Insener Garin Who Fell To Earth

Kuidagi on asi niiviisi, et vaheldumisi käivad peal ärevushäirele sarnanev olukord (kas tohib siis inimene endale diagnoosi panna, mõistagi ei tohi, aga midagi säärast mul külas käib) ja selline, noh, üleüldine hall ja  beež, sihuke, kus vahepeal on vahva ja okei, aga millelgil ei ole sügavamat tähendust või mõju. Ei ole ekstaasi, müstilist joovastust. Kuhugi kadus maagiline realism.


Ja tulen ma koju, teen süüa, kuulan podcasti, hakkan doktoritöö asjadega tegelema, aga oot, enne võiks ju mingit muusikat panna. Youtube'ist ei tule nagu midagi väga ette, paneks ehk omaenda arvutist mingi kunagikoostatud playlisti käima.




Ja kuidagi läheb käima Vennaskond. Ja  see kõik tagasi. Suur pime tuleb valgusest välja. Mütoloogia, mida ma kunagi järgisin, selle kogu suuruses. Kogu  see anarhistlik kahekümnenda sajandi müütos (Vennaskonnas on midagi üdini 20sajandlikku. alates  Nestor Mahnost ja Ukraina anarhistlikust armeest, Arvi Siia abil läbi Nõukogude Liidu ja instituutide ja inseneride purjetades,  kuni üheksakümnendate Diskoni välja. ma võiks sellest pikemaltki kirjutada), kosmose, linnaromantika, purjutamise ja sõprusega.

Vennaskonna peale hakkasin sedasama blogi siin lugema ja jõudsin järeldusele, et kui mulle praegu täitsa meeldib see, kuidas hilisteismelised on nõnda pretentious, ja teevad uhkeid kultuurilisi viiteid ja kekutavad ja nõnda edasi, siis seda enam meeldib see mulle hilisteismelise minu juures. Ega ma niipalju muutunud olegi. Mõtlesin, et blogin siis uuesti. Kuigi ma kahtlustan, et vaevalt, et keegi seda blogi enam loeb. Kuigi, kes teab, ehk olen ma kellegi blogiloendis või käib keegi iga paari kuu tagant kontrollimas, kas ma olemas olen.


Mul on elus olnud kaks suuremat muusikalist mütoloogiat. Esimene neist on Vennaskond, tema algas teismeeas ja hakkas hääbuma kusagil kahekümnendate alguses ehk. Sest teine mütoloogia tuli peale.
Teise mütoloogia lõppu võib palju täpsemini dateerida.


Kümnes jaanuar, 2016.

It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

(Ma ei ole tegelikult "Bell Jar"-i lugenud, kuigi võiks, aga seda avalauset olen vähemalt niipalju kuulnud, et parafraseerida. Apropoo, Kaubamajas oli kodutarvete osas umbes sihuke tsitaat, et kui tunnen end halvasti, lähen vanni ja mured kaovad. Kompvek selle juures oli see, et tsitaadi autoriks oli Sylvia Plath. Kui ma oleks reklaamissepp, siis ma isiklikult ei reklaamiks vanni teraapilist võimet kellegagi, kes oli lõppude lõpuks nii katki, et tegi enesetapu, nii et vann vist siis päris lõpus ei aidanud. Aga teisalt jäi just meelde, nii et mine võta kinni.)

Bowie mütoloogia oli sama grandioosne kui Vennaskonna oma, aga tagantjärele vaadates kuidagi deemonlikum. Lovecraftilikum. Burroughslikum. 

That cult would never die till the stars came right again, and the secret priests would take great Cthulhu from His tomb to revive His subjects and resume His rule of earth. The time would be easy to know, for then mankind would have become as the Great Old Ones; free and wild and beyond good and evil, with laws and morals thrown aside and all men shouting and killing and revelling in joy. Then the liberated Old Ones would teach them new ways to shout and kill and revel and enjoy themselves, and all the earth would flame with a holocaust of ecstasy and freedom. Meanwhile the cult, by appropriate rites, must keep alive the memory of those ancient ways and shadow forth the prophecy of their return. - "The Call of Cthulhu", H.P. Lovecraft

Noh, natuke sinnapoole kohati. "The Man Who Sold The World" ja Thin White Duke ja puha. Selline amoraalne kosmiline ekstaas. Aga see on juba klassikaline ja Bowie on sel ajal noor ja optimistlik.

Raskeks läheb asi tema viimase albumi ja tema viimase persona juures (või siis eelviimase, kui me ütleme, et Bowie viimane persona on Surnu ja 10ndal jaanuaril toimus tema kõige viimane transformatsioon). Kogu see album on kohutavalt pessimistlik, kohutavalt morbiidne ja kohutavalt raske. Sureva mehe album, ja Bowie oli varem ütelnud, et ta ei taha surra. See ei mõju mulle nii, et "seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis". Mulle tundub, et see oli talle raske, väga raske.


Ja ma ei ole seda albumit tänase päevani kuulanud. Mis veel hullem, ma pole pärast jaanuari pea üldse Bowiet kuulanud. Vahel on ta siit-sealt läbi lipsanud, aga ma pole teda kuulanud.


It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

Ma mäletan, et ärkasin, ja kell oli niipalju, et oleks pidanud juba töö juures olema, aga ma olin liiga vähe maganud ja uni tappis ja voodist väljas oli kohutavalt külm, sest mu naabrid ei elanud sees ega kütnud ja ausalt ütelda oli isegi teki all ebameeldivalt jahe. Teen unesegase peavaluga mobiili lahti, et FB mind üles ajaks, ja esimene asi, mida ma näen, on, et üks sümpaatne poiss kirjutab: "Hüvasti, David Bowie! Elu jätkub Marsil!" ja ma loodan tõesti, südamepõhjast, et see on lihtsalt mingi vihje tema äsjaolnud sünnipäevale ja uuele albumile, aga loomulikult mitte ja nii ta läheb. Veel sama päev (vist?) paneme talle Raekoja platsi küünlaid ja  teeme külmas gennis (sest küttesüsteem oli kohati rikkis) tema auks  tantsupidu, aga seal on vähe inimesi ja ilmselt mängib oma osa ka külm, aga kohati on mul tunne, et muist inimeste jaoks ei ole David Bowie surm Sündmus. Et mis seal siis ikka. Ja kõik see, kui vähe seal inimesi on, kuidagi lööb mind.

It was a queer, miserable winter, the winter that David Bowie died.

Ja siis ma ei kuula kuus kuud David Bowiet.


Muide, see sümpaatne poiss, keda mainisin, tema on praegugi sümpaatne ja harukordselt vahva ja õigupoolest peaks temast loodama neljajalaliste värssidega  kangelaslaule, aga praeguse asjade seisu põhjal edasi prognoosides näib, et temast ei saa vist mitte midagi muud kui sõpra, hoolimata kogu tema sümpaatsusest ja puha. No saaks siis sõbrakski. Muudel telgedel tundub, et loota võib, aga kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Nojah.


Muusikamängur pani jälle Bowie loo peale.

:)

Äge.