esmaspäev, august 21, 2006

Järjejutt IV: Otsus

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“

1 kommentaar:

Idril ütles ...

Karm värk. Aga endiselt geniaalselt hea!