riimid

Kui tuleb kord sügis, meid enam siin pole...

Näe, elu läheb kuidagi kenasti riimi. Umbes kümme aastat tagasi, pluss miinus mõni nädal, võtsin ma oma kohvrid ja asusin mõneks ajaks elama Prantsusmaale. Ja siis samamoodi, lahkumine mitte nüüd päris lõikuskuu viimasel reedel, aga üsna sinnakanti. Mäletan, et tsiteerisin seal kuskil veel Krossi "Maailma avastamist", täpsemalt seda kohta, et

" Harjumus hoida kalda ligi
    õudusjutud põlvest põlve räägitud
    veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
    ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
    hirm jäämägede ees mille hingamist
    on oma huultega tuntud
    ja tulemägede ees
    mille purskamist on nähtud oma silmaga
    ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
    ja see mis on nõnda suur
    et punkti selle järel on võimatu panna
    TUNDMATUS"

Eks ta ole. Toona oli see päris ränk retk, eriti, et sõbrad jäid kõik Tartu ja mujale Eesti maha, ja kohapeal ma kedagi ei tundnud. Raha oli vähe, kohalikud rääkisid mingit kummalist keelt, ja tunne oli nagu peksasaanud koeral. Maughami vist "Inimorjuse" peategelane oma esimesel aastal võõras linnas promeneerib vabal ajal kuskil jõgede kaldal, sest seda, kuidas uute inimestega kohtuda, ta lihtsalt ei oska, ja ongi üksindus käes. Päris nii kole mul ei olnud, ja inimesi mul õnnestus aja jooksul ikka leida ka, aga ma mäletan, et kui seda lugesin, oli kohe rõõmus äratundmishetk. Võinoh, mine võta kinni kui rõõmus.

Aga ellu jäin, ja ehk midagi õppisin ka. Kes teab. Inimesigi leidsin, päris mitmed väga toredad. Tulin koju, enamvähem ühes tükis, natukese parema prantsuse keelega ja veidike segase heldimusega Grenoble-nimelise linnakese ja mõne inimese asjus. Nii ta läheb. Elu läks edasi.


Igatahes.


Nüüd on kümme aastat möödas ja mälestus sellest konkreetsest rehast on piisavalt hägustunud ja nostalgiaga kaetud, et on just paras hetk selle otsa uuesti astuda. Nagu ütleb laulusalm - "Oo millal saaksin ma postdokina maailmas ringi veel rännata?" Ja ennäe, siin ma nüüd olengi.  Stuttgart, Baden-Württemburg, Saksamaa.


Ma olen nüüd muidugi vanem. Võib-olla targem ka, kogemusi vähemalt on. Materiaalselt kindlustatum, töökoht ja puha. Kusagil on mingid rakendused, millega saab inimestega kohtuda, ma olen ennast juba kirja pannud.



Aga hirm jäämägede ees - see on ikka.


Ma nüüd ei teagi enam, kas kolmekümnesena on maailma avastamine üleüldse sobilik. Sellega peaks ju ühel pool olema, olema jõudnud pärale, juba olema  kõikide nimel oma maailma asekuningas?  Kaua sa siin enam sahmerdad?

 Mitte et kolmkümmend nüüd ülearu vana oleks, aga noh, mingi rihvariba võiks juba avastatud olla, eks?
Ja midagi ilmselt on ka, aga see siin on ikka nii kohutavalt uus.
Natuke nagu see vaib, kui lõpukirjandit kirjutades poole pealt otsustad teemat vahetada. Et kurat, alustame õige otsast peale.

(Ma ausalt ütelda praegu ei hooma seda potentsiaali üldse. Ma kirjutan praegu ja ratsionaalselt ehk ütlen endale, et vaata kui uus kõik on,  aga emotsionaalselt niiväga ei usu.)

 Muidugi, ega see poolelijätmine pole nüüd ka aus ega täpne hinnang - mul on siin kolmkümmend aastat mind kaasas, ja ega Eesti sõpradega saab ka ju suhelda ja kodus käia külas ka. No ja siis on veel rahvusvahelised sõbrad, neid võib ka mõnikord vaadata.

Aga sotsiaalsed sidemed moodustavad meist ikkagi nii palju, ja kui ma tahan vähegi virelemisest kõrgemale tõusta, siis ma pean siin selle sotsiaalse võrgustiku endale püsti panema. Ja see on raske ja võtab aega ja ma ei tea, kas ma sellega hakkama saan.

Hirm jäämägede ees.

Eks ta ole.

(kurat, "Maailma avastamine" on ikka nii kuradi hea luuletus. no see, et üks tema põhikujunditest seisab fundakast massimõrvaril, on tsipa kahetsusväärne. aga noh, problematic faves, teate küll. ehk õnnestub kuidagi ajus hoida korraga seda, et hea luuletus ja seda, et Kolumbus on türapea. võib-olla mul õnnestub seepärast, et ma esmakordselt puutusin selle luuletusega kokku siis, kui mul veel Kolumbusest positiivne arvamus oli. aga no tegelikult on ka hea luuletus. )

Mis muidu?

Siin on  praegu päris soe. Käisin täna toidupoes, ostsin riisi ja seepi. Arhitektuur on täiesti kohutav, aga kuulukse, et leidub ka ilusamaid kohti. Metroo on samas tore, tekitab kuidagi turvalist tunnet. Mulle on naha alla kogunenud mitmete metroode kogemused, nad on üsnagi sarnased, ja seal on sees natuke liiga palju  purjuspäi kodusadamasse võnkumist, kebabirull käes, et ta armas ei oleks.

 Külaliskorteri disain on omapärane, siin jätkub see 'pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk' esteetika, mis stuttgartlastele armas paistab olevat, kuigi mind kui lihast ja verest inimest mõnevõrra muserdab. Saksa efektiivsusest ärge mulle rääkima tulge, siin on toas mitu sellist asja, et vaatad - ohoh, riidekapp! aga tegelikult ei ole kapp, sest kapil on uksed ja sinna sisse saab asju panna. See siin võtab ainult ruumi ära. (oleks see Ida-Saksamaa, saaks teha nalja, et seal sees on Stasi agent.)

Köögiaken on ilma kardinata, maast laeni ja välisukse kõrval, lisaboonusena on dušš otse eelmainitud akna juures. Saab näha, kas mulle siinviibimise ajal sellest lähtuvalt mingid paragrahvid kaela sajavad. Jällegi, oleks see Ida-Saksamaa, saaks ennast Freikörperkulturiga välja vabandada, aga Ida-Saksamaa see ei ole.

Kui siiakanti satute, astuge läbi.