Wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben

Mul on täpselt sama pealkirjaga blogisissekanne juba olnud.  Aga las olla. See seal oli ühe luuletuse tõlge. Praegu ta läheb lihtsalt teemasse.

Kes ei mäleta, siis luuletus oli see.

Herbsttag

Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los. 

Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein. 

Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben. 

-Rainer Maria Rilke


ja mina tõlkisin nii:



Sügispäev

Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.

Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni 
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.

Kel kodu pole, ei seda enam raja
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.

-Rainer Maria Rilke




Fesaris käis mu välismaa sõprade seintel läbi meem, kus pidi ennast kolme fiktsionaalse tegelase abil kirjeldama. Mõtlesin, et teen ka, aga hirmus pikale läks, sest ausalt ütelda tundub see peaaegu võimatu - fiktsionaalsed tegelased on sihuksed Suuremad-Kui-Elus ja elavad nad ka teistsuguses olmes ja juhtub ka huvitavamaid asju.

Sain siis poolteist nädalat hiljem meemi üles. Sihukesed halvad klapid. Et miski nagu klikiks, aga tegelt pole ikka mina. Ei tea, kas keegi märkab ka. Tahaks nagu. Muidu on sihuke tunne, et avad ennast maailmale, tõmbad rinna lõhki kõikidele vaadata ja fesari uudisvoog peidab selle muu infotulva vahele ära.

Eks ta ole.

Sihuke pilt siis sai. Piltidel Jonathan Glover "Home at the End of the Worldist", Sokka "Avatar the Last Airbenderist" ja Remus Lupin Harry Potterist.

Nojah.


Ma väga ei usu, et need oleks tegelased, keda inimesed mu ümber mulle määraks. Eks ta ole ka natuke test "kuidas sa ennast näed". Lupin võib sihukese kelkimisena mõjuda, et näe, tüüp arvab, et ta on hirmus hea õpetaja, aga ei, asi ei ole selles. Lupin on ikka kuidagi katki, kuidagi mitte päris sobituv.



Sokka on positiivne programm. Päriselt. Sokkal on halbu asju juhtunud, aga ta ei ole katki. Ta on võimekas, julge,  taibukas, kohati natuke lollakas, ja naljakas. Optimistlik. Oma grupis ainuke üleloomulike võimeteta tegelane, aga ometi vägagi kandev. Ja muist koomilist fookust on tema kanda, nii selle läbi, et ta teeb nalja, kui ka selle läbi, et igasugune slapstick temaga juhtub.  Kuidagi sihuke tervislik tegelane.

No ja siis on Jonathan Grover.
Nojah.

Jonathan  ei ole positiivne programm. Kaugel sellest. 

"Home at the End of the World" ei ole rõõmus lugu. Mõni võib-olla torkaks, et "pisarakiskuja". Torgaku. Millest tema ka aru saab. Aga kes lugenud või vaadanud on, see teab. Kuidas siis, kui ei ole veel surmavalt haige, on viienda ratta tunne, ja alles siis saab armastatud inimese tähelepanu, kui on Liiga Hilja.

Ei, ma ei ole haige. Aga kohati ülearune küll.

Ma ei saa avalikult  ja otse ju FBsse kirjutada, et minuga ei ole hästi. See ei oleks hea toon, ja mida see aitaks? Vaadake, T. tahab tähelepanu! Jee. Ja siis ei saa ilmselt nendelt tuge, kellelt vaja oleks, vaid teistelt.



--


Ega järele vaadates keegi väga tähele pannud ka seda meemi. Mõni laikis, asi seegi.


Tegelikult on kõik ju hirmus banaalne, trafaretne isegi. Te olete seda kõike näinud, ja see on ilmselt hirmus igav, nothing to see here.


Lühidalt - sümpaatne poiss J, keda eelmise postituse lõpus mainisin, ütles mulle augustis oma suhtestaatuse peale, et "on vallaline, aga suhet ei taha, pikalt pikalt, ei ei".

Mõtlesin siis, et selge, võtame kõike ettevaatikult läheneme aeglaselt, ei hirmuta teda ära.

Tagantjärele selgub, et "pikalt pikalt" pikkus oli umbes paar nädalat.

Näen J-it Üritusel, kus me ikka iganädalati mõlemad käime, ühe kena  noore poisiga, ja selgub, et nad on juba kuu aega koos olnud. Ja mina, lollike, ei teadnud midagi.



Ja tujud selle kõige kohta käivad siia ja sinna. Hin und her.


Esimene päev istusin kodus, kuulasin The Smithsi ja muid kurbi lugusid, mõned neist ausalt ütelda päris halvad, aga millest kuidagi lahti ei saanud. nt.

Õhtul läksin välja, nägin paari inimest, keda polnud näinud väga ammu, lakkusime end täis ja leidsime, et he's a bitch and we hate him. Ja mõni aeg hiljem satun ma temaga kokku ja ta on nii südamlik ja avatud ja kuradi sümpaatne,  et teda on nii raske vihata. Ja siis kolmas kord näen ma teda Üritusel, aga tema mind ei näe, ta on vastikult nunnu selle teise poisiga. Täiesti talumatu. (no räägitakse, et kui armastad kedagi, siis tahad, et ta oleks õnnelik, nii et ilmselt ma ei armasta, sest halb on seda vaadata) Ja siis inimesed sinu enda seltskonnast ei saa aru, et sul on halb ja räägivad edasi lakk-kingadest ja laevadest ja kuningaist ja kapsaist ja neil on lõbus ja nad nagu meelega ignoreerivad seda, et sul ei ole hea. Sihuke tunne, et annaks nagu ennast kellegi kätte, et hoia mind nii paar minutit ja nemad unustavad kümne sekundi pärast ära, hakkavad rääkima ühest bändist või mõne  kursuse bürokraatiast, teevad käega hoogsa žesti ja pillavad su  maha.

Ei, ma tean, tegelikult ei ole  nende ülesanne mind kanda. Ja kui nad juba on lõbusas tujus, jumal paraku. Ega ma niikuinii miskit muuta saa.

I had no illusions
That I'd ever find a glimpse of summer's heatwaves in your eyes
You did what you did to me
Now it's history, I see
Here's my comeback on the road again
Things will happen while they can
I will wait here for my man tonight
It's easy when you're big in Japan

Things will happen while they can. 

Ilmselge, et ma magasin selle aja maha.


Kuidagi hea, et blogindus on selline peaaegu-surnud formaat, ei ole hirmugi, et J. seda postitust loeks. Kuigi mingis mõttes nagu tahaks. Kuidagi nõnda, et ma saan aru, et asjad on läinud nõndaviisi nagu nad on, aga kas ma pean tegema veel takkaotsa veel nägu, et minu tundeid pole olnud ja et nad ei ole olulised? Et mitte midagi pole juhtunud, kõik on täpselt samasugune pärast minu teadasaamist ja enne seda. Viisakas muidugi ongi sihukest nägu teha, et avalikku skandaali vältida.  Afektikontroll. Tsiviliseerumisprotsess. Samas mulle on räägitud, et J. ei oskagi eriti sotsiaalset ebamugavust tunda, nii et tema ehk häiritud ei saa.

Here's my comeback on the road again.

Kuigi raske on tagasi tulla. Kuigi ma üritan. Käin väljas ja puha. Ja nagu näen ka teisi. Kuigi libiidot eriti ei ole. Ja natuke meenutab see lugu mulle üht kohta "Karupoeg Paddingtonist", kus minnakse poodi ja müüja ütleb Paddingtonile, et ehk ostate uue mütsi, parema, ja Paddington ütleb, et paremat ei ole, see ongi kõige parem, aga uue mütsi võib osta küll, halvema.


Off-again-on-again. 

Ja kuidagi on vihane ka olla. Kade, täpsemini. Tema on nii rõõmus ja rahul ja mina ei ole. Jõlgun õhtuti ringi ja teda ei näe, sest temal ei ole enam asja linnas jõlkuda. Tema ei pea in der Alleen hin und her unruhig wandern wenn die Blätter treiben. Ja tundub teine üleüldse kuidagi kompleksivaba olevat. Mismõttes? Kuidas ta üldse ,saab nii? See tundub nagu sohk, sohk ja valemäng. Ma ei teadnud, et nii tohib üldse, oleks ma teadnud, oleks ma need kaardid ise endale võtnud. Kunagi sai üks mu tendutegelane surma, sest üritas psioonilist võimet medusale teha, aga medusa vaatas silma ja kivistas ära. Pärast tuli reeglitest välja, et oleksin võinud seda ka puudutusega kinnisilmi teha, aga mängujuht ütles, et mis siis, et nii võis, enam tagasi võtta ei saa. No raisk.






Nagu ma ütlesin, banaalne ja trafaretne postitus. Oleks ma siis vähemalt kuusteist, oleks mul mingigi vabandus, aga ei ole, ja vabandust ka ei ole. Panen vähemalt ühe klipi Sokkaga, et lõpp saaks natuke rõõmsatujulisem.