Näin laitat kalakukkoa III: pastinaagiorsoto ehk lihapuder

Ehhee, jälle on käes Rumba söögitegemisaeg. On üks sihuke söök, mida ma aeg-ajalt teinud olen, mõtlesin, et nüüd võiks ta üles ka tähendada. Päris ugly-foodi alla ta ei lähe, kuna tarvis läheb ühte potti ja ühte vokkpanni, aga peaaegu. Peaks sihukene toekam toit olema.Mul on kodus ka erinevaid aineid ja värkisid ja ma loodan, et see retsept klassiviha ei tekita, kui teistel juhtumisi neid asju ei ole, ärge pahandage, asendage lihtsalt millegi mõistlikuga.

Tarvis läheb:

*wok-panni (ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kirjutatakse). Hea oleks, kui pann oleks suur, sinna  peaks ideaalis palju sööki ära mahtuma
*potti. see on sihukene sekundaarne, aga üldiselt ikkagi tarviline asi. Seal sees saab puljongit ja pastinaaki keeta. Hüpoteetiliselt peaks kuidagi ilma ka saama, aga ma tõesti soovitan potti, elu on kohe lihtsam.
*odratangu. See peaks siin siis sihuke põhiline koostisosa olema. Mina panin umbes 300-350 grammi, teie võite panna nii palju, kui teie süda ihaldab. Odratanguga on see lõbus lugu, et see kipub koledasti paisuma ja kui ettenägelikkust vajaka jääb, võib juhtuda, et toit ei mahu enam pannile ära.
*miskisugust hakkliha. Kuna mul puuduvad üldised põhimõtted ja kipun oma olemuselt kompromissialdis olema, siis panin segahakkliha. Kolmsada grammi. Sellest oletan, et ei sea- ega loomaliha ei saa kumbki pahad olla.
*Üks tubli suur porru.
*Pastinaaki, paar tükki. Eks ta sõltub suurusest ka. Mina panin selliseid päris suuri pastinaake poolteist tükki (pool olin varem ära söönud). Ma hüpoteetiliselt oletan, et saab teha asendusi porgandiga, aga pole julenud.
*puljongit või midagi, millest seda valmistada. Minul hakkas teatav aeg tagasi katus sõitma, sest üks sait pakkus kahe hinnaga kolm pakki päikesekuivatatud tomateid ja siis oli ju endastmõistetav, et pean need ostma, muidu suren. (vt. ka märkust klassiviha kohta) Tulemusena on mul rohkem soolaseid päikesekuivatatud tomateid kui üks hing ära süüa jaksab. Plusspoolena on nendest tore ja hea puljongit teha. Tehke natuke rohkem kui liiter puljongit.
*võid. Või on tore asi.
*valget veini. Vaata kommentaari klassiviha kohta. Ma saan aru, et te võib-olla ei taha raisata veini toidu peale, aga ma tõemeeli ei oska teid aidata. Spoilerina ütlen, et veini eesmärk on sihukest hapukust anda, kui  te mõtlete välja, mis sarnasel moel hapusust annab, andke aga minna.
*soola, pipart, sojakastet, jms. Maitseks. Eks te ise tea oma maitseid.
*kannatlikkust. Siin peab päris jupp aega järjest pliidi taga olema, muidu kõrbevad asjad põhja.


Räägitakse, et õige kokk on enne retsepti kirjapanekut selle kõik variatsioonid läbi katsetanud, teab, kui  palju soola panna, miks peab kasutama just seda köögivilja just siin kohas, mis on täpsed ainete vahekorrad jne. Paraku pole mina kokk. Õnneks ma eeldan, et kõik minu neli lugejat (huvitav, kes see neljas on?) on minust paremad kokad ja oskavad seal, kus tarvis, õige asja õigega asendada.

Niisiis.
Kõigepealt lugege see retsept läbi, et üllatusi ei tuleks.


Pange puljong keema-tulele, puljongi sisse pange pastinaagid keema. Lootust on, et protsessi lõpuks on pastinaagid pehmed ja puljongil endal on ka mingi pastinaagi kõrvalmaitse. Tükeldada pastinaake võib ja on arvatavasti isegi mõistlik, läheb kiiremini. Mis koorimisse puutub, siis seda on lihtsam teha siis, kui pastinaagid on juba keenud.  Koorimisega on sihukene kahetine värk - kas pastinaagikoored lõpp-produktis meeldivad või mitte. Tekstuuri ja tervise küsimus, kuigi ma ei tea, kas pastinaagikoored on kasulikud.
Mina panin peotäie kuivi päikesekuivatud soolaseid tomateid vette, et puljongit saada, eks teie tehke seda nii, kuidas endale meeldib. Igatahes peaks siinkohal tulema väikene paus, et puljong saaks mekki juurde.
Teisel ahjuplaadil avage samuti keskmine tuli, asetage sellele vokkpann, mille põhja pange ebatervislik kogus võid. (umbes 30 grammi? ma koguseid ei tea.) Kiiresti hakkige viiludeks ära pestud porru, jupid pange pannile, segage teda aeg-ajalt, laske pehmeneda ja puha. Pange tsipa soola ehk ka?
Siis pange pannile hakkliha, segage tema ka ära, ärge väga pruunistage, jätke talle tema mahlakus. Pipart-soola võib panna. Mul endal on ebameeldiv komme lisada hakkliha kuumtöötlemisel sellele veidike sojakastet - niisutab ja soolatab korraga.  Keerake tuli madalaks
Nüüd on hetk, kus hakkab kannatlikkust tarvis minema. Lisage panni odratang ja kohe kulbiga peale kulbitäis puljongit või tubli kogus valget veini. Tang imeb selle üsnagi kiiresti endasse. Segage hoolega, et midagi põhja ei kõrbeks ja lisage vedelikku.
Lühidalt, kui te olete kunagi risottot valmistanud, siis järgnev osa peaks tuttav tulema. Põhimõte on selles, et asju ei lasta keema, vaid lisatakse vedelikku, see masseeritakse kulbi või muu abivahendiga riisi/odra sisse, konsistents peaks jääma sihukese lahjema pudru oma ja põhja ei tohiks midagi kõrbeda. Vein ja puljong lähevad nüüd jupphaaval orsoto sisse, segate. Vahepeal kougite pastinaagi puljongi seest välja, kui tahate, koorite ära, kui ei taha, ei koori, lõikate väiksemateks juppideks, ja panete ka orsoto sisse. Kui puljongi sees on muid pudulojuseid, võib need ka sisse panna.
Võib-olla tuleb teil puljongist ja veinist puudus. Siis võib vett ka lisada, kuni konsistents õige saab. Kunas saab konsistents õige? - maitske ja proovige, mis paras tundub. Eks teie tea.





PS: Mis puutub eelmiste postituste postskriptumitesse, siis minu süda on tõepoolest nagu Emajõgi - kui terve eelmine nädal sai nägusa pillimehe pärast norutatud, siis täna on juba üsnagi savi.

Halastaja samaarlane

Ma ei tea, kes sa olid, kes sa sel reedel ütlesid Möku ees pingi peal istuvale ja peaaegu tukkuma jäänud inimesele, et väljas on miinus kaheksa kraadi külma ja et ta peaks koju minema, muidu külmub ta surnuks, aga aitäh sulle.
Tõesti aitäh.
(Ma olen üsnagi kindel, et keegi tuttav ( sest neid kusagil ümbruses ikka liikus ) oleks mingi hetk tähele pannud ja mu koju  kupatanud, aga  "oleks pannud tähele" ja "pani tähele" vahel on suur vahe, oi kui suur vahe. )



Muudest uudistest: mina olen rumal, maailm on ebaõiglane ja tõtt-ütelda ei saa asjade olemusse eriti midagi parata, et asjad nii on.

(Miks ei tohi huvi tekkimisel teismeliseks ära minna - selleks, et kui selgub, et huvi pakkuv isik  ei tunne ise vastuhuvi ja pole selleks tegelikult isegi mitte võimeline, saaks kiiresti pidurid peale panna ja mingid emotsioonid jääksid olemata. Tõesõna, mul pole neid emotsioone vaja. )

Staatika

Ma ei oska lugusid lõpetada.
Iga nädal käib Tartus kas kolmapäeviti või neljapäeviti koos ulmekirjutajate seltskond (minge ka!), kus siis valitakse teema ja üritatakse kahe tunniga jutt valmis kirjutada.  Ma käin seal umbes nagu kuuvarjutus, aga vahest juhtub kuuvarjutus ka, eks. Üldiselt saan ma selle kahe tunniga sissejuhatuse (s.t üldise settingu ja karakterite põhijooned) käima, võib-olla isegi midagi sõlmituselaadset ka, aga rohkemat ei jõua. Pärast kodus vaatan seda kraami lollaka näoga ja mul ei ole õrna aimugi, mida sellega pihta hakata - äkki ma ei tea lihtsalt, mida sellega teha? Et hakkan otsast kirjutama, ja jõuan mingisuguse olupildikese kujutamiseni, aga konflikti väga ei ole? Või isegi kui on, ei oska seda kuidagi pinget kasvatades edasi arendada? Et staatikat oskan teha aga dünaamikat mitte?  Ei tea.
On üks veebisait, mis mulle natuke stiimulina mõjub - nimeks on tal 750words (nüüd on ta vist tasuliseks läinud) ja põhimõte on tal umbes säärane, et iga päev peab kirjutama mingi koguse teksti  - oodatav on 750 sõna, aga niipalju ma üldiselt ei jõua - nii-ütelda pool rehkendust on see, kui sa päevas 100 sõna kirjutad. Sellega saan ma üldiselt hakkama, aga ma kipun uusi tekstilõike kirjutama, mitte vanu asju edasi arendama, tulemus on nagu "Pisuhännas", et " hea patsakas käsikirja juba walmis — nii paks! — aga see, wennas, — see seisab mõtteta ja sidemeta lausetest koos." (Sümbolistlise romani pähe ei taha toda ka näidata.) Eks ta muidugi sihuke trenn ole, mõned asjad mulle säält isegi meeldivad, aga jah, staatika.
(siia mingi kõrvalepõige Susan Sontagi sellele esseele, kus ta fašismi esteetikast kõneleb, see oli ka minu mäletamist mööda staatiline värk. üleüldse tekitab see essee minus süütunnet - kas ma olen sisimas fašist? Kas mulle meeldib fašistlik esteetika? Kas ma ise kirjutan sihukest? Ons see tingimata halb? samas ma kahtlustan, et mingid pildid on liiga igavad, et fašistlikud olla. istuvad kolm noort inimest müüril, joovad õlut ja arutavad,  kuidas oma häält müüa. sõidavad paar inimest Marsile ekspitsjoonile, võtavad peale kahtlase hääletaja. leiab pseudokreeka stiilis majast üks naine pajast ahjualuse. Emotsiooni on tsuti vähe, et piisavalt fašistlik olla )
Raske asi too kirjutamine. Mingid asjad räägivad sellest ka, et  kui sinus on müstiline loomealge, siis see sunnib sind kirjutama ja kirjutama ( või maalima või luuletama või näitlema või vms. ) ja vahet pole, et sul pole raha ega süüa ja et sind iga päev koduteel lõbus näopeks ootab ja et sul uneaega pole ja puha.  Selle mõtteviisi järgi on minus see müstiline alge ilmselgelt puudu, sest mõni päev ma vaatan seda tühja lehte pärast pikka tööpäeva eriti lollaka näoga ja suure surmaga õnnestub need õnnetud sada sõna paberile saada, mõnikord joon ma ennast kõrtsides täis ja unustan täitsa midagi kirjutada. Kõrtsides joomisest ei taha ka kirjutada, see tüütab kähku kõik inimesed ära.

