Oli selline üritus või katse. Ajas rändamisega. Kõigepealt näidati üht videot lennuki sisemusest ja küsiti, kas ma olen selle lennukiga lennanud. Ütlesin, et vist küll.
Siis tõusid aga lennukis istmeilt üles mees ja naine ja ma tundsin ära - see on ju SEE lennuk, see saatuslik lennuk, ma olen seda videost sada korda näinud. Üritasin vältida nende kahe tähelepanu, olla hästi tähelepandamatu ja nii edasi.
Naine viipas püstoliga umbes kümmekonna reisija peale ja kamandas nad lennuki ukse juurde ja sundis alla hüppama. Siis hüppas ise ka. Õnneks mina nende esimese kümne seas ei olnud. Üritasin olla hästi tähelepandamatu. Ei tulnud välja. Mind sunniti ka alla hüppama.
Alla hüpates mõtlesin, et vähemasti mul on veel pisut aega, enne kui mu elu otsa saab ja mõtlesin samal ajal, kas sellise kiirusega saab kooli ust avada.
Selgus, et saab, sest ma kukkusin just kooli ukse juurde ja kukkudes vajutasin lingi alla.
Igatahes, selgus, et see polegi kool, vaid hoopis mingi kohvik. Või siis minu maakodu, ma pole kindel. Mingi hübriid igastahes. KOhvik, mis läks sujuvalt maakoduks üle. Imetlesin väga seda ehedat baroki näidist, kui mu tähelepanu sellele juhiti. Ei olnud aga raha ja Yoshy andis laenu, et midagi osta. Siis nägin, et väljas on Mihkel, läksin talle tere ütlema, aga siis ta kadus ära ja leidsin, et kohvik asub hoopis Tallinnas. Kõndisin natuke edasi ja jõudsin ühele platsile, kus ühest autost tuli kõik rituaalvahendid ära tuua. Tõingi, teised arutasid, palju mul aega läheb, aga läks vähe. Üks torkas veel, et luteruses on nii vähe rituaalesemeid, et mida sa ikka ootad.
Nüüd käisin ma mööda Kalevi tänavat, mis oli aga hoopis kitsam ja käänulisem mööda Karlovat ringi. Kohtasin üht vanameest, kes seletas mulle ajarännaku paradokse. Ta näitas mulle üht oravat, kes oli juba kümme aastat surnud olnud, aga kelle ta oli tulevikust oli siia toonud, nii et ta vormiliselt vaid paar päeva surnud oli olnud. Võtsin orava kätte ja koorisin talt naha ära, näitamaks, et liha on veel suhtkoht värske ja et kümme aastat too surnud küll pole olnud. Liha oli ilus roos aküll, kuigi paarist kohast mädanes. Vanamees jäi pettunult nõusse.
Kõndisin siis bussi peale, mida aga ei tulnud.
Nägin, et üks naine sõitis autoga -sellesamaga, millest ma ennem rituaalvahendid ära olin toonud ja hüüdis, et ajarännueksperiment on edukalt läbi viidud ja et ma peale hüppaksin. Küsisin, et kas minust mälujälgi ei jää, aga naine vastas, et tänu ajamasinale saab kõik kustutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar