Suured Pesakonnad IX: Hukkamine

Guihen

Kohe, kui ta oli püsti tõusnud, tunnetas Guihen läbi kaela tungivat kiiret valulainet ja siis kadus pilt hetkeks ära. Pea tuikas.

Ah nõnda see siis ongi, kui sugulane sureb.

Eelkõige tunnetasid inimese surma muidugi ta koossündinud, muud õed-vennad, vanemad ja lapsed, aga ka kaugemad sugulased said oma jao. Guihenil oli ka varem sugulasi surnud, aga kunagi polnud see nõnda äkiline olnud ja seda, et keegi suri, sai ta alles hiljem teada.

Ta poleks praegu Henry nahas tahtnud olla. Juliani nahas ka mitte, aga Henry kaela langes see kõik kuidagi raskemini – kestis kauem.

Niisiis.

Juliani ta enam ei päästa. Keha tähendab. Vaimuna elab ta venna peas edasi, aga see tundus Guihenile ühe kuradi kehva variandina.

Henry võib ta veel päästa. Muidugi mitte kohe. Talvejõe ääres on liialt palju rahvast. Aga mõne tunni pärast küll.

Aga nüüd ta läheb ja vaatab vendade hukkamist vähemalt pealtki. Nad on selle ära teeninud, kui ta ka muud ei suuda.

*

Veitre väljak oli tühi, kui keset väljakut seisev hukkamispakk välja arvata. Arvata oli. Kõik olid liikunud edasi järgmisele lõbustusele – Henry Talvejõele aheldamise juurde. Verine pakk keset väljakut mõjus suure ja häirivana. Guihen ruttas peaaegu põgenedes edasi, et sellelt õõvastavalt väljakult pääseda; ometi näis väljakul veedetud aeg talle pikana. Tempot aeglustas ta alles metsa vahel, kui tema ja väljaku vahel oli juba hea tükk kuusemetsa, aga kõnnini ta oma tempot aeglustada siiski ei suutnud. Pea oli pisut uimane ja kui Guihen neid radu juba aastaid tallanud poleks, oleks hargnevad rajad ta selles olukorras kindlalt teelt eksitanud, aga teed olid tuttavad ja nii kuulis ta juba mõne aja pärast Talvejõe kriginat ja selle ääres seisva rahva kära. Guihen tegi viimase spurdi ja jõudis kohale parajasti siis, kui Henry’d Talvejõele kinnitati. Seda, mis toimus, polnud raske näha, sest rahvahulk oli küllaltki hõre ja jõgi oli täna kiire ning et sellega sammu pidada, tuli kas jõele endale astuda või siis kaldal kaasa joosta. Üldiselt eelistati viimast, Guihen astus aga jääle.

Kõigepealt löödi Henry jalalabad jämedate terasklambrite ja raske sepahaamriga jää külge kinni. Talvejõest õhkuv külm tungis läbi Guiheni õhukeste saabaste ja pani ta varbad külmetama. Guihen judistas end tahtmatult.

Siis jõudis järg Henry käte külge. Ta lamas lõdvalt jääl ega pannud ei teo ega sõnaga vastu. Klambrid olid sama jämedad ja seekord, kui klambrid kinni löödi, kuulis Guihen vaikset niuksatust ja nägi, kuidas Henry järsku krampi tõmbus. Muidugi. Randmed olid veel põletushaavadest verised ja tundlikud. Aga Henry ei karjunud ega teinud muud häält, ilmselt trotsist. Ta vaatas ka Guiheni poole, aga too ei osanud Henry pilgust midagi välja lugeda.

Siis järgnes veel klamber ümber rindkere, aga timukas (sepp?) ei lahkunud veel jäält. Justkui kõigele krooniks asetati Henry kõrvale tema venna laip ja eemaldatud pea. Siis astus sepp ja kõik muud jäält maha ja vaatas, kuidas vennad eemalduvad.

Hukkamistseremoonia oli toimunud selges vaikuses; hetkest, mil esimene klamber löödi, vaibus kogu kära ja hukatav saadeti ära vaikides.

Kui vennad olid vaateväljast kadunud, hakkas rahvahulk jällegi kohisema, natuke üksteistele midagi rääkima ja muud sarnast.

Pealtvaatajaid oli umbes kakskümmend ja nad olid kas perekond, vasall-aadlikud või kõrgemad tegelased lossist. Pööbel puudus. Ilmselt polnud Francois, poiste isa, tahtnud, et tema poegade surm iga matsi õlletoobrijutuks saaks. Süüdi võisid nad olla, aga vähemalt oli nende lõpp väärikas. Guiheni peast käis läbi ka mõte, et ehk oli see nii seepärast, et ta oli singel ja et singli tapmiskatse ei ole ju ometi nii tõsine asi, et mõrvareid täismahus karistada tuleks, aga siis peletas ta selle mõtte minema. Vennad polnud teda tappa üritanud, nad olid ohvrid, mitte süüdi.
Ja siis muidugi veel see trumm. Ja need jäljed. Ja Kakskümmend Üks. Ja see kuradima nägemus. Viimasel ajal oli liiga palju juhtunud, et ta kõige üle järele mõelda oleks jõudnud. Ja ega ta praegugi ei jõua. Ta peab leidma uisud ja Henryle järgi kihutama. Peale seda jõuab ta ehk mõtelda. Ehk. Loodetavasti. Võib-olla. Aega on vähe ja puha.

Ah, kuradile see kõik.

Ja Guihen pistis jälle jooksma.