Suured pesakonnad XII: Vanaisa

Robert

Hommikud olid need kõige raskemad.

Mitte alkoholi või varajase ärkamise pärast – selles vanuses polnud Robertil niikuinii kuigi palju und – vaid pigem reuma pärast, hommikuti olid need valud kõige hullemad. Tõsi küll, hilissuvel ei andnud liigesed end niivõrd palju tunda kui sügisel ja täna oli ka selge ilm, aga miskipärast oli täna need valud suve kohta erakordselt tugevad - või oli pika sooja suvega Robert lihtsalt hõlpeluga ära harjunud.
Aga pole midagi, ta on valuga harjunud, ta on kunagine sõjamees, kunagine hertsog, mis sest, et troon juba mitmeid aastaid laste käes on olnud, ta tuleb valuga toime, kui ta oma noorpõlves Safranisõjast osa võttis, oli ta mitmeid kordi haavata saanud ja see oli ju reumast tunduvalt hullem olnud.

Robert ajas ennast püsti ja põlvedest raksatav valu lõi hetkeks pildi mustaks ja ta vajus tagasi voodile istuli.

„Kurt!“ hüüdis ta teenrit.

Nooruses polnud meil küll kunagi riietumiseks teenrit vaja olnud.

Ei, aga siis ei olnud mul ka reumat. Ja me olime noored.

Mäletad seda väikest küla Helleros, kuhu me kunagi sõja ajal sattusime. Ja neid kaht punapäist õde?

Helde aeg, see oli ammu. Me polnud vist seitseteistki? Ma mäletan seda kaevu, kust nad tulid vett võtma ja meile silma tegid. Õhk oli väga selge. Täna on vist ka.

Ja siis polnud me ju veel troonipretendendidki ja võisime teha nagu tahtsime. Ei mingeid kohustusi.

Jah, aga pärilusliin võib kummalisi käändeid teha. Tead, täna, koidikul, kaks minu lapselast...

Ja siis kadus vend ära.

Robert leidis, et istub voodil, üleni riides ja pestud. Kurt oli vist ilmselt sellega juba harjunud, see tuli tal juba nii osavasti välja. Kurt oli kah juba nii suureks kasvanud. Teener oli ta olnud juba päris väikesest saati – kui kaua? Ei mäleta.

Nii-nii, mis meil siis täna plaanis on?

Hukkamine.

Robert sulges väsinult silmad.

Persse.

Hukkamiseni on veel aega. Kui ta nüüd läheb, siis ta jõuab Veitre väljakule... aga milleks?

Mis mõte sel oleks? Ta kurnaks lihtsalt oma liigesed ära ja näeks oma soo surma. Ta ei tahtnud seda näha. Ta ei tahtnud seda lihtsalt uskuda.

Sa näeks neid viimast korda.

Mis mõttega? Näha neid nõnda? Ei. Seda ei ole vaja.

Robert ajas pea kuklasse ja vahtis pisut lakke. Valgele krohvile kantud mustrid olid talle juba ammu pähe jäänud, aga kui sa mõelda ei tahtnud, olid nad heaks vahendiks mõtetest hoidumast - lage kattis seepiatindi pruunikat karva detailne rikutud sümmeetriaga põimornament, mille äkilised ebakõlad mustris päris huvitavaks tegid. Võis mõttes mängida. Alustasid näiteks sealt, voodi kohalt nurgast ja üritasid vastasnurka jõuda. Harilikult üsna tõhus vahend mõtetest hoidumiseks.

Vanasti oli see teda küll mõtelda aidanud, aga aeg muudab mõningaid asju.

Robert oli mustris jõudnud ukse kohale, kui see avanes (uks, mitte muster) ja sisse astus Paul. Või too teine Tucrean. Ta polnud neil kunagi vahet teinud.

„Tervist ja pikka iga“ tervitas mees teda, kumbiganes ta ka siis ei olnud.

„Sulle ka,“ ümahtas Robert talle vastu. See, et mees tema jutule tuleb, ei tähenda tõenäoliselt head. Kuninga saadikud ja agendid. Mida muud on neil öelda kui halbu uudiseid? Oleks see midagi muud, räägiks nad pigem tema laste kui temaga. Tõsi, ka tema oli otsustaja, aga põhiline poliitiline tegevus jäi siiski laste hooleks.

Egas siis midagi.

„Ole hea, jäta see ametlik jura ära ja mine kohe asja juurde,“ palus ta Tucreani.

„Asi puudutab Guiheni,“ alustas too.

Karta oli. Guiheniga oli viimasel ajal eriti palju jama olnud, aga kus juba oli, sinna tuuakse juurde.

„Mis siis temaga on?“

„Meil on alust arvata, et tal on võimeid,“ sõnas Tucrean. „Maagilisi võimeid.“

„Milliseid?“ küsis Robert lakooniliselt, laskmata emotsioonil,mida uudis talle põhjustas, välja paista.

„Me ei ole päris kindlad, sest ta ei ole neid välja näidanud, aga me tegime katseid ja nähtu põhjal usume me, et ta näeb tulevikku. “

Robert oigas vaikselt. Nägemine ei tähendanud head. See andis inimestele aimu sellest, mis tuleb, aga mitte võimalust seda muuta. Ja muidugi siis veel see asjaolu, et...

„Ta tuleks pealinna kuningate teenistusse saata,“ arvas Paul. „Ta pole niikuinii troonipärija. Ja Nägijatest on kasu.“

„Avalikkus arvab siiamaani, et kuningad ja Cotrait ei saa hästi läbi,“ vaidles Robert, „ja kui me kuningale Nägija saadaksime, rikuks see mulje.“ Väide oli nõrk ja nad mõlemad teadsid seda.

„Võimalusi on,“ vastas Tucrean. „Kõike võib näidata.“

„Kas tal oleks seal ka hea elu?“

„Aga muidugi. Ta on ju aadlik. Ilmselt elaks ta oma onu juures. Näeks pealinna ja elu ja puha. Niikuinii tuleb ta ära saata, ja kuninglik Nägija on hea ametipost.“

„Nojah, ilmselt on sul õigus,“ ohkas Robert. „Aga miks sa seda minuga räägid? Miks sa ses asjus mu lastega ei räägi.“

„Oh, ma räägingi,“ vastas Tucrean heatujuliselt, „Aga ma leidsin, et ka sina peaks sellest teadma ja nõusoleku andma.

Ja su lapsed on praegu hukkamisel. Tead küll, Juliani ja Henry omal.“

Robert oli veidi aega vait ja Tucrean tõusis ja läks ukse juurde, et lahkuda.

„Kuule,“ peatas Robert Tucreani.

„Jah?“

„Juliani ja Henry asjus.. See lugu Guiheni ja kuldiga...

„Jah?“

„Need olite teie, jah? Et nende suid sulgeda? Sest nad nägid liiga palju? “

„Mitte päris,“vastas Tucrean „Selleks, et inimeses võlurit äratada, on tarvis šokki, mingit reaalset ohtu tema elule, midagi, mis tema isiksuse põhjalikult läbi raputaks. Ja noh, me arvasime, et kui Guihen nõnda metsloomaga silmitsi seistes ei avane, siis ei avane ta kunagi.“

„Aga kui ta poleks avanenud?“ küsis Robert,“Siis oleks ta ju surnud.“

„Jah, tõenäoliselt küll. Aga mis siis?“ vastas Tucrean ja sulges väljaspoolt ukse.

Vaikides jäänuks filosoofiks, aga mis nende jäänustega ikka teha

Räägitakse, et kord olla Michel Foucaultilt* küsitud, kas ta on pigem poststrukturalist või strukturalist.
Michel Foucault mõtles veidike ja vastas: "Ma olen Michel Foucault"

Tahtsin ka tark näida.
Kord küsiti** minult, kas ma olen pigem liberaal või konservatiiv.
Vastasin Foucault' vaimus: "Ma olen Michel Foucault"

Sinna seltskonda mind enam teist korda ei kutsutud.

Ilmselt ei saanud nad niivõrd kõrgelaubalisest teemadest aru. Ei teadnud tõenäoliselt isegi seda, mis simulaakrum on.

Tunnistan ausalt, et ega mina ka ei tea.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tahtsin rääkida hoopis muust, aga ei saa, sest on talvevaheaeg ja aju on talveunes.

Sellepärast ongi lõvidel nii suur pea, et nende ajud talveund ei näe.




*väga tark onu
*tegelikult ei küsitud. Aga ma teen näo, et küsiti.

Go

Ei, tegu ei ole ingliskeelse verbiga, mis vihjab lehe külastajatele, et nad oma nägu siin enam ei näitaks.
Tegu on hoopis mänguga. Ma usun, et te olete sellest kuulnud. Et nagu Hiinas popp ja puha.
Vennas tuli üleeile minu tuppa ja muuhulgas uitas jutt selle mängu peale. Et bridžiringkonnas olevat populaarseks muutunud. Et tuttavad matemaatikud mängivat ja puha. Et tema olevat hakanud kah õppima natukene. Et olevat eile mängida proovind ja saand tappa nii, mis koliseb.
Intrigeeriv, kas pole?
Täna õhtul leidsin muuhulgas, et mul on igav, ja küsisin vennalt MSNis, ega ta ei taha minuga mängida. (eksju, reegleid pole mul vaja teada, peale ühe, millest ta eile rääkis. Oskan juba niigi hästi mängida.) Vennal oli aga kiire ja ta soovitas mängu reeglid seepärast selgeks õppida ja viskas ühe lingi, kust õppida pidavat saama.
Läksin siis antud lingi teed - ja tegu oli väga kaurava lingiga - õpetas muuhulgas reeglid selgeks (neid on tõesti vähe. See, mille vend eile selgeks tegi oli vist üks viiest.) aga põhiliselt keskendus taktikale.
Go-s on olemas ka tasemed, mis näitavad, kui kapp keegi on. Amatööridele ja keskpärastele mängijatele on kyud ühest kolmekümneni, kus kolmekümnene on see kõige nõrgem. Kõvematele tüüpidele on danid, kus ühene on kõige nõrgem ja läheb vist üha suuremaks.
Lehekülg teatab, et minule oleks vahest kõige sobivam alustada 50 kyu tasemelt ja siis nõnda aeglaselt edasi liikuda.
Selgub, et minu intelligents suudab siiski 50 kyu taseme katki hammustada ja et lõplik lollpea ma ka ei ole elik sellest esimesest reeglist sain siiski aru. Go me!
49 tase uurib, kas ma siis ka aru saan, kui me nurkadesse liigume - aga mina ei lase end heidutada ja võidan ka siis.
48 nõuab minult juba mitme nupu kasutamist. Olukord on pingeline, aga katse-eksituse meetodil saan lõpuks aru, et tegelikult saab siin kaotada ka.
Enne kui mind 47 tasemele lastakse, antakse mu ette go-laud, kus hunnik valgeid peal - aga valged ei saa kordagi käia - ja öeldakse, et tapa kõik maha! Haa! Toimub täielik veresaun. Kui ma näiteks oleks sama osav piigiga võitlev rüütel kui hea go-mängija ma juba olen, purustaksin ma kõik vaenlased - eeldusel, et nad õlgedest tehtud on, muidugi.
47 annab mu kätte veel ühe taktikalise võimaluse ja just siis, kui ma juba kõigest sotti saan, tuleb järgmine õppetükk, kus räägitakse sellest, mida teha ei tohi -ja selgub, et nupp ei tohi sooritada enesetappu. Algul tundub küll, et mis see siis ära ei ole, aga hiljem on tunne, et oleks vaja.
46 annab veel taktikalist nõu ja siis - oh õnnistust - antakse mulle teada, miks ma üleüldse vaenlase nuppe tapma pean. Sellel on mingi tagamõte ka? Ma mõtlesin, et lihtsalt, kumb rohkem tappa jõuab. Aga ei, olukord on märksa peenem.
Ja nii ma siis töötan olukorra olukorra järel läbi. Varsti selgub, et kuigi katse-eksituse meetod on ka tore, tasub mõtlemine ka ennast ära - ehk minu tavaline maletaktika, kus ma harilikult lambist käin ja maksimaalselt kolm käiku ette mõtlen ja eeldan, et vastane mu käike absoluutselt ignoreerib ja näiteks oma kuningat edasi-tagasi liigutab, ei tööta. Aga osasid taktikalisi nippe ma juba tunnen ja kuna taktikaline nipp ja probleem esitatakse samas peatükis, siis kergendab see pisut olukorda.
Lõpuks hammustan ma ka viimase peatüki läbi (30nda kyuni ma siiski veel ei jõua, 34 on viimase taseme probleemid, mis mulle esitatakse) ja tahan oma vasthangitud oskusi kusagil proovida.
Mõeldud-tehtud.
Leian Yahoo! Games-i kodulehele nagu leht õpetab ja seal saabki kuskil go-d mängida.
Lähen teise algajate tuppa(umbes 80 inimest), sest esimeses on neid nagu liiga palju (100), kolmas ja viies on tühjad ja neljandas on üks mängija. Mõtlesin alul neljandasse minna, aga siis kujutasin ette kurja väikest go-mängijat, kes kõiki vihkab ja omaette hoiab ja karjub ja puha.
Mängutoas oli minu ees hämmastavalt palju igasuguseid väikesi nupukesi - kuhu vajutada, ei tea. Suudan jääda rahulikuks ja leian mängijate tagant nende kogemuse taseme ja punktide arvu. Mul veel punkte ei ole, ainult mingi naljakas pikk inglisekeelne sõna. Vajutan kellegi teise peale, kellel samasugune sõna järel on, aga tulemusi see ei anna.
Leian siis lehekülje nurgast nupu "Play now" Ohoo! Seda ma just otsisingi. Vajutan.
Minu vastasel on vist umbes kolm tuhat punkti ja teda kujutab väikese heasüdamliku vanamehikese näopilt. Mind kujutav näopilt kuulub ufolasele, kes kannab nokamütsi, mis vihjab umbkaudseks vanuseks olevat viis või nii.
Aga igatahes saan ma sellest naeratavast vanamehenäost julgust juurde.
Mäng algab. Paigutan oma nupud, nagu õpetus õpetas, kahte vastastikusesse nurgapositsioonidele. Vanamees teeb samamoodi. Siis tuleb ta aga minu nurkadesse kaklema! Kõigepealt ahistas ta ühte nurka ja saavutas seal täieliku ülekaalu , nii et seal mul enam asja ei olnud. Suundusin oma teise nurga juurde. Seal juhtus aga sama asi.
(Go-s on muuseas selline värk, et kui üks on teisest nõrgem, siis võib lauale teatud kohtadesse panna nõrgema poole nuppe, et nii asja võrdsustada. See tuli mulle sel hetkel meelde, et äkki oleks mängu alguses seda teha võinud. Oleks on paha poiss.)
Parim kaitse olevat rünnak. Ründasin siis tema nurki. Seis pöördus otseloomulikult minu kahjuks, aga asi polnud veel lootusetu.
Mäng oli muuseas aja peale. No nagu male, teate küll. Mul oli temast selleks ajaks vist kolm minutit vähem aega.
Siis ma tegin ilmselt geniaalse käigu. Ma ise selle käigu geniaalsust ei taibanud, aga ilmselt ta oli seda, sest vastane jäi pikaks ajaks mõttesse. Muidugi on ka võimalik, et ta mõtles, kuidas vähima arvu käikudega mind lõplikult purustada, aga jäägem siiski positiivseks, eks?
Ja just siis, kui ma plaanisin talt küsida, ega ta juhtumisi magama pole jäänud või midagi, tegi ta käigu.
Malemängijad vist teavad, mis on gambiit - neile, kes ei tea- sa annad ära mingi oma nupu, et selle eest palju suuremat kasu saada.
Ühesõnaga, vastane andis mulle ette pesuehtsa kahingu. Õpikunäide lausa.
Aga saate aru, ma ei olnud mitte ühtainumast vastase nuppu ära võtnud. Mingi auvärava pidi ju ka lööma.
Ja nii ma võtsingi selle nupu ära ja see, et ma seepärast viiest nupust ilma jäin, ei morjendanud mind absoluutselt. Vott.
Varsti andsin ma alla ka ja sulgesin mänguakna.
Vaatasin siis vahepeal muid asju, kui ette tuli aken - ei, see ei pakkunud mulle pornot või uusi smailisid või mingit kasutut kraami müüa- see oli kutse mängule. Nähtavasti samasugune noob kui mina, aga vähemalt oskas ta seda yahoo süsteem kasutada. Mänguvälja suurus oli ka väiksem ja aega ei olnud. Ja temaga läks mäng isegi täitsa võrdselt - me olime ikka väga võrdses seisus, ma vist isegi juhtisin.
Siis tekkis selline viigiseis, kust edasi polnud enam mõtet mängida (see ei tähenda aga viiki! Lihtsalt seda, et mäng on läbi). Paraku oli aga mu vastane vist arvuti tagant lahkunud või midagi ja nii saingi ma oma esimese võidu. Go me!
Ja siis mulle tänaseks aitas ja ma tulin seda postitust kirjutama.

Tore leht, mis mulle mängu selgeks õpetas, on siin: http://playgo.to/interactive/
Õppige teiegi. Siis on mul kellegiga mängida, kes mu enda tasemega on ja kes poole mängu pealt ei haihtu.

Suured Pesakonnad XI: The Return of the Pig

Guihen vaatas, kuidas loom tema poole tormas.

Mida? Ta pidi ju surnud olema?

Tardunult jälgis Guihen, kuidas kuldi massiivne keha tema poole tormas, veri silmas klompunud, karvastik mudane ja verine, ent sellegipoolest tugev ja kiire. Liiga kiire.

Kult haihtus äkitselt jõelt ja ilmus otse Guiheni ette, nii, et ta vaevu reageerida jõudis ja vasakule astus – mis oli viga, sest nähtavasti oli kult just sedasama plaaninud ja nii tormas pool tonni metslooma täiskiirusel Guiheni poole ja ta ei jõudnudki eest astuda...

...ja kult ei olnudki teda pikali paisanud – ta tormas tema poole ja Guihenil oli veel aega nägemust mõistmaks enne kui ta viimasel hetkel paremale astus ja kult temast mööda vihises.

Udus polnud näha midagi muud peale kuldi, isegi mitte jõge– ja veidral kombel paistis metssiga väga selgelt. Too pööras end ringi ja sörkis nüüd Guiheni juurde, otsustades seda viga enam mitte teha. Tal pole vaja joosta, et Guihen tappa. Ka paigal seistes saab ta poisist jagu.

„Mida teha?“ jõudis Guihen mõelda, aga juba jõudis temani järgmine nägemus, edastades reaalsust vaid sekundi võrra ja Guihen täitis nähtud korraldusi masinlikult, higi laubal, lootes, et pimesi tehtud liigutused teda tõepoolest kaitsevad.

Kui nägemus lahtus, oli tema ja kuldi vahel umbes kümme meetrit – aga üleüldse – see loom pidi surnud olema.

Ongi. Aga see on vaim. Vihane vaim. Talvejõel juhtub kummalisi asju – tead ju küll.

Tean küll, teine mina. Aga mida ma teen?

Mine jõelt välja.

Hea nõuanne. Aga kus oli jõgi? Suunataju oli sassis.Guihen liikus mõned sammud vasakule, uisud püsisid õnneks hästi jalas, õnneks polnud ta veel kukkunud, aga kes teab, kauaks veel.

Uisud? Oot-oot.

Raud. Teritatud raud.

Vaimudele raud ei meeldinud.

Punakult oli ähvardavalt ligidale jõudnud. Aga seekord liikus Guihen talle vastu ja keeras viimasel hetkel ära, tõstis vasema jala ja tegi sellega kaare, mis kuldi kärssa tabas ja tundis samas, kuidas kuldi kihv tema säärt kriimustas ja siis lendas ta pikali.

Silmist lõi valuvahk läbi ja Guihen jõudis hetkeks imestada, miks ta veel elus on, aga kuldi poolt purskas mingit musta vedelikku, otsekui tinti, ja kastis ta märjaks. Jalg tuikas ja haav tegi valu, aga ometi suutis Guihenend kuidagi püsti ajada. Jalad vabisesid haavast ja saadud hoobist - jää oli kõva – aga silmad olid liigagi selged. Kult ise oli ka segaduses – tinti voolas ta kärsast ja ta näis pisut segaduses olevat.

Siis virutas Guihen talle uuesti.

Metssiga taganes. Guihen mitte – mõned asjad tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmas löök. Siga kaotas nüüd teise silma, pööras otsa ringi ja pistis ajama. Guihen üritas talle järgneda, aga kult oli isegi haavatuna Guihenist kiirem – ja pealegi oli ka Guihen haavatud ja šokis.

Metssea põgenemissuund oli talle enam-vähem öelnud, kus oli jõgi ja kus mitte. Guihen uisutas jõe äärde, et näha, kuhu poole ta minema peab ja võttis siis vastva suuna.

Nüüd peab ta oma kiirust alla võtma - ta on veel võitlusest nõrk.

Kummalisel kombel näis talle, nagu jätaksid ta uisud jõele jälgi – mustad tindijäljed Talvejõe valgel jääl.

„Varesejalad“ irvitas ta mõttes ja sõitis edasi, vaatamata, mida tema jalad kirjutanud olid.

Seepärast ei vaadanudki ta tagasi enne kui nägemuse pärast, aga siis oli juba liiga hilja eest hoida. Guihen tõstis veel enesekaitseks jala ja uisutera tungis küll sügavale kuldi ajju, aga samas paiskas hoop ta kaugele eemale ja Guihen ei jõudnudki enam lennates midagi mõelda.

Ja siis tuli pimedus.

Suured Pesakonnad X: Vestlus

Talvejõe külmust võis isegi läbi uiskude tunda. Guihen ei uskunud, et Henry väga kaugele jõudnud oli. Talvejõgi tuli põhjast, tegi väikese tiiru ja läks siis põhja tagasi. Guihen oli praegu jõe ühel kõige lõunapoolsemaist osadest. Jõelt tõusis pisut auru, sest ümberringi oli suvi, aga Talvejõgi oli külm nagu ikka.
Ja Guihen asus teele. Varsti läheb külmemaks, aga praegu on veel ümberringi soe.

Kuused ja kõrged metsikud põõsad kihutasid mööda jõeääri mööda. Guihen oli kiiresti alustanud. Kaua ta seda tempot ülal hoida ei jõua, aga ehk jõuab ta enne Henryni.

Mets oli senimaani veel tuttav ja jalad mäletasid teekäänakuid lausa instinktiivselt ja Guiheni mõtted liikusid üsna varsti muudele teemadele.

Kõigepealt see trumm. Nii et me oleme siis tegelikult kuningatega liidus, kas pole?

See näib tõesti nii olevat. Aga kes tahab seda kõrvaldada?

Guihenile viirastusid hetkeks kakskümmend üks jalajälge tolmus ja trummihleid.

Kakskümmend üks, kes muu?

See tähendab, et neil on siin läheduses agent. Huvitav, kes?

Võimalusi on. Tegelikult võib ta olla kestahes, kes siin ilma venna või õeta on .

Või isegi mitte seda. Neid võib siin mitu olla.
Guihenile meenus Henry ja Juliani jutt Tucreanidest.

Huvitav, kas nemad?
Võimalik, aga kindel olla ei tasuks. Mulle tundub, et nad on kuninga mehed. Kakskümmend üks ilmselt ei ole.
Olgu Kakskümne ühe esindaja kes tahes, aga neil on nüüd igastahes trumm. Veel üks regaalia. Kuuldavasti on nad hakanud kadunud regaaliaid koguma.

Hüpoteetiliselt rääkides, mis siis saab, kui neil kõik regaaliad on?

Ma ei tea. Ja ma ei taha ka teada.

Jõe kohal hõljuv aur ei kadunud kuhugi. Pigem hakkas see uduks tihenema. Guihen tõrjus kõik mõtted Kahekümne ühest hetkel tagaplaanile. Udusse kerkis aeglaselt pudel ja selle ümber istuvad kujud.

Keda ma pudeli keerutamise ajal nägin?

Ja veel tähtsam, kuidas?

No ilmselt oli tegu mingi maagiaga. Aga kuidas? Kes selle korraldas?

Vaata tõele näkku, Guihen. Sa oled võlur.

Ja need inimesed?

Ilmselt näen ma tulevikku. Ja see tähendab, et me läheme kunagi kuningakotta.

Võib-olla. Mina sinu asemel ei usaldaks nägemusi nii väga.

Ma olengi sina.

Tõsi. Guihen, jälle räägid sa iseendaga.

Ja isegi iseendaga rääkides tunnen ma end heidikuna.
Singli saatus, pole midagi teha. Kelle muuga sa ikka räägid?

Uttu kerkis verise silmaga punase kuldi kuju.

Huvitav, kuidas see punakuldi asi korraldati.

Tucreanid oskavad ilmselt kuju muuta, kuidas muidu?

See tähendab, et nad on väga tugevad, kas pole?

Põhimõtteliselt küll.
Nii et nad võivad Kahekümne Ühe seast olla küll?

Põhimõtteliselt küll. Aga see võib-olla ka mingi erivõime. Kas sa pole mitte lugenud üht...

Aga rohkem Guihen iseendaga rääkida ei jõudnud, sest uttu tõusnud kuldi kuju tormas, pea ees tema poole.

Suured Pesakonnad IX: Hukkamine

Guihen

Kohe, kui ta oli püsti tõusnud, tunnetas Guihen läbi kaela tungivat kiiret valulainet ja siis kadus pilt hetkeks ära. Pea tuikas.

Ah nõnda see siis ongi, kui sugulane sureb.

Eelkõige tunnetasid inimese surma muidugi ta koossündinud, muud õed-vennad, vanemad ja lapsed, aga ka kaugemad sugulased said oma jao. Guihenil oli ka varem sugulasi surnud, aga kunagi polnud see nõnda äkiline olnud ja seda, et keegi suri, sai ta alles hiljem teada.

Ta poleks praegu Henry nahas tahtnud olla. Juliani nahas ka mitte, aga Henry kaela langes see kõik kuidagi raskemini – kestis kauem.

Niisiis.

Juliani ta enam ei päästa. Keha tähendab. Vaimuna elab ta venna peas edasi, aga see tundus Guihenile ühe kuradi kehva variandina.

Henry võib ta veel päästa. Muidugi mitte kohe. Talvejõe ääres on liialt palju rahvast. Aga mõne tunni pärast küll.

Aga nüüd ta läheb ja vaatab vendade hukkamist vähemalt pealtki. Nad on selle ära teeninud, kui ta ka muud ei suuda.

*

Veitre väljak oli tühi, kui keset väljakut seisev hukkamispakk välja arvata. Arvata oli. Kõik olid liikunud edasi järgmisele lõbustusele – Henry Talvejõele aheldamise juurde. Verine pakk keset väljakut mõjus suure ja häirivana. Guihen ruttas peaaegu põgenedes edasi, et sellelt õõvastavalt väljakult pääseda; ometi näis väljakul veedetud aeg talle pikana. Tempot aeglustas ta alles metsa vahel, kui tema ja väljaku vahel oli juba hea tükk kuusemetsa, aga kõnnini ta oma tempot aeglustada siiski ei suutnud. Pea oli pisut uimane ja kui Guihen neid radu juba aastaid tallanud poleks, oleks hargnevad rajad ta selles olukorras kindlalt teelt eksitanud, aga teed olid tuttavad ja nii kuulis ta juba mõne aja pärast Talvejõe kriginat ja selle ääres seisva rahva kära. Guihen tegi viimase spurdi ja jõudis kohale parajasti siis, kui Henry’d Talvejõele kinnitati. Seda, mis toimus, polnud raske näha, sest rahvahulk oli küllaltki hõre ja jõgi oli täna kiire ning et sellega sammu pidada, tuli kas jõele endale astuda või siis kaldal kaasa joosta. Üldiselt eelistati viimast, Guihen astus aga jääle.

Kõigepealt löödi Henry jalalabad jämedate terasklambrite ja raske sepahaamriga jää külge kinni. Talvejõest õhkuv külm tungis läbi Guiheni õhukeste saabaste ja pani ta varbad külmetama. Guihen judistas end tahtmatult.

Siis jõudis järg Henry käte külge. Ta lamas lõdvalt jääl ega pannud ei teo ega sõnaga vastu. Klambrid olid sama jämedad ja seekord, kui klambrid kinni löödi, kuulis Guihen vaikset niuksatust ja nägi, kuidas Henry järsku krampi tõmbus. Muidugi. Randmed olid veel põletushaavadest verised ja tundlikud. Aga Henry ei karjunud ega teinud muud häält, ilmselt trotsist. Ta vaatas ka Guiheni poole, aga too ei osanud Henry pilgust midagi välja lugeda.

Siis järgnes veel klamber ümber rindkere, aga timukas (sepp?) ei lahkunud veel jäält. Justkui kõigele krooniks asetati Henry kõrvale tema venna laip ja eemaldatud pea. Siis astus sepp ja kõik muud jäält maha ja vaatas, kuidas vennad eemalduvad.

Hukkamistseremoonia oli toimunud selges vaikuses; hetkest, mil esimene klamber löödi, vaibus kogu kära ja hukatav saadeti ära vaikides.

Kui vennad olid vaateväljast kadunud, hakkas rahvahulk jällegi kohisema, natuke üksteistele midagi rääkima ja muud sarnast.

Pealtvaatajaid oli umbes kakskümmend ja nad olid kas perekond, vasall-aadlikud või kõrgemad tegelased lossist. Pööbel puudus. Ilmselt polnud Francois, poiste isa, tahtnud, et tema poegade surm iga matsi õlletoobrijutuks saaks. Süüdi võisid nad olla, aga vähemalt oli nende lõpp väärikas. Guiheni peast käis läbi ka mõte, et ehk oli see nii seepärast, et ta oli singel ja et singli tapmiskatse ei ole ju ometi nii tõsine asi, et mõrvareid täismahus karistada tuleks, aga siis peletas ta selle mõtte minema. Vennad polnud teda tappa üritanud, nad olid ohvrid, mitte süüdi.
Ja siis muidugi veel see trumm. Ja need jäljed. Ja Kakskümmend Üks. Ja see kuradima nägemus. Viimasel ajal oli liiga palju juhtunud, et ta kõige üle järele mõelda oleks jõudnud. Ja ega ta praegugi ei jõua. Ta peab leidma uisud ja Henryle järgi kihutama. Peale seda jõuab ta ehk mõtelda. Ehk. Loodetavasti. Võib-olla. Aega on vähe ja puha.

Ah, kuradile see kõik.

Ja Guihen pistis jälle jooksma.

Järjekord

Praegu on järjejutu koha pealt blokk ees. (aga loodetavasti järgmiseks nädalaks kaob blokk ära) Nii et panen siia ühe vana jutu üles. Niisama.

Järjekord

„Siis järjekorras seistes hardalt

ka iga viimane kord esimeseks saab“

Sõpruse puiestee, „Kauge tähe valgus“

Sadas vihma ja lõi äikest ja üks sõdur vähkres tolmus. Maapind imas vee kiiresti, jättes tolmu kuivaks ja enda ainukeseks jäljeks silmalauge läbistava eredusega välgulöögid ja õudusunenäod.

Sõduri nimi oli Mutabor ja ta koges mõlemaid. Ta põikles unes välgulöökide eest, mis teda aina jahtides taga ajasid. Õnneks nägi ta nende varje, mis ilmusid sinna, kuhu nad järgmisena lüüa kavatsesid, aga välgulöögid oli kiired (kas saab välgul olla varje?) ja neil ei olnud ju varje, ja nad lõid ja lõid ja lõid, kuni ta ei osanud ega jõudnud enam põigelda ja keset selga pihta sai.

Mutabor ärkas. Tema selg oli läbimärg, mille põhuseks oli küll pigem vihm kui halvad unenäod, aga ta tundis ennast ebamugavalt. Ta lausus ühe lühikese palve, tõusis püsti, ringutas ja üritas meenutada, mida kuradit ta siin teeb. Pea valutas ja Mutabor üritas oma loogikariismeid kokku koguda. See oli raske. Informatsiooniräbalad ulpisid laisalt peas nagu prügi jões, mida ometi on põrgulikult raske kätte saada. Ainuke mõte, mida ta kinni suutis püüda, oli „madu“ – ja ei midagi enamat. Ta oleks nagu purjus olnud, ent oli ometi tema viimane nädal ja ta ei tohtinud ju ometi juua. Praegu on ju ometi tema paastuaeg, enne seda kui ta saab.... kelleks? Ta oli seda teadnud, aga praegu ei tulnud see talle meelde. See oli olnud väga oluline, väga tähtis, aga praegu teadis ta vaid uduselt ja ähmaselt, kes või mis ta oli ja seegi oli kahtlane, nii kahtlane.

Kas midagi üleüldse olemas oli?

Aga oota.

Mutaborile meenus, et ta oli peale ärkamist lugenud lühikese palve. See tähendas, et midagi oli peale tema olemas. Ta taipas alles nüüd, et oli seda kogu aeg oma luudes tundnud.

Ja nüüd meenus talle, kes temast saama pidi.

Ning siis ärkas Mutabor uuesti üles ja tema loogilised konstruktsioonid varisesid kenasti ja kaardimajalikult jälle kokku.

Seekord ta püsti ei tõusnud. Ta lebas selili kaljul ja vaatas virmalisi. Need tegid silmadele haiget. Kõik oli väga segane. Kaugustes möllas torm. Kajakad kisendasid.

Mutabori jalge juurde lendas üks lind. Või oli see madu? Või mõlemad? Äkki oli ta sinna hoopiski roomanud?

Äkki oli tema see lind? Ei tea, kas ta lennata mõistab?

Aga ei. Tema ei ole ju ometi augur. Tema ei ole lind-preester. Muidu saaks ta ju jumalaga rääkida, aga ta ei saa. Ta ei räägi ju. Või räägib? Äkki need kajakad on jumala saadikud ja torm ja virmalised jumala märk?

Aga äkki on ta madu? Lind-madu, selline hästi pika ja lookleva kaelaga kotkas, keda mõnikord vapikilbil näeb?

Lindmadu roomas/lendas tema seljale (aga ta oli ju ometi selili lamanud?) ja hammustas.

Valu oli nii kange, et Mutabor ärkas uuesti üles.

Seekord ärkas ta keset lõputa taevast. Ta langes ja lendas ühekorraga, vahet ei olnud, maad ei olnud, midagi ei olnud, oli vaid taevas ja tiivad ja lõputu joovastus.

Tuul rebis Mutabori juukseid ja Mutabor taipas, et temast on saanud augur, lind-preester, vahemees inimeste ja Demiurgi vahel, ei, veel parem, tema ooteaeg oli läbi ja lõpuks ometi oli temast saanud jumal, Demiurg ise.

Kõik oli tühi, oli vaid tema ja ta tiivad ja taevas.

Ent oot- kui ta oli jumal, siis kus oli tema maailm, mida ta saab valitseda see veerandtund, mil ta on jumal, enne kui ta hukkub? Ja miks on ta saanud uue keha? Need, kes said Demiurgiks, jäid ju ometi omaenese kehasse, ehkki nende silmades oli kauge, külm ja kohutav sära. Temal kasvasid aga seljal tiivad.

Mutabor-Demiurg vaatas oma keha ja nägi, et see oli tema enese keha, aga tema seljale oli tätoveeritud hiiglaslik lind-madu, kelle tiivad tõusid tema seljast välja ja taipas, et ta on ikka veel inimene.

Jumalast inimeseks tagasi kukkumine oli nii suur hoop, et ta loomulikult üles ärkas.

Omaenese telgis, seal, kus ta magama jäänud oli.

Alguses ei liigutanud ta sõrmegi, lihtsalt vaatas lakke, hingas rahulikult sisse-välja, mõtles asjade üle veidi järele, tõusis püsti, pani püksid jalga, vaatas end veel korra peeglist üle ja astus telgist välja.

Ning tõmbas siis noa välja ja vedas sellega kergelt ja kiirelt üle oma selja ning kuulis oma heameeleks vihast häält ning nägi, kuis tema rinnanahale roomas heraldilise kotka tätoveering.

„Lõpeta lollused, Mutabor,“ sisistas ta. Üsnagi vihaselt. „Ma ei taha sulle kurja.“

Mutabor noogutas ja tegi linnumao kõri juurde sisselõike. Aga seekord oli too raip kiirem ja põikles kõrvale ning Mutabor tundis oma rinnus omaenese noa teravat valu.

„Kurat võtaks, käitu normaalselt,“ vandus elukas ja vedis oma keha ümber tema käe ja ta suundus peaga Mutabori pea poole. Sõdalane ei tundnud äkitselt oma kätt ja nägi, kuidas nuga tema lõdvast peost peaaegu hääletult kukkus. Madu paigutas end üle tema suu ja äkitselt ei saanud ta enam hingata.

Ta tahtis öelda „palun..“ aga tema suust ei tulnud midagi. Ta langes põlvili ja üritas vasema käega noaga suhu hingeauku lõigata, aga nuga ei püsinud ka selles käes.

„Kas annad alla?“

Mutabor nägi silme ees väikesi musti täppe. Kui ta alla ei anna, kaotab ta varsti niikuinii teadvuse ja siis on ta niikuinii kasutu.

Ta noogutas.

„Väga hea,“ sõnas madu ja keris ennast tagasi tema rinnale. „Nüüd kuula“

„Esimesena pead sa taipama, et ma ei ole kuri. Kui sa sellest oled aru saanud, on pool selgitamistööd tehtud.

Teine asi on see, et Demiurg on, noh, ei tahaks küll langeda sellise sõnakasutuseni, aga ta on kuri. See on teine pool ja kui sa sellest oled aru saanud, võid lõpuks ometi üles ärgata“

Mutabor jõllitas madu üksisilmi.

„Sa valetad. Sa oled kuri deemon, kes tuleb painama minu uneöid ja laimad neis Demiurgi. Aga Demiurg on sinust vägevam. Demiurg võtab kõiki usklikke enda rüppe ja annab neile võlukunsti. Veelgi enam, Demiurg laseb kõikidel oma elu lõpul saada jumalaks, saadetuna tema enda õiglusest.“

„Kui demiurg vahele ei segaks, siis te elaksite kaks korda kauem,“ märkis deemon.

Mutabor kõhkles hetkeks. Tõsi ta oli, demiurglased ohverdasid oma elust umbes pool, et siis, kui aeg nende kätte jõuaks, nad jumalaks, Demiurgiks endaks, muutuksid. See kestis küll kõigest väga vähe aega, et kõik, kes Järjekorras olid, ikka oma elu jooksul jumalapõlve maitste saaksid, aga ikkagi, olla jumal kasvõi need üksikud hetked... Mutabor tundis oma kurgus viha selle kauge õnne, mida ta kogu elu oodanud oli, solvamise pärast.

„Mis on kakssada aastat elu surelikuna võrreldes veerand tundi olla jumal?“ küsis Mutabor, „Demiurg laseb meil kõigil järjest olla veerand tundi tema avataara. Kuis võib see olla kuri? Vaata, kuidas meie riik õilmitseb – ta on ainuke maailmas, mida valitseb tema jumal otse.“

„Meie riik? Esiteks, mina ei ole siit pärit.

Teiseks, ei tunne sa oma jumalat.

Kolmandaks, kui ma sind õigesti tean, siis pole ka sina siit pärit.“

Mutabor kahvatas. Ta häbenes tegelikult oma päritolu. Ta oli pärit uskmatu rahvakillu seast, kes olid viissada aastat tagasi Demiurgia poolt vallutatud. Ta oli olnud omamoodi andam, võetud uskmatute seast, sest... ta ei olnud päris kindel miks. Igatahes polnud see oluline.

„See pole hetkel oluline,“ vastas ta vihastunult.

„On küll,“ vastas madu. „Sa oled esiteks poisieas näinud ka nende elu, kes Demiurgi ei kummarda. Sa tead, et ka nemad pole kurjad. Või vähemalt teaksid, kui tahaksid. Ja sa tead, kuidas võimud neid kohtlevad.“

Mutabori silme eest käis läbi hulk juhtumeid oma varajasest lapsepõlvest, mida ta polnud varem mäletanudki. Laulud. Avalik hukkamine naela pähetagumise läbi valveohvitseriga vaidlemise eest. Nälg ja katk ja lindudest preestrid, kes seletasid, et kui nad hakkaksid demiurglasteks, ei võetaks neilt toiduandamit ja neid ravitaks. Värskelt püütud kalade lõhn ja kajakast preester, kes tema silma välja nokkis, kui ta tahtis neid enne kümnisevõttu puutuda.

Muidugi, kui ta oli sõduriks antud, oli silm terveks ravitud ja uus nimi antud. Ühesilmaline sõdur pole nii hea kui kahesilmaline.

Ja kajakad ei teeninud enam Demiurgi.

Ta raputas pead ja nägemused hajusid.

„Isegi kui see on tõsi, siis on Demiurgil õigus seda teha. Ta teeb seda nende endi hea pärast. Kui nad teda teeniksid, saaksid nad jumalaks ja peale seda surematuks. Muidu laguneksid nad lihtsalt kõduks.“

„Johaidii,“ imestas madu, „Sa ikka tõemeeli usud seda?“

Tekkis väike tühi paus ja siis madu jätkas:

„Mina muuseas isiklikult arvan, et ta ei jäta neid hingi alles. Ma arvan, et ta põletab nende elud ja hinged nagu küünlad ära, aga isegi kui ta seda ei tee, ei ole tal õigust panna süütuid kannatama.“

„Süütud kannatavad alati,“ mainis Mutabor, „See on neil veres.“ Ta ehmatas veidike enda sellise ütluse peale. See ei sarnanenud üleüldse sellele, mida usk õpetas.
Temaga oli vist midagi viga. Ilmselt ootuseärevus ja selle mao juuresolek olid teda muutnud.

Kestis vaikus. Veidike aega. Näis, nagu oleks madu mõttesse langenud.
„Paraku on sul õigus,“ ohkas madu viimaks, „Muuseas, kas sa tead sellist neiut nagu Taygete?“

Mutabori kulm tõmbus kortsu. Tegelikult oli tal sisimas selle teemamuutmise pärast hea meel. Madu rääkis liiga kahtlast, liiga ohtlikku juttu.

„Oli vist mingi üliku tütar. Isa aitas ta vist järjekorras ettepoole. Ma arvan, et ta on peaaegu kohe peale mind. Aga miks sa üleüldse nõnda teemat muutsid?“

„Ma armastasin teda kunagi,“ mainis madu mõtlikult. „Armastan praegugi, arvan ma.“

„Armastad? Sina?“ küsis Mutabor uskumatult.

„Mis on?“ päris madu. „Kas sa arvad, et ma näengi päriselt niimoodi välja?“

Mutaborile koitis veidi aja pärast.

„Sa oled võlur?“

Mutabor oli võluritest kuulnud. Ta ise oskas ka muidugi natuke, aga mitte selle tasemeni nagu need, kes uurisid universumi juuri ja vangistasid Maxwelli deemoneid, et lahingutes manada esile kibedat külma ja lõõmavat tuld ja teha muud kurja, näiteks...

„Jah, olen küll,“ katkestas madu tema mõttelõnga. „Kuna me oleme nii tihedalt seotud, siis ilmselt ei tasu mul seda varjata.“

„Aga ikkagi,“ muutis Mutabor uuesti teemat „Võib-olla me põleme pärast ära, aga ikkagi, me oleme veerand tundi jumalad.“
“Mkmm,“ tegi madu. „Ma tean ühte ema, kes tappis peale jumalakssaamist oma tütre. Kas sa tõesti usud, et ta oleks seda teinud, kui ta oleks olnd ta ise? Ma arvan, et Demiurg hävitab nende hinged kohe, mitte ei pane neid juhtpulti. Kas sa ei arva muide, et Demiurg oleks väga skisofreeniline jumal, kui ta oma plaane iga veerand tunni tagant muudaks?“

„Aga meid juhendab tema Jumalik Õigus,“ vaidles Mutabor. „See on Demiurgi üks otsesemaid avaldumisvorme ja see ütleb, mida me peame tegema.“
Madu naeris. Mitte kurjalt, aga rõõmutult.
“Ta isegi vihjab teile, kui palju teil tegelikult otsustusõigust on ja ikka te lasete endal tema ohvriks saada.“

„See kõik on segane,“ ohkas Mutabor, istus maha ja pani pea põlvede vahele, „Nii kuradi segane. Sinu jutus on mõte, aga ma olen lapsest saati Demiurgi teeninud. Ja paari päeva pärast saab see läbi. “

„Sa tunned ka teist elu peale Demiurgi teenri,“ meenutas madu, „Oled tundnud.“

„Mis kuradi kasu sellest kõigest on?“ oigas Mutabor. „Ma suren kuradi paari päeva pärast ja ma ei tea, kas ma olen elanud kogu oma elu vale järgi.“

Ta istus natuke aega ja kiigutas end edasi-tagasi.