Sõnaga, sihuke mõtteviis, et kuna ma iga päev ja iga tund ei näe ainult sellest und, kuidas suremata romaanisid kirjutada, vaid vahel üldse ei viitsi ning tahaks hoopis süüa või sõpradega rääkida või multikaid vaadata või mõtelda, kuidas toda kena pillimeest ära sebida, või arvutimänge mängida või programmeerida või mälumängu mängida või mõtelda krabi surematusest jne., siis pole mul kirjanikuloomust ja peaksin selle kõik järgi jätma.

Tõtt-ütelda ei tundub see mulle kuidagi üleromantiseerituna, sest ma pole kindel, kas kirjanik peab tingimata monomaan olema - millest ta siis kirjutab? Kirjanik-olemisest ja kuivõrd hästi diip see on?
(vahelepõikena naljad isaskirjanike üle. Isaskirjanik on siin ilmselt täpsem tõlge kui meeskirjanik. Q: How many male novelists does it take to screw in a lightbulb?
A: He lit a cigarette. His glass of whiskey lit a cigarette too. “I can only truly love my best friend,” he said, “but not in a gay way. Women wouldn’t understand it. They’re too gay.” Both of the cigarettes agreed. )

Teisest küljest jätab see vast liialt, noh, hobi mulje? Sihukene taidlus, tean ühte inimest, kelle jaoks on taidlus kõikse suurem patt, hirmsamat olevust kui taidleja ei saa ette kujutada ja noh, amatöörlik tegevus ongi sageli kaunis nadi.





Vahetan nüüd enne lõppu kiiresti teemat - kuidas toimida, et juhul kui sul kellegi vastu huvi hakkab tekkima ( see keegi võib, aga ei pruugi olla ülalmainitud kena pillimees ), sa sellega päris teismeliseks ära ei lähe?

Kirjad Euroopa vallutamiselt. Utrecht. Berliin. Kopenhaagen.

Mu kullakesed, ma tean, et te ei loe neid pikki-pikki reisikirju, mida ma siia kirjutan. Aga suure jumala Lõpetatuse nimel tuleb mul need viimased osad ka siia kirjutada. Või õigemini tõsta, sest ma kirjutasin nad augustis ju siia-sinna valmis ja sinna nad jäid. Tõstan siia ära, siis saab selle blogiga edasi minna.

Marseilles-Utrecht. Rongid. Esmaspäev.

