kolmapäev, august 02, 2006

Järjejutt I: Jaht

Niisiis, igavusest ja muust säärasest mõtlesin, et võiks hakata suleharjutuseks üht järjejuttu kirja panema.Tõenäoliselt ilmub see ebakorrapäraste vaheaegadega ja jääb ühel kenal päeval katki, aga see selleks.
Singel kuningas ei võta peaaegu kunagi tihi.


Cotrait' ide loss asub keset metsa. Lossi juurest väljuvad mitmed teed ja rajad, aga nad kõik on väänlevad ja kitsad ja metselajate ja röövlite tõttu üsnagi ohtlikud. Mets elab. Mets täidab peaaegu kogu Cotrait'ide valdused, kui välja arvata sootasandikud, üksikud põllud, (sest vürstkond ostab peaaegu kogu leivavilja sisse ja elab põhiliselt jahist) järved ja arvukad laiad jõed, mida mööda kogu vajalik transport toimub.
Cotrait'il on alati palju vürste olnud. Jaht on vanade traditsioonide kohaselt ohtlik ja ega jaht ainuke tapja pole. Eksimised, haigused, nälg, poliitika, sõjad ja kohalikud lahingud ning külm talv nõuavad palju ohvreid ja mitme vürstiga on olukord tunduvalt stabiilsem. Üksik vürst on mõeldamatu.
Guihen Seul de Cotrait teadis seda. Ta oli juba ammusest ajast aimanud, et ühel ilusal päeval leiavad tema mingi astme nõod põhjuse tema ärasaatmiseks, kas kuhugile kaugele mingit ametit õppima või mingisugusele temast kaks korda vanemale lesele või ülejäänule meheks või leiavad mingi muu vahendi temast lahtisaamiseks. Tõenäoliselt saadetakse ta ära mingisugusesse põllupidajate vürstkonda, kus tema jahioskustest vaevalt et mingit kasu on.
Sellegipoolest õppis ta koos teiste vürstide lastelaste ja lastega jahikunsti. Nende õpetajaiks olid vennad Tucraine'd, identsed kaksikud, mitte küll väga sagedane, aga samas tuntud ja arusaadav nähtus. Tucraine'd jäid Guiheniga harva rahule. Ta oli kehv jahimees, ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud. Jaht nõudis mitme inimese pidevat, peaaegu telepaatilist koostööd ja Guihen ei suutnud kunagi oma jahipartneritega piisavalt kiiresti suhelda.
Guihen oli nimelt singel. Üksi sündinud laps, mis oli kogu vürstkonna piires imeasi. Harilikult sündisid lapsed ikka koos, kaksikutevõi kolmikutena, harvem ka nelikute või viisikutena. Singlid olid haruldus ja seda pigem sõna negatiivses mõttes. Koos sündinud lapsed tajusid ikka üksteist. Omavahelist telepaatiat õpetati, aga harilikult oli see ühe pesakonna puhul pigem oskuste lihvimine ja poleerimine, kui tõeline õpetamine. Guiheni puhul mitte. Guihenit oli selles valdkonnas aastaid eri õpetajate poolt koolitatud, aga kus midagi ei ole, sealt ei võta surm ka, nagu üks tema õpetaja oli öelnud ja nii vabastati Guihen neist tundidest.
Jahiõpetajad olid Guiheni võimetusest hoolimata kannatlikumad.
Täna olid nad Guiheni ja tema kaks jahikaaslast, tema kaksikutest nõod, eraldi saaki otsima saatnud, et nad leiu korral üksteist kutsuksid.
Mõningase ringiuitamise järel kuuliski Guihen oma selja taga oleva sarapuusalu tagant mingit krõpsu.
Ta tõstis ettevaatlikult jahipasuna ja puhus. Sellest ei tulnud mingit kuuldavat heli, aga Guihen teadis, et suurtarvaste sarvedest tehtud maagilised jahipillid ongi sellised. Aeg möödus. Guihen jätkas puhumist. Siis kostis põõsastest raginat ja Guiheni ees seisis rebasekarva hiiglaslik metskult. Ta vaatas Guihenile võlutult ja samas vihaselt silma. Kuuldamatu sarvehüüd oli ta kohale toonud ja paigale naelutanud, aga see oli ka tema ainukene ahel ja kohe, kui Guihen väsib ega jõua enam tsirkulaarselt hingates puhuda, saab ta selle naeruväärse inimese oma sõrgade alla tallata ja vihatud sarve väikesteks tükkideks purustada.
Guihen keskendus mõttes oma jahikaaslastele, oma onu kaksikutest poegadele. Ta tajus ähmaselt nende mõtteid ja asupaika, aga eduka sõnumi saatmine oli raske. Samas ei tohtinud kuuldamatu sarvehääl katkeda. Guihen pani nüüd oma nõbude asukoha täpselt paika ja saatis neile mõtte: "Mina olen siin! Punakult!" See oli väsitav ja nii kuradi ebaõiglane. Miks tuli mõtteside koossündinutele nii kergesti kätte?
Kulus umbes minuti jagu aega ja siis nägi Guihen kergendusega võsastikust, punakuldi tagant välja rühkivaid kaksikuid. Julian oli pikk ja kõhn ning heledapäine ja Henry lühike, tüse ning pruunide juustega, aga ometi oli esimesest hetkest näha, et nad on vennad. Mõlematel olid käes pikad lintidega ehitud raudodad, mis olid esivanemate altaril jahiks erilise õnnistuse saanud.

