reede, märts 23, 2018

noored mehed ehk sügisene loodusluuletus tartu linnast

Eile (või oli see üle-eila?)  oli rahvusvaheline luulepäev või midagi. Mõtlesin, et oleks hea ettekääne postitada üks tekst, millega ma sügisel jändasin, aga näe, hiljaks jäin. Ma kirjutasin enamuse temast umbes septembris ja mul oli tunne, et ma tahan sinna veel ühte salmi, aga see salm on siiani tulemata jäänud, nii et las ta saada vähemalt praegusel kujul kuskile üles. (facebook tundub tsuti liiga avalik natuke hetkel, aga mine tea, ehk viib edevus selleni, et postitan sinna ka) Ja mis oleks sobivam aeg sügiseluuletuse jaoks kui varakevad.
Head pealkirja mul tema jaoks ikka veel pole, praegune on sihuke kohatäitja.

Aga igatahes:



sügisene loodusluuletus tartu linnast


sügis tuleb tartu vara, kui veel voodis lamad
tänavatel' valguvad kõik poisid ilusamad
karjakaupa käivad ringi, mõni hulgub üksi
paljapäi ja hõlmad lahti, värsked teksapüksid

suvel tartus leiab hakke, lapsi, vanatoisid
pärtlipäevaks linna jõudnud üle riigi poisid
loengutest on lahti lastud, õhevil ja vabad
poisid pirogovi platsil päikest teretavad

alma mater, toitja ema: liblikad on kõhus
hommikuti auravad kui poiste hingeõhud
jahenevas ilmas süda kuum veel pinget kruvib
noori mehi üle ajab vananaistesuvi


Iseasi, et kes seda blogi enam üldse loeb.

Kommentaare ei ole: