pühapäev, september 24, 2006

18

...verd annetada, alkoholi osta ja tarbida, valida, tubakatooteid osta ja tarbida, pääseda sisse teatud asutustesse, armeesse kutsutud saada, päris autojuhilube teha...
Ma usun, et see nimekiri pole vist veel päris täielik. Seadust ma nii hästi ei tunne. Aga igastahes, põhiuudis on see, et ma sain eila täisealiseks. 18.
(Kui te enam ei mäleta, kes mina isiklikult olen, siis ma olen see tüüp, kes siia neid Guiheni-lugusid kirjutab. Jaa, mul on tegelikult eraelu ka, ehkki ma sellest blogisse kirjutada eriti enam ei viitsi. Aga sünnipäeva puhul teeme erandi.)
Eelnev nädal oli väga tegus. Lugegem kasvõi ette, mis igas päevas niivõrd erilist oli:
E: Kooriproov. Nägime uusi laulvaid rebaseid. Või olime me neid juba varem näinud? Ah, vanadusnõtrus tungib peale.
T: Kooli põld. Oli esiteks jalutuskäik Jänede matkarajal ja siis ujumiskäik Auras. Väga kosutav.
K: Kah kooriproov. Sääl oli ka rebaseid. Aga meelde nad mulle eriti ei jäänud. (äkki on see mingi abituuriumi viga? Et abituuriumis ei viitsi enam algklassist (kümnendast) enesele uusi sõpru-tuttavaid otsida. Et liiga väikesed ja pealegi on 12. klass üks kiirustamise aeg?)
N: Käisime Idriliga maal, sünnopüevalarbi mängukohta vaatama. Mälu vedas alt ja kogemata sattusime õhtul mingisse eriti julma rägastikku. Aga üldjuhul saime kõik korda ja mänguala üle vaadatud.
R: Elesgali seminar. Curu ütles, et me pikalt teeksime. Goblin tegigi. Nelikümmend minutit. Inimeses vist juba koolesid vaikselt tagapinkides. Minu ettekande ajaks (Haldjate Renessanss) olid vist kõik juba ära koolenud, nii et ma üritasin kiirustada, et asjaga ühele poole saaks. Diktsioon oli nagu ta oli. Muuseas, ma olin täiesti tahtmatult tekitanud sellise tegelase nagu Xaleander (anagramm Alexanderist, mis on Curu pärisnimi). Mina sain sellest aru alles siis, kui mulle öeldi.
Siis vaatasime veel Rocky Horror Picture Show algust. Nägin Eddie ära (mulle tahetakse Eddie rolli antud filmi teemalisel larbil pähe määrida). Seda ma ei kommenteeri.
Läksime peale seda Uru avamispidustustele.
Seal oli palju toredat rahvast, näiteks kasvõi miski grupp, kes nurgas rahvalaule mõuras. Läksin nende juurde, mõurasin kaasa, kuigi neid laule suuremas jaos ei teadnud (eeslaulja ja koori süsteem on ses mõttes väga hea) Vahepeal jätsin mõuramise katki ja läksin ja kommunikeerusin inimestega. Vaatasin aeg-ajalt kella kah, et kunas kesköö tuleb ja ma kaheksateist saan. Mainisin seda infot teistelegi.
Vahepeal sõime-jõime, rääkisime muu rahvaga, vaatasime, kuidas Curu ja Gops tantsisid "I lost my heart to a starship trooper"-i muusika järgi. See oli natuke häiritud, aga näis väga lõbus.
Ja siis sain ma kaheksateist. Enne keskööd lugesin aega ka - et heitsin pilke mobiilile ja mainisin, et poolteist tundi veel, tund aega veel, nelikümmend minutit veel, pool tundi veel, veerand tundi veel, kümme minutit veel, kaheksa minutit veel, viis minutit veel, kolm, kaks, üks minut veel.... ja kaheksateist.
L: Seejärel langes mulle kaela tõeline õnnitluse, kallistuste ja käesurumiste laviin. Tegelikult ülitore ja hea ja mõnus, kui nii tehakse. :)
Koju läksin ma umbes tunni aja pärast.
Muuseas, meile oli koju külla tulnud päris kena punt sugulasi, kaasas ka väike laps, nii pooleteiseaastane. Hommikul ärkasin ma üles tema diskussiooni üle mingil teemal, mida ma eriti tähele panna ei jõudnud, aga siis tuldi juba tuppa ka ja sooviti õnne ja anti kinke ja muud toredat.
Maale läksime ka. Seal õnnitlesid ema ja vanaema ja andsid kinke.
Maal toimus kusjuures mingi larp. Piiksularp, tõenäoliselt.
Ui, ma oleks tahtnud neile Snuffi moodi ütelda, et lähiajal, nii 7. oktoobril, toimub siinkandis midagi kummalist. Inimesed proovivad teha mingeid kahtlasi nõidusi ja puha. Hoidke sel ajal siitkandist eemale, siis peaksite te talve kenasti üle elama.

Ja Üksildane Oktoobriöö on lähemal...

3 kommentaari:

random hero ütles ...

no siis oli küll tore sünna. Minu oma oli kuidagi imelik, selline paras annus goth'i vms surmaga seonduvat.
Nimelt ärkasin hommikul üles, siis tulid sugulased, surusid käppa ja õnnitlesid natuke. Siis võtsin labida selga ja läksin surnuaiale. Vajutasin labida maasse ja muudkui kaevasin, kuni valmis sai üks kena haud, nii meeter 70 sügav. Läks selleks umbes 6 tundi ja 6 meest. Kusjuures töö ei peatunud kordagi ja korraga oli töös vähemalt 2 meest. Õhtuks siis väsinud. Ühtegi kingitust kah too päev ei saanud. Ahjaa, vanaema andis natuke raha, kuid sedagi vist hiljem alles.
Järgmine päev oli matuselaud, see siis teenis minu sünnipäevalaua eest mingis mõttes, kuigi mind õnneks kordagi ei mainitud. pärast ostsime veel linnast ühe tordi ja siis maale tagasi. Kui unustasin enne märkimast, siis kõik see tegevus toimus minu maakolkas, kus pole ei mobiililevi ega muud tsivilisatsiooni märki. Lugupeetud blogiomanik on seal isegi korra käinud ja teab milline metsatalu see on. Igatahes sai mind mobiilil kätte ainult paar inimest, nendegagi oli raske kõneleda.
Järgmine päev tarbisin ühe sigareti ja kinnitasin oma otsust mitte kunagi suitsetajaks hakata, sest see hais on ikka jõle.

Anonüümne ütles ...

Üksildane Oktoobriöö...

tuttavlik, liiga tuttavlik..
aga mäletad, me laulsime sulle sosinal ka sünnipäeva laulu natukese segase Adiga...

Melian ütles ...

Palju õnneeee! =D
*kallistab surnuks*