Suured pesakonnad XIII

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.