Kummalisel kombel ei torganud Julian kohe oma oda punakuldi külje sisse, vaid võttis selle kätte, uuris tippu ja proovis sõrmega teravust. Oli terav küll, aga sõrm verd jooksma ei hakanud.
"Sina esimesena, kallis vend," ütles Julian näiliselt hajameelselt oma relva uurides ja puhastades.
Henry näole ilmus rõõmus, kuid parastav irve.
"Oh, mis sa nüüd," vastas ta tehtud viisakusega, "Sina kuulsid ju Seuli hüüdu esimesena ja ma arvan, et esimese löögi au peaks jääma sulle. Eksju, Seul?"
Guiheni põlved värisesid, kui ta hirmunult pead noogutas. Nõod kiusasid teda aeg-ajalt ikka, aga hetkel oli ta puhumisest ja sõnumi saatmisest väga väsinud ja ei jõudnud enam kaua pillihüüdu jätkata ja kui nõod nüüd kohe varsti ei löö, siis on temaga lõpp. Loomad vihkasid alati sarvega kutsumist ja kui nad ellu jäid, oli sarvepuhuja nende igavene vaenlane.
"Noo, ma ei tea nüüd," vastas Julian odaotsa edasi uurides. "Tegu on ikkagi suure auga. Äkki pakume Seulile esimese löögi au? Tema selle kuldi ju leidis."
Seda, et sarvepuhuja ei jõuaks tõenäoliselt iialgi samaaegselt sarve puhuda ja odaga lüüa, teadsid kõik kolm.
Guiheni pea hakkas ringi käima. Aeglaselt vajus ta põlvili, aga sarvehüüd kestis edasi.
"Hmm, näib et meie palavalt armastatud nõbu hakkab ära väsima," irvitas Henry, "Või on ta hoopis sellest suurest aust meelitatud? Mida sina arvad, Julian? Need singlid ei suuda ju kunagi oma mõtteid muidu kui suu või pliiatsi abil väljendada ja näib et käed ja suu on tal kinni. Mine võta nüüd kinni, mida tema arvab."
"Singlid on tüütud," kostis Julian, torkas oma oda maasse, kõndis lähima puu juurde, pööras selja ja kuses häälekalt. "Kuidas peaksime me aru saama, mida nad mõtlevad? Võib-olla oleks parem, kui otsus jääks tema enda õlule? Mul hakkab siin varsti igav. Läheks äkki ära koju ja jätaks Seuli siia mõtisklema."

Guihen teadis nüüd, et see ei ole enam nali või kius. Nõod olid otsustanud ta ära tappa. Seda oleks kerge lasta õnnetusena paista. Ta ei taibanud küll nende motiive, sest vaevalt et tema singlina mingi vürstipretendent oleks, aga võib-olla pidasid nad teda lihtsalt üheks tüütuseks ja lahtiseks otsaks. Võib-olla ei tahtnud nad lihtsalt koos temaga jahti pidada. Võib-olla tapsid nad lihtsalt tapmislõbust, olles omaenda nutikusest joobnud? Kurat teab. Võib-olla oli mingi metsvaim neile tapmismõtte kõrvu sosistanud?

Julian lõpetas kusemise, kohmitses natuke püksipaeltega ja pöördus tagasi Guiheni ja Henry poole.
"Kuule, Seul," alustas ta näiliselt sõbraliku tooniga, "Saad ju aru küll, et me natuke pelgame punakulti odadega torkida, äkki ärkab veel üles ja ründab sind ja see oleks ju küll väga paha, eks?"
"Me läheme kutsume Tucraine'd, eks?" ütles Henry sama sõbralikult "Siis on kõik turvaline, jah. Pea siis senini vastu."
Vennad keerasid selja, võtsid odad selga ja lahkusid väljakult.
Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

3 kommentaari:

Idril ütles ...

Hea.

Ilgelt hea.

Hoarfrost Infernal ütles ...

Väga lahe on. Eriti see singlite ja sarvede teema. Stiil on samuti mõnus, hea lugeda. Lase samas vaimus edasi.

Taliesin ütles ...

Nüüd on mul vaja välja mõelda lahendus, mis ei sisaldaks ei Guiheni mahatapmist (ta on, nagu te vist juba aru saite, mu ainuke peategelane ja praegu maha tappa veel ei saa. Ma tahan seda singlite teemat veel edasi arendada) ega ka deus ex machinat.
Aga ma vist juba tean lahendust.