Siis vaatas ta korra üles.

„Madu,“ sosistas ta, „Ega sina ei saa aidata?“

„Ei mina ega keegi teine ei saa murda lepingut sinu ja Demiurgi vahel,“ vastas madu talle. „See leping on jääv.“
“Miks kurat sa üleüldse siis mind ette võtsid?“ päris Mutabor vihaselt. „Miks sa ei lasknud mul rahus surra? Ma oleksin surnud täis ilusat lootust! Aga sina rikkusid kõik ära! Sina! See on sinu süü! Miks kurat pidid sa tapma selle, keda ma uskusin? Kas selline tõekuulutamine pakub sulle mingit haiglast ja perversset naudingut? Mis kuradi kasu on mul sellest tõest? Ma oleksin surnud täis lootust, kuid nüüd ma suren keset hirmu. Ja see ei muuda midagi. Mitte midagi! Miks, kurat võtaks, miks?“ Tema hääl oli tõusnud karjumiseni.

„Väga lihtne,“ vastas madu, „Ma imestan, et sa selle peale varem ei tulnud. Ma päästan Taygete.

Ma tapan Demiurgi.“

Mutabor ärkas üles.

*

Unenägu oli tal meeles sama hästi kui eilne päev – või õigemini paremini veel ja tekitas segaseid mõtteid. Ta ei olnud kindel. Demiurg oli olnud pea kogu tema ainus jumal ja käskija aga nüüd tuleb unenäos see madu, see deemon ja räägib nii, et kõik tema uskumused sassi lüüakse. See oli ilmselt deemon, püüdis ta end veenda, deemon, kes praegugi rüvedalt tema rinnal lebas ja rääkis valet.

Aga deemoni poolt räägitud asjad olid nii kummaliselt veenvad ja Mutabor ei suutnud neid ka päriselt unustada, isegi kui ta proovis. Nad tekitasid ärritava tunde ja sõid end tema ajusse sisse.

Et leida taas rahu, kutsus ta preestri. Tal oli omaenda isiklik lindpreester. Vares. Ta ei teadnud tema nime, aga ta kutsus teda lihtsalt „Vareseks“

Vile kostus kaugele läbi taevaste sfääride ja kostus linnu kõrvu, kes teadis, et see on Mutabor ja lendas kohale.

„Vares, ma olen segaduses,“ rääkis Mutabor rusutult, „Mind külastas täna öösel deemon ja ta rääkis mulle...“ Mutabori hääl katkes.

„Et Demiurg petab teid kõiki ja tegelikult ei saa te jumalaks?“ päris Vares.

„Noh... tegelikult... jah,“ vastas Mutabor hämmastunud selgusega. „Kuidas sa tead?“

„Esiteks on mõnedel minu varasematel jüngritel olnud sarnaseid ketserlikke mõtteid.

Teiseks, see on just see, mida deemon rääkida võiks.

Ja kolmandaks, see deemon on minu sõber ja meil on ühine plaan.“

Mutabor oli jahmunud. Samas, viimase päeva jooksul oli tema maailmaga selliseid pöördeid tehtud, et t oli sellega kergelt harjunud.

Ja tegelikult hakkas tal kergem. Ta ei saanud enam midagi teha. Ta oli üksi keset kõnnumaad, palvereisil, ja Vares oli tema ainuke side demiurgiga ja tsivilisatsiooniga. Ja Vares oli deemoni poolt ja see, mida tema usub, ei mängi erilist rolli. Viha oli kadunud. Hirm ja usk ja lootus niisamuti. Alles oli vaid tuim letargia. Ja natukene uudishimu.

„Aga miks, Vares?“ päris ta, „Sind ju ometi ei huvita Taygete saatus?“

„Ei,“ vastas too, „Ma ei usu, et madu suudaks demiurgi lõplikult tappa. Aga võib-olla suudab ta teda nõrgestada ja siis kasutame me juhust. Ma tahan saada vabaks. Mina ja veel mõned minu liigist oleme salajase revolutsiooni liidrid. Me murrame end Demiurgi orjusest vabaks.“

„Vares,“ vastas Mutabor, „Sa ei suuda seda kunagi. Te olete liiga nõrgad.“

Vares pani pea viltu ja vastas: „Kajakad suutsid seda. Ja papagoid. Ja kaldapääsukesed.“

„Vares, nemad tegutsesid koos,“ ohkas Mutabor, „Ja kandsid palju kaotusi. Ja pealegi on kajakad parimad merimehed, kaldapääsukesed parimad arhitektid ja papagoid parimad võlurid. Ja nad jäid sellest kõigest ilma, kui nad põgenesid. Nad jäid ilma mõistusest, Demiurgi annist ja nüüd on nad taas mõistuseta linnud.“

„Aga proovida võib,“ vastas Vares, „Sa ei kujuta ette, kui palju olen ma väsinud pikast elueast, silmakirjalikust Demiurgi teenimisest ja kõigest sellest surmast, millest ma aru saan. Mõistus on koorem. Demiurg on koorem. Orjus on koorem. Me tahame vabaks saada.“

Mutabor ei viitsinud vaielda. Kui maol õnnestub Demiurg tappa, siis saavad kõik linnud vabaks nii orjusest kui ka mõistusest, ehkki Mutabor ei mõistnud enam, kuidas. Ta oli väsinud. Ta igatses aega, kui ta võis heita magama ja usaldada ennast jumala hoolde, ise mitte hoolides. Aga kas ta saab usaldada end petise hoolde? Pealegi, see vähendas kuidagi jumala au ja headust, kui sa oled teda ja ta tegusid oma silmaga näinud.

Religioonist oli saanud rutiin ja nüüd, enne elu lõppu, oli see lõhutud. Mutabor oli eksinud ja segaduses.

Kuradile see kõik.

Mutabor jäi ootele.

Vähemalt oli tal nüüd keegi peale Varese, kellega malet mängida. Vares oli antud mängus üsnagi lootusetu, madu aga mõnusalt andekas.

Paar päeva möödusid kiiresti ja rõõmsalt. Ja siis sai ta jumalaks.

*

Demiurgi rinnal kihises midagi. See oli esimene asi, mida ta oma uue keha puhul tajus. Seejärel imes ta hinge infost tühjaks.

Loomulikult oli Demiurg palju kiirem kui madu ja palju targem kui Mutabor. Talle oli mao plaan vesiselge. Kuna madu on selle keha osa, siis saab ka tema jumalikust väest osa ja suudab teda tappa. Suudaks, kui ta oma äsjasaavutatud jumalikkusest veidi üllatunud ei oleks.

Demiurg heitis mao oma kehast välja ruumiliseks ja purustas ta. Siis sundis ta paarkümmend varest surema ja liikus tagasi oma jumalike plaanide juurde ega lasknud sellel väikesel vahejuhtumil end häirida.

Igapäevane rutiin ju.

Suured Pesakonnad VIII: Nõid

Rhea

Kakskümmend üks.

Kes nad on, kust nad tulevad, mida nad tahavad ja mis neist saama peab?

Nagu rahvajuttudega ikka, päris täpselt ei tea, aga midagi ikka räägitakse.

Nagu kõik teavad, on kakskümmend üks vürstlikku-kuninglikku suguvõsa pärit maa- ja taevajumala ühinemisest. Maaema jäi rasedaks ja tõi ilmale kakskümmend üks last, kellest said tulevased suguvõsadele alusepanijad. Lihtrahvas sündis metsa-, mäe-, mere- ja kurat teab millliste vaimude ühendustest veel, kuid ükski lihtrahva ega ka kõrge soo seast pole seni suutnud sünnitada kahtekümment ja üht last.

Ühe erandiga.

Scarborough’s elas üks singlist naine nimega Mary-Jane, kes oli tuntud kui üle linna lits ja liiderdaja. Liiderdas seni, kuni juhtus see, mis juhtuma pidi – tüdruk jäi käima peale. Selle peale lõksusid linna klatšimooride keeled eriti vilkalt, kuna tüdruku ilu mitmeid abielumehi oma võrku püüdnud oli ja eks kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm ole.

Aeg läks.

Üheksa kuu pärast oli kogu linna üllatus suur, kui selgus, et neiu kahekümnele lapsele elu andnud oli. Kuid ema teadis, et mitte kõik tema lapsed sündinud pole, sest igal lapsel oli vasaku kõrva all rodu sünnimärke, mis moodustasid ringi, mille keskel oli täpike. Kokku oli sünnimärke igal lapsel kakskümmend üks. Ja nii oligi - kahe päeva pärast sündis veel viimane laps - tibatilluke, kuid tugev tüdruk.

Räägitakse, et Mary-Jane olevat nõid - või olevat tal vähemalt metsavaimude seas sugulasi, sest kõigest hoolimata õnnestus tal kõik kakskümmend ja üks maimu ära toita ja katta ja hoolitseda. Räägiti, et sageli puhunud tüdruku maja ümber tuuleiilid, mis mõningail hetkil justkui vanemaid naisi meenutanud oleks.

See andis aga kurjadele keeltele veel hoogu juurde. Linnas käies juhtus sageli, et laste emale solgipang aknast pähe valati, või et keegi talle „kogemata“ jala ette pani.

Kui lapsed aga kasvasid, hakkas aga nendega, kes nende ema kiusasid, õnnetusi juhtuma, ja mida suuremaks lapsed kasvasid, seda julmemaks need õnnetused muutusid. Neid otse loomulikult kahtlustati, aga kuidas sa nii suure karja vastu lähed ja isegi kui piisavalt suur kamp mehi kokku saadi, olid Kakskümmend Üks vilkad ära jooksma ja peaaegu jäljetult kaduma, kodunt neid igatahes ei leitud.

Kogukond ei teadnud, mida selliste needustega teha ja ründas siis nõrgimat lüli- laste ema. Ja mida rohkem naist kiusati, seda julmemaks läksid lapsed, mis omakorda õli tulle valas.

Lugu lõppes siis, kui Mary-Jane’i turuplatsil hooraks ja nõiaks sõimanud mehe maja öösel süüdati ja kui ta oma vendade, õdede ja nende abikaasade ja lastega surnuks põles. See ajas linnakodanikud lõplikult marru.

Mary-Jane’i maja pandi põlema ja ta püüti kinni, kui ta põgeneda üritas, kuigi see vaevaliseks osutus, sest majast tormas välja mitmeid Mary-Jane’le sarnanevaid naisi, kes kinnipüüdmisel tuuleks pudenesid. Kuid linnakodanikke oli palju ja lõpuks õnnestus õnnetu naine kinni püüda. Äkitselt puhkenud vihmavalingu tõttu ei suudetud teda põletada. Poomine ebaõnnestus samuti, kuna köied kippusid katkema, võllased murduma ja poojad äkitselt haihtuma.

