Junkie

see osa postitusest kirjutatud umbes poolteist nädalat tagasi. blogi autor ei vastuta kirjutatu aktuaalsuse üle

Niisiis.
Eile ja üleeile sai selgeks minu sõltuvus ja suutmatus sellest jagu saada.
Siinkohal räägin asjast, mida nimetatakse uneks. Öödel vasta teisipäeva ja kolmapäeva sai küll üritatud jagu saada (ehk siis olin üles kella viieni ja lebasin, silmad kinni, nägu vastu patja. Tunnistan, et hiljem keset ööd olid võõrutusnähud minu vastu liialt karmid ja üritasin padjavoltide vahelt uneraase leida) aga hommikul ma siiski magasin kolmveerandtundide kaupa (nagu koolitunnid, et kolmveerand tundi und ja siis ärkad veidikeseks). Kooli ei läinud. Ei näinud mõtet.
Ööl vastu neljapäeva, siiski, õnnestus unerohutableti abil und leida. (rõlge ju - võtan miskit tablette)
Järgmisel ööl, hetkese seisuga siis homme, õnnestus ka. A siis oli vaba päev ka.

*return to normal blogtime*

Esmaspäeva öösel ei olnud ka und. (nagu, täiesti unetu öö oli. Võimalik, et teatud süvamõtted, mida ma mõtlesin, olid tegelikult unesõõmud, aga samas, need võisid olla ka sonimised) Esimesed neli tundi tegelesin inimkatsetega - läksin kooli.
Järgmised neli tundi tegelesin inimlikkusega - läksin koju ja magasin.

Leidsin, et minu unetuse kaassüüdlane on minu ebatasane madrats, mis sarnaneb Otepää kuppelmaastikuga ja kus on ebamugav magama jääda. Tõstsin oma voodi äärest välja teise madratsi (ärge küsige, kuidas mida ma selle lausega mõtlen, see on keeruline) ja asetasin esimese peale.
Uni tuli tunduvalt paremini.
Nüüd on kõik korras. Enam ei võitle une-, vee- ja hapnikusõltuvusega. Andsin alla.
Huvitav, kas peaksin somnikutega lähemaid suhteid looma kui kaaskannatajatega?