esmaspäev, jaanuar 01, 2007

Valitud unenägusid aastast 2006

Võetud siis minu isiklikust unenäopäevikust, mille täitmisega ma üldiselt laisk olen.
Märkused nagu eile, täna, nädal tagasi, jms, ei viita unenäo kaugusele praegusest hetkest, vaid kaugust nende nägemise ja kirjapaneku hetke vahel. Kopipeist.

*täna – läksin Emexi vanasse asukohta, kuid see oli seal Riia tänava kõige lõpus. Emex kolis ümber mobiilseks. Võttis mind vastu miski tegelinski, vist drägonist. Osutasin ühele raudteele, mis viis kahe seina vahele ja küsisin, kas võiks vaatama minna.Võis. Ma võtsin endale alla kõrvale ühe sepistet redeli, sest raudtee ei töötanud ja selle kõrval oli määratu sügavik. Ja mis selgus – kaks tööstuslikku seina läksid üle keskaegseks kirikuks – see võis olla satanistide kirik. Oli kesköö. Jube oli. Kirikupool jäi paigale, aga edasiminnes laienes teine pool laiaks õueks. (seal oli vist rauda ja värki ka) Vestlesime religioonist. Mööda kõndis Radagast. Ta oli selline hästi ürgne. Rääkisin temaga (kas drägonist oligi Radagast?) Tühimik sai otsa. Jätkasin oma teed. Vastu tuli Zepp. Mööda kõndis uuesti Radagast – ta oli teistsugune, aga ära tundsin. Zepp kõndis uuesti mööda. Nüüd kõndis minu kõrval ka juba Iti. Tabasime ära, et midagi on väga valesti ja tormasime teed mööda edasi ja sööstsime sisse esimesest uksest vasakul. Jooksime sisse ja karjusime midagi(vist mingi roppuse).

Leidsime eest emand Ku’rii salongi, kus kõik meie ümber ringis istusid ja ehmunud olid.


*eile – üritan kokku saada drägunipartit. Sõidan selleks miskipärast Tallinna. Tulla saavad ainult Nessa ja Alton. Taipan ühte laia teed ületades, et ei jõua kunagi kesklinna.

Midagi otsides satun oma vanasse muusikakooli. Miskipärast on see põhiplaanilt ümmargune. Sees harjutavad ühe suure akna ääres Gothic Voices. Rahvas kuulab kõrval. Üritan muusikakoolist teed välja leida. Ei õnnestu. Kõik väga barokne, seinadel maitsetaimed ja puha ja ilustised. Leian direktori. Ta viib mind teise korruse keskpunkti, kus tuleb umbes meeter maad hüpata esimesele korrusele viivale trepile. Ta hüppab ees, mina järel. Esimene korrus. Seal on miski normaalne koridor, kust välja saan. Kusagil muusikakoolist väljas suitsetab Curunir ja teatab mulle, et ta pakub mulle teejumala rolli ja et ma nüüd teetseremooniate kohta uurimustöid teeks. Teengi ja puha. Mäng. Teen teed. Kedagi veel ei ole. Mõõk seljal. Käib koputus. Torman ukse juurde ja hoian kinni, sest tean, et ukse taga ei ole midagi head. Üritan meeleheitlikult meelde tuletada folkloori või ebausku selle kohta, kuidas kuri majja ei pääse. Tean, et on olemas, aga ei meenu. Ei meenu.

Uks kärgatab lahti.