Lõpuks võeti haljast rauast mõõk ja selle vastu ei suutnud lapsed enam midagi teha ja nii löödi Mary-Jane’l pea maha.

Lapsed aga põgenesid linnast metsadesse ja siis, kui nad olid piisavalt kasvanud, liikus igaüks neist eri hertsogkonda ja igaühest sai vägev nõid või võlur. Nad kontrollisid telgitaguseid ja mõjutasid hertsogeid nagu hüpiknukke, ilma et hertsogid nendest üleüldse teadlikud oleks olnud ja tegid palju muud kurja.

*

Kui nõid metsast tagasi jõudis, teadis ta juba ette, et tal on külalisi. Seda esiteks jälgedest, mida nõia maja juurde viival jalgraja kruusa sees näha võis, aga eelkõige seepärast, et tema õde kodus ahju otsas magas.

Külaline oli viisakas ja ootas majaukse ees. Hea. Rheale meeldis, kui inimestel oli kombeid. Hoolimata sellest, et külaline oli nõia teadmata leidnud üles õiged teerajad, oli ta näinud vastu ust toetatud luuda ja polnud proovinud siseneda. Mitte et ta seda suutnud oleks. Sellegipoolest meeldis see Rheale.

Külaline oli umbes neljakümnendates pikka kasvu punase habemega kõhn meesterahvas, kes ukse kõrval seistes läbi puuvõra taevast jälgis.

„Tervist, külaline,“ hõikas Rhea juba eemalt.

„Tervist, kallis kaim,“ vastas mees.

„Kaim?“ küsis Rhea. Mees oli võõras. Sugulasi oli nõial vähe ja needki enamjaolt surnud.

„Aga muidugi,“ vastas mees, „Ehk läheme sisse? Ma toas selgitan.“

Rheale ei meeldinud sugugi võõraid oma majja lubada – kuradid teavad, kelle sa õigupoolest majja kutsud ja pärast on pahandust kui palju.

„Ei,“ vastas Rhea. „Kes sa oled?“

„Nagu soovite,“ lausus mees ja tegi võltsi kummarduse „Number Kolm.“

„Number Kolm?“ Rhea mõtles korra ja ütles siis: „Tõesta. Igaüks võib end Numbriks nimetada.“

„Aga muidugi.“ Mehe poolvõlts viisakus käis nõiale närvidele. Mees tuli Rhea juurde, pööras põse tema näo poole ja ütles: „Näed?“

Rhea pidi sünnimärkide sõõri tunnistama. Kakskümmend üks, nagu pidigi olema. Aga mõni asi tuli ikkagi ära teha.

„Tõota, et sa ei tee ei mulle ega mu õele midagi halba, Number Kolm,“ ütles ta.

„Hea küll, ma tõotan seda,“ vastas mees.

Seejärel läks ta ukse juurde, tõstis luua eest ära ja avas ukse. Sellesama, mida ta ilma Rhea-poolse sõnata kuidagi lahti poleks tohtinud saada.
“Teie järel,“ sõnas ta naeratades.

Rhea vantsis ukse juurde, vaatas mehele üles näkku ja ütles: „Tead mis? Ära tee seda. See käib mulle närvidele. Mõistad?“

Mees noogutas ja nad läksid sisse.

Nõia maja oli küllaltki väike, koosnedes kahest toast, suurest ahjust seal vahel, keldrist ja pööningust, kuid vajaduse korral võis sinna väga palju ära mahtuda. Nõia õde oli seni ahju peal maganud, ent ronis nüüd küünte ja kontide klõbinal alla. Õde oli sündinud surnult ja praegu oli temast järel vaid nahast ja luudest koosnev mustjaspruun imiku surnukeha. Kui Rhea kogukonnast välja visatud oli ja ta nõiateed käima hakanud oli, oli surnud õdegi hauast seltsi tulnud ja nüüd nad siis elasidki koos selles metsamajas.

Nõid pani teevee keema ja algas samal ajal juttu: „Asuks ehk asja juurde? Miks sa siia tulid?“

Mees põrnitses pisut põrandal ringiklõbistavat laipa ja hakkas siis rääkima: „Lugu selline. Juba päris tükk aega on siinkandis elanud ühed kaksikud mehed. Võlurid. Ma tean seda, kuigi nad seda varjavad. Seda on õhust tunda. Alguses mõtlesin ma, et tegu on lihtsalt rändvõluritega ja seepärast ei ajanud ma neid minema, kuigi ma nende tulemisele vastu olin.

Minul nägemisvõimeid ei ole. Mõnedel mu õdedel on, aga nemad on kaugel ja nendega on raske ühendust saada. Sina oled kõige lähemal.“
Mees asetas midagi lauale. Rhea võttis selle kätte ja vaatas vastu aknast tulvavat valgust. Juuksekarvad. Pruunikad. Terved.
“Mida sa neist tahad?“ päris ta, pilku juustelt võtmata.

„Kust nad pärit on? Kes nende isand on? Kelle heaks nad töötavad? Kust nad tulevad?“ vastas mees küllaltki rahuliku hääletooniga.

Rhea vaatas ikka veel juuksekarvu. Nendest hakkas juba aeglaselt minevik paistma, aga kõik see võtab tõenäoliselt aega.

Niisiis ta ootas.

Teekann hakkas vilistama. Rhea õde ronis pliidile – kuumus teda ei häirinud – ja tõi selle alla. Ainuke heli oli vaikne hingamine ja õe luude klõbin vastu laudpõrandat.

Siis keerdusid juuksekarvad Rhea sõrmede vahel aeglaselt lahti.

„See võib natuke haiget teha,“ ütles ta tasakesi.

Rhea torkas.

„Mida kur...“ alustas mees, sest traatkõvad juuksekarvad olid end tema silmadesse puurinud, kuid jäi siis vait, otsekui näeks ta midagi kauget või ebamaist.

Mees põrnitses vastasseina nagu igavikku. Veri voolas peenikeste niredena tema silmadest alla, aga ta ei pannud tähelegi.
Rhea maitses teed ja vaatas transisolevat meest ja itsitas. Selles oli midagi äärmiselt lõbusat – vaadata, kuidas võimas võlur sinu ees peaaegu abitult istub ja jälgib tühjust nagu lollpea. Selles oli midagi ülendavat ja head. Peale selle oli mees nüüd talle võlgu.

Siis, kui mees oli Rhea arust piisavalt kaugele näinud, võttis ta oma pikkade sõrmedega jäikade juuksekarvade otstest kinni, tõmbas, ja ütles: „Tercero. On aeg transist välja tulla.“

Ja mehe silmad muutusid selgeks ja pilk teravaks. Tema nägu oli mõtlik.

„Hmnjaa, nii ma kartsingi. Aimata oli. See külaskäik on liigagi hiljaks jäänud, aga varem ei teadnud ma, kus sa elasid.“

„Eks ta ole, eks ta ole,“ pomises Rhea toetavalt. Inimestele ikka meeldis, kui nendega nõus oldi. Talle enesele oli eriti armas aga lause, et isegi üks Kahekümne Ühest ei suutnud tema maja kohe üles leida.

„Tercero?“ küsis mees otsekui uitmõttena.

„See, et ma metsamajas elan, ei tähenda, et ma kohalikest tegelastest midagi ei tea.“ ütles Rhea. „Ma ei ole loll, kas tead?“
“Aga muidugi,“ vastas Tercero. „Aga aitäh igastahes. Sellest, mis sa mulle andsid oli palju kasu. Ma lähen nüüd. Head päeva.“ Ta tõusis püsti ja tõttas uksest välja.

„Oota,“ hüüdis Rhea, „Kas sa teed ei tahagi?“

„Ei, aitäh, mul on kiire,“ hüüdis mees juba väljast eemale tõtates. Rhea läks talle uksele järgi vaatama.

„Ära unusta, et sa mulle teene võlgu oled!“ hüüdis ta Tercerole järgi.

„Ei unusta!“ hüüdis mees vastu ja kadus mantli lehvides teekäänaku taha.

NPCd

Metsavaimu juhtum:

Oli kord üks puuvaim.´-alavaim. Täpsemalt oli tema hallata selle koha ümbrus. Seda kohta haldas üks teine vaim ka. Nad armastasid üksteist.

Siis võttis peremees Võluri kinni ja ala hakkas juba ette dimensionaalselt väänduma. Katk tuli ka ja reaalsust käänavate rituaalide mõju tõttu hakkas ka metsavaim peast segi minema. Vaikselt, aga kindlalt. Poos üles ühe looma. See teine metsavaim polnud enam ka päris selge ja läks selle esimesega rääkima, esimene ajas vastu, tekkis tüli ja esimene valas teisele millegagi pähe ja kägistas ära, ise põgenes. Selle teadmise surus ta aga alla.

Nüüd leidis ta oma kallima surnukeha ja läks marru, kõigepealt kägistas ära ühe suvalise mägra, kes läheduses olema juhtus. Siis sai ta aru, et ta oli vaese looma tapnud ja nuttis tema laiba kohal. Aga ikkagi tekkis siis küsimus, et kes tappis? Metsavaim muutus muuhulgas ka uudishimulikuks ja sai siis varsti kuulda. Sai siis rohkem teada selle rituaali kohta, mis toimuma peab. Hakkas uskuma, et kui rituaali üleüldse ära hoiab, siis saab ta armsama tagasi. Üritab nüüd rituaalis osalejaid kinni võtta. Aeg-ajalt kägistab ja poob loomi üles, sest talle tundub, et nad on ilmselt kuidagi organiseerinud tema kallima tapmise. Eriti kahtlustab ta seda kohalikku nõiatüdrukut.

Ally - NPC - Tundmatu aka Mees aka Naine aka Võlur aka Polden aka Rändmuusik aka Narr aka Loki aka Sõrdon aka ...

Sa oled vana ja sa oled noor. Sul on palju maagilisi võimeid. Sa oled suur vaim, kes maailmade vahel rännata suudab. Sa oled pärit juba väga ammusest ajast.

Ähmaselt mäletad sa Cthulhut ja Nyarlahotepit ja teisi. Nad ei olnud toredad.

*läks kunagi tülli Kratautase suguvõsaga ja tegi siis pulli pärast prohvet Poldenina ennustuse, et kui juut ja Kratautas lapse saavad, siis see laps on ohtlik kogu maailmale. *hiljem leppis ära – õigemini selle ühe viimase liikmega - Herkusega, kellega ta mängis meest ja armukest, kuigi initiimseks asi ku nagi ei läinud. Aga ta oli talle sõber ja rääkis talle palju okultistikast ja maailmast ja muidu.

*teab Surnud Pere juhtumit.

*teab Ahasveroust.

*mängis teatud džinniga kunagi kaarte ja too jäi talle kenakese summa võlgu. Raha pidi olema ausalt teenitud. Džinn põgenes kuhugi. Ilmselt mingisse nõusse. Aga kui ta välja tuleb, leiab ta džinni üles.

