat tagasi kohtusid ühe tegelasega (nimetas end Sõrdoniks, mõnikord ka Võluriks) Kõrtsilaua taga pakkus Võlur, et mängiks kaarte, aga raha peale – ja raha peaks sealjuures ausalt teenitud olema. Olid rõõmuga nõus, sest arvasid, et teed paar väikest kena loitsu ja trikki ja head kaardid saavad sulle ja võidad niikuinii. Mööda panid. Võlur pani kaartidele täiesti avalikult – lasi sul ka oma loitsu üle vaadata – peale loitsu, mis põhimõtteliselt igasuguse petmise välistas. Kaotasid. Läksid hasarti ja lõpuks ulatus summa 300 kuldtüki suuruse summani – tol ajal suur raha ja pidi olema ausalt teenitud. Lubasid raha järgmiseks korraks tuua. Nüüd oli selge, et Sõrdoni eest pääsu pole ja aasta-teenistust-kuldtüki-eest polnud sa ka nõus täitma. Üritasid asja nii ajada, et „järgmist korda“ enam ei tuleks. Selleks tuli end kuidagi ära peita. Õnneks leidsid sa pööningult ühe pudeli, mille sees sa avastamatu olid., kui sa just ise ei tahtnud teisiti. Aga mõne nädala pärast tehti pööninng tühjaks, pudel võeti kaasa, viski pandi sisse ja punn peale. Ja karmide maagiliste seaduste järgi muutus pudel otsekohe maagiliseks, purunematuks ja vabadusse pääsed alles siis, kui kellegi kolm soovi täidad. Jama oli aga selles, et perekond ei näinud sind isegi siis, kui sa neile end ilmutada proovisid – pealegi selgus häiriv tõsiasi, et peale pudelis viibimist ilmnes kõrvalmõju, mille tõttu sa pudelist väljas astraaltasandil otsekui majakas särasid – ja nõnda leiab Võlur su kiiresti üles.
Perekond sai ikkagi aru, et pudel on neetud või maagiline või midagi säärast ja viskasid selle uuesti pööningule ja kolisid ise minema. Majja keegi tulla ei tahtnud. Ääretult igav oli ja pudelist kaugemale kui kümme meetrit sa minna ei saanud. Pudel püsis paigal ja teda sul liigutada ei õnnestunud – segavad teatavad metafüüsilised seadused, mis on põhimõtteliselt ekvivalentsed sellega, miks inimesed ennast juukseidpidi üles tõsta ei saa.

Nii umbes kümme aastat tagasi avastasid varemetest su kaks inimest, Dietlinde ja Dukker , kes sind õnneks ka nägid ja kellega sul diil kokku lepitud sai – kolm soovi ja see pudelijama saab lõpuks otsa. Kauplesid endale välja ka õiguse pudelit ise liigutada – seda saab teha küll vaid mõni kord päevas, aga see oli vähemalt edusamm. Džinnid on muuseas räigelt bürokraatilised ja pea kõike tuleb ajada õigete vormelite, blankettide ja kurat teab millega. (muuseas, sa oled kuulnud džinnidest, kes on oma peremeeste poolikult sõnastatud soovidele huvitavaid lisasätteid juurde kirjutanud. Sina seda teinud ei ole. Tegelikult oli tegu täitsa lahedate inimestega, kellega sa päris kiiresti sõbrunesid. Sellised mõnusad isikupärased kujud olid.)

Kaks esimest soovi olid raha saamine ja millegi leidmine, mis oleks vaba ja kaitseks neid silmakirjalikkuse, rumaluse ja valskuse eest. Kuna vähemalt üks kolmest omadusest leidub, kui rohkem kui neli inimest kokku saavad, siis tuli selline organisatsioon luua. Tundsid, kuidas see tekkima hakkas, tekkeisikuks tegelane nimega Andrei Prokofjev. Aega see muidugi võttis, aga lõuks sai valmis.

Üleüldiselt on see džinnide bürokraatia räige porno selle sõna halvas ja kujundlikus mõttes (otseses mõttes pole räigel pornol midagi viga). Pealegi on tegevad igasugused muud vaimud ja teie positsioon on väga nõrk.
Aga sa oled vana. Mäletad väga vanu aegu, ähmaselt, tõsi küll, aga ikkagi mäletad. Siis valitses Cthulhu ja co. Vat siis oli lõbus aeg. Ilgelt lõbus oli. Muud sa eriti palju ei mäleta, aga lõbus oli küll. Väike nostalgia tekib.

Siis oli Katk. Tappis maha pooled inimesed. Arstid jällegi võimetud. Kaos, korratus, anarhia, ülestõusud. Päris lõbus tegelikult.

Katkuga oli muidugi jama, aga haigeks sinu inimesed ei jäänud. Leidsid nad aga, et see kõrgseltskond on nende jaoks liiga paheline ja sellepärast nad oma teise soovi nii sõnastasidki (sa rääkisid küll, et Soodomas olid vanasti asjalood palju huvitamad ja hullemad, aga nad taandusid ikka. Inimeste asi. Tegelikult täiesti arusaadav, et inimestel mõnikord üle viskab. Sul oli ka vanasti selliseid perioode , kui sa tundsid, et on aeg vaimseks puhastumiseks, aga praegu see periood ei kesta.)

Ja teise soovi tulemusena tekkis rühmitus, kes Katku kummardas. Nemad muidugi kohe liitusid. ///Katkukummardajad.

Seoses katkupuhanguga, mis on umbes poole maailma elanikkonnast tapnud, on tekkinud usurühmitus, kes kutsuvad end katkukummardajateks. Nad usuvad, et katk on karistus inimkonnale patuse ja rüveda elu, rumaluse, valskuse ja lolluse eest, saadetud siia teises ilmas magava Cthulhu unenägudest.

Katkukummardajaid katk ei võta ja tänu sellele kasvavad nende read meeletu kiirusega.

KK eesmärk on äratada Cthulhu, et ta juhiks katku nii, et ellu jääks vaid hingelt puhtad (isegi kui nad veel katkukummardajad pole) Üldiselt levinud madalamate ja vaesemate ühiskonnakihtide seas. ///

Nojah, ja siis sa tundsid kutset. Nemad ka. Sa teadsid, mis värk on. Oled kuulnud. See on võimalus Cthulhu tagasi kutsuda. Yay! Nemad on ka poolt, kuigi neil on Cthulhust natuke kummaline arusaam. (aga ega sa pole neile seletanud, et milline Cthulhu tegelikult on. Cthulhu teed ongi kõverad. Pealegi, sul on selles rituaalis liitlasi vaja.)

Rituaal on iseenesest lihtne – need, kes tunnevad kutset või teavad, kuhu minna, lähevad kohale ja üritavad keskööl teatud paigas (paik selgub sündmuste käigus) Cthulhut tagasi maailma kutsuda või siis seda protsessi takistada.

Eks me näe.

Dani - Dietlinde Nordlicht.

"When they entered, they found hanging upon the wall a

splendid portrait of their master as they had last seen him,

in all the wonder of his exquisite youth and beauty.

Lying on the floor was a dead man, in evening dress,

with a knife in his heart. He was withered,

wrinkled, and loathsome of visage. It was not

till they had examined the rings that they recognised who it was."

Oscar Wilde, “Portrait of Dorian Gray”

Sa oled pärit tähelepandamatust saksa linnast, tähelepandamatu käsitöölise tähelepandamatu tütar. Või vähemalt olid. Aga sa panid tähele, et sul on erakordseid andeid – näiteks lõi su erakordne kunstianne juba varakult välja, lasid kodunt jalga ja otsustasid maailmas natuke ringi vaadata ja näha, kes siin ka elavad. Avastasid, et su kunstialased anded pole päris tavalised. Sa oled abielus Dukkeriga(mängib Goblin), ühe mustlaslaagris üles kasvanud mehega, kes oskab kätelt saatust lugeda ja hüpnotiseerida ja muid toredaid trikke teha.

Teil on džinn ka. Kuidas te džinni leidsite – väga lihtsalt. Leidsite ühe vana pudeli, kus istus üks jutukas tüüp, kes lubas teie kolm soovi täita, kui te ta vaid sealt kuradi pööningult ära viite. Viisitegi. Kaks soovi on läinud.

Esimene soov oli raha. Läksite kõrgseltskonda ja jäite sellest peagi ilma.

Te olite veidi aega koos kõrgseltskonnas ka. Nägite suuri seltskonnalõvisid ja aadlikke ja puha, aga tegelikult oli tegu tõeliselt rõvedate inimestega. Silmakirjalikkus ja pahelisus voogasid oma täies ulatuses. Te otsisite midagi, mis oleks vastukaaluks just puhas ja nii edasi, aga ei leidnud. Kõik oli kohutavalt silmakirjalik. Teil oli ka mõnikord abieluväliseid suhteid, aga te ei varjanud neid ega väitnud, et nii peabki või et neid ei ole.

Ja siis te leidsite, et te ei taha sellisteks kõrgseltskonna inimeste moodi muutuda. Selle jaoks kulus teine soov – soovisite leida midagi, mis kaitseks ja raviks teid silmakirjalikkusest, rumalusest ja valskusest. Soovidega läheb üldiselt aega, aga ta täitus küll. Üritasite seda seltskonda vältida.

Ja siis tuli Katk.

Tappis ära pooled inimesed maailmas. Arstid olid võimetud. Anarhia ja korratus ja ülestõusud.

Ja siis kohtusite te Katkukummardajatega ja liitusite.

//Katkukummardajad.

Põhikiri:

Katk on maa peal valla!
Ta tabab patuseid ja hingelt räpaseid!
Ja varanduseahnitsejaid!
Ja rõhujaid!

Tabab uskmatuid, kes ei usu uue riigi tulekut!
Aga uskmatutele tuleb Cthulhu lunastus!

ja igavene korrariik alatiseks!
Õiglus pääseb võidule!

Seoses katkupuhanguga, mis on umbes poole maailma elanikkonnast tapnud, on tekkinud usurühmitus, kes kutsuvad end katkukummardajateks. Nad usuvad, et katk on karistus inimkonnale patuse ja rüveda elu, rumaluse, valskuse ja lolluse eest, saadetud siia teises ilmas magava Cthulhu unenägudest.

Katkukummardajaid katk ei võta ja tänu sellele kasvavad nende read meeletu kiirusega.

KK eesmärk on äratada Cthulhu, et ta juhiks katku nii, et ellu jääks vaid hingelt puhtad (isegi kui nad veel katkukummardajad pole) Üldiselt levinud madalamate ja vaesemate ühiskonnakihtide seas. //

Viimasel ajal oled sa näinud häirivaid unenägusid. Näiteks oled sa näinud Dukkerit, kelle sees istub puhas pimedus ja surm, aga Dukker ei pane seda tähelegi. Sa pole julgenud sellest Dukkerile rääkida.

Goblin. (30) Dukker Nordlicht

-Mõelda vaid, kui Tali olekski mustlaste juures üles kasvanud.

-Huvitav, kas ta oleks siis samasugune olnud?

-No tõenäoliselt ei teaks ta isegi, palju kaks pluss kaks on. Tegeleks varastamise ja muu säärasega.

Goblin, Sillu, Gala ja/või veel mingid elesgalistid, Uru ees.