*täna – sõidan bussiga läbi uduse, suitsuse Tartu. Mul on mingi plaan.
Buss peatub. Lõpp-peatus. Tagasi enam ei saa. Asi meenutab natuke Tartu Lõunakeskuse-poolset külge. Lähen bussist maha. Koos minuga on mu kaasvandeseltslane. Otsime ulualust. Leiame ühe kortermaja, läheme esiuksest sisse. Mulle avaneb suur tuba, meenutab väga aita(ja puukuuri), aga suurem. Minust kuni toa lõpuni on umbes kaksteist meetrit. Läbilõikelt on tuba majakujuline. Kaks laetala, mis mõlemad ukse juurest algavad. Ühe neist peal on voodi. Kaks sellist minivaheseina, nagu aidas. Ühe ees on kellegi voodi. Seal on vist oma neli-viis voodit, aga kaks neist on ülal ja balanseeruvad ühe tala peal ja üks katki. Valime oma voodid välja ja paneme asjad peale, Läheme välja maad kuulama. Tagasitulles selgub, et koht polnudki maha jäetud – nimelt paneb üks vana naispensionär oma mütsi voodi kõrvale varna. Üritan talt öömaja paluda, seletan, et mu sõbral on sünnipäev ja puha. Imelisel kombel jääb vanamutt nõussse. Mõtlen, et see oli ikka hämmastav bluff-check, sellisega saaks vist drägunis ainult Iti tegelane hakkama, sest tal on bluff +18. Ja ongi Iti ja co kohal. (ma ei tea, kes see co oli) Mulle seletatakse, et praegu on väga ohtlik olukord, sest meie teguviis on viinud liblikaefekti mõjul selleni, et nelja patsiga hiinlased hakkavad hävima, alles jäävad vaid kolme patsiga hiinlased. Ma ei saa aru ja siis seletatakse mulle, et nelja patsiga hiinlased on Hiinas nagu vaimolendid või haldjad ja nad hakkavad kaduma. Näen, et toas kõnnib ringi väike hiinlane. Loen üle: neli patsi. Ahaa! Hakkan teda enesest eemale tõukama, aga tema klammerdub minu käte külge. Iti seletab, et haldjatesse ei tohi suhtuda vaenulikult, sest siis teevad ka nemad sulle halba. Tuleb olla hea nende vastu ja sa saad nende väest osa. Ütlen: hea hiinlane ja hiinlane laseb must lahti ja toas on ilus mahe jõuduandev valgus.

*eile: linnumunade äkitsene hindaminek. Igalt poolt otsitakse seni müütideks peetud linnumune. Leitakse ka mõned võltspesad, mis on tehtud juurviljadest sigade poolt – kadedusest

*täna – miski nelikfilmikomplekt, kus kõigis olid samad näitlejad, aga hoopis teistes positsioonides/rollides. Peategelane kandis musta mootorratturikiivrit. pluss nõmm mere ääres. pluss painav kontroll. miskil häkkeril õnnestus ennast sellest päästa end IG tappes ja siis Ogsse pääsedes ja see oli suur saavutus

*üleeile: lähen kõndima mööda seda teed, mis meie korteri juurest alla suure poe juurde viib. Tibutab, tee on suhtkoht tühi. Kohtan kodutut joodikut, nägu on alkoholist roheline. Küsib mult, mis tööd ma teen, vastan, et puhuriga. (noh, joodikuid ei tasu vihastada) Ta räägib mulle tööst puhuriga, kuidas tema ka on puhuriga töötanud, aga kuidas tema puhul puhur hoopis asju kinni liimis. Puhus kuumaõhuga kellegi paljaste jalgade peale ja väljatulev veri ja kuum õhk liimis need asfaldi külge. Kõnnin hirmuga korteri poole tagasi, lõpus jooksen. Kodust vaatan aknast välja, ega teda näha pole. Ei ole.
*eile: Galatea teeb Treffilarbi jaoks plaane, mis on aga väga kummalised. Näiteks on seal miski kummituis ja värv salasõnana, mille alles kummitus ära arvab. Aga Gala väitel on kõik korras. Mind palgatakse miskisse restorani salatit lõikuma.
Kohtan tänapäeva tulnud Napoleoni ja räägin talle, kus ta õieti lüüa sai, mis talle ohtlik on. Üritan ajalooõpikut meenutada, aga täpselt ei meenu.

*väike aiamaja, palju uksi. Üritan neid kõiki kinni keerata, sest väljas on vampiirid, aga uksi ilmub üha juurde. Tõmban neid kinni ja lukustan.

Kool, hilisõhtu. Öeldakse, et Vägilased võivad ka öölaulupeo teha. Palutakse neil, kes tahavad seal osaleda, minna koridorist väljudes vasakule, teistel paremale.
Esinetakse põllul, pealtvaatajad õlgkatusega küüni katusenuki taga. Katus on maani. Libisen alla. Vahepeal haarasin mingist nukist kinni, nii et kukkumine pole valus. Selle peale kutsutakse teised ka alla tulema.

*mingi maja, uus maja. Linnast 20 km. Mehe halvim seksuaalkogemus nendest kuuest kuust, mil ta seal majas elas, oli surnud kokkerspanjel, parim pärines aga ühest ööst, mille algust ta ei mäletanudki. Millegipärast oli ta keset ööd kiskunud üles põranda ja kaevanud, kuni leidis kahe kaanega kirstu. Naise (ta oli seal kirstus sees olnud) suu oli täis põlenud kopeerpaberit. Nende kõrval lebas kokkerspanjeli laip. Siis äkitselt (sest lage polnud selles kohas, nagu aatrium) tuli taevast välk ja tabas naist, kes tõusis lendu ja kellest oli järel vaid nägu, mis karjus, et tänu, et nüüd ta saab uuesti magama minna. Ta ütles, et mees ei usu eales, et see juhtus. Ülejäänud osa neist kuuest kuust möödus tavaliselt.


*eile: Olen Sam(well Tarly/ wise Gamgee). Vestlen miski vana merekaruga, sauna nurga juures. Järsku näeme – keiserlikud laevad. Merekaru ütleb: ruttu varju, kas sa tahad, et meid üles poodaks. Jookseme sirelipõõsa taha. Laman. Näen, et kasvuhoone juures on mets ja sealt taanduvad Gimli, Legolas ja Aragorn. Taandun minagi, ent valjult. Maja juurde.

Rändame. Haapsalu mets, aga läbipaistev, väga läbipaistev. Paralleelselt metsateega on umbes kolmekümne meetri kaugusel maantee. Korralik maantee. Hiilime sellegipoolest edasi. Miski pikk maja. Pererahva juures ei maga, Lähme teenijate ossa, magame seal. Päris õdus kohake.

Olen miskis kauges linnas, otsin litsi. Madrats on ka kaasas. Aga mis sa teed, litsi ei ole. Mõtlen pisut ja lähen kuninganna juurde audientsile.

Lähen selgitustööd tegema vana põllumehe juurde. See näitab mulle nimekirja, mitu inimest ja looma ta viimasel ajal tapnud on. Küsimusele, miks, vastab, et ei olnud mõistlikud ja ei mõistnud laulda.

Seletan, et ilma lauluraamatuta ei saagi laulda ja annan talle mulle jehoovikute poolt antud teose. Talunik tänab ja puha. Räästa alt on näha, kuidas linnud lendavad, eri värvi suitsud taga. Ainult varesel ei tule tossu välja, aga tema teeeb ka väga kauneid ja kunstilisi piruette.

*täna – viin kedagi öösel koju, möödume sellest muusikakooli ees olevast bussipeatusest. Seal istuvad kolm vana naist, nii vanad, et on oma mustadesse riietesse mähkununa ainult juus ja küüs – võib-olla ka pisut kollakat plekilist nahka paistab kusagilt. Proportsioonid ei ole inimese omad – pealuu on hirmus peenike –kas teda üleüldse on – ots on selline, nagu oleks seal ainult selgroog – ja üleni mustadesse, pisut lehivaisse, haisvaisse rõivaisse mässitud. Ma tundsin suurt hirmu ja jälestust ja tõmbusin ruttu edasi, minnes muusikakooli ja lasteaia vahelt edasi, aga seal ees oli seesama tänav ja needsamad

*üle tüki aja nüid: totalitaarne ühiskond, maa all, natuke Alfakompleksi moodi. Kõigil olid kloonid, aga kloonid liikusid samaaegselt ringi ja võis tekkida segadust. Meie tekitasime segadust. (meie=mina, Curu, Dani, Goblin) Olime teatud mõttes salajased üleskihutajad ja kärukeerajad. Niisiis, kuidagi saadi meile jälile ja me jõudsime sellise suure saali juurde, hiiglaslik saal, nagu termiitide poolt söödud. Samas nagu ringaudikas ka. Ühesõnaga lootsin veel, et äkki pääseb, aga siis kuulutati välja, et põhiline mässuõhutaja oli kloon /miski nimi/. Tegu oli minu klooniga. Ilmselt nad katsetavad kõik sarnased kloon id elektriga läbi ja vaatavad, kes rääkima hakkab. Mul olid aga taskus paberid ja ma teadsin, et ma ei pääse ja et ma räägin kõik välja ja puha.

Ja siis ronis pisi-Punga lauale ja hüüdis: see on ainult uni! Ärgake üles!