*tajus ette Katku

*magas kunagi Kalebiga ja rääkis talle pulli pärast igasugu luiskejutte. Tegelikult teab, kuidas asi on.

*tõmmati lõksu selle taluperemehe poolt, ta teadis, et tegu on nõiaga ja läks talt nõu küsima kui külaline. Taluperemees aga nägi, et tegu on väga ohtliku vennaga (ta oli vist mingile ta esivanemale käru keeranud) ja pani ta oma kambrisse luku taha ja kutsus alkeemikutest sõbrad, kes siis ruumi tugevalt pitseerisid. Muidugi tekkis tagasilöök, sest ta oli ju külaline olnud – talumehe pere suri maha ja mees poos end üles, kuid rahu ei saanud – iga päev kell pool kümme peab ta üles ärkama ja ringi liikuma.

*kutsus kokku külalisi, et need ta vangist välja päästaks. Kutse tõmbas enda juurde ka kohaliku mõisniku, sest too oli lähedal ja äratas ka tsaari nõidade tähelepanu.

Taluperemees - kohalik nõid. Võttis aasta aega tagasi vastu Võluri, ent nägi, et tegu on väga kahtlase jõuga ja kutsus oma nõiakunstnikest-alkeemikutest sõbrad, et Võlur lõksu panna. Aga oma külalise reetmine on väga suur patt ja see viis mehe enesetapuni ja tema pere surmani. Mees on määratud igal täiskuuööl puu otsast, kuhu ta end poos, alla tulema ja ringi uitama. Tegu on tugeva ja ebaloomulike võimetega tegelasega. Arvab õigustatult, et kohaletulnud rahvas tahab Võlurit lahti päästa ja üritab neid minema ajada.

von Camby; Irina Prokofjev

Need on siis singlid. Sellised tegelased , kes pididki singlid olema.

Marten. Friedrich von Camby. (26)

I stole through the corridors, a stranger in my own house

; and coming to my room, I saw for the

first time the appearance of Edward Hyde.

R. L. Stevenson „The Strange Case of Dr. Jekyll and Mr. Hyde“

Sa oled baltisaksa aadlik, mõisnik. Sinu perekonna käes on see maa-ala (nimeks Kambja) juba sajandeid olnud. Aga siis tuli see 19. sajand ja toimus igasugust seaduslikku jama – talupojad said vabaks ja hakkasid oma talusid päriseks ostma. See päriseksostmine toimus sinu kadunud isa aegu, kes katku suri. Oma elu lõpul oli ta juba päris julm ja tige ja vihkas talupoegi vägevasti. Ega nad sullegi väga meeldi. Talupoegadel on üldiselt õhuke kultuurikiht ja midagi nad oma vabadusega peale joomise ja laaberdamise teha ei mõista. Enamjaolt. Mõned käivad küll kultuuri taga nõudmas, aga masendav enamus on sellist joodiku ja laaberdaja tüüpi. Üldiselt võiks öelda, et vanasti oli tõenäoliselt elu parem, rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Sa pole mingist tavalisest aadliperekonnast. Ei. Teil on ka pikk alkeemiline traditsioon. Kuulute ühte ordusse , tunnete alkeemilisi traditsioone, vanu pühi vormeleid ja muude asjade seas on ka säärane väga kasulik retsept, mille abil tehtav jook su teatud ajaks hundiks moondab. Vana perekonnaretsept. Libahuntlus kõrgklassi moodi. Sinu esivanemad kasutasid seda sõjas ja ka rahuajal, et talupoegadel silma peal hoida.

Sul hakkab praegu see rohi otsa saama – jätkub vaid üheks annuseks. Aga sul on seda vaja. Sul on tekkinud juba väike sõltuvus hundiksolemise vastu. Sul o n seda vaja!

Sul on muidu kõik kompo nendid olemas ja isegi kokku segatud, aga üks tähtis osa on puudu – teatav taim, mis kasvab vaid vägivaldselt ja õnnetult surnud inimeste hauale. Enamjaolt süüta neitsite, kes end armastusest üles poovad või ära uputavad. Üldiselt on taime juures näha ka selle inimese vaimu, kelle laip seal all on. Vaim püsib päris tükk aega taime murdja juures, aga hajub varsti vaikselt ära.

Mõnikord näed sa und, et oled hunt. Hammustad, rebid ja pured ja teed seda rõõmuga, nii et veri lendab. Näiteks paar ööd tagasi tapsid ära ühe hundi , samal ajal kui üks teine hunt sind põõsast jälgis. Vaatasid talle ülbelt otsa ja irvitasid ja lahkusid. Sellised uned häirivad sind.

Kui sa hundivormis oled, siis on su mälestused pärisvormist üsna ähmased, aga mõistus on alles. Sul on instinkt rünnata, aga sa hoiad seda vaos, kui vaja.

Siin metsades on muuseas väga vana ja tugev pärishuntide suguvõsa. Teie suguvõsa on üritanud sellele lõppu teha, aga välja pole tulnud. Su isa oli võimas hundikütt, küttis neid suure vihaga. Elu lõpul oli tema oskused aga nõrgenenud – neli aastat tagasi lasi ta üht hunti, aga ära ei tapnud ja murdis koju tulles käeluu ja edaspidi enam hunte ei jahtinud. Sul on tema jahipüss aga alles.

Kohalikud usuvad ikka veel nõidu ja käivad salaja ohverdamas ühes kohas, kuhu uskusid päikese langenud olevat.

Naist pole sa veel leidnud.

Niisiis.

Umbes kaks aastat tagasi kutsus üks kohalik taluperemees, kes selline hirmus joodik ei olnud, vaid ka kõrgest kultuurist huvitus ja kes tegelikult alkeemilise ordu liige oli, teid talle appi ühe tähtsa vangistamisriituse juures, mida ta üksi lõpetada ei suuda. Su isa läks, kuigi talle talupojad üleüldse ei meeldinud. Sina aga ei läinud. Sulle ei meeldinud see mees ja pealegi oli tema kutses midagi, mis sulle vastu hakkas.

Su isa ei rääkinud kunagi, mida ta selle taluperemehe juures tegi.

Sa kuulsid, et talunik poos ennast poole aasta pärast üles ja et tema lähikondsed surid veelgi varem. Kohalike seas sai see talu väga halva kuulsuse ja keegi ei julgenud selle lähedale minna.

Katk. Suur katk. Tekkis selle aasta augustis, kusagil Siberis. Räägitakse, et Tunguusia kandist. Katk oli õudne, tappes umbes poole maailma rahvastikust väga kiiresti. Sealhulgas sinu isa.

Keegi ei tea, kuidas katkule piiri panna. Sul on idee. Sa oled lugenud vanu tekste ja neid uurinud ja puurinud ja nende üle järele mõelnud.

On olemas teatavad jõud, vanad jõud, tugevad jõud, head jõud, mis kunagi ammu luku taha pandi, sest nad tekitasid kohutavalt palju tüli ja olid tüütud ja tegid trikke ja nii edasi. Maailmas jäid võimule jõud, kes iseenesest ka väga pahad ei ole, kuigi mõnikord lähevad ikka väga julmaks kätte.

Lukud on küllaltki tugevad ja nüüd need jõud magavad, aga aeg-ajalt, kui maailma raputavad kataklüsmid, tajuvad need empaatilised jõud läbi mitmete maailmade ja oma teiselpool surma olevate unede selle maailma valu. Ja nende uni nõrgeneb. Siia maailma tekib maailmasõlm – koht, kus maailmad on teineteisele lähedal. Inimesed võivad tulla ja püüda vanu jõude selles kohas tagasi maailma kutsuda. Sa oled kuulnud, et tegutsevad ka vastaspoole agendid, kes usuvad praeguse korra õiglust, on kinni dogmades ja üritavad seepärast neid jõude edasi vangis hoida. Algselt pole teada, kes on kes, nii et tuleb pidada oma suu ja vaadata, millised inimesed tunduvad. Aga loodetavasti teil õnnestub see vana jõud tagasi maailma kutsuda (sest ilmselt võtab ta inimkonnalt katkuneeduse maha. ja, mis siin pattu salata, ilmselt tasutakse ka neile õiglaselt, kes neid siia maailma tagasi aitasid. Aga see ei ole sinu põhjus. Sa tahad lihtsalt, et inimkond sellest katkust lahti saaks. Kuu aega tagasi viskasid sa oma isa kirstule mulda. Ta oli oma elu lõpul tige ja puha, aga ta oli lõppude lõpuks sinu isa! Ja katk võttis ta sult ära)

Siis tundsid sa kutset. Just siiasamma. Ilmselt just sellesama rituaali asjus. Või nii sulle näib. Ta kutsub ja näib, et just sellesama talu poole, mille peremees end üles poos.

Sa oled valmis. Sa lähed, saagu mis saab.

***'

Mirju- Irina Prokofjev (22) - roll, mida ma ei kirjutanud lahti, vaid ütlesin mängijale tähtsad detailid.

*tsaariagent.

Maa peal on katk. Sellest suvest saati. See on tapnud poole maakera rahvastikust ja pole veel seiskunud.

• Isakese tsaari, kelle valitsus suudab isegi katku käes piinlevat Venemaad koos hoida, kuigi ta imelikult köhib, heaks töötavad võlurid ja sensitiivid on avastanud, et ühes kohas Liivimaal , Jurjevi linna läheduses, kus sa oled viimasel ajal elanud, on tekkimas hämmastav maailmasõlm. Nad ei oska seda kuidagi seletada. Nad saatsid sinu asjalugusid uurima. Sul on tekitatud nendega telepaatiline side – sa saad nendega mõttes rääkid ja nemad sinuga ka. Nad saavad sind kasutada fookusena, kui tahavad sinna kohta mingit loitsu tekitada. Ise sa haiget ei saaks.
• arvata on, et kohapeal leidub tsaarivastaseid jõude – näiteks on täheldatud, et sinnapoole on tõmmatud tegelane, kes oma põlvnemise järgi on hävingu anum, ehkki ta seda ise ei tea. Ta on krussis heledate juustega noormees. Kunagi proovisid tsaari sensitiivid teda ja kogu ta perekonda hävitada, sest see häving tuleneb ka tema vereliinist. Prohvet Polden kuulutas sajand tagasi, et kui Kratautase suguvõsa liige peaks saama lapsi juudiga, siis on lapsed väga ohtlikud, kandes endas hävingut kogu maailmale. Vähehaaval on tsaari sensitiivid üritanud Kratautastega võidelda, aga tegu on alkeemikute ja okultistide suguvõsaga ja see pole kerge olnud. Õnneks on põhiliinist järgi jäänud vaid see krussis juustega noormees ja tema vanaldane tädi, kes on steriilne. Noormees on ohtlik, aga tema kõrvaldamine võib raskeks osutuda.
• Sind on volitatud Kollase Märgi peegelpildiga ja peegliga. (Kollane Märk on vana needuse- ja surmaruun, mille pelk õigetpidine nägemine ohtlik on. Seepärast ongi peegelpildis), aga noormehe vastu on seda märki kasutatud ja arvatakse, et ta on immuunne. Nii et risk on olemas. Sul on revolver kaasas ja sa loodad, et teda kuul ikka võtab. Aga kohe alguses sa teda maha lasta ei tohi – sa pead uurima ja asja vaatama – pealegi annaks mahalaskmine sind agendina üles. Sul on peale selle noormehe kahjutustamise veel teisigi ülesandeid.
• Näiteks on sensitiivid teinud kindlaks, et katku üheks põhjustajaks on libahundid, guulid, vampiirid, golemid, džinnid ja igasugused muud mitteinimesed. Sulle on antud plakateid, mis teatavad tsaari seadusest sääraste olendite vastu ja mis neile ka võimsa peavalu tekitavad (neil on üks säärane ruun peal). Sulle on öeldud, et sa sellistel tegelastel silma peal hoiaks.
• Siis on veel selline asi nagu Katkukultus. Mingid kahtlased tüübid kummardavad seda katku ja usuvad, et see puhastab maailma kõntsast. Kultus näib ka sulle jäledana ja see on õnneks ka seadusevastaseks kuulutatud. Ja kummaline küll, räägitakse, et selle algatajaks oli su enda onupoeg Andrei, kes varem täiesti normaalne inimene oli.
• Kohaleminekuks said sa kõigepealt kokku sellesama steriilse vanatädikese Audra Kratautasega. Tal on kaasas ka kass Menkaureles, kes näib ebaloomulikult intelligentne olevat. Mängisid mõlemale sellist armast ja süütukest naiivitari, kelle kõik sõbrad on revolutsioonis või katkus hukkunud ja kes nüüd tundis tõmmet selle koha poole. Tundub, et vanatädike kohtleb sind kui tütart ja kassi püüad sa kohelda kui maailma toredaimat kiisukest ja teda ära hellitada. (kuigi tolle kombed jätavad soovida) Audra Kratautas on tegelikult täitsa tore vana naine ja ehkki ta on pisut tsaarivastaselt meelestatud ja talle tsaari sensitiivid ei meeldi , on ta täitsa mõnus.