Su lapsepõlv ja noorusiga, vähemalt niipaljukest kui sa mäletad, möödusid mustlaslaagris. Sa pole nii loll nagu sa välja näed – ega sa taipasid ära küll, et sa just kõige klassikalisema mustlasväljanägemisega polnud. Sulle on räägitud, et sa oled omamoodi leidlaps – su vanemad ja vanem vend surid õnnetult ja sa oleks kah hukkunud kui mitte üks hea hing poleks su rusude alt välja toonud ja mustlaste juurde toonud. Väidetavalt olla siis mingi nõidus mängus olnud. Sul on sellest ajast saati küünarvarrel üks tuhmunud imeliku kujuga sünnimärk.
Su mälestused su varajasest lapsepõlvest on kohutavalt hämarad – mäletad ainult väga üksikuid detaile, nagu hüütud nimesid (Kaleb? H? Aaron?), nägusid ja kõnnakuid (sinust suurem venna? ema kõrge ja sujuvalt liikuv kuju?), päikesekiiri ja tolmu ja muud säärast.

Vana mustlaseit Aminta ütles, et sinu peal oli üks tema õnnistus ja kaitseloits ja seepärast sa elus oledki. Muuseas, kui Aminta suri, said sina tema võimed endale.
/Sa oled abielus Dietlindega/Dani/. Mõelge koos välja oma tutvuselugu nii umbes viis aastat tagasi / Ta on kunstnik ja tal on annet sarnasusnõidusteks (nagu voodoo, aga piltidega) ja mõnikord joonistab ta pilte, mis tõelisust peegeldavad.

Teil on džinn ka. Kuidas te džinni leidsite – väga lihtsalt. Leidsite ühe vana pudeli, kus istus üks jutukas tüüp, kes lubas teie kolm soovi täita, kui te ta vaid sealt kuradi pööningult ära viite. Viisitegi. Kaks soovi on läinud.

Esimene soov oli raha. Läksite aga kõrgseltskonda ja jõite selle peagi maha.

Te olite veidi aega koos kõrgseltskonnas ka. Nägite suuri seltskonnalõvisid ja aadlikke ja puha, aga tegelikult oli tegu tõeliselt rõvedate inimestega. Silmakirjalikkus ja pahelisus voogasid oma täies ulatuses. Te otsisite midagi, mis oleks vastukaaluks just puhas ja nii edasi, aga ei leidnud. Kõik oli kohutavalt silmakirjalik. Teil oli ka mõnikord abieluväliseid suhteid, aga te ei varjanud neid ega väitnud, et nii peabki või et neid ei ole.

Ja siis te leidsite, et te ei taha sellisteks kõrgseltskonna inimeste moodi muutuda. Selle jaoks kulus teine soov – soovisite leida midagi, mis kaitseks ja raviks teid silmakirjalikkusest, rumalusest ja valskusest. Soovidega läheb üldiselt aega, aga ta täitus küll. Üritasite seda seltskonda vältida.

Ja siis tuli Katk.

Tappis ära pooled inimesed maailmas. Arstid olid võimetud. Anarhia ja korratus ja ülestõusud.

Ja siis kohtusite te Katkukummardajatega ja liitusite.

Oskused:

*ühed või kahed sõnad

*hüpnoos

*käejoontelugemine

Katkukummardajad.

Põhikiri:

Katk on maa peal valla!
Ta tabab patuseid ja hingelt räpaseid!
Ja varanduseahnitsejaid!
Ja rõhujaid!

Tabab uskmatuid, kes ei usu uue riigi tulekut!
Aga uskmatutele tuleb Cthulhu lunastus!

ja igavene korrariik alatiseks!
Õiglus pääseb võidule!

Seoses katkupuhanguga, mis on umbes poole maailma elanikkonnast tapnud, on tekkinud usurühmitus, kes kutsuvad end katkukummardajateks. Nad usuvad, et katk on karistus inimkonnale patuse ja rüveda elu, rumaluse, valskuse ja lolluse eest, saadetud siia teises ilmas magava Cthulhu unenägudest.

Katkukummardajaid katk ei võta ja tänu sellele kasvavad nende read meeletu kiirusega.

KK eesmärk on äratada Cthulhu, et ta juhiks katku nii, et ellu jääks vaid hingelt puhtad (isegi kui nad veel katkukummardajad pole) Üldiselt levinud madalamate ja vaesemate ühiskonnakihtide seas.

Ja ükskõik kumb pool võidab, kooki saab ikka.

Tüng, Guiheni lugusid pole veel ikka. (aga nad tulevad varsti)
Nii, mina ja Idril tegime sel laupäeval sünnalarpi. (õigemini oli larbi ajal juba minu omast kaks nädalat möödas, aga see meie kuupäev polnud algselt kindel ka ja puha)
Lühiülevaade:
Teema ja inspiratsioon: "Üksildane Oktoobriöö", Roger Zelazny. (hoolimata rollidest pole inspiratsiooniks olnud ükski mehhiko seebiseriaal)
OG toimumispaik : Mägede talu, Kambja vald, Tartu maakond, Eesti
IG toimumispaik: sama
OG aeg: 7. oktoober kella kolmest alates kuni 8. oktoobri algustundideni
IG aeg: 1908, 8. oktoober
Mängijad ja nende rollid:
Curunir- Werner Ahas, pärisnimega Ahasveerus, Igavene Juut
Sven - Kaleb, golem, endine atleet
K2rts - Audra Kratautas, leedu päritolu aadlisoost vanatüdruk
Mialee - Menkaureles, eelmise kass, sündinud 1337 aastat enne Kristust Egiptuses
Mirju - Irina Prokofjev, reisib koos kahe eelnevaga, pole siia kutsutud, tsaari agent
Dani - Dietlinde Nordlicht, kunstnik ja nägija
Goblin - Dukker Nordlicht, tegelikult ka Aaron, eelmise abikaasa, ennustaja ja taskukunstnik, kasvanud üles mustlaste seas
Zepp- Ahmed, kahe eelmise poolt leitud džinn, viibinud pudelis juba circa kaks tuhat aastat
Zelor - Hunt, ümbruskonna metsades liikuv hunt
Marten - Friedrich von Camby, kohalik mõisahärra, alkeemik ja libahunt, Jekyll-Hyde'i sündroom

Kahjuks ei saanud tulla:
Nessa - Leelo, kohalik talutüdruk ja nõid, sai hiljaaegu oma vanaemalt saagusõnad. Hundi kaaslane
Argkunn - Friedrich von Camby
Daleios - Menkaureles
Efka - Menkaureles

Our trusty NPC:
Alleria
GM-ide ja Ally poolt tehtud rollid:
Ally - Metsavaim- neurootiline tegelane, kägistas ära oma sõbra ja armsama ja unustas selle. Poob üles loomi.
Mina - Majaperemees. Võttis aastake tagasi vastu ühe külalise, kellest selgus, et tollel päris karmid võimed on. Vangistas tolle ja külalise reetmisest tulenevast needusest poos end üles. Teatud aegadel ilmub taas, tuleb puu otsast alla ja üritab teisi inimesi kaasa tassida ja üles puua
Ally- seesama kinnivõetu. Palju nimesid (Võlur, Mees, Naine, Narr, Palverändur, Prohvet Polden, Sõrdon, Loki, Trikster, Lendav Hollandlane jne.)

Kahetsusväärne juhtum: Zelor vigastas end okastraadiga, mille olemasolu ma ei mäletanud. Traumapunkt. Õhtuks jõudis tagasi ja nägi täitsa OK välja.

Kena juhtum: Larp tegelikult täitsa õnnestus. Ja söök oli hea.

Ja nüüd tulevad üles rollid. Nii viis või rohkem posti järjest. Kui teid antud teema ei huvita, jätke vahele.
Üldiselt peaks saama hea üldpildi, sellest, Kuidas Asjad Tegelikult Olid, järgnevatest rollidest: Ahasveerus, Menkaureles, Võlur.

18

...verd annetada, alkoholi osta ja tarbida, valida, tubakatooteid osta ja tarbida, pääseda sisse teatud asutustesse, armeesse kutsutud saada, päris autojuhilube teha...
Ma usun, et see nimekiri pole vist veel päris täielik. Seadust ma nii hästi ei tunne. Aga igastahes, põhiuudis on see, et ma sain eila täisealiseks. 18.
(Kui te enam ei mäleta, kes mina isiklikult olen, siis ma olen see tüüp, kes siia neid Guiheni-lugusid kirjutab. Jaa, mul on tegelikult eraelu ka, ehkki ma sellest blogisse kirjutada eriti enam ei viitsi. Aga sünnipäeva puhul teeme erandi.)
Eelnev nädal oli väga tegus. Lugegem kasvõi ette, mis igas päevas niivõrd erilist oli:
E: Kooriproov. Nägime uusi laulvaid rebaseid. Või olime me neid juba varem näinud? Ah, vanadusnõtrus tungib peale.
T: Kooli põld. Oli esiteks jalutuskäik Jänede matkarajal ja siis ujumiskäik Auras. Väga kosutav.
K: Kah kooriproov. Sääl oli ka rebaseid. Aga meelde nad mulle eriti ei jäänud. (äkki on see mingi abituuriumi viga? Et abituuriumis ei viitsi enam algklassist (kümnendast) enesele uusi sõpru-tuttavaid otsida. Et liiga väikesed ja pealegi on 12. klass üks kiirustamise aeg?)
N: Käisime Idriliga maal, sünnopüevalarbi mängukohta vaatama. Mälu vedas alt ja kogemata sattusime õhtul mingisse eriti julma rägastikku. Aga üldjuhul saime kõik korda ja mänguala üle vaadatud.
R: Elesgali seminar. Curu ütles, et me pikalt teeksime. Goblin tegigi. Nelikümmend minutit. Inimeses vist juba koolesid vaikselt tagapinkides. Minu ettekande ajaks (Haldjate Renessanss) olid vist kõik juba ära koolenud, nii et ma üritasin kiirustada, et asjaga ühele poole saaks. Diktsioon oli nagu ta oli. Muuseas, ma olin täiesti tahtmatult tekitanud sellise tegelase nagu Xaleander (anagramm Alexanderist, mis on Curu pärisnimi). Mina sain sellest aru alles siis, kui mulle öeldi.
Siis vaatasime veel Rocky Horror Picture Show algust. Nägin Eddie ära (mulle tahetakse Eddie rolli antud filmi teemalisel larbil pähe määrida). Seda ma ei kommenteeri.
Läksime peale seda Uru avamispidustustele.
Seal oli palju toredat rahvast, näiteks kasvõi miski grupp, kes nurgas rahvalaule mõuras. Läksin nende juurde, mõurasin kaasa, kuigi neid laule suuremas jaos ei teadnud (eeslaulja ja koori süsteem on ses mõttes väga hea) Vahepeal jätsin mõuramise katki ja läksin ja kommunikeerusin inimestega. Vaatasin aeg-ajalt kella kah, et kunas kesköö tuleb ja ma kaheksateist saan. Mainisin seda infot teistelegi.
Vahepeal sõime-jõime, rääkisime muu rahvaga, vaatasime, kuidas Curu ja Gops tantsisid "I lost my heart to a starship trooper"-i muusika järgi. See oli natuke häiritud, aga näis väga lõbus.
Ja siis sain ma kaheksateist. Enne keskööd lugesin aega ka - et heitsin pilke mobiilile ja mainisin, et poolteist tundi veel, tund aega veel, nelikümmend minutit veel, pool tundi veel, veerand tundi veel, kümme minutit veel, kaheksa minutit veel, viis minutit veel, kolm, kaks, üks minut veel.... ja kaheksateist.
L: Seejärel langes mulle kaela tõeline õnnitluse, kallistuste ja käesurumiste laviin. Tegelikult ülitore ja hea ja mõnus, kui nii tehakse. :)
Koju läksin ma umbes tunni aja pärast.
Muuseas, meile oli koju külla tulnud päris kena punt sugulasi, kaasas ka väike laps, nii pooleteiseaastane. Hommikul ärkasin ma üles tema diskussiooni üle mingil teemal, mida ma eriti tähele panna ei jõudnud, aga siis tuldi juba tuppa ka ja sooviti õnne ja anti kinke ja muud toredat.
Maale läksime ka. Seal õnnitlesid ema ja vanaema ja andsid kinke.
Maal toimus kusjuures mingi larp. Piiksularp, tõenäoliselt.
Ui, ma oleks tahtnud neile Snuffi moodi ütelda, et lähiajal, nii 7. oktoobril, toimub siinkandis midagi kummalist. Inimesed proovivad teha mingeid kahtlasi nõidusi ja puha. Hoidke sel ajal siitkandist eemale, siis peaksite te talve kenasti üle elama.

Ja Üksildane Oktoobriöö on lähemal...

Suured pesakonnad VII: Trumm

Kaks treppi alla, koridorist minna vasakule kuni neljanda ukseni, mis pisut kulunud on, uuesti alla, paremale, mitte mõtelda lõhnale, mitte mõtelda rõskusele, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda äraeksimisele, kindlasti mitte mõtelda sellele, et kui ta ei leia seda trummi, seda kuradi Eltresside trummi, lüüakse Julianil pea maha ja see on tema süü, tema enese süü, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda sellele, ega keegi teda ei jälgi ja et kui jälgib, siis lüüakse ka temal pea maha, sest ta teab nüüd Seda saladust, mida ta õigupoolest teada ei tohiks...

Stopp!
Guihen seisatas ja vaatas ringi. Kõik oli vaikne, kuid isegi laternavalguses on lossipõhi küllaltki pime ja nurgataguseid pole näha. Nurgataguseid aga oli. Guihen ei kujutanud ette, miks peab lossipõhi, kus niikuinii keegi ei ela, ja ilmselt pole ka kunagi elanud, niivõrd sügav ja segase põhiplaaniga olema. Siinviibimine tegi närviliseks.

Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas pingsalt. Ei mingit heli. Siis kompis ta ähmaselt selle riismega vaimusidemest, mis singlitele vahest nagu mõnituseks antud oli aga ka sellega ei tundnud ta midagi.

Talle näis, et keegi jälgib teda. Mitte selja tagant, aga kusagilt ukseavast, või jälitades, või üleüldse kuidagi kaudselt, võib-olla miski võlukunstiga.

Raisk! Ta on lõksus!

See on raudselt mingi Juliani ja Henry lõks. Teadsid, et tema, Guihen läheb õnge ja läheb seda kuradi trummi vahtima ja isegi proovima seda kasutada, ja nüüd tema lähebki nagu viimane loll ja jääb vahele Tucreanidele või oma isale ja kompaniile või Kahekümne Ühele või üleüldse kuratteabkellele, just nii nagu vennaksed tahtsid, tahtsid mitte üksi surra, tõmmata tema, Guihen hauda kaasa, et oleks lõbus ja kuradi kuradi kuradi kurat...

Guihen pidas mõttelõnga kinni, tõmbas hinge, raputas pead ja üritas maha rahuneda.

Nii ei tohi mõtelda. See kõik on... paranoia. Sellel pole mingit põhja all. Keegi ei jälgi teda. Kõik on korras.

Aga sellegipoolest tundis ta end närvilisena.

Ta tuletas edasisi juhtnööre meelde ja kõndis edasi, niipaljukest, kui ta neid mäletas.

Kui ta kohale jõudis, polnud seal muidugi midagi. Lihtsalt üks järjekordne ruum, pisut tolmunud tuba, Eltresside maagilisest trummist üsnagi tühi.

Tolmust rääkides...

Guihen langetas laternat. Põrandal olid jäljed. Ilmselt mitte mõne minuti vanused, aga üldiselt jäljed aastaid ka ei kesta – tõenäoliselt oli keegi siin hiljuti olnud – teadnud, et Julian ja Henry teavad trummi asukohta ja siis selle ära viinud. Loogika. Puhas loogika. Tema ise teeks ilmselt samamoodi.

Aga ainult et ilmselt ei kõnniks tema ringiratast. Jäljed siin põrandal käisid. Sissetulevaid ega väljuvaid jälgi polnud.

(Hrm.)

Guihen oleks nagu midagi kuulnud. Ta tõstis laterna ja pea, et selle allikat näha või kuulda.

Siis uuesti.

(Hrmm.)

Seekord oli Guihen heli olemasolus kindel. Meenutas pisut trummilööki. Tõenäoliselt oligi. Eltresside trumm. Kasutatakse tema vastu.

(Hrmmm!)

Uuesti. Guihen juba tundis endal trummilöökide uinutavat raskust, aga midagi oli temas siiski veel selget.

Löögid muutusid kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm!)

Siis veel kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!)

Guihen istus maha. (Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!) Pea oli raske. (Hrmmmm! Hrmmm! Hrmmmm! ) Uinak oleks väga teretulnud. (Hrmmmm! Hrmmmm!)

Trumm aeglustus, aga tema heli oli sügavam. (Hrmmmmmm!)

Midagi oli nendes jälgedes veel kummalist. (Hrmmmmmmmmm!)

Näis, nagu poleks need inimese jäljed, neis oli midagi väga valesti. (Hrmmmmmmmmmmm!!)

Guiheni pea hakkas juba rinnale vajuma, aga siis ta nägi.
Jäljed olid sümmeetrilised, nad polnud ei vasakud ega paremad.

(Hrmmmmmmmmmmmmmmmmm!!!)

Ja neid oli ringis paaritu arv.

Kakskümmend üks, kui täpne olla.

(HrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmMMMMMMMMMMMMM...

Ja Guihen jäi magama.

Tema unenäod olid kiired, vägivaldsed ja kummalised, täis segaste värvide ebakõla, ja sedavõrd, kuidas aeg möödus, kiirenes nende hägu, kuigi nende rütm jäi ikka truuks tema südamelöökidele.

Ärgates ei mäletanud ta neist enam midagi.

Ta lebas väljas, lossi kõrval.
Hommik oli jahe, kuid karge ja puhas. Kusagilt kaugelt, metsade kohalt kostus rabapistriku kile hääl.

Guihen tõusis püsti. Õhk oli väga selge.

Ja siis kires kukk.

Käes oli koidik.

Juliani ja Henryd viidi hukkamisele.

Suured pesakonnad VI: "Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu..."

Nagu näha, on nüüd järjejutul pealkiri. "Suured pesakonnad" Ma tean, et ma oleks võinud panna midagi fantaasiaküllasemat, aga praegu jääb nii, sest see on siiski minu arust parem kui Järjejutt n.
Ja tänu Martini mõjudele tagasi singli vaatepunkti:

GUIHEN

Guihen oli vait. See polnud mõttepaus. Pea oli mõteteist tühi ja tegelikult polnud ka eriti midagi tarka öelda.

Sellegipoolest: „Ma ei usu teid.“

„Mis mõtet oleks meil valetada?“ päris Juliani nägu teiselpool trelle. „Meil ei ole enam midagi kaotada ega võita. Meid hukatakse homme ja see ongi kõik.“

„Teil on võita minu surm.“

„Surmast pole surnuile palju kasu.“ vastas Julian. Tema hääl oli nüüd küllaltki argine, tuim ja väsinud. „Kättemaksul pole seda õiget mekki juures, kui sa kahtled sügavalt oma vihamehe süüs.“

Guihen kogus mõtteid. Tegelikult võisid Tucreanid võlurid olla küll, ta polnud lihtsalt varem neid võluritena kujutlenud. Aga nad polnud tõesti päris kohalikud – sündinud naaberhertsogkonnas, kus küll Cotraitide jahipidamistehnikaid tunti ja ka kasutati, aga mis oli ikkagi võõras ja kauge ja peale selle veel ka mere ääres ja tihedamalt asustatud.

Cotrait’de manu olid vennad tulnud kaheksa aastat tagasi. Kuna tuli välja, et võõramaa päritolust olid nad lausa suurepärased kütid, võtsid Guiheni vanaisa ja vanaonu nad algul tavaküttidena ja hiljem jahiõpetajatena tööle, kuna lapselapsed hakkasid jõudma ikka, kus neid jahioskustesse pühendama hakata tuli.

Võõralt maalt õpetajate hankimine tekitas mitmeiski Cotrait’de kaaskondlastes ja vasallides protesti – ennekõike oli vastu lossitark ja -õpetaja Tercero, kes samas ka ise väljamaalane oli. Ta ei seletanud oma vastalisust muuga, kui väitega, et Tucreanid talle lihtsalt isiklikul tasandil ei meeldinud, kuid ometi oli tema ebasõbralikkus kaksikute vastu selgelt näha. Loomulikult leidus ka tegelasi, kes oma ebasümpaatiat rohkem põhjendasid – näiteks Cotrait’de vasallid Flambian’d, kes uskusid, et sellist Cotrait’de jahikunsti, mille poolest hertsogkond kuulus on, ei saa võõramaalane lihtsalt saavutada. Pealegi ajab see esivanemate vaimud vihale ja Tucreanid ei õpetanud jahikunsti mitte ainult hertsogite lastele ja lastelastele, vaid ka mitmetele vasallipoegadele ja –tütardele, kes Cotrait’de juures mõne aasta kasulastena veetsid.
Vasallide ja teiste õpetajate vastuseisust ja vaenulikkusest hoolimata olid nad oma ametikohale jäänud ja seda juba aastaid pidanud. Aja jooksul paranesid nende sidemed rahvaga, kes neisse algul umbusuga suhtunud oli ja elu loksus tasakesi paika.

Guihen mäletas päeva, kui ta esmakordselt Tucreane näinud oli. Ta oli olnud kümneaastane ja pikast uisutamisretkest väsinud. Kodu poole jalutades oli ta märganud kahte täiesti sarnast meest, kes kõndisid temaga sama teed mööda. Ta oli püüdnud neile mitte silma jääda ja end pisut puude ja muu säärase taha peita, ent uudishimu tõttu ei tahtnud ta ka nendest väga kaugele jääda – identsed kaksikud oli juhtum, mida Guihen varem vaid korra näinud oli ja needki olid kolmeaastastena surnud.

Üks meestest oli teda sellegipoolest märganud.

Ta seisatas, pööras ringi ja osutas näpuga Guiheni poole: „Sina seal! Kus su vennad-õed on?“

„Kodus, hällides,“ vastas Guihen. Ta tuli mehe käeviipe peale peidust välja ja kõndis kaksikute juurde.

Üks neist laskus ühele põlvele ja vaatas talle uurivalt otsa.
“Sina oledki see kõrget sugu singel, jah?“ küsis ta.

„Jah,“ vastanud Guihen.

„Me läheme sinu vanaisa juurde,“ vastas püstiseisev vend. „Ma usun, et meil on ühine teekond.“

Võõrad mehed tundusid talle pisut võõrastavate ja hirmutavatena, aga kuna tee oli neil tõepoolest ühine, näis narr sammukiirust nii aeglaseks või kiireks teha, et ta kõndides meestest maha jääks või ette jõuaks.

Metsatee polnud kuigi pikk, aga selle läbimise jooksul olid Tucreanilt temalt juba mitmeid asju pärinud ja teada saanud – näiteks seda, et kuigi Guiheni ema polnud pärit Scarborough hertsogkonnast, mille hertsogid ja ka vähem rahvas olid tuntud selle üle, et peaaegu kõik neist olid singlid ja et Guiheni ema suguvõsas oli viimane singel üksteist põlve tagasi esinenud, kuid sellegipoolest oli sünnitus talle surmavaks osutunud ja palju muud, aga tegelikult Guihen sellest tuulisest talveõhtust palju ei mäletanudki.

Aga ta mäletas ühe venna uurivat pilku, mis tema näo kõiki detaili (vahest rohkemgi?) registreeris. See oli tõesti olnud piisavalt kummaline, et nõia silmina näida – vendade pilgud olid sügavad – muidugi, sellises situatsioonis võiks mälus kestahes võlurina näida.

Guihen raputas end mälestusest välja.

„Ütleme, et nad on võlurid,“ ütles ta, „Mis siis?“

„Võta seda infot kui... surija teenet.“ vastas Julian. „Mulle meeldib mõte, et sa mulle võlgu jääd, singel.“

Guihen ei saanud aru. Ta tajus lausa füüsiliselt, kuidas tema mõtted soikusid ja märgini ei jõudnud ja ilmselget ei taibanud. Ta kahtlustas, et oma osa oli selles ka tänases nägemuses, mis vestluses kaksikutega oli küll tagaplaanile nihkunud, ent ootas aeglaselt, kuid kindlalt oma järjekorda.

„Ma ei saa aru, mida see tähendab,“ pomises Guihen pead raputades. „Andesta.“

Julian sai tema sõnast nähtavasti teisiti aru, sest ta vaatas talle otsa ja ütles: „Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sul on meie andestus, sest, noh, ma usun pigem Tucreanide võluriksolemist kui sinu pettust. Ma ei oska seda seletada. Võib-olla oled ka sina võlur.“
“Pudel jäi Tucreani peale pidama,“ pomises Guihen endamisi, taibates, „Mitte sinu peale, aga Tucrean seisis sinu selja taga.“
Ta raputas uuesti pead, üritades sellest kõigest sotti saada. Siis ta tajus.

„Andke mulle andeks,“ sosistas ta.

„Liiga hilja. Julian juba andis sulle meie mõlema nimel andeks,“ ütles Henry konginurgast.

„Aga võib-olla saaksid sa midagi teha.“ jätkas ta pisut mõtliku alatooniga, „Sest vaata, me võime sulle rääkida, kus on trumm. Võib-olla sa saaksid selle ära tuua ja äkki me saaksime selle abil põgeneda?“
“Sellises seisukorras? Nii uimasena? Ma kukun läbi. Ma jään vahele. Mind ei säästeta.“ oleks Guihen tahtnud küsida, aga ei suutnud omaenda hirmu ja hämarat olekut väljendada.

„Kuule, äkki oleks parem, kui ma tuleksin teile Talvejõele järgi ja päästaks teid vabaks? See peaks ju sama hea olema, kas pole? Sest vaimud jäävad teil mõlemal ju alles, eks?“
“Ma ei ole praegu selles niiväga kindel,“ ütles Julian ja irvitas siis mõrult „Ja pealegi meeldib mulle mu keha.“

Guihen ohkas jälle. Ta tundis end väsinuna, nagu poleks ta kaks ööd järjest maganud, aga ta oli kaksikutele ju ometi võlgu ja mis on väsimus inimese elu kõrval?
Või oot? Ega see olnud mingi kaksikute viimane kaval plaan Guihen endaga hauda kaasa tõmmata või ise välja pääseda ja Guihenile ära teha?
See oli risk ja Guihen tajus seda, aga tegelikult ta enam eriti ei uskunud, et kaksikud midagi sellist teha tahaksid. Saagu mis saab, aga ta ei jõudnud enam kahtlustada.

„Hea küll,“ vastas ta. „Kus see trumm täpsemalt on?“

Ja vennad juhatasid talle teed.

Järjejutt V: And now for something completely different

JULIAN

Cotraitide loss asub keset metsa. Tema juurest väljuvad metsa mõned üksikud teed ja rajad, aga kaubandus ja side välismaailmaga toimub eelkõike jõgesid mööda. Kõikidel Cotraitide jõgedel ujuvad praegu, hilissuvel, rohked kaubaparved ja pargased.

Kõikidel peale ühe.

Talvejõgi on nimelt aasta ringi jääs. Pole vahet, kas tegu on kesksuve või südatalvega, Talvejõe jää ei sulanud ja püsis ühtlaselt siledana. Jää liikus aeglaselt põhja suunas. Tema lätted olid peidetud ilmselt kuhugi Cotraiti metsade sügavusse. Ta suubus ilmselt põhjamerre, mis ei olnudki enam meri, vaid juba ääretu jääväli. Keegi ei teadnud täpselt. Keegi ei julgenud vaatama minna.

Oktoobri lõpus või novembri alguses tuli mingil pimedal ja märjal ööl (ta tuli alati öösel) mööda seda jõge maale mustades ja punastes riietes kõhna näoga väsinud mees. Räägiti, et ta alati tappis ta oma saabumise ööl kellegi. Selsamal ööl hakkas taevast langema tihedat valget lund ja Talv – sest muud nime sel mehel ei olnud – liikus maad mööda edasi lõuna poole.

Sellelesama jõe külge kavatseti Henry köite ja teradega kinnitada. Julian teadis, mis venda ees ootab. Ta teadis, et see on praktiliselt surmaotsus, aga lihtsalt aeglasem. Tema enda lõpp on halastavam ja lihtsam, kuid samas, räägiti, et ta elab oma vennas edasi – kas ta jagab siis ka Henry külma, nälga, janu, igavust ja hullumeelsust, millega see paratamatult lõppema peab? Ei. Parem mitte. Julian mõtles, kas pole võimalust ennast ja ka Henry’d sellisest lõpust päästa.

Henry kuulis seda.

Enesetapumõte kaikus selle vaikuse sees, aga ei suutnud end valjusti väljamõeldavaks muuta. Enesetapjad olid neetud. Nende vaimud ei saa kunagi esivanemate vaimudega koos pidutseda, mööda maad ja merd ringi tormata ja uudistada või järeltulijate elusid mõjutada.
Mitte et neil järeltulijaid oleks olnud. Nüüd on nad sugupuu lõppev haru, just nagu oleks nad väikelastena surnud.

Ja kõik selle kuradi singli pärast.

Julianil oli raskusi, et mitte siinsamas kongis selle mõtte peale endast välja minna. Täies nooruses surra, täiesti mõttetut ja asjatut, kuulsusetut surma, mingi kuradi värdja eiteamillest põhjustatud... kuidas seda nüüd öelda, sellise alatuse jaoks ei jätku sõnugi.... Jah, täpselt, alatuse. Alatuse lihtsalt täiesti kummalisest ajest haaratuna neid süüdistama hakata. Võib-olla oli ta omaenese nõrkusest, võimetusest jahis ja kõiges muus, omaenese üksiklusest nii tüdinenud, et tahtis seda teistele välja valada.

Aga no kurat...

Julian surus otsaesise vastu seina ja kostitas seina mõõdetud, vihaste rusikahoopidega. Lõi, kuni sõrmenukid olid verised, aga homme lüüakse tal niikuinii pea maha, nii et sellest kehast pole tal niikuinii mingit tolku. Aga põhiliselt peksis ta seina, et oma vihast üle saada ja pisut mõtelda.

Niisama mõtelda. Asjade põhjuste ja omaenese elu üle.

Julian istus maha. Henry istus kongi teises nurgas. Nende vahel ei olnud enam mõtteid. Nad olid juba tema homse surma tõttu sügavamalt kui mõtted põimitud. Homme, kui ta tapalavale läheb, on tema praeguses kehas vähe teda ennast alles. Ta on siis oma venna hinge sulandunud.

Aga praegu oli ta veel tema ise. See oli tema viimne aeg iseendale.

Mõtteid ei tulnud, või kui tulid, siis raskelt ja neid oli vähe ja neil oli vähe tähendust – lihtsalt mingid suvalised mälestuskillud. Abitu tunne oli. Kuidagi väga alandav ja abitu oli teada, et homme sa sured. Ilmselt oleks see võinud teda innustada kangelastegudeks, sest kaotada polnud enam midagi, aga mis kangelastegusid saab teha kongis? Mis kangelastegusid saab teha tapalaval? Tema käed on seotud.

Käed küll, aga keel mitte. Võib-olla saab ta rahvale või valvurile või kellelegi rääkida sellest, mida ta oli kolm päeva tagasi näinud. Näinud siis, kui olid lossi sügavustes õhtul kogemata ära eksinud, valest uksest ära pööranud ja eksinud kuhugile keldrisse.

Ta poleks tohtinud seda näha. Ilmselt oli see olnud poliitiline saladus. Julian ei uskunud, et keldrisse oleks saanud peita midagi ilma hertsogite teadmata.

Ja peale selle, tal oli tunne, et peale ehmunud ringipööramist ja põgenemist oli keegi teda näinud. Mingid tuttavad silmad. Silmad, mis teadsid.

Ja Julian mõistis.

Teda ja ta venda poldud surma mõistetud üleüldse selle mõrvakatse, millest singel rääkis, pärast. See oli olnud lihtsalt üks kattevari. Singel oli ilmselt lihtsalt samuti mingi nupp selles poliitilises mängus; mõte neid süüdistada ei pärinenud tema pisikesest peaajust, keegi oli selle sinna pannud. See ei muutnud Guihenit tema jaoks muidugi meeldivamaks inimeseks. Orjalikul kombel perssepugemine ja alusetute süüdistuste esitamine mingi kõrgema positsiooni nimel oli Julianile vastik.

Neid tapetakse, et nad ei lobiseks välja seda, mida ta näinud oli. Eelmise suure kodusõja ajal varastatud nõiatrummi, Eltresside regaalia ja vapimärgi leidmine Cotrait’de lossist teeks kõigile selgeks, et Cotrait’id polnud valitseva kuningasuguvõsaga sugugi mitte väga ärevas ja konfliktiderohkes riius, vaid nende salajased ustavad toetajad ja kui selline saladus nende kaudu lekiks, siis oleks see väga raske löök. Julian ei tohiks nende säärast tapmist pahaks panna – tegu oli vaid otsusega suguvõsa nimel.

Julian pani seda väga pahaks. Nad poleks sellest kõrtsis lobisenud ega seda purjuspäi hooradele välja rääkinud nagu mõni matsisoost lollpea. Nad olid Cotrait’d, iidse suguvõsa liikmed. Nad olid kõrget päritolu ja uhket verd ja kui vaja, vaikivad nad oma perekonna heaks hauani. Muidugi, säärane alandus kõigutas tema usku oma perekonda ja loo väljarääkimisega mingile vangivalvurile või rahvahulgale hukkamisplatsil teeks ta asjalood perekonnaga tasa, aga nii madalale Julian ja Henry de Cotrait’d ei lasku.

Siiski, midagi võiks ju selle teadmisega teha. Hind, mis selle eest maksti, on ju vägagi kõrge.
Kuidas oleks, kui seda kõike singlile edasi rääkida ja nii, et vürstid näeksid? Siis tuleks ka singel samamoodi hukata, et saladus välja ei lekiks. Julianile mõte meeldis. Selles oli omaette õiglus. Kõik need singli nõksud mingi positsiooni nimel saavad nüüd mõttetuks, kui ka tema pea õlult langeb. Tõsi, singel käis märgatavalt vähem lähedases linnas ja seal asuvates kõrtsides kui nemad, aga olematu süü on neil sama. Nad peavad siis lihtsalt kuidagi singli süüdi lavastama, võib-olla mingi teise karjääriredelil ronijaga, võib-olla ise – no eks neil fantaasiat jätku.

Hetkeline mõttevahetus vennaga ja too oli nõus. Henry kahtles küll pisut – kas selline autu tüüp nagu Guihen suguvõsa saladust üleüldse pidada oskab – kuid Julian rahustas teda mõttega, et enne tapetakse singel maha.

Nüüd jäi ainult küsimus, kuidas seda singlile rääkida.

Pärast pisukest mõttepausi kolistas Julian ust ja hüüdis valvurit.

„Mes sa tahad?“ päris too. Ilmselt mitte päris aadliverd tüüp, aga ega Julianil sõnumiviijaks aadlikku vaja polegi.

„Tead, meil on säärane mure,“ seletas Julian nukralt valvurile, „Meil on väga kahju Guihenist“ - ja seletas valvuri mõistmatut nägu nähes - „tead küll, tollest singlist,“ ja jätkas, „ning me tahaksime temalt andestust paluda oma hirmsate tegude eest. Nüüd, kui surm ja pagendus suu juures on, mõtlesime oma elu üle järgi ja tahaksime oma vaenlastega rahu teha. Nii et, palun kutsu ta siia.“

Valvur vaatas teda alul pisut kummaliselt, aga kehitas siis õlgu ja läks pisut eemale oma vennaga mõtlema, et too singli alla kutsuda võiks.

Möödus vaikne pooltund ja siis kostusid koridorist singli lohisevad sammud.

„Nii,“ urises ta võreluugist läbi vaadates, „et vennakesed tahavad siis andeks paluda. Heakene küll. Kuulame siis.“

„Kas me võiksime selle vestluse privaatselt teha? “ küsis Julian valvurilt, kes Guiheniga kaasa oli sammunud, lootuses mingit huvitavat kuulata.

Guihen mõõtis pilguga trelle ja sõnas: „Tead, kui sa seda mõtlesid teha, siis su käed ei mahu esiteks trellidest läbi, teiseks hoian ma väikest distantsi ja kolmandaks pole mind sugugi nii lihtne ära kägistada kui paistab.“

Kägistamismõte polnud Julianile veel pähe tulnud, kuigi see tundus nüüd, kui singel selle välja öelnud oli, eriti ahvatlevana. Aga singlil oli õigus. Praegu tal teda kägistada ei õnnestuks. Tema tõeline plaan peaks tõhusam olema.

„Ma ei kutsunud sind sellepärast siia, et sind ära kägistada, lollpea,“ ärritus ta. „Saada valvur minema! Kohe!“

Hooletu viipega saatis Guihen valvuri järgmisesse koridori.

„Nii,“ pomises singel seejärel, „Mida tarka teil rääkida on? Ehk tahate te seletada, miks te mind tappa proovisite? Ma aiman siin mingisugust poliitilist mängu, aga huvitav oleks teada, keda ma segan.“

„Ära mängi lolli,“ kostis Henry. „Me teame väga hästi, kes siin võimuredelil ronija on.“

Guihen kortsutas kulmu. „Tegelikult, kui teid välja jätta, siis ei,“ lausus too pisut hämmastunult, „ja ma ei usu, et te iseenda kohta seda räägiks.“

„Kas sa tahad meid meelega sind kägistama provotseerida?“ küsis Julian vihaselt, „Raisk, kõigepealt lavastab süüdi ja siis tuleb veel süütukese nägu tegema ja mõnitama ka. Kas sa jumalaid ja esivanemate vaime ei karda?“

Nüüd jäi singel päris tükiks ajaks lolli näoga vahtima.

„Ma andestan teile,“ pomises ta siis, „sest teid hukatakse homme niikuinii. Aga ma ei saa aru, miks te nii jõngalt oma süüd tunnistamast keeldute? Te ju proovisite mind tappa.“

Sel hetkel tahtis Henry tõesti Guihenit läbi trellvõre kägistama hakata, aga Julian tajus seda ette ja haaras tal käest.

Selsamal hetkel käis vendade vahelt läbi hulk mõtteid.
“Kuule, aga äkki ta räägib tõtt? Äkki kasutati teda kah teadmatult ära?“
“Kuidas?“

„Ma ei tea. Võib-olla mingid metsavaimud? Läkitasid näivuse?“

„Metsavaimud ei sekku üldjuhul poliitikasse ja kui see poliitika järgi ei lõhna, on mu lõhnameel niivõrd kehv, et ma ka enese nina all oleva koera laipa ei tunne,“

„Võlurid?“

„Hmmm. Võimalik. Aga neid on vähe, neetult vähe. Arvad, et meie hertsogkonnas on mõni?“
“Miks mitte? Räägitakse, et Kahekümne Ühel on igas hertsogkonnas esindaja.“

„Ma ei tea. Kahekümne Ühele kogu loo taandamine on kuidagi liiga lihtne. Sama hea, kui metsavaimu näivust oma õnnetustes süüdistada. Paremgi veel, sest neil olevat poliitilisi ambitsioone.“

„Hmmh. Aga kes siis?“
“Ma vist aiman...“

„Tead, Guihen,“ rääkis nüüd Julian, „Usu või ära usu, räägi tõtt või ole lihtsalt hea näitleja, aga meie ei ole sinu tapmiskatses süüdi. Meid lavastati süüdi ja selle seletamiseks kulub mul natuke aega.

„Jah?“ Guiheni näis kahtlevat, aga oli sellegipoolest valmis neid ära kuulama.

„Esiteks, sa tead, misasi on Eltresside trumm?“ Küsimus oli retooriline. Kõik kõrgest soost sündinud ja vähegi haridust saanud inimesed teadsid peast kõigi kahekümne ühe hertsogkonna regaaliaid, võimsaid maagilisi võluesemeid, millest tehti küll nõrgalt töötavaid koopiaid, aga mis olid sellegipoolest ainsad maagilise väega esemed kogu senituntud maailmas. Eltresside trumm oli viiskümmend aastat tagasi kodusõjas röövitud ja sellega oli võimsa hertsogiriigi igasugused troonipretensioonid juba ette luhtumisele määratud – mitte keegi ei tunnistaks kuningat, kellel pole perekonnaregaaliat. Trummi asukoht oli praegu üldsusele teadmata.

„Trumm on peidus meie lossi keldris.“sõnas Julian tasasel, kuid selgel häälel. „Ja kas sina oled väga hea näitleja või on Tucreanid võlurid.“

Järjejutt IV: Otsus

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“

Järjejutt III: Kohtumõistmine

„Räägi!“

Ja Guihen rääkis.

„Hmmmh,“ ümises, Louise, Guiheni tädi. „Karm süüdistus, ütleksin ma. Ja tõendeid ei ole, jah?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastas Guihen. „Aga võib-olla nägid Tucreanid minu nõbude jälgi?“ Lootus oli tegelikult tühine. Tucreanid olid rohkem punakuldile kui nõbude nõrkadele jälgedele keskendunud. Aga mine tea. Äkki nägid.

„Me ootame,“ lausus Guiheni isa vaikselt. „Mis sa arvad, kui palju aega neil tagasijõudmiseks läheb?“

„Umbes pool tundi?“ vastas Guihen, „Ma ei tea, kui kaua neil selle kuldiga aega läheb.“

„Kui ta ellu jääb,“ kostis isa mõtlikult, „on sul verivaenlane. Senimaani, kuni üks teist sureb. Ja võib-olla isegi kauem.“ Ta ei täpsustanud, kas ta mõtles kulti või nõbusid ja Guihen ei julgenud küsida.

Umbes tunni aja pärast saabusid jahilised koju. Näis, et jaht oli õnnestunud. Kamba peale olid nad kuldi kinni püüdnud, tapnud ja tükeldanud ja kandsid selle nüüd lossi.

Neil ei lastud isegi riideid vahetada. Veriste jahiriietega kutsuti nad kõik ametituppa. Louise vaatas sellele pisut kõõrdi. Ilmselt võis see toa sisustust rikkuda, aga praegu oli tähtsamaidki küsimusi. Selle tunni aja sees oli ta mõttes võtnud ühendust Francois’ga, Henry ja Juliani isaga, kes praegu nende vürstkonda pealinnas esindas. Ta tundis, kuidas Francois läbi tema ja Jacquesi silme läbi seda kõike jälgis.

Kõik algas formaalselt.

„Mina, Guihen Seul de Cotrait, vürst Jacquesi poeg, süüdistan teid, Henry ja Juliani Cotrait’st, vürst Francois de Cotraiti poegi, minu tahtlikus tapmiskatses,“ alustas Guihen. Ta oli otsustanud rääkida niivõrd vähe, kui võimalik, ja loota, et nõod kogemata midagi säärast räägivad, mida nad teada ei tohiks, „Ma süüdistan teid mind teadlikult ja ilma mingi abikatseta punakuldi meelevalda jätmises. Auväärt Cotrait vürstid ja vürstinna, ma süüdistan Henryd ja Juliani minu tahtlikus tapmiskatses ja ma soovin enese, perekonna ja vürstkonna kaitseks ning õigluse nimel, et neid selle teo eest karistataks. Kas te võtate mu süüdistuse vastu?“

Tema isa ja tädi laususid nagu ühest suust: „Me võtame su süüdistuse vastu. Henry ja Julian de Cotrait, vürst Francois de Cotraiti pojad, mida on teil enda kaitseks öelda?“ Guihen ei sallinud sääraseid trikke ja üleüldse kõike, mis rõhutas koossündinutele nii loomulikku sidet, aga praegu säilitas külma ja ametliku näo.

Julian köhatas ja alustas: „Ma eitan meie vastu esitatud süüdistusi. Palun luba kõnelda asjust nii, nagu need toimusid.“

„Teil on see luba,“ vastas Jacques.

„Mina ja Henry, minu vend ja koossündinu, olime erinevates metsa osades jahil. Härrased Tucrainid olid meid kõiki eraldi lähetanud. Meie pidime pidama sidet Guihen Seuliga, kuid meie pingutustest hoolimata, side meie ja Seuli vahel katkes. Omavahel suutsime hästi sidet pidada ja tajusime ka vendi Tucreane. Me ei leidnud saaki ja kuna jahiaeg hakkas läbi saama, saime kokku ja naasime Tucreanide juurde. Siis kuulsime Seuli appihüüet ja tormasime tema juurde. Ta istus tammepuu otsas, mille all seisis punakult, mille ta oli ilmselt ebaõnnestunult lummutanud. Me ründasime siga odadega ja loom põgenes seepeale ja pärast väikest pausi me jätkasime jälitamisega. Ma usun, et Seul ei suutnud lihtsalt meieni oma mõtetega jõuda ja esitas selle kaebuse kadedusest, et ta on sündinud üksi ja ei valda mõtete sidumise võimet. Lubage täheldada, et Seul oli kaotanud jahisarve, mis oli meie regaalia ja vapimärgi vähem teisik. See peaks näitama tema suhtumist meie perekonda ja meie kohtuvõimu, mis võib seletada, miks ta säärase asjatu kaebuse on teinud. Ma tänan enda ärakuulamise eest.“

„Kas, sul, Guihen Seul de Cotrait, on selle tunnistuse kohta midagi öelda?“ küsisid kohtumõistjad.

„Jah, on küll,“ vastas Guihen. „Esiteks, Julian ja Henry kuulsid minu abihüüdu ja tulid kohale, ent lahkusid sündmuspaigalt kulti kordagi vigastamata. Nad rääkisid natuke valjusti omavahel, aga kulti nad ei rünnanud, hoolimata sellest, et too korralikult lummutatud oli. Julian isegi kuses minu silme all, aga ei tema ega Henry ei teinud vähimatki katset mind päästa. Suutsin ise sarve ohverdades oma elu päästa puu otsa ronimise läbi."

Isa ja tädi noogutasid ühes taktis. Ilmselt oli selleks hetkeks nende ja pealinnas viibiva Francois' mõistused ajutiselt üheks sulanud.

"Kas kellelgi pealtnägijaist on juhtunu kohta mingeid kommentaare?" küsisid nad unisonis.

Üks vendadest Tucreanidest köhatas rituaalselt.

"Palun luba rääkida," kostis ta kohtu poole pöördudes.

"Luba antud, räägi!"

"Mina, Paul Tucrean, tahan tunnistada seda, et täheldasin enne kuldi ja puu, mille otsas Guihen Seul de Cotrait istus, juurde jõudmist maas kahte paari jalajälgi, mis sealtsamast kohast lahkusid. Jäljed olid värsked ja ma usun, et tegu võis olla Henry ja Juliani jälgedega, kuid ma pole selles kindel."
Kõigi tähelepanu püsis tunnistajal, kuid Guihen nägi silmanurgast Henry ja Juliani hämmeldunud nägusid. Ilmselt polnud nad oodanud, et Tucreanid kiiruga jälgi jõuavad vaadata.

Jacques, Francois ja Louise mõtlesid veidi.

"See ei ole kahjuks piisav tõendus. Me teeme ettepaneku kasutada otsuse langetamiseks pudelit. Kas sina, Guihen Seul de Cotrait, oled nõus?"
"Jah," vastas ta. Tal oli ju ometi õigus. Šansid on tema kasuks. Vaimud ei valeta.
"Kas teie, Julian ja Henry de Cotrait'id, olete nõus?" küsiti nüüd tema nõbudelt.
"Jah." Nõod näisid olevat küll pisut närvis, kuid samas üsnagi enesekindlad.

Vürst Jacques avas kapi ja võttis sealt välja ühe veinipudeli. Pudel oli avamata ja kohalikku päritolu ja veinivaim oli ilmselt ikka veel seal sees.

Guihen, Henry ja Julian istusid maha, moodustades ringi. Vürst asetas ringi keskpunkti veinipudeli ja ütles selge kõlava häälega: "Veinivaim, mõista õigust nende isikute üle, kes siin on rääkinud ja osuta selle peale, kes on selles protsessis süüdlane ehk rääkinud kõige rohkem valet. In vino veritas!" lisas ta loitsu lõppu pealinnakeelse vormeli.
"In vino veritas," pomisesid Guihen, Julian ja Henry üheskoos.
Ja pudel pandi keerlema.

Järjejutt II

Hmmm, järjejutule mõistliku nime leidmisega on praegu veel raskusi, nii et praegu on ta lihtsalt Järjejutt II

Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

„Mõtle!“ liikus iseenda käsk läbi uimase aju. „Ignoreeri oma nõbusid! Ära vihasta! Ära satu raevu! Mõtle!“

Olukord näis sellegipoolest lootusetu. Ta võiks küll taganeda, aga punakult oleks kaasa tulnud. Pikka maad ta niiviisi läbida ei jõuaks. Kodune loss oli väljaspool küsimust. Järsku leida mingi puu, tugev, kindel puu, mille otsa ronida?
Muidugi, iseasi, kui hästi ta uimase peaga ja kahe kinnise käega (sest sarvest lahti lasta ei saanud. See oli raske ja üks käsi pidi otsa suus hoidma, et raip sealt minema ei libiseks, nagu ta vahetevahel nagu kiuste tegema kippus, ja teine kaugemalt toetama.) ronida suudaks, on iseasi. Sellegipoolest piidles Guihen ümbruskonda, et sobivat puud leida.

Seal! Ilus vana jändrik tamm, paari üsna madala tugeva oksaga ja jämeda tüvega, mida isegi punakuldi määratu jõud üles juurida ei suudaks.

Ülesronimisega läheb tõenäoliselt raskeks ja võib-olla ärritab liikumine kulti piisavalt, et ta transist välja tuleks, aga midagi polnud teha. Guihen otsustas riskida. Aeglaselt roomas ta vana tamme poole, tundes kuklas punakuldi õõvastavat hingeõhku, kui see aeglaselt tema kannul sammus, aga siiski õnneks veel transsi jäi. Guihen sosistas mõttes kiire tänupalve esivanemaile ja metsahaldjaile, pööras puu jalamil end ringi ja vaatas seale uuesti näkku. Kult seisis temast umbes kahe jardi kaugusel, aga see vahemaa oli praktiliselt eimidagi, sest tema viha Guiheni ja sarve vastu oli nüüd juba täiesti selgelt näha.

Guihen oli oma arvestustega eksinud. Tamme madalaimad oksad olid umbes Guiheni lõua kõrgusel. Ühe käega ei jõua ta sarve puhudes end iialgi üles tõmmata. Tema huuled või käsi vääratab – ja lõpp tal ongi.

„Mõtle, raisk!“ sundis Guihen veel enne lõppu end, sest ta ei tahtnud kergelt alla anda. Ja ta mõtleski, ehkki kuldi põlevad silmad seda ülesannet lihtsamaks ei teinud.
“Oot! Ta vihkab nüüd mind ja sarve, jah? Aga huvitav, kumba ta rohkem vihkab? Järsku... järsku ta vihkab sarve rohkem? Ja siis, kui ta peaks valima, valiks ta sarve? Siis mina pääseks...“

Guihen teadis, et sama hästi, isegi tõenäolisemalt ründaks kult pigem teda kui sarve – tema on ju inimene, elus asi, parem vihata. Aga lootus see oli.

Guihen keskendus, haaras parema käega tammeoksast, jättes sarve hoidma vaid vasaku käe. Huulik võbises tema hammaste vahel ebameeldivalt.
Ühe ropsuga tõmbas Guihen sarve hambust ja heitis selle kaugele kurakätt.

Metssiga vaatas sarve trajektoori, siis Guihenit, kes oli peapööritusest, ehmatusest ja lootusest kulti mitte ärritada, veel paigale jäänud, ja tormas siis sinna, kuhu sarv oli lennanud.

Kähku tõmbas Guihen end oksale üles ja ronis võbisevi jalu ülespoole. Maailm näis pöörlevat. Punakult purustas taamal metsiku jõuga sarve, aga Guiheni jaoks oli see vaid tagaplaan. Tal jätkus tähelepanu vaid tammeokste- ja lehtede jaoks ja jalgade värisedes ülespoole ronimise tarvis. Hetkeks jäi ta vaatama lehetäid, kelle lepatriinu oli kinni püüdnud.
Punakuldi hoop vastu tammetüve tõi ta transist välja. Tamm oli jändrik, aga värises sellegipoolest pisut. Guiheni käed tõmbusid okste ümber kramplikult kinni. Ta vinnas end üles paremasse istumiskohta, ootas ühe hetke, sest veri kohises ikka veel kõrvus ja vaatepilt kõikus sedavõrd, nagu oleks tal toop märtsiõlut hinge all, ja tõi siis kuuldavale küll pisut kähiseva, kuid siiski võimsa hüüde.

„Appi!“

Punakult puskis tammetüve ja vaatas vahepeal teda oma pisikeste tigedate silmadega.

„Appi!“
Metssiga taipas vast nüüd, et tamme maha rammida ega üles juurida ta ei suuda, aga vihatud inimene ei saa ju ometi igavesti puu otsas istuma. Tamme all on talle aga muud toitu küll. Guihenil pani selline kassilik intelligentsus kõhu seest keerama, aga sellegipoolest oli tema järgmine appihüüd sama võimas kui eelmisedki.

Seejärel, leidnud, et kõvemini ta enam hetkel ei karju ja et kui keegi kuulis, siis kuulis, jäi ta puu otsa end koguma ja abi ootama.

See saabus umbes kümne minuti pärast.

Vennad Tucreanid, Julian ja Henry ja veel paar jahiõpilast sabas sörkimas, hiilisid kohale, igaühel paar varuodagi kaasas. Nad hiilisid ümber metssea parajatele positsioonidele. Sarvepuhumisega ei julgenud nad riskida. Loom, kes oli juba kord ebaõnnestunult lummatud, võis järgnevatele katsetele immuunne olla ja pealegi oli ta praegu niivõrd puu otsas istuvale Guihenile keskendunud, et teisi kütte peaaegu ei märganudki.

Ühe Tucreani (Guihen ei suutnud neil kunagi vahet teha) märguande peale tungisid mehed peale. See taktika polnud samuti ohutu, aga odad olid tugevad ja karastatud ja esivanemate altarilt õnnistuse saanud ja ühisrünnak tegi metssea jaoks tagasirünnaku raskeks. Vihase röhkimisega, veritsevate külgedega ja kõigest ühe silmaga põgenes punakult väljakult.

Guihen ronis aeglaselt puu otsast alla. Alles maa peal kokku varisedes tundis ta, kui nõrgaks ta jalad olid muutunud.

„Poiss, see metssiga tuleb kätte saada ja maha tappa, muidu ei saa sa siinkandis enam kunagi metsa minna,“ seletas üks Tucreanidest, „Me peame teda kohe jälitama hakkama. Leiad sa ise kodutee?“

„Jah, ma arvan küll,“ arvas Guihen. „Muuseas, ma tahaksin esitada ühe kaebuse...“

„Mitte praegu ja mitte mulle. Selleks on liiga kiire. Aga räägi seda oma isale, jah?“ vastas teine Tucrean. „Aga igastahes, mehed, läki!“

Jooksusammul kadus rühm väljakult.Guihen vaatas pisut ringi, nägi oma sarve purustatud jäänuseid, mähkis need oma särgipõue sisse ja hakkas aeglaselt kodu poole kõndima.

Järjejutt I: Jaht

Niisiis, igavusest ja muust säärasest mõtlesin, et võiks hakata suleharjutuseks üht järjejuttu kirja panema.Tõenäoliselt ilmub see ebakorrapäraste vaheaegadega ja jääb ühel kenal päeval katki, aga see selleks.
Singel kuningas ei võta peaaegu kunagi tihi.


Cotrait' ide loss asub keset metsa. Lossi juurest väljuvad mitmed teed ja rajad, aga nad kõik on väänlevad ja kitsad ja metselajate ja röövlite tõttu üsnagi ohtlikud. Mets elab. Mets täidab peaaegu kogu Cotrait'ide valdused, kui välja arvata sootasandikud, üksikud põllud, (sest vürstkond ostab peaaegu kogu leivavilja sisse ja elab põhiliselt jahist) järved ja arvukad laiad jõed, mida mööda kogu vajalik transport toimub.
Cotrait'il on alati palju vürste olnud. Jaht on vanade traditsioonide kohaselt ohtlik ja ega jaht ainuke tapja pole. Eksimised, haigused, nälg, poliitika, sõjad ja kohalikud lahingud ning külm talv nõuavad palju ohvreid ja mitme vürstiga on olukord tunduvalt stabiilsem. Üksik vürst on mõeldamatu.
Guihen Seul de Cotrait teadis seda. Ta oli juba ammusest ajast aimanud, et ühel ilusal päeval leiavad tema mingi astme nõod põhjuse tema ärasaatmiseks, kas kuhugile kaugele mingit ametit õppima või mingisugusele temast kaks korda vanemale lesele või ülejäänule meheks või leiavad mingi muu vahendi temast lahtisaamiseks. Tõenäoliselt saadetakse ta ära mingisugusesse põllupidajate vürstkonda, kus tema jahioskustest vaevalt et mingit kasu on.
Sellegipoolest õppis ta koos teiste vürstide lastelaste ja lastega jahikunsti. Nende õpetajaiks olid vennad Tucraine'd, identsed kaksikud, mitte küll väga sagedane, aga samas tuntud ja arusaadav nähtus. Tucraine'd jäid Guiheniga harva rahule. Ta oli kehv jahimees, ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud. Jaht nõudis mitme inimese pidevat, peaaegu telepaatilist koostööd ja Guihen ei suutnud kunagi oma jahipartneritega piisavalt kiiresti suhelda.
Guihen oli nimelt singel. Üksi sündinud laps, mis oli kogu vürstkonna piires imeasi. Harilikult sündisid lapsed ikka koos, kaksikutevõi kolmikutena, harvem ka nelikute või viisikutena. Singlid olid haruldus ja seda pigem sõna negatiivses mõttes. Koos sündinud lapsed tajusid ikka üksteist. Omavahelist telepaatiat õpetati, aga harilikult oli see ühe pesakonna puhul pigem oskuste lihvimine ja poleerimine, kui tõeline õpetamine. Guiheni puhul mitte. Guihenit oli selles valdkonnas aastaid eri õpetajate poolt koolitatud, aga kus midagi ei ole, sealt ei võta surm ka, nagu üks tema õpetaja oli öelnud ja nii vabastati Guihen neist tundidest.
Jahiõpetajad olid Guiheni võimetusest hoolimata kannatlikumad.
Täna olid nad Guiheni ja tema kaks jahikaaslast, tema kaksikutest nõod, eraldi saaki otsima saatnud, et nad leiu korral üksteist kutsuksid.
Mõningase ringiuitamise järel kuuliski Guihen oma selja taga oleva sarapuusalu tagant mingit krõpsu.
Ta tõstis ettevaatlikult jahipasuna ja puhus. Sellest ei tulnud mingit kuuldavat heli, aga Guihen teadis, et suurtarvaste sarvedest tehtud maagilised jahipillid ongi sellised. Aeg möödus. Guihen jätkas puhumist. Siis kostis põõsastest raginat ja Guiheni ees seisis rebasekarva hiiglaslik metskult. Ta vaatas Guihenile võlutult ja samas vihaselt silma. Kuuldamatu sarvehüüd oli ta kohale toonud ja paigale naelutanud, aga see oli ka tema ainukene ahel ja kohe, kui Guihen väsib ega jõua enam tsirkulaarselt hingates puhuda, saab ta selle naeruväärse inimese oma sõrgade alla tallata ja vihatud sarve väikesteks tükkideks purustada.
Guihen keskendus mõttes oma jahikaaslastele, oma onu kaksikutest poegadele. Ta tajus ähmaselt nende mõtteid ja asupaika, aga eduka sõnumi saatmine oli raske. Samas ei tohtinud kuuldamatu sarvehääl katkeda. Guihen pani nüüd oma nõbude asukoha täpselt paika ja saatis neile mõtte: "Mina olen siin! Punakult!" See oli väsitav ja nii kuradi ebaõiglane. Miks tuli mõtteside koossündinutele nii kergesti kätte?
Kulus umbes minuti jagu aega ja siis nägi Guihen kergendusega võsastikust, punakuldi tagant välja rühkivaid kaksikuid. Julian oli pikk ja kõhn ning heledapäine ja Henry lühike, tüse ning pruunide juustega, aga ometi oli esimesest hetkest näha, et nad on vennad. Mõlematel olid käes pikad lintidega ehitud raudodad, mis olid esivanemate altaril jahiks erilise õnnistuse saanud.

Kummalisel kombel ei torganud Julian kohe oma oda punakuldi külje sisse, vaid võttis selle kätte, uuris tippu ja proovis sõrmega teravust. Oli terav küll, aga sõrm verd jooksma ei hakanud.
"Sina esimesena, kallis vend," ütles Julian näiliselt hajameelselt oma relva uurides ja puhastades.
Henry näole ilmus rõõmus, kuid parastav irve.
"Oh, mis sa nüüd," vastas ta tehtud viisakusega, "Sina kuulsid ju Seuli hüüdu esimesena ja ma arvan, et esimese löögi au peaks jääma sulle. Eksju, Seul?"
Guiheni põlved värisesid, kui ta hirmunult pead noogutas. Nõod kiusasid teda aeg-ajalt ikka, aga hetkel oli ta puhumisest ja sõnumi saatmisest väga väsinud ja ei jõudnud enam kaua pillihüüdu jätkata ja kui nõod nüüd kohe varsti ei löö, siis on temaga lõpp. Loomad vihkasid alati sarvega kutsumist ja kui nad ellu jäid, oli sarvepuhuja nende igavene vaenlane.
"Noo, ma ei tea nüüd," vastas Julian odaotsa edasi uurides. "Tegu on ikkagi suure auga. Äkki pakume Seulile esimese löögi au? Tema selle kuldi ju leidis."
Seda, et sarvepuhuja ei jõuaks tõenäoliselt iialgi samaaegselt sarve puhuda ja odaga lüüa, teadsid kõik kolm.
Guiheni pea hakkas ringi käima. Aeglaselt vajus ta põlvili, aga sarvehüüd kestis edasi.
"Hmm, näib et meie palavalt armastatud nõbu hakkab ära väsima," irvitas Henry, "Või on ta hoopis sellest suurest aust meelitatud? Mida sina arvad, Julian? Need singlid ei suuda ju kunagi oma mõtteid muidu kui suu või pliiatsi abil väljendada ja näib et käed ja suu on tal kinni. Mine võta nüüd kinni, mida tema arvab."
"Singlid on tüütud," kostis Julian, torkas oma oda maasse, kõndis lähima puu juurde, pööras selja ja kuses häälekalt. "Kuidas peaksime me aru saama, mida nad mõtlevad? Võib-olla oleks parem, kui otsus jääks tema enda õlule? Mul hakkab siin varsti igav. Läheks äkki ära koju ja jätaks Seuli siia mõtisklema."

Guihen teadis nüüd, et see ei ole enam nali või kius. Nõod olid otsustanud ta ära tappa. Seda oleks kerge lasta õnnetusena paista. Ta ei taibanud küll nende motiive, sest vaevalt et tema singlina mingi vürstipretendent oleks, aga võib-olla pidasid nad teda lihtsalt üheks tüütuseks ja lahtiseks otsaks. Võib-olla ei tahtnud nad lihtsalt koos temaga jahti pidada. Võib-olla tapsid nad lihtsalt tapmislõbust, olles omaenda nutikusest joobnud? Kurat teab. Võib-olla oli mingi metsvaim neile tapmismõtte kõrvu sosistanud?

Julian lõpetas kusemise, kohmitses natuke püksipaeltega ja pöördus tagasi Guiheni ja Henry poole.
"Kuule, Seul," alustas ta näiliselt sõbraliku tooniga, "Saad ju aru küll, et me natuke pelgame punakulti odadega torkida, äkki ärkab veel üles ja ründab sind ja see oleks ju küll väga paha, eks?"
"Me läheme kutsume Tucraine'd, eks?" ütles Henry sama sõbralikult "Siis on kõik turvaline, jah. Pea siis senini vastu."
Vennad keerasid selja, võtsid odad selga ja lahkusid väljakult.
Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

Tartu-Haapsalu-Tartu-Viljandi-Tartu-Mägede-Tartu-Kuratteabkus

The blog is not dead. Just.....sleeping.

Annaks siis lühiülevaate sellest, mida ma viimasel ajal teinud olen- pealkiri annab umbkaudse trajektoori ära.
Ehk siis, kunagi ammu-ammu käisime venna ja isaga Haapsallu. Põhimärksõnad:

*Palju rahvast. Tädil on isegi kuus last, neli neist täiskasvanut(kahel neistomaette pere) ja kuigi enamikku neist me eriti ei näinud, oli rahvast ikka palju. Ükskord tuli meile külla kakskümmend inimest. Tädipojanaise suguvõsast. Tundusid toredad inimesed olevat, aga kokku oli meid üle kolmekümne ja see oli minu jaoks liig.
*Tüütud lapsed. Ehk siis tädi lapselapsed. Üks umbes üheksa-, teine pooleteistaastane ja mõlemad ühed parajad tüütused. Proovisin läbi MSNi drägunit teha ja nad mõlemad segasid, õnneks hoidis suurem väiksemat eemal ja seetõttu oli ainult üks segaja (sest teda oli raske ära ajada)
*Rand. Aga sellega olen ma juba harjunud, nii et rohkem ei räägi.
*Gothic Voices' i kontsert. Päris asjalik oli teine.
*Aiamajas magamine, mis tagas päris meeldiva privaatsuse.
*Õnneks laenas tädipoeg ratast, nii et sain Paralepa parkmetsades ringi uidata. Äärmiselt tore koht rattasõiduks.
*Bridž. Tohutult bridži. Iga päev bridž. Kaua võib? Mul on tunne, et kõik haruldased juhtumid nagu singelkuningate tihid, slämmid, rekontrad, kolmekümnepunktilised mängud jne. said kümneid kordi läbi mängitud. Mälu järgi küll mitte, aga tundub, et mänge sai nii palju, et kõik, mis võimatu, jõudis sel ajal tõenäosusreeglite j
rgi juhtuda.

Olime Haapsalus nädalakese, naasime Tartu ja käisime Tartu ja maakoha vahet. Siis, nii neljapäeval või reedel pani vend ette idee esimest korda folgile minna. Mõeldud-tehtud.
Põhimärksõnad:
*Rahvas. Palju rahvast. Vähemalt kolmkümmend tuttavat sai ära nähtud.
*KuskuratSEEnüüdolemapeab-tunne. Esmakordselt folgil viibides ei leidnud ma päris mitut hoonet üles või jäin hiljaks. Näiteks mari laulud või lootegemise töötuba.
*Räuskavad härmakad. Öösel magada ei saanud. Miskid härmakad lihtsalt räuskasid meie telgi kõrval. Hommikul oli kapsas tunne.
*Tegelikult täiesti asjalik ja tore muusika. Vägilased ja üks prantsuse grupp, kelle nime ma ei mäleta, olid väga lahedad. Jajaa, väga ilusad.

Enivei, järgmisel aastal peab kusagilt hankima magamiskoha kellegi kohaliku pool, mitte telklaagris.

Nüüd olen tagasi Tartus. Aeg-ajalt käin maal. Seal eemaldame saunalt värvi. Ilgelt palju tööd. Randmed väsitab see nühkimine täielikult ära.
Midagi tähtsat oli vist veel, aga kuradile sellega.

Võro liin om ilma naba/ pinil om hand a poodil om saba

laulis Aapo Ilves meil teisipäeva õhtul lingvistikalaagris.
Millest ma tahtsingi rääkida.

Asi (ma mõtlen siinkohal lingvistikalaagrit) algas pihta esmaspäeval. Sees oli väike närv, et kuidas see kõik nüüd läheb ja kas mul seal igav ei hakka ja nii edasi. Selgituseks teadmatutele, et see oli selline laager, mis korraldati lingvistikaolümpiaadil silma paistnud tegelastele, kellest umbes pooled lähevad rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile.
Buss väljus Gustav Adolfi kuju juurest kell kaksteist ja huvitav oli algusest saadik.
Nii, nüüd lööme kronoloogilise järjestuse sassi, sest et olen kannatamatu inimene.
Eelkõige tuleks öelda seda, et:
*Fantastiliselt lahedad ja toredad inimesed, mis sest, et vahel pisut tüütud.
*kuramuse ilus loodus
*mugavad toad, hea söök ja muu säärane tore asi
*lahedad keeled (ehk siis mongoli, iiri ja võro), millest meile seal räägiti. Mongoli ja iiri olid ikka väga psühhid keeled ja võro keel kõlas väga ilusalt. Meile lasti makist ühe võro vanamehe poolt räägitavat muinasjuttu - tüüp rääkis nii huvitavalt ja ilmekalt, et ma tahtsin võro keeles drägunit teha. Tõsiselt tahtsin.
*Aapo Ilves, kes meile teise päeva õhtuks laulma kutsuti. Huumori kõrgem pilotaaž. Mõnusa kõlaga võro keel.
*paraku ka kella nelja-viie ajal magamajäämine ja kaheksa paiku tõusmine, sest grupimentaliteet nõudis minu kõrvalruumis keset ööd Jüri-Mari mängimist, mis mind tõsiselt vihale ajas ja mis põhjustas selle, et teise päeva lõpuks olin ma totaalselt juhtmes ja ajasin lolli juttu suust välja. Aga noh, see oli ka ainuke miinus.


Tegelikult toimus sellisel hulgal toredaid ja lahedaid asju (mängud nagu Psühholoog, Maade Nimetamine, Maffia; käte pealt iseloomu lugemine; Suure Munamäe tippu minemine, et avastada, et vaatetorn on kinni jne.) et ilus ja hea oleks kirjutada kirjanduslikus ja humoorikas stiilis kolm lehekülge järjestikku, aga kuna olen laisk ja aega kah vähe, siis jääb ära.
Vabandame.

Tšehhovi püssidest ja muust

Kuritegelikult kaua pole ma siia blogi miskit kirjutanud. Nüüd on mul päris palju öelda.


Tšehhovi püssid.

Üleüldiselt kasutatakse antud väljendit ütluse kohta, eet kui laval on püss, siis peab ta ka etenduse jooksul pauku tegema.
Ma ütleksin, et heal larbil(ja otseloomulikult ka drägonis) on kõik tegelased Tšehhovi püssid. Iga tegelane peab metafoorilises mõttes tulistama (meelega ei kasutanud pervertide eemalepeletamiseks väljendit "pauku tegema") ja nii, et kõik kuulevad ja näevad ja et kõikidele meelde jääb. Peale ideaalset larpi peaks mängija olema võimeline kõik tegelased ette lugema, sest nad kõik on talle mingil erilisel kombel mällu sööbinud.
Just sellepärast eelistan ma kutsetega ja GMide poolt tehtud rollidega mänge avalikele LARPidele - viimastel on GMidel lihtsalt liiga raske igaühe tarvis midagi eriilist välja mõelda, samuti on rollidega kahtlane, jne...
Ma käisin nimelt sel nädalavahetusel oma esimesel Juuniorlarbil. Roll oli tõesti selline kähku tehtud, pilla-palla ja egas tal mingeid muid konkse kah polnud - jäin rohkem selliseks statistiks. Ausalt, ma järgmisele minna küll ei viitsiks - lihtsalt roll on igav ja ehkki ma ilmselt TPsid saan ja nende abil enesele mingeid võimeid saan, ei viitsi eriti.
Õige rollimängur muidugi teab, et ei ole olemas kehvi rolle, on ainult olemas kehvad rollimängurid janiiedasi ja et elu tuleb endal ise huvitavaks teha, aga tegelikult eelistan ma lihtsalt huvitavamaid ja integreeritumaid mänge (s.t et igal tegelasel on päris mitmeid erinevaid suhteid ka oma grupist väljapoole)
Aga kutsetega larbid on head. (näiteks Elesgal ja Eferdain on minu vatepunktist Tšehhovi püsside reeglit päris hästi järginud)


Uned

Eile nägin unes, et mõrvasin kogemata ühe GMi ära.
Täna nägin unes:
1) jõel olevat liikuvat väikest üleni metsaga kaetud saart saart, kust puud äärest oma juured välja ajasid ja neid aerudena kasutasid. Keskel lõi üks puu oma okstega vastu kuivanud puud rütmi ka.
2)Oli miski überkaval plaan Treffneri vallutamisest. Mina ronisin siis neljandale korrusele ja pidin seal midagi luurama. Kool lõugas üsna valjusti. Olin mina seal neljandal korrusel ja ootasin ja järsu jäävad kõik haudvait. Mõtlen: "Nüüd juhtus kindlasti mingi väga ehmatav ja traagiline sündmus." Otsustan alla naasta. Ees on sellised õhukesed latid, mille all kolm korrust tühjust ja siis põrand. Curu küsib mult mõttes, et palju ta mulle protokolli Climb skoori paneb. Ütlen, et pangu vähe, et siis bürokraadid ei oska arvata, et ma ülevalt tulen. Curu nõustub. Hakkan üle ronima aga lauad lähevad katki (pidin ma selle climb skoori nii väikeseks panema) ja kukun neli korrust. Õnneks saavutan selge unenäo ja maandun ohutult.


Sünnipäevalarbid

Curu otsustas Efka soovil teha Elesgali 23. septembril. Kõust otsustas teha omaenda mängu nädal aega hiljem. Meie Itiga tahtsime teha koos sünnipäevalarbi, sest meie sünnipäevi eraldab kõigest kaks nädalat. Loodetavasti saab siis oktoobri alguses teha. Eksmenäe.


Geenius perekonnas.

Mul on überhaxxor 7331 vend- nimelt sai inglise keele eksami 89, matemaatika 97 ja kirjandi 98 punkti.
Tering küsis mult minu lõpupäeval, palju vend sai.
Mina: "Oi, hästi läks"
Tering: "Aga kui hästi siis?"
Mina "98"
Tering:*langeb kaela* "Ei ole võimalik! Ei ole võimalik!"

Tering on lahe. Vend ka.

Planeet nimega Tartu: üldinfo

Põhimõtteliselt nagu Tartu, ainult et üldiselt on teistsugune see, et:

*tegu on planeediga. Kujutage seda ette nagu Emajõel jooksvat vesiratast. Pöörleb aeglaselt. Aastaajad vahelduvad normaalselt. Ümbermõõt umbes 12km. Pindala umbes 46 ruutkilomeetrit. Kui Eestimaa peal on öö, on ka Tartus öö. Kui Eestimaal on päev, on poolel Tartul öö ja poolel päev. See vaheldub aeglaselt. Taimed kasvavad normaalselt. (maagia) Maagia tõttu ei kuku ka need maha, kes ööpoolel on - tegelikult nad ei näe mitte maapinda, vaid harilikku öötaevast. Peale ja maha saab kahest nn. kinnituspunktis(seal, kus praegu on Tartu-Valga raudtee ja seal, kus Raadi-Kruusamäe saab kokku Jaamamõisa linnaosaga(mul on praegu linnaosade kaart ees)) või siis lendamise abil või siis Emajõega. Otsad lähevad kokku nii, et Emajõgi on iseendaga ühendatud.

*ja nüüd midagi üdini tartlaslikku- kompleks - Tartu on Eesti pealinn. Tallinna pommitati Teise Maailmasõja ajal mingisuguste eksperimentaalpommidega, mis tegid antud planeedi elamiskõlbmatuks. (maagilised efektid) Praegu räägitakse, et ehkki hoonestus on püsti jäänud, pole normaalsed inimesed ellu jäänud. Räägitakse, et seal elavat mutandid. Langetame leinas pea. Sellest lähtuval resideerub ka president, Riigikogu ja enamik võimuorganeid Tartus, kesklinnas. Raekoda ja Raekoja platsi hooned on tublisti kõrgemad ja neis nad nüüd elavadki (ehkki Kultuuriministeerium paikneb näiteks Plaskus)
*aasta on 2012. Juba viiendat aastat on kogu Eestimaa üle valitsemas Ühendpartei nimelise partei hell käsi. Teised parteid on kui ideoloogiavastased laiali saadetud. Neile kuulub kogu rahva tulipalav armastus. Seoses sellega on ära võetud teatavad riigikorda õõnestavate elementide õigused - terrorismioht, teadagi. Õnneks siiski demokraatia võidutseb, sest juba teine kord on valimised võitnud (tõsi küll, ainsa kandidaadina) Ühendpartei.
Partei ja ka kõige muu laimamine on keelatud. Ameti- ja kodanikuühendused on likvideeritud kui ebavajalikud institutsioonid, mis nõuavad liialt palju ausate kodanike raha. Rohkem kui kümne isiku kokkusaamised on lubatud, kui on olemas Partei asjapulga luba. You get the point - autoritaarne, aga mitte veel totalitaarne.
*määdžik! Jaa, meil on määdžikut ja see on täiesti arvestatav jõud. Maagiakasutajad on harilikult õppinud kas TÜ maagiateaduskonnas (a seal on kvoodid jms kraam peal) või on tegu mutantidega, kes peaksid olema Mutantide regulatsiooniametis registreeritud (nad pahatihti pole seda). Siis on veel olemas ka iseõppijad, aga neid me ei tunnista, eksju. Maagiateaduskonnas saab õppida erinevaid erialasid ja selle lõpetanud oskavad teha üsnagi laiahaardelist maagiat (õppekava panen hiljem üles), aga päris mitmeid alasid ei saa linnas/maal harrastada. Pealegi mõjub õpitud maagia sageli psüühikale
kehvasti. Mutandid seevastu omavad mingit n.ö kaasasündinud võimet, mis ei sõltu keskkonnast ja mis ei aja ka segi. Iseõppijad sarnanevad maagiateaduskonna lõpetanutega, aga neid pole paberites kirjas, mis võib tuua nii kasu kui ka kahju.
Teaduskonna põhihoone paikneb Emajõe ja Anne kanali vahel.
*Eelmises punktis oleks tegelikult tulnud mainida, et peale inimeste on linnas ka teisi rasse, aga nad on üleüldiselt vähemuses. Nii mõningail nendeston maagilisi võimeid, mis on analoogsed mutantide omadega. Vähemusrassid saavad kah varsti kirja. (NB! vähemusrassid tulevad põhiliselt ümbritsevate alade folkloorist)
* Väljumispunktide all on Turud, kus linna- ja maaelanikud kokku saavad, aga selle servades on politseiüksused, kes kontrollivad, et ilma linnaloata tegelased linna ei pääseks (viisat on muidugi võimalik osta) ja et vurled maale ei pääseks, kui neil just seal sugulasi või kinnisvara pole. Muuseas, maal läheneb paljudes paikades olukord anarhiale. Tartu maakond ja muud suuremate linnade ääres paiknevad alad on normaalsed, aga muidu on lood hullud. (muuseas, selline olukord levib praegu üle maailma)
*tehnoloogiline tase on arenenud. Kuna maagide vastu on püstolid sageli kasutud (masinempaadid lihtsalt suudavad neid ära blokeerida) siis on peale püstolite politseil, sõjaväel jms elemendil sageli ka spetsiaalsest fiiberkiust tehtud mustad ülikerged, kuid teravad ja tugevad mõõgad. Neti kaudu saab teha palju imesid (nt. on olemas algeline virtuaalne reaalsus) aga ka seal on kontrollid peal.

Ma nüüd kindlasti midagi unustasin, aga olgu peale. Algselt peaks sellest piisama.

Tähelepanu! Seltsimehed rollimängijad!

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma erinevatest mängudest, mida teha tahaks. Tähelepanu juhiksin esimesele - sellele urban-fantasyle.
Ma hakkan seda tegema.
Kes tahab mängida?
Mulle on juba öelnud, et tahavad mängida:
1.Iti
2.Nessa
3.Kõust
4.Riho

Mängijate arv praeguseks koos, aga kui keegi väga tahab, võtku ühendust.
Soovitatav oleks elupaik Tartus. (nii põhjusel, et on tunduvalt lihtsam mänge koordineerida, kui mängijad elavad ühes ja samas linnas kui ka põhjusel, et IG toimub mäng ka Tartus)