"Hoolimata ettevaatusest, mida neljani kahanenud salk ülesminekul kasutas, langesid nad kummalise rünnaku ohvriks.
Kostus hääl, mis nõudis, et nad annaksid relvad ära, heidaksid näoli maha ja lubaksid tal nad kinni siduda, et siis nad kohtumõistmise alla viia.
Grupp ei saanud sellega nõus olla. Anti eitav vastus. Nõuti, et kes ta õige selline on.
Salapärane hääl ei vastanud, kuigi mürgitatud ammunoolt, mis Liisi läbistas, võiks küll omamoodi vastuseks lugeda, et kompromissile ta väga hästi minna ei tahaks.
Õnneks oli käepärast tervendusloits ja Liisil hakkas parem.
Hoolimata võõra galantsest ja tagasihoidlikust omaenda isiku varjamisest, kujunes tema ja ülejäänud kamba vahel välja kena dialoog (mida sageli ilmestasid ammunooled, mis igaüks ise küljest tuli, nii et mitte aru saada polnud, kus too võõras end peidab).
Selgus, et Kaunis Tundmatu on kõrghaldjas, kuninga nõuandja, Antonio õpetaja ja kuningale poliitiliselt ebamugavate muhkude tasandaja tavanimega Dagda Mor. Äärmiselt karismaatiline ja ülbe sotsiopaadist LE värdjas.
Grupi oli ta sõna otseses mõttes üles nuuskinud. Uue kuninga (kelleks oli äärmiselt kiiresti saanud populaarne rahva- ja aadlikemees Donatello - Melee, Doni ja Mordagose onu) ülesandel oli ta nad üles otsinud, et nad kinni võtta ja kohtusse viia.
Peale selle informeeris ta nelikut näiteks sellest, et Antonio oli Björni tapnud, millele järgnes Rasmusepoolne needus. Kange ja vihane needus. Selline, mis läheb mööda ajatelge laine kombel nii edasi kui ka tagasi, nii et Antonio eksistents pooliku puuhobusena jätkus.
Seltskonnal õnnestus Dagda Mori veenda asjade tegelikus käigus. Kuigi teda teadmine, et vana kuninga ja troonipärija mõrvar oli Donatello, ei morjendanud see teda eriti (ega see tema väärtust kuningana kahanda - pigem vastupidi), ent siiski nõustus ta neid kuulda võtma, ja, kuuldes võimalusest Raamatukokku nõnda kergelt pääseda, tahtis kiiresti asja järgi kontrollida. Argumentidena tõi ta näiteks veel ka kodusõja ohu ja nende ellujäämisest tekkinud ebastabiilsuse ja muid toredaid asju.
Seltskond läks Dagda Mori loal ja käsul pööningule - antud isik liikus neile järele nõnda väledalt,
et silmgi hästi ei seletand.
Pööningul oli teda ka näha - äärmiselt sümpaatne hõbedaste juuste ja violetsete silmadega kuju, mis paraku tagaotsitavaid kahe ammuga sihtis. Üleüldiselt ei julgenud nad talle vastu hakata ja Liis oli sunnitud isegi sirbi talle ajutiselt loovutama. Kõrghaldjas võttis sirbi, avas kõrvalmõjudeta püramiidi ja läks Raamatukokku.
Kui kass on ära, on hiirtel pidu - Melee seoti lahti ja lõbuks kiusati Antoniot, kellele see teps mitte ei meeldinud. Üritati isegi välja minna, aga uksed olid mingil kummalisel viisil lukus, nii et nende avamiskatsed luhtusid. Selgus, et kartulikoobas on välismaailmaga ikka veel sõbralikus ühenduses, aga targemaks peeti majja jäämist - Dagda Mori kardeti natuke.
Varsti saabus Dagda Mor tagasi. Ta oli asjad üle kontrollinud ja oli nõus teatud tingimustel grupil minna lasta (seda küll ühte konkreetsesse punkti, aga vähemalt mitte vangi või tapalavale).
Dagda Mor sundvahetas oma kaks pistoda sirbi vastu ja andis sõna, et pistodad pole neetud. Kasutades Liisi sõnu oli ta "nii ebausaldusväärne, et teda lihtsalt tuleb usaldada".
Ta lubas isegi seltskonnale natuke kraami tuua, et nad saaksid linnast välja ja särki-värki ning läks korraks tagasi lossi, võttes kaasa kinniseotud Antonio.
Tema äraolekul maeti Björn ja Kalle. Lausuti haldjapalved ja maeti maha.
Rasmus leidis, et teda ei seo enam selle kohaga mitte midagi - ta ütles ühele naabrile, et too valvaks tema maja üle, kannaks hoolt projekti"Püramiid" üle ja elaks seal team äraoleku ajal.
Siis tuli Dagda Mor tagasi. Vedruvankriga "
Pöörasin lehekülge...
reede, aprill 28, 2006
pühapäev, aprill 16, 2006
Ürik no 1867356BB/Mor-Al/Don-Al/Mél-Al/Lii-Li/Ras-Bl/7594BMTali
Pöörasin veidi lehti, kuni jõudsin kohani, mida meenutada tahtsin.
Näis, et raamat oli tule läbi kahjustada saanud - nii mitmeski kohas oli tint laiali valgunud või tekst hävinud.
Sellegipoolest asusin lugema:
"Võitlus oli läbi. Rasmus päästeti lahti ja ta tervendati.
Järgnes kiire laipade läbiuurimine (ja Mordagose korral ka bardi laiba sodikspeksmine). Leiti erakirju, mitmeid erinevaid võtmeid, mis ilmselt klanniliimete majade uksi avasid, klanni liikmesmärke, veidike raha ja relvi, muud väärtusetut träni ja ühe pronksise sirbi.
Sirp pakkus salgale huvi. Liis tegi maagilise rituaali, saamaks teada, kas tegu on maagilise objektiga ja millised võimed sel on.
Selgus, et tegu oli maagilise objektiga. Väga maagilise, võimsa ja tumedaga. Ilmselt oli seda kasutatud juba sadades ohverdustes. Sirbil oli suur avamise vägi. Sellega sai avada mis tahes uksi ja maagilisi portaale ja lõigata ka reaalsusekangast, et siis nõnda ruumis ümber paikneda, minna otse Raamatukokku ja teha muidki võimsaid tegusid. Paraku oli tume aura nii vägev, et sirbi reetlik olemus võis kasutajale igasugu kurja teha. Siis, kui kasutaja ise kuri oli, oli risk väiksem - sirp tunnistas mõttekaaslast - aga risk oli siiski olemas.
Laohoone servades märgati püstisi menhirisarnaseid kive, millesse oli kraabitud ruune. Mingi kummalise kaemuse või teadmise abil taibati, et seal kivide sees võib midagi sees olla. Sirbiga oleks ilmselt seda avada saanud.
Liis lõi kartma ja otsustas, et neid kive puutuda ei tasu. Mélee ots...
*tekst hävinud*
... õnnestus kinniseotud Antoniol, keda väike Björn puuhobustega mängimise vahepeal natuke kiusanud oli, vabaks pääseda.
Esimene asi, mis ta oma uuesti kätte võidetud vabadusega pihta hakkas, oli jalahoop Björni lõua alla, nii, et tolle kael murdus ja too koheselt suri.
Sellised teod ei jää harilikult tagajärgedeta.
Björn ei osanud küll needa, aga arvestades tema surma julmust ja seda, et tema isa hiljem Antoniot needis, siis oli needusepotentsiaal nõnda vägev, et võttis Björni viimase mõtte vormi.
Björni viimaseks mõtteks oli olnud "puuhobused"
Nõnda tekkis Antoniole kujutelm, et ta on pooleldi puuhobune.
Komberdades puujalul augu poole, mis alumisele korrusele viis, vandus ta väga raskesti.
Jõudnud auguni, ei õnnestunud tal aga alla jõuda, sest tema puuhobuse-pool (tagumine) jäi avasse kinni. Vähemalt tema nägemuses. Üles ei õnnestunud tal enam jõuda. Raskesti vandudes jäi ta sinna, kuni ta järsku teadvuse kaotas.
Veidi aja pärast jõudis ülejäänud salk majani tagasi.
Astudes uksest sisse, taipasid nad äkki intuitiivselt, et majas oli võõras. Isegi tegusate viimaste päevadega seltskonnale oli see liig. Nende üle võttis võimust hirm.
Mèlee muutis end nähtamatuks ja võttis enesele võime ämbliku kombel mööda seinu ja lage liikuda ja läks maja uurima. Ta ei leidnud sealt midagi, samas uimastas mingi sama nähtamatu jõud ta ära. Empaatilise sideme tõttu tajusid nii Mordagos kui ka Don seda.
Seetõttu hiilisid nad kööki, et leida jahu, millega too nähtamatu tüüp nähtavaks teha. Don tegi sealjuures hämmastavalt palju lärmi.
Seejärel mindi teisele korrusele. "
Pöörasin lehekülge...
Näis, et raamat oli tule läbi kahjustada saanud - nii mitmeski kohas oli tint laiali valgunud või tekst hävinud.
Sellegipoolest asusin lugema:
"Võitlus oli läbi. Rasmus päästeti lahti ja ta tervendati.
Järgnes kiire laipade läbiuurimine (ja Mordagose korral ka bardi laiba sodikspeksmine). Leiti erakirju, mitmeid erinevaid võtmeid, mis ilmselt klanniliimete majade uksi avasid, klanni liikmesmärke, veidike raha ja relvi, muud väärtusetut träni ja ühe pronksise sirbi.
Sirp pakkus salgale huvi. Liis tegi maagilise rituaali, saamaks teada, kas tegu on maagilise objektiga ja millised võimed sel on.
Selgus, et tegu oli maagilise objektiga. Väga maagilise, võimsa ja tumedaga. Ilmselt oli seda kasutatud juba sadades ohverdustes. Sirbil oli suur avamise vägi. Sellega sai avada mis tahes uksi ja maagilisi portaale ja lõigata ka reaalsusekangast, et siis nõnda ruumis ümber paikneda, minna otse Raamatukokku ja teha muidki võimsaid tegusid. Paraku oli tume aura nii vägev, et sirbi reetlik olemus võis kasutajale igasugu kurja teha. Siis, kui kasutaja ise kuri oli, oli risk väiksem - sirp tunnistas mõttekaaslast - aga risk oli siiski olemas.
Laohoone servades märgati püstisi menhirisarnaseid kive, millesse oli kraabitud ruune. Mingi kummalise kaemuse või teadmise abil taibati, et seal kivide sees võib midagi sees olla. Sirbiga oleks ilmselt seda avada saanud.
Liis lõi kartma ja otsustas, et neid kive puutuda ei tasu. Mélee ots...
*tekst hävinud*
... õnnestus kinniseotud Antoniol, keda väike Björn puuhobustega mängimise vahepeal natuke kiusanud oli, vabaks pääseda.
Esimene asi, mis ta oma uuesti kätte võidetud vabadusega pihta hakkas, oli jalahoop Björni lõua alla, nii, et tolle kael murdus ja too koheselt suri.
Sellised teod ei jää harilikult tagajärgedeta.
Björn ei osanud küll needa, aga arvestades tema surma julmust ja seda, et tema isa hiljem Antoniot needis, siis oli needusepotentsiaal nõnda vägev, et võttis Björni viimase mõtte vormi.
Björni viimaseks mõtteks oli olnud "puuhobused"
Nõnda tekkis Antoniole kujutelm, et ta on pooleldi puuhobune.
Komberdades puujalul augu poole, mis alumisele korrusele viis, vandus ta väga raskesti.
Jõudnud auguni, ei õnnestunud tal aga alla jõuda, sest tema puuhobuse-pool (tagumine) jäi avasse kinni. Vähemalt tema nägemuses. Üles ei õnnestunud tal enam jõuda. Raskesti vandudes jäi ta sinna, kuni ta järsku teadvuse kaotas.
Veidi aja pärast jõudis ülejäänud salk majani tagasi.
Astudes uksest sisse, taipasid nad äkki intuitiivselt, et majas oli võõras. Isegi tegusate viimaste päevadega seltskonnale oli see liig. Nende üle võttis võimust hirm.