Olime eelmine päev saanud Utrechtist kindla kinnituse öömaja kohta, paraku olid sellega väikesed probleemid, nimelt polnud me üldse kindlad, kas me see päev üldse Utrechti jõuame, teadsime, et jõuame Antwerpenisse, aga edasised rongid liikusid juba kummalisi radu ja polnud kindlust, kas me pääseme üle Belgia-Hollandi piiri, mis on ju teadupärast ülihästi turvatud.Niisiis.
Esimene sõit läks Marseillest Pariisi, kolm tund nagu niuhti, kiirrongide rõõm. Pariisis pidime sõitma küll metrooga teise rongijaama, Gare Du Nordi, aga see ka meiesugustele mõni probleem. Gare Du Nord on koht, kus lähevad rongid põhja, soovi korral oleks saanud ka Londoni linna minna, jätsime sellise radikaalse plaanimuutuse siiski tegemata.
Pariisist sõitsime sellisesse kuulsasse linna nagu seda on Lille. Mul on tunne, nagu oleks Lille musketärides mingit olulist rolli mänginud, ei mäleta, tõsi.
Lille'is oli tore näha juba sellist väheke põhjamaisemat (saksapärasemat? hansalinnalikumat?) arhitektuuri, tellismajad ja puha. Ma tean, et Flandria algab alles Belgia keskelt, aga ometi oli siin juba selline piiriala hõng, peaaegu-Flandria ehk, prantsuse keelgi neil juba sihuke naljakam, kuigi mitte nii naljakas kui austerlaste saksa keel. (Nad tõemeeli ütlevad Grüss Gott! tervituseks ja loevad ütlevad kahe kohta zwe)
Lille'i linnas oli meil viis tundi, ringi vaadata väga ei viitsinud, istusime ühte kohta lihtsalt sööma maha. Sooja toidu jaoks oli juba liialt hilja, aga süüa siiski sai, võtsin ühe tartarlõhe ja jäime sinna mitmeks tunniks. Teenindaja oli tore ja mõnus, meenutas natuke Varssavi-Viin toidumüüjat, kes omakorda meenutas Sigatüüka rongi toidukäruga tädi.

Enne minekut läksime veel McDonaldsisse, et internetti saada, (McDonaldsid on ses mõttes Lääne-Euroopas liikudes väga  strateegilised kohad, neist saab üldiselt tasuta wifit ja vahel on seal isegi pistikud ) Belgia-Hollandi rongiaegu vaadata ja nende üle mõtiskleda.
Mingid sobivad rongid igatahes läksid, aga nende jaoks oli vist vaja umbes kümne minutiga registreeruda, olles kohtunud paljude pikkade piletijärjekordadega polnud me selle võimalikkuses kindlad. Aga rongijumalad naeratasid meile, nimelt polnud esiteks Antwerpenis mingit piletijärjekorda ja teiseks ütles meile piletimüüja, et praegu on ees Rotterdami minev rong, mis hilines kümme minutit, jookske! sinnapoole!
Jooksime. Sinnapoole. Jõudsime napilt peale. Rong läks Rotterdami ja sealt polnud enam mingi kunst Utrechti saada, Hollandis on rongid sagedased.
Rotterdam-Utrecht rongis kohtasime veel üht imeasja - tasuta wifit. Olime juba matnud igasuguse lootuse seda tsivilisatsiooni tugisammast kusagilt Lääne-Euroopast  leida (peale McDonaldsite, mõistagi), aga võta näpust. Hiljem Eeva ja Kikaga kohtudes mainisid nad, kuidas oli olnud Amsterdamis suur uudis  - täna  tasuta wifi Amsterdami kesklinnas. Eestlaste jaoks, kes on harjunud, et täna tasuta wifi, noh, näiteks metsas, pole see mõistagi midagi.

Katsusime nüüd oma võõrustajat üles leida, teadsime, et korterinumber peaks olema 253 ja olles kusagil 102e juures, teadsime, et minna on veel pikk maa. Suur oli meie üllatus, kui  numbrid järjest mitmekümnete kaupa tõusid. Hollandlased nimelt ei erista maja- ja korterinumbreid, esimese maja esimene korter on selle tänava korter number üks ja siis korterinumbrid kasvavad, kuni tänav otsa saab- milleks kogu see ränk vaev luhta lasta ja uue maja puhul korterite loendamist uuesti ühest alustada? See tekitaks ju ainult asjatut segadust.

Võõrustajatel oli suur korter, vist kokku nelja peale üürisid seda. Neist suhtlesime aga ainult Veroni, meie ametliku võõrustaja ja veel ühega, kelle nimi vist midagi Tõnu-tüüpi oli (Anthony?) ja veel nende paari sõbraga. Õpetasid meile ühte mängu nimega Müür, milles ma kuigi osav ei olnud.

Utrecht. Teisipäev. Veron näitas meile hommikul linna, neil on üks kuulus kirik kahes jupis - katoliiklased tahtsid ikkagi edevat kirikut, aga avastasid mingi hetk, et on kogu raha ilustiste peale ära raisanud, toestavate struktuuride jaoks ei ole enam eriti palju jäänud. Tuli siis mõne aastakümne pärast tornaado ja tegi ühest kirikust kaks.
Üht teist kirikut nägime ka, aga too oli salakirik - usupuhastuse ajal ei tohtinud ju oma katoliiklust avalikult näidata, seega oli neil kirik, mille sissepääs nägi välja nagu tavaline kõrtsiuks, aga sees - kirik. Ajalugu oli siiski omad korrektuurid teinud ja nüüd seal tõepoolest oligi kõrts, tõsi orel ja jeesuslapse pildid seintel.
Siis einestasime ja läksime kambaga kajakitega (kajakkidega? kajakatega?) kanalitesse sõitma. Ei olnudki nii keeruline, väga stabiilne riistapuu oli, kuigi me ei osanud eriti pöörata ega sirges joones sõita, jäi alus siiski igas olukorras õigetpidi. Soovitan (Gestaapot) kajakeid soojalt teistelegi, ainult viis euri per tund per naase. Siis käisime koomiksipoes, ma jäin tunduvalt vaesemaks.
Läksime koju, tegime erinevaid pannkooke, sõime. Džämmisime natuke koos Anthonyga. Vestlesime Hollandi haridussüsteemist, see on mingi kõrgem müsteerium. Lapsed sõõlatakse kaheteistaasaselt lollideks, keskmisteks ja  tarkadeks, lollid lähevad lollikooli, keskmised keskmistekooli ja targad targakooli. Hiljem saab muidugi teha ka muudatusi, aga see on keeruline ja kui tahad mingit etappi kõrgemal tasemel teha, on vaja selle etapiga üsnagi algusest uuesti alustada, mille tulemusena võib hariduse omandamisega päris kaua aega minna.
Mul oli Utrechtis teisi tuttavaid ka, neid, kellega ma rahvusvaheliselt tudengite matemaatikaolümpiaadil kohtusin, paraku olid nendest kõik peale ühe praegu puhkusel. Õhtul läksin selle ühega kokku saama, kohaks Cafe Belgie, tal oli seal mitu sõpragi kaasas. Kahtlustan, et just sinna kohta jätsin oma väärt  halli jaki, kuna mul pole õnnestunud seda viimasel ajal enam üles leida. Õnneks on kohalikele eestlastele juba antud instruktsioonid ja ehk veab ja saan jaki tagasi.


Utrecht. Kolmapäev.
Niisiis, nagu sai juba mainitud, kohalikud eestlased -Eeva ja Kika.  Saime kiriku ees kokku ja läksime linna peale laiama, tore oli vahelduseks olla seltskonnas ja süümepiinadeta eesti keelt rääkida. Ally rääkis mulle kunagi, et Kika on talle jätnud ühe seigaga kõige boheemlaslikuma mulje - nimelt, kui ta pani kunagi käe pintsakutaskusse, võttis välja pooliku sidruni ja imestas, kuidas see sinna sai. Igatahes õpib ta praegu Hollandis kunstikoolis ja Eeva töötab Amsterdamis ühes pagariäris.

Käisime rongijaamas pileteid broneerimas, istusime kanali ääres ja kohvikus, kuulasime lugusid hollandi eluolust. Tuleb näiteks välja, et hollandlased sõimavad haiguste nimedega, näiteks võib ütelda tüüfusetõbras või vähimütsike (nood on nood koledad mütsid, mida vähihaiged kannavad), kõige hullem solvang on aga vähihoor, kui seda ütled, siis on  sõprus läbi ka, nii et pea meeles, kui kunagi hollandlastega rääkima satud.


Hiljem läksime sööma ühte alternatiivsesse vegankohvikusse, ACU nimeks. Sihuke koht, kus ainult aktivistid tasuta töötavad, toit oli päris hea, kuigi natuke müstiline (oleks nagu koor, aga on taimne, siis järelikult on see midagi muud. aga mis?)

Kuna selle päeva täitis eelkõige vestlus sõpradega, siis ei olegi nagu midagi rohkemat kirjutada.(tegelikult on, aga see on tarvis tsenseerida, üldsus ei tohi ju ometigi teada.)

Utrecht-Berliin. Neljapäev. 

Musik: 

Ennäe, tekstitöötlusprogramm korrigeeris sõna "muusika" sõnaks "Musik," saab temagi ju aru, et teemaks on saksa keel.

Hommikuks sõin BurgerKingis kiirtoitu. Holland tõtt-ütelda just ei hiilga oma toiduvalikuga - meie võõrustajad pakkusid meile üht, teist ja kolmandat, aga tõtt-ütelda oli see kõik talutav ja isegi mingis vaimuseisundis nauditav (valvenäited oleks siinkohal skisofreenikud ja rasedad, aga see oleks pisut alatu ja ebatäpne), aga kõigega oli tunne, et saaks ju ometi paremini. Tunne nagu kehvemat sorti šokolaadi süües - no magus ju on ja isegi vast mõneti hea, aga šokolaadi saab teha ju oh kui palju paremini. Täpsemalt võiks siis ära tuua šokolaadipurud, mida meie paneme mõnikord jäätise või koogi peale ilustuseks aga nemad topivad seda saia peale. Kutsuvad seda nimega, kus esineb neli korda kõrihäälik, mida eesti tähestikus ei leidu ja mis meenutab kurgu puhtaksköhimist. Siis on neil määre, mille nimi kõlab nagu mingi nahahaigus ja mis koosneb vedeldatud küpsistest. Peale selle oli neil siirup, mida nad peekoni peale panid. Sõnaga - palju magusaid asju kohtades, kuhu nad hästi ei sobinud. Local delicacies stay local for a reason. Võimalik samas, et võõrustajatel oli lihtsalt vastav maitse. Ei tea. Aga hommikust ma kohapeal süüa eriti ei tahtnud, sestap burger. Esmalt sõitsime ühte väiksesse saksa linna, nimeks Duisburg, kust üritasime leida midagi mõistlikku, mida rongi peale süüa kaasa osta. Meil oli nimelt selleks ajaks nisutoodetest juba to jedosta (pasta, pitsad, võileivad, pagaritooted, jne) Ma saan aru, et nisu on see üks ja ainus teravili, millele toetub riik, kirik ja tsivilisatsioon (umbes nagu nafta või ameerika dollar), kuidas see on enimkaubeldud teravili ja kuidas Viljaka Poolkuu nisukasvatamine aitas käivitada tülikat ja kulukat protsessi nimega tsivilisatsioon. Sellest kõigest hoolimata tahaks rukist, otra või kartulit nagu põhjamaine poiss kunagi, kes teab, ehk isegi porgandit, kaalikat või pastinaaki. Õnneks on (Põhja-)Saksamaa otsapidi juba Eesti, objektiivselt vaadates muidugi teistpidi. Kolmnurksetest võileibadest oli meil ka to jedosta, aga siin sai juba osta neid rukkileivaga- pääsesime raskest kannatusest, kus tuli ainult rafineeritud nisujahust tehtud asju süüa. Ma võtsin enda omad tomati, mozzarella ja basiilikuga, mis küll väga eestipärane ei ole (mäletatavasti said need koostisosad Pizza Margherita pääle just seepärast, et nad itaalia lipuvärvid moodustavad. Samas moodustab see kulinaarse terviku, nii et ma pitsaloojaga ei pahanda).

Berliini jõudsime umbes viie-kuue paiku õhtul, meie võõrustaja Lars tuli meile rongijaama vastu. Siis sõitsime järgmise rongiga tema kodupeatusesse. Berliin on nii suur linn, et seal on rongid linnasiseseks ühistranspordiks. Võinoh, meie Interraili piletid kõlbasid ka ühistranspordi tarbeks. Koht oli tore ja meeldiv, seina peal kaart, nööpnõelu täis, iga nööpnõel kujutas tema pool viibinud inimese kodupaika - aga Eesti on paraku väike, sinna üle ühe nööpnõela ei mahu ja Tallinnas oli juba nõel olemas.

Eesti väiksusest hoolimata oli kaart tohutusuur, seda oli tõesti huvitav vaadata. Ma peaks kuidagi nüüd ära tooma selle, kuidas Antarktika lähedal on Lõuna-Sandwichi saared, aga kus on Põhja-Sandwichi saared? Neile anti tagasi nende vana nimi - Havai! aga ma ei oska seda kuidagi sujuvalt jutu sisse põimida. Sellest rääkisime siis igastahes vahepeal, aga siis läksime linna Couchsurfingu koosolekule.

Kuna kõht läks tühjaks, siis ei pääsenud me nisu kättemaksust - Larsi juhtimisel sattusime ühte pitsakohta ja nisu söömise õudust leevendas meeldiv avastus, et Berliini hinnad on täiesti mõistlikud. Neurooside ärahoidmiseks olin Euroopas juba ammu loobunud asjade Eesti hindadega võrdlemist (kui väga sellesse kinni jääda, lõpetad sellega, et sööd näiteks Prantsusmaal ainult mulda, kuna toit on kallis.Rikka inimese asi, mõistagi, kes saab toiduhinnad vahepeal ära unustada. Aga eks mul säästusid siis veel jätkus.) Aedviljapitsa, millest kahele täiesti jätkus, sai näiteks kuue euro eest. Üritasime Larsiga millestkist rääkida, aga sihuke kergelt forsseeritud tunne tuli ikka peale - kui eestlasel pole midagi ütelda, siis tal pole midagi ütelda, ja igasugused üritused sellises kontekstis small-talki ajada meenutavad äriideed T-särkidest, kuhu peale on joonistatud natuke lopergune kartul, kui Valdur Mikita "Metsikut lingvistikat" nüüd meenutada. Midagi me igatahes kõhtu ja kõrva igatahes saime ja läksime Sohvasurfarite koosolekule edasi. Sääl kohtasin erinevaid inimesi, sattusin rääkima (täpsemalt üteldes kuulama ja vahel "nonoh" ütlema) ühe kusagilt Lähis-Idast pärit tüübiga, kes rääkis geopoliitikast, USAst ja Euroliidust. Ma väga ei osanud midagi ütelda, vahetasin seltskonda, seal räägiti mulle ühest Berliini sohvasurfarist, kes võõrustas nii palju, et tema korteriperemees ta välja viskas, kuna kahtlustas, et too peab seal ebaseaduslikku hostelit. Siis näidati mulle (eemalt )veel ühte proffesionaalset pornograafi, kes tegevat pornot angerjatega, mis siis porno käigus inimeste erinevatest keha-õõnsustest välja tulevad. Väga mind need angerjad tõtt-ütelda ei erutanud, miska arvati, et äkki ma olen igav inimene. Ei osanud seda hinnangut ei kinnitada ega ümber lükata ja sattusin siis uude seltskonda, kus üks inimene rääkis, kuidas ta oli viieteistkümneaastasena langenud samasuguste petturite ohvriks, keda me Eiffeli torni juures nägime. Peale selle oli sääl veel üks prantslane, kes üllatus väga, kui sai teada, et kõik Euroopa keeled polegi indoeuroopa keeled (lingvistikast on üldiselt ikka tore rääkida, kõik inimesed räägivad üldjuhul mingit keelt ja sageli on neil isegi arvamusi või tähelepanekuid) ja kindlasti veel inimesi, kes mulle nüüd kohe meelde ei tule. Õhtu polnud iseenesest paha,aga mingi hetk läksime ühes Larsiga koju tagasi.