*Istusin maamajas ja vaatasin aknast välja. Ilm oli pilvine ja kedagi polnud kodus. Postapokalüptiline setting. Pidin ootama märguannet, mille ma oleks kindlalt ära tundnud, sest tegu pidi olema universaalse märguandega.
Ja siis tuli mööda teed buss, mille küljele oli kirjutatud:
3, 1415926535897932384626433832795028841...
Ja ma sain aru, et see oli märk.
Bussis sees, mis kummastaval kombel minu sauna eesruumiga sarnanes, istusid kaks nõida. Vanad ja kuivetunud.
Ja nad kutsusid mu välja, duellile.
Duelliviis - veredoonorlus.
Kõigepealt pani üks nõid oma käsivarre plekk-kaussi ja võttis vist juuksenõela ja torkas küünarvarde.
Hakkas voolama verd, musta ja klompjat.
Siis panin mina oma käe teise kaussi ja teine nõid oma käe kolmandasse kaussi. Esimene nõid laenas juuksenõela ja me torkasime ka.
Mina olin kõige noorem ja elavam ja seepärast voolas must natuke verd ära ja panin käele zguti ja verejooks jäi kinni ja kausis oli täitsa palju verd.
Nõidade kaussides oli tunduvalt vähem verd. Nad üritasid minust rohkem saada, aga läksid varsti näost valgeks ja vajusid laua alla. Isegi kokku polnud neis niipalju verd kui mul ära anda oli. Ma olin võitnud.
Aga ka minu kausis olev veri oli must nagu süsi ja mudajalt klompjas.


*lähme päevaks Saksamaale. Seal on sellised arhitekti-tehutd majad- on tehtud retro Annelinna-stiilis korterist maja (noh, kaks korrust. Aga mitte risttahukas, vaid sopilisem) ja siis on neli sellist kokku pandud. Suurmood kunagi. Aga nüüd vaatan ja näen, et kõik aknad on puruks pekstud ja korterid on tühjad


*seitse sakramenti vaja mingi eksperimendi jaoks läbi viia. Viimane on aga viimne võidmine. Ei saa, Tering ei luba. Ja siis veel pannakse tehishiigelhoonesse, mille üks jupp on hullumaja. Muidu saab seal liikuda, torude ja kõrgete vaheseinte kohalt, aga vahele ei tohi jääda. Jne.

*miski küberpunk-düstoopiline uni. Sotsiaalne kord hävineb. Maailma tuuakse tagasi dinosaurused. Selgub, et paljud inimesed suudavad psioonililiselt neid kontrollida – ja mitut korraga, kusjuures. Puhkeb seisund, kus inimgrupid üritavad võimu haarata, tappes oma dinosaurustega just teiste dinosauruste omanikke, et need siis enda karja saada. Aga muid inimesi ka.

Mina põgenesin mingi puitvõre taha, kui kaks tüüpi oma dinosaurused minu kallale käsutasid. Kuidagi pääsesin, sest nad alustasid lahingut kahe teise dinosaurusega.

Väga ohtlik ja raske elu.

Muu stseen. Lapsed. Käivad koolis ja puha Kuidagi on tase langenud algeliste mõõkadeni. Meie, füüsikud, hoiame seda taset seal. Aga siis tuleb üks hästi intelligentne ja ambitsioonikas poiss ja leiutab tulirelvad, automaadid jms ja koolis hakatakse neid õpetama ja sihuke tunne on, et varsti lastakse maailm uuesti õhku.



5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kui sa kirjutad Haapsalu mets, kas sa siis pead silmas Paralepa metsa mere ääres? ma ise Haapsalust pärit =) seepärast huvitabki.

Anonüümne ütles ...

suht painavad unenäod paistavad sul olevat. mõni tundub nagu õudusjutu visand või midagi (eriti see kolme iidvana tädiga ja see doonorlusduelliga).

Taliesin ütles ...

Jup, Paralepa mets.
Mul on seal terve mets sugulasi täis, käime seal suviti.
Ise elan Tartus.

Anonüümne ütles ...

mhm,
mul kunagi üks klassiõde elas ka Paralepas. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis too mets on väga mõnus koht, kus elada=)

123qweasd ütles ...

Miks mina nii huvitavaid unenäh=gusid ei näe???:(