Mèlee muutis end nähtamatuks ja võttis enesele võime ämbliku kombel mööda seinu ja lage liikuda ja läks maja uurima. Ta ei leidnud sealt midagi, samas uimastas mingi sama nähtamatu jõud ta ära. Empaatilise sideme tõttu tajusid nii Mordagos kui ka Don seda.
Seetõttu hiilisid nad kööki, et leida jahu, millega too nähtamatu tüüp nähtavaks teha. Don tegi sealjuures hämmastavalt palju lärmi.
Seejärel mindi teisele korrusele. "
Pöörasin lehekülge...
Mängujuhi väike interlüüdium Raamatukogus
Vana poolläbipaistev mees vahib mulle otsa ja tervitab:
"Tere tulemast. Kas annate midagi ära või soovite ehk midagi võtta?"
"Noh, anda pole mul midagi, aga võtta tahaksin küll."
"Mida täpsemalt?"
"Sooviksin infot isikute Liis Lindgren, Melee Albizzi, Rasmus Blomkvist, Don Albizzi ja Mordagos Albizzi ja vähemal määral ka Antonio Albizzi ja Dorchaigh Mairbh tegude kohta ajavahemikus vana kuninga surmast kuni tänase päevani Taevase Raamatukogu multiversumis plaanil Maailm."
Vana mees lappab oma paksu kataloogi ja küsib siis, kas autor on teada.
"Autoriteks võiks lugeda isikuid paralleelmaailmast, kelle koondnimetus on "Bitches and Bastards i mängugrupp."
"Selge-selge"
Tükk aega kostab paberite sahisemist, kui vanamees kataloogi uurib. Mõtlen, et võiks sellele mehele arvuti anda. Teistele mitte, aga enda jaoks, privaatkasutuseks oleks väga mugav.
Lõppude lõpuks leiab vanamees mingi sildi üles.
"Näete," lausub ta. "Tulge minu järel."
Sörgin mehe järel nagu koerakutsikas, sest surnu ja mitmesaja-aastase kohta on ta vägagi käbe. Kohale jõudes tõmban veidi hinge. Vanamees turnib ahviosavusega riiuli otsa ja tõmbab välja õhukese koidest puretud köite ja on varsti maas tagasi.
"Kas me peame sinna registreerimispunkti tagasi minema?" küsin kahtlustavalt. Üsnagi pikk maa oli ja ma pole kuigi heas füüsilises vormis.
"Oh ei," vastab vanake. "Meil on siin üks teine kassa hoopis ligemal."
Selgub, et kassa on tõesti ligemal, ent vanamees lippab sellegipoolest gepardi kombel ja kohale jõudes olen ma õnnelik, et ei pidanud pikemalt jooksma.
"Pilet, palun."
"Pilet? Eeeee..."
Piinlik lugu. Ise ma selle piletisüsteemi sisse seadsin, aga enda oma olen maha jätnud. Tüüpiline.
"No teate, õnnetul kombel jätsin ma vist selle pileti koju," vastan ma. "Aga te ju teate, kes ma olen. Mulle võib ju niisama ka anda? "
"Eks ma tea ikka, aga protokolli alusel pean ma kirja panema, kes võttis. Teie pilet aga sisaldab maagilist eriluba ja sellega läheb raskeks niisama sisse panna. Aga ma arvan, et ma võin kellegi teise nimele teie teose kirja panna, eks?"
"Hea küll," vastan ma ja siis tuleb mulle mõte. "Teate, võtke selleks isikuks, kelle nimele te selle raamatu panete, Donatello Albizzi. Kahe zetiga."
"Hästi. Võtate veel midagi?"
"Ei, aitäh"
"Tere tulemast. Kas annate midagi ära või soovite ehk midagi võtta?"
"Noh, anda pole mul midagi, aga võtta tahaksin küll."
"Mida täpsemalt?"
"Sooviksin infot isikute Liis Lindgren, Melee Albizzi, Rasmus Blomkvist, Don Albizzi ja Mordagos Albizzi ja vähemal määral ka Antonio Albizzi ja Dorchaigh Mairbh tegude kohta ajavahemikus vana kuninga surmast kuni tänase päevani Taevase Raamatukogu multiversumis plaanil Maailm."
Vana mees lappab oma paksu kataloogi ja küsib siis, kas autor on teada.
"Autoriteks võiks lugeda isikuid paralleelmaailmast, kelle koondnimetus on "Bitches and Bastards i mängugrupp."
"Selge-selge"
Tükk aega kostab paberite sahisemist, kui vanamees kataloogi uurib. Mõtlen, et võiks sellele mehele arvuti anda. Teistele mitte, aga enda jaoks, privaatkasutuseks oleks väga mugav.
Lõppude lõpuks leiab vanamees mingi sildi üles.
"Näete," lausub ta. "Tulge minu järel."
Sörgin mehe järel nagu koerakutsikas, sest surnu ja mitmesaja-aastase kohta on ta vägagi käbe. Kohale jõudes tõmban veidi hinge. Vanamees turnib ahviosavusega riiuli otsa ja tõmbab välja õhukese koidest puretud köite ja on varsti maas tagasi.
"Kas me peame sinna registreerimispunkti tagasi minema?" küsin kahtlustavalt. Üsnagi pikk maa oli ja ma pole kuigi heas füüsilises vormis.
"Oh ei," vastab vanake. "Meil on siin üks teine kassa hoopis ligemal."
Selgub, et kassa on tõesti ligemal, ent vanamees lippab sellegipoolest gepardi kombel ja kohale jõudes olen ma õnnelik, et ei pidanud pikemalt jooksma.
"Pilet, palun."
"Pilet? Eeeee..."
Piinlik lugu. Ise ma selle piletisüsteemi sisse seadsin, aga enda oma olen maha jätnud. Tüüpiline.
"No teate, õnnetul kombel jätsin ma vist selle pileti koju," vastan ma. "Aga te ju teate, kes ma olen. Mulle võib ju niisama ka anda? "
"Eks ma tea ikka, aga protokolli alusel pean ma kirja panema, kes võttis. Teie pilet aga sisaldab maagilist eriluba ja sellega läheb raskeks niisama sisse panna. Aga ma arvan, et ma võin kellegi teise nimele teie teose kirja panna, eks?"
"Hea küll," vastan ma ja siis tuleb mulle mõte. "Teate, võtke selleks isikuks, kelle nimele te selle raamatu panete, Donatello Albizzi. Kahe zetiga."
"Hästi. Võtate veel midagi?"
"Ei, aitäh"
kolmapäev, aprill 12, 2006
Book of Exalted Deeds
Lihtsalt, see nimi tekitas minus mõtteid. Et mis seal raamatus (DD artifaktis, mitte Wizardsite välja antud raamatutel) siis pidi kirjas olema. Millest siis.
Exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.
Noo. Mõtet võiks edasi anda nii:
Freude, schöner Götterfunken,
Tochter aus Elysium,
Wir betreten feuertrunken,
Himmlische, dein Heiligtum.
Feuer-trunken. Tulest purjus. Taevalikult. Lennates. Tiibadega ja takistamatult. Nagu unenäos. (Unenäos lendamine seostub Freudil muuseas seksiga. Aga tal seostub sellega ka kõik)
Põhimõtteliselt on paladin konstantselt oma headusest laksu all. Nagu Pelevini neljas isik, kelle päralt on see igavene kaif.
Nagu lovesse langenud šamaan või pöörlev derviš. Nagu junkie või saturday-night-feveri ohver. Nagu muezzini kaeblik hüüd kõiki usklikke palvetama kutsuda. Nagu spirituaali laulev neegrikoor.
Amazing grace! How sweet the sound
That saved a wretch like me!
I once was lost, but now am found;
Was blind, but now I see.
Põhimõtteliselt koondub kõik see kokku üheks asjaks -sääraseks ääretu vabaduse ja piiritu rõõmu ja veel millegi sulam, mida võiks kirjeldada ka sõnaga exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.
Ja selline sõna, mis kirjeldab põhiliselt sellist piiritut rõõmu, olekut, seisundit, on pandud kirjeldama tegu.