Reede. Berliin.

Magasime hommikul kaua. Sedasorti puhkus, nagu meil oli, kõlab ilmselt rohkem nagu aktiivpuhkus, kus ei magata ja millest peab umbes nädal aega ennast veel välja puhkama, aga me saatsime selle mõtte kuradile ja magasime selle välja. Õige kah, ega Berliin eest ära jookse. Lars oli meile metrookaardi peale märkinud erinevad paigad, kus võib Berliini imesid näha. Kuna, nagu selgub, oleme loomu poolest laisad inimesed, võtsime kõige lähema objekti, mis oli tegelikult päris huvitav, kuigi seda oli keeruline üles leida - nimelt siis East Side Gallery - n.ö. kunstigalerii, mida iseloomustab väga ainulaadne lõuendivalik - Berliini müüri idakülg. Berliini müür on aga na pisike ja mitte kuigi paks, nii et me ajasime teda tükk aega taga. Mina kujutasin millegipärast ette Hiina müüri meenutavat objekti, aga too oli vaid kahemeetrine ja detsimeetripaksune. Nojah, arusaadav, üleöö Hiina müüri ikka püsti ei pane.
Nüüd aga kunsti ja lähiajaloo juurest millegi olulisema, nimelt toidu juurde. Me teadsime, et pidime kella seitsme paiku kodus olema, kuna Lars ise sõitis nädalivahetuseks oma tütarde juurde ja jättis korteri meie valvata, aga oli veel vastu võtnud ühe sohvasurferi, Sloveeniast pärit Brano, kes oi juba tema varasem tuttav. Leidsime, et just nüüd on käes õige aeg tõsta relvad nisumere vastu ja teha midagi eestipärast süüa. Pakkusin välja kartuli hakklihakastmega või tatrapudru. Merike aga kartis, et järsku pole Larsil kodus jahu, ja vast ei tasu ka tervet kilo natukese sousti tarbeks osta. Poes selgus, et tatart sakslased väga ei tunnista ega müüta seda ka oma kauplustes ja ilma tartata on tatrapudru tegemine mõneti raskendatud. Läksime plaan b) elik kartuli-hakklihasousti juurde ja kasutasime üht pisut alternatiivsemat retsepti, mida ma ise ka aeg-ajalt tarvitan. Selleks on tarvis hakkliha, sojakastet, sibulaid, suvikõrvitsaid ja šampinjone, lisaks ehk ka midagi hapukooretaolist.
Mis puutub veel selle päeva varasematesse tegemistesse, siis enne poeskäiku ja söömist üritasime näha ka Berliini müüri teisi juppe, aga sattusime hoopis tänavale, mille majad olid ka kahe Saksamaa vahel olnud. Võimalik, et seal kuskil oli muuseum peidus või oli see vabaõhumuuseum, aga igatahes sai sealt tänava elanike kohta lugeda ka. Ühes kohas oli ka mälestusmärk kõigile, kes olid müüri ületada üritades hukkunud, seal olid pildid ja puha, aga ma nagu mäletaks, et seal oli veel kirjas midagi säärast nagu "ja siin pole veel kujutatud neid arvukaid inimesi, kes…" - aga mis nende inimestega juhtunud oli,  ei mäleta. Holokaustimuuseumis me ei käinud, kartsime, et võtab vaimselt väga läbi. Piiritänaval oli ka sissepääs metroojaama, mis oli müüri ajal olnud kummitusjaam - ida rongid sõitsid sealt läbi ja ei peatunud, sest see paiknes läänes.
 Müür oli aga langenud ja meie pääsesime läbi ja rongid sõitsid. Branole meie toit meeldis, ise tõi ta kaasa Sloveenia Tokajd.

Söök söödud, läksime linna peale laiama. Berliin ikkagi, müütiline linn, lähim Euroopa vaste New Yorgile. Paraku aga ei tulnud laiamisest suuremat välja - me nimelt ei tundnud Berliinis mitte kedagi. Tõsi, oleks võinud vaadata mingeid CS üritusi, aga see oli juba tagantjäreletarkus. Sõnaga, sõitsime rongidega, (mis sõidavad nädalavahetuseti ööpäev läbi) Friedrichstrassele, lootes sealt leida Rüütli tänavat. Paraku ei paikne Berliinis kõik kõrtsid ühel tänaval, nad on laiali pillutet. Keegi oli meile soovitanud Oscar Wilde Irish Pubi, aga seda ei leidnud me üles. Jalutasime mööda Friedrichsrasset ja kõrtse lihtsalt ei olnud. Lootsime Alexaderplatzilt suuremat õnne leida ja astusime suvalise trammi peale, mis õigesse suunda näis minevat.Tramm sõitis mõnda aega ja jäi siis keset üht pimedat tänavat seisma, tehes nägu, et temal on siin mugav küllalt ega kavatse enam täna liikuda. Kuidagi õnnestus meil siiski Alexanderplatz üles leida. Mingi koht sääl ääres ju oli ja teises otsas lett, kus kell kaks öösel köögivilju müüdi, aga koht ei äratanud suuremat vaimustust. FourSquare abil õnnestus Merikesel leida üles mingid kõrtsid kaardi peal, ühte neist, mis kandis nime Pony Bar, läksimegi.