Leelo, Hunt

Nessa. Leelo. (15)

Sind kasvatas su vanaema. Su emme-issi tahtsid nii. Nüüd on nad katku surnud, aga sa nendega nii väga lähedane polnudki.

Su vanaema oli maatark, teadjanaine, nõid. Õpetas ka sulle ravitsemiskunsti, loodusetundmist ja vanu tarkusi. Sa olid imelik laps ja sulle meeldis rohkem omaette looduses mässata. Loomade ja taimedega oled sa alati hästi läbi saanud. Inimestega on vahest tiba raskem, aga kui vaja, saad ka nendega hakkama.

Aga su vanaema oli vana. Paar päeva tagasi ei tõusnud ta enam voodist. Sulle see aga üllatuseks polnud. Endast välja ka ei ajanud. Surm on loomulik. Vanaema andis sulle edasi oma saagusõnad ja –laulud ja ütles järgmist: „Mina lähen nüüd manalateed, aga sina jääd püsima. Kanna edasi meie tarkust ja kasuta seda hästi. Sind ootab ees sinu esimene ülesanne, see oli määratud mulle, aga mina olen vana ja lähen peagi teisele poole jõgede jõge, aga sina oled noor ja sul on veel palju elada. Sa tunned kutset. Leia väljapääs sellest segadusest, mis sind kutsub ja pea meeles: seal pole midagi nii, nagu paistab. Ela hästi ja ole siis tubli laps edasi.“

Seda sa nüüd teha kavatsedki. Vanaema on maetud ja nüüd tuleb omaenda tarkuse peal edasi elada. Sa oled nüüd kutset tundnud. See algas peale vanaema surma ja on nüüd tugevnenud, veidi sa ootasid, aga nüüd enam viivitada ei saa, sest see, mis toimuma peab, toimub täna ja enam oodata ei saa. Kutse tõmbab sind ühte talusse, mis kuuldavasti neetud pidavat olema, peremees tõmbas ennast oksa ja räägitakse, et ta tegi oma külalisele suurt kurja.

Ahjaa, vahepeal oli üks katk ka. Hirmsal kombel inimesi suri maha. Palju ümberkaudseid külasid on tühjad. Halb. Aga küll kõik uuesti korda ja tasakaalu läheb, selline on juba maailma viis.

Oskused:

*Saagusõnad – ja laulud. Sõnad kaitseks ja kurja eemalepeletamiseks. Sõnad tee leidmiseks.Sõnad ravimiseks. Sõnad tervenduseks. Ja nii edasi. Sõnad saad varsti eraldi meie käest. Või mõtle ise välja. Soovitatavalt regilauluvormis, sellise lühikese luuletuse moodi – nii kuus rida – üks loits.

*loodusetundmine

*ümbruskonna tundmine. Tead, kus ohvrikivi, ohvripuu. Kunagi olevat sinna ohvripaika päike, kuu või täht taevast langenud. Igal juhul on tegu ülimalt püha paigaga, mille rahu segamine tooks halba kogu maale ja rahvale, mitte vaid pahateo sooritajale.

Kui jälle kord jahti peeti, õnnestus ühel mehel (ilmselt tolleaegsel mõisnikul) Hunti tabada. Loom jooksis nagu jaksas ning pääses ka jahimehe käest, ent siis oli ta ka täiesti läbi. Lohistas end metsasüdamest läbi hiide ja vajus kokku.
Hiies oli Leelo, kes taaskord vaimudele ohverdas või siis seda ettekäändeks tuues niisama ringi uitas. Tüdruk nägi, et loom on haavatud ja liikus talle vaikselt lähemale.

Hunt urises kurgupõhjast, ise teades, et ära joosta või rünnata ta enam ei jaksa. Ja kummalisel kombel ta eriti ei tahtnudki, tüdruku olemuses oli midagi...rahustavat ja loomulikku, peaaegu metsavaimulikku.

Leelo põlvitas sõnagi lausumata Hundi kõrvale, uuris ta haava, tõi siis allikast vett ja puhastas ja sidus selle, tõusis siis püsti ja jalutas koju.

Hunt sai terveks. Loomulikult sai. Mõeldamatu, et ta terveks ei saaks. Aga sellest ajast peale häiris teda mõte, et on tollele veidrale inimesele midagi võlgu.

Tuli tali. Leelo käis jälle metsasüdames, aga eksis tihedas lumesajus koduteelt. Läks pimedamaks ja üha külmemaks. Ühel hetkel istus tüdruk lihtsalt hange maha ja jäi ootama. Kas tuleb vanaema või sureb ta siia. Äkki seisis tema ees Hunt.

Ta oli Leelole jälgi mööda järgi tulnud. Nüüd sikutas ta tütarlast varrukast ja sundis endale järgnema. Leelo ajas end püsti ja läks Hundile järele. Too viis siis ta karja juurde.

Tänu Hundi autoriteedile hoidis kari Leelot hommikuni soojas , kuni vanaema ta leidis. Võlg oli tasutud.

Leelo oli siis üksteist. Nüüd on ta viisteist ja Hunt on tema parim kaaslane.

Tollest talvest saadik nad kuidagi vennastusid-õestusid.

Laps ja loom käisid koos hulkumas ja luusimas. Nüüd oli nende vahel side. Ajapikku on see tõeliseks sõpruseks ja teineteise mõistmiseks süvenes.

***

Hunt.
Zelor.

Hundielu nagu hundielu ikka, vaid selle vahega, et oled karjas ja terves metsas ja ümbruskaudsetes alades juht ja autoriteet. Lähemal elavad metsloomad kipuvad sulle lihtsalt alluma. Nii on alati olnud. Terve teie sugu. Nii see lihtsalt on.

/Kui jälle kord jahti peeti, õnnestus ühel mehel (ilmselt tolleaegsel mõisnikul) Hunti tabada. Loom jooksis nagu jaksas ning pääses ka jahimehe käest, ent siis oli ta ka täiesti läbi. Lohistas end metsasüdamest läbi hiide ja vajus kokku.
Hiies oli Leelo, kes taaskord vaimudele ohverdas või siis seda ettekäändeks tuues niisama ringi uitas. Tüdruk nägi, et loom on haavatud ja liikus talle vaikselt lähemale.

Hunt urises kurgupõhjast, ise teades, et ära joosta või rünnata ta enam ei jaksa. Ja kummalisel kombel ta eriti ei tahtnudki, tüdruku olemuses oli midagi...rahustavat ja loomulikku, peaaegu metsavaimulikku.

Leelo põlvitas sõnagi lausumata Hundi kõrvale, uuris ta haava, tõi siis allikast vett ja puhastas ja sidus selle, tõusis siis püsti ja jalutas koju.

Hunt sai terveks. Loomulikult sai. Mõeldamatu, et ta terveks ei saaks. Aga sellest ajast peale häiris teda mõte, et on tollele veidrale inimesele midagi võlgu.

Tuli tali. Leelo käis jälle metsasüdames, aga eksis tihedas lumesajus koduteelt. Läks pimedamaks ja üha külmemaks. Ühel hetkel istus tüdruk lihtsalt hange maha ja jäi ootama. Kas tuleb vanaema või sureb ta siia. Äkki seisis tema ees Hunt.

Ta oli Leelole jälgi mööda järgi tulnud. Nüüd sikutas ta tütarlast varrukast ja sundis endale järgnema. Leelo ajas end püsti ja läks Hundile järele. Too viis siis ta karja juurde.

Tänu Hundi autoriteedile hoidis kari Leelot hommikuni soojas , kuni vanaema ta leidis. Võlg oli tasutud.

Leelo oli siis üksteist. Nüüd on ta viisteist ja Hunt on tema parim kaaslane.

Tollest talvest saadik nad kuidagi vennastusid-õestusid.

Laps ja loom käisid koos hulkumas ja luusimas. Nüüd oli nende vahel side. Ajapikku on see tõeliseks sõpruseks ja teineteise mõistmiseks süvenes./

Leelol oli hea vanaema. Tore vana naine, tuntud teadjanaine nii inimeste kui loomade seas. Tal oli üks vana ronk sõbraks ka, kellega rääkisite, aga see suri samal ajal, kui Leelo vanaema – paar päeva tagasi. Sa kuulsid seda oma lindudest tuttavate käest.

Muuseas, viimasel ajal on toimunud üks ülimalt häiriv juhtum. Metsast on leitud surnud loomi, keda pole üleüldse söödud –lihtsalt tapetud ja sinnasamma jäetud. Osad neist loomadest on kägistatud, osad võikalt lõhki rebitud. Üldiselt on tegu loomadega, kes eraldi elavad – sinu hundikari on puutumata jäänud.

Aga näiteks üksildased hundid ei ole. Ümbruskonnas oli neid kaks tükki ja sa nägid, kuidas ühte neist tapeti, täiesti juhuslikult. Täiesti märkamatult sööstis ühe põõsa tagant välja kummalist värvi karvaga pisut hundimoodi olevus, kel polnud lõhna, kes tormas üksiku hundiga kallale ja pures ta ila vähimagi hoiatuseta lõhki. Senikaua rebis, kuni hundis veel eluvaimu sees oli, (aga ei söönud). Seee kõik toimus niivõrd äkki, et sa ei jõudnud kuidagi reageerida. Kui võõras olevus oli hundi tapnud, vaatas ta sulle otsa ja hüppas järjekordse põõsa taha ja haihtus.

Ja mis kõige kummalisem, tal ei olnud lõhna!