Milline see tegu peaks siis olema? Ilmselt mitte tegu, mis on tehtud sellises seisundis, vaid tegu, mis hoomab endas sellist seisundit, hetk, milles sisaldub igavik. Selline paladin ei peaks kurjale vastu tahti andma. Kuri viskaks ise oma tööriistad minema ja hakkaks sedasama ekstaasi kuulutama minema.
Saagu valgus.
Ja valgus sai.
Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad
Üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb
Exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.
Noo. Mõtet võiks edasi anda nii:
Freude, schöner Götterfunken,
Tochter aus Elysium,
Wir betreten feuertrunken,
Himmlische, dein Heiligtum.
Feuer-trunken. Tulest purjus. Taevalikult. Lennates. Tiibadega ja takistamatult. Nagu unenäos. (Unenäos lendamine seostub Freudil muuseas seksiga. Aga tal seostub sellega ka kõik)
Põhimõtteliselt on paladin konstantselt oma headusest laksu all. Nagu Pelevini neljas isik, kelle päralt on see igavene kaif.
Nagu lovesse langenud šamaan või pöörlev derviš. Nagu junkie või saturday-night-feveri ohver. Nagu muezzini kaeblik hüüd kõiki usklikke palvetama kutsuda. Nagu spirituaali laulev neegrikoor.
Amazing grace! How sweet the sound
That saved a wretch like me!
I once was lost, but now am found;
Was blind, but now I see.
Põhimõtteliselt koondub kõik see kokku üheks asjaks -sääraseks ääretu vabaduse ja piiritu rõõmu ja veel millegi sulam, mida võiks kirjeldada ka sõnaga exalted. Eksalteeritud. Vaimustatud. Kõrge.
Ja selline sõna, mis kirjeldab põhiliselt sellist piiritut rõõmu, olekut, seisundit, on pandud kirjeldama tegu.
Milline see tegu peaks siis olema? Ilmselt mitte tegu, mis on tehtud sellises seisundis, vaid tegu, mis hoomab endas sellist seisundit, hetk, milles sisaldub igavik. Selline paladin ei peaks kurjale vastu tahti andma. Kuri viskaks ise oma tööriistad minema ja hakkaks sedasama ekstaasi kuulutama minema.
ja siis me taevani tõstame tahtmised
ära jätame ärajätmised
ei me loojuvast loojangust hooli kui tõmbab meid tõeline tõus
kõik mu haamrid ja kruustangid minema
milleks riistad kui nendega luua ei saa
sellist meeletut tunnet mis lõid sa vaid lausega
jah, olen nõus
Saagu valgus.
Ja valgus sai.
Kui hauda mul kaevad, lisa kolm jalga maad
Üks kurbuse tarvis, teine töövaeva jaoks
kolmas imelisusel, mis meelest ei kao.
Meie mineku järel
valgus püsima jääb
valgus püsima jääb
laupäev, aprill 08, 2006
Rollimängufantaasiad
Nii, te perverdid, sadomasost ma siin rääkima ei hakka.
Juttu tuleb vanast heast drägunist ja ka larbist. Et mida tahaks teha.
Esiteks, tahan teha urban-fantasy drägunit.
Planeedil nimega Tartu pluss veel natuke Neil Gaimani "Neverwhere"'i, Reevesi "Surelikke masinaid" (ma pole seda küll veel lugenud, aga juba esimesed lõigud kõlasid lahedalt), Friedenthali "Kuldset aega", Burgessi "Kellavärgiga apelsini", "Matrixit", vandenõuteooriaid, maa-aluseid luuravaid sisalikke, ülikoolisisest maffiat ja verist võimuvõitlust, polürassilist linnapilti (koboldid, minotaurid, saatürid jne.), linna- ja maakeskkondade erinevaid maagiaid, juute ja vabamüürlasi, internetti ja arvuteid, taevaliku mootorrattaga ja püstoliga iivõlit smaitivad paladiinid, Vennaskonna-stiilis anarhismihõngu, hullumajasid, autistlikke lapsi, narkomaane, World of Darknessi, Zavoodis paiknevaid põrguväravaid, vampiire, libasid, konduktoreid, võlureid, äärelinnu, äravahetatuid lapsi, minu hulle unenägusid, steampunki, küberpunki, Treffnerit ja palju muud toredat. Praegu mõeldes tuleb palju õhkkonnaideid pähe.
Aga aega ja jaksu ja partyt pole. Siiski, kui ma peaks hakkama kunagi veel ühte DD mängu peale Bitches and Bastards tegema, siis oleks see minu prioriteetide seas esimene.
Teiseks, Tears of Blood. Väga mõnus ja fantaasiarikas setting. Aga ma panin ennast foorumisse mängijana kirja, nii et saan seda mängu maitsta.
Kolmandaks, Ravenloft. Tugevalt ja ilusalt emotsionaalne maailm. Paljude külgedega horror ja kurja valitsemine, halltoonid ja dekadents. Samas, olen BBsse juba päris mitu Ravenlofti reeglit kaasanud, huvitav, kunas mäng täiesti RL ks kätte läheb. Tegelikult on seal liialt palju võõrelemente ja impulsiivsust, nii et seal on täitsa hea tükk Forgottenit ka sees (19-aastane 6 leveli tegelane?). BBd üritan ma tegelikult Martini "Song of Ice and Fire" stiili saada.
Neljandaks, päris-Euroopa, 10. sajandi kanti, Põhjala ja Iirimaa. Islandi ja norra saagade, Kalevala ja Poul Andersoni stiilis. Vanade jumalate ja Valge Kristuse konflikt (ainult et võib-olla mitte nii kristlustkiitev kui Anderson), meresõitmine ja berserkid, vanad seadused ja hõimusidemed, ja ennast muu rahva eest peitvad haldjad, trollid, Tuatha de Danannid ja muud.
Samas, mitmeid elemente annaks BBsse kaasata. (kas nüüd mõistate, millest tuleb BB impulsiivsus?)
Viiendaks ja suure võib-ollaga, Paranoia. Eksmenäe.
Larbiasjus, mida olen kaalunud:
Treffilarp. Sai küll sügisesse lükatud, aga siis ta tuleb. Suvel on aega. Saab selle harpüia nimega Tähtaeg kaelast ära.
Elesgal. Kui hakkan uuesti larbil käima, vaatan järele, kuda Curu asja teeb.
Somnikute larbid. Tunduvad lihtsalt lahedad inimesed olevat.
Ilmaplats. Tõsi küll, Ressethina on mäng läbi ja niisama sinna ei saa, aga kui väga paluda ja Diele närvidele käia, siis võib-olla isegi oleks võimalus. Iti kiidab ja selline mõnus laululine ja seltskondlik asi. Samas, olen mugav inimene ja Ilmaplats tundub nautke ellujäämislaagri moodi kah olevat. Tervist hindan kallimaks kui head larbielamust ja pealegi olid need esimesed kaks mängu sisemiselt kuidagi väga valusad.
Logose vaimude asjad. Võib-olla. Aga tüübid tegutsevad Tallinna ligiduses ja, nagu mainitud, olen mugav inimene. Eksmenäe, kuda läeb.
Midagi uut, mida tuttavad soovitada teaksid.
Ja, last, but not least, Ozkari ja Attila mängud. Selle põhjuseid võib lugeda eelmisest postist, aga eraldi tooksin välja, et see raamatukogus toimuv mäng oli lihtne aga mõnus ja jalad märjaks ei saanud.
Midagi/kedagi ma unustasin. Kindlasti. Aga see mind ei heiduta.
Juttu tuleb vanast heast drägunist ja ka larbist. Et mida tahaks teha.
Esiteks, tahan teha urban-fantasy drägunit.
Planeedil nimega Tartu pluss veel natuke Neil Gaimani "Neverwhere"'i, Reevesi "Surelikke masinaid" (ma pole seda küll veel lugenud, aga juba esimesed lõigud kõlasid lahedalt), Friedenthali "Kuldset aega", Burgessi "Kellavärgiga apelsini", "Matrixit", vandenõuteooriaid, maa-aluseid luuravaid sisalikke, ülikoolisisest maffiat ja verist võimuvõitlust, polürassilist linnapilti (koboldid, minotaurid, saatürid jne.), linna- ja maakeskkondade erinevaid maagiaid, juute ja vabamüürlasi, internetti ja arvuteid, taevaliku mootorrattaga ja püstoliga iivõlit smaitivad paladiinid, Vennaskonna-stiilis anarhismihõngu, hullumajasid, autistlikke lapsi, narkomaane, World of Darknessi, Zavoodis paiknevaid põrguväravaid, vampiire, libasid, konduktoreid, võlureid, äärelinnu, äravahetatuid lapsi, minu hulle unenägusid, steampunki, küberpunki, Treffnerit ja palju muud toredat. Praegu mõeldes tuleb palju õhkkonnaideid pähe.
Aga aega ja jaksu ja partyt pole. Siiski, kui ma peaks hakkama kunagi veel ühte DD mängu peale Bitches and Bastards tegema, siis oleks see minu prioriteetide seas esimene.
Teiseks, Tears of Blood. Väga mõnus ja fantaasiarikas setting. Aga ma panin ennast foorumisse mängijana kirja, nii et saan seda mängu maitsta.
Kolmandaks, Ravenloft. Tugevalt ja ilusalt emotsionaalne maailm. Paljude külgedega horror ja kurja valitsemine, halltoonid ja dekadents. Samas, olen BBsse juba päris mitu Ravenlofti reeglit kaasanud, huvitav, kunas mäng täiesti RL ks kätte läheb. Tegelikult on seal liialt palju võõrelemente ja impulsiivsust, nii et seal on täitsa hea tükk Forgottenit ka sees (19-aastane 6 leveli tegelane?). BBd üritan ma tegelikult Martini "Song of Ice and Fire" stiili saada.
Neljandaks, päris-Euroopa, 10. sajandi kanti, Põhjala ja Iirimaa. Islandi ja norra saagade, Kalevala ja Poul Andersoni stiilis. Vanade jumalate ja Valge Kristuse konflikt (ainult et võib-olla mitte nii kristlustkiitev kui Anderson), meresõitmine ja berserkid, vanad seadused ja hõimusidemed, ja ennast muu rahva eest peitvad haldjad, trollid, Tuatha de Danannid ja muud.
Samas, mitmeid elemente annaks BBsse kaasata. (kas nüüd mõistate, millest tuleb BB impulsiivsus?)
Viiendaks ja suure võib-ollaga, Paranoia. Eksmenäe.
Larbiasjus, mida olen kaalunud:
Treffilarp. Sai küll sügisesse lükatud, aga siis ta tuleb. Suvel on aega. Saab selle harpüia nimega Tähtaeg kaelast ära.
Elesgal. Kui hakkan uuesti larbil käima, vaatan järele, kuda Curu asja teeb.
Somnikute larbid. Tunduvad lihtsalt lahedad inimesed olevat.
Ilmaplats. Tõsi küll, Ressethina on mäng läbi ja niisama sinna ei saa, aga kui väga paluda ja Diele närvidele käia, siis võib-olla isegi oleks võimalus. Iti kiidab ja selline mõnus laululine ja seltskondlik asi. Samas, olen mugav inimene ja Ilmaplats tundub nautke ellujäämislaagri moodi kah olevat. Tervist hindan kallimaks kui head larbielamust ja pealegi olid need esimesed kaks mängu sisemiselt kuidagi väga valusad.
Logose vaimude asjad. Võib-olla. Aga tüübid tegutsevad Tallinna ligiduses ja, nagu mainitud, olen mugav inimene. Eksmenäe, kuda läeb.
Midagi uut, mida tuttavad soovitada teaksid.
Ja, last, but not least, Ozkari ja Attila mängud. Selle põhjuseid võib lugeda eelmisest postist, aga eraldi tooksin välja, et see raamatukogus toimuv mäng oli lihtne aga mõnus ja jalad märjaks ei saanud.
Midagi/kedagi ma unustasin. Kindlasti. Aga see mind ei heiduta.
Tellimine:
Postitused (Atom)