Mul ei ole baari kohta midagi halba ütelda, interjöör oli ju igati mõnus ja baarmenid sõbralikud, aga me ei osanud võõrastega kontakti võtta. Õigemini, mina ei osanud ja Merike ei tahtnudki. Ärge kunagi laskuge vestlusesse tundmatutega! Ma tõtt-ütelda natukene tahtsin siiski vestlusesse laskuda, sest see tundus kole põnev (rahvas räägib, et Berliinis nädalavahetust väljas veetes juhtuvad lõbusad seiklused - näiteks avastad kell kuus öösel, et oled end kogemata klooninud ja sattunud tuleneelajate rahvusvahelise kokkusaamise afterpartyle), aga paraku polnud mu saksa keel piisavalt sorav, et ennast kuhugi vestlusesse piisavalt sujuvalt ennast vahele poetada. Merike pani ette, et võiksin kellegi käest suitsu pommida, et niiviisi vestlus käima saada. Ma üldiselt suitsu ei tee, aga eesmärk pühendab abinõu. Pealegi saab Berliini kõrtsides sees suitsu teha, mis annab sellele teatavalt armsa minevikuhõngu. (seda hõngu on muidugi pärast juustest tülikas välja pesta, aga see on pisiasi )  Berliini kõrtsis suitsu teha on mõistagi uhkelt rituaalne. (vt. näiteks

)

Küsitud sigaret ei saanud siiski sõpruse allikaks ja jäime Merikesega kahekesi vestlema. Umbes kolme paiku leidsime, et aitab ka, (on üks teatav ütlemine, et pärast kella kahte öösel ei juhtu enam mitte midagi head) ja läksime koju.

Kell oli vast neli, aga öised rongid olid inimesi täis. Linn, mis kunagi ei maga. Inimesi on igal pool, ma arvaks, et neid on liikvel vast sada tuhat ja pea kõik neist on noored.

That is no country for old men. Öine Berliin on noorte inimeste linn.

Berliin. Laupäev.

 Ärkame. Keskpäev on juba möödas. Mul ei olnud selle reisi jaoks eriti konkreetseid plaane, aga üks siiski oli - ma tahtsin Berliinis kabarees käia. Võimalik, et "Cabaret"-filmi mõju, kes teab. Igatahes, ma olin ühe asja juba mõni päev varem valmis vaadanud - Chamäleon Theater Berlin ja Dummy Variete 2.0 - etendus mis olevat segu kabareest, tantsust, videokunstist ja nukukunstist. Dummy tähendabki üht teatavat tüüpi nukku või mannekeeni, ilmselt on mu kõige tugevam assotsiatsioon Kraftwerki looga "Showroom dummies", võimalik, et seda assotsiatsiooni ka taodeldi. ( vt.

 Kraftwerki muusikute lavalised karakterid ongi ellu ärganud mannekeenid. Uncanny valley missugune. (Uncanny valley on robootikas kasutatav termin, mis ütleb, et kui robotid muutuvad peaaegu inimsarnaseks, tekitab see peaaegu-inimsus õõvastust - et oleks nagu inimene, aga on selge, et midagi on väga valesti) ) Nukkude ja inimeste ülemineku ning uncanny valleyga laval ka mängiti, näiteks üks jätkuv sketš oli poisist, kellel oli elusuurune nukk (treileris võib seda korra näha 00:09 peal), mis/kes ei taha hästi nukuna püsida, aga nukumängu oli mujalgi. Eelkõige jäigi sealt meelde mannekeenide, üleinimlikuna tunduva kehakontrolli ja videokunsti perfektne koosmäng. 45 kraadi all olev lava aitas sellele muidugi kaasa - näitlejad said selle peal liikuda, aga peale selle sai sinna peale nagu kinoekraanile projekteerida. Üldiselt on mul väga raske selle etenduse kohta midagi ütelda, ilma et see muutuks ilmetuks ümberjutustuseks, see on siin vägagi üks nendest asjadest, mida peab nägema, et aru saada, kuivõrd fantastilise asjaga tegu on. Nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma. Soovitaks teistelegi, aga paraku oli see eelviimane etendus. Dummy Show polnud siiski ainuke asi, mida me sel päeval tegime. Näituseks sõime me väljas (ma olen vist juba rääkinud, kuidas klassikalises jõulukombos sealiha+hapukapsas+soust+kartul+Riesling saab sealiha haugiga täiesti edukalt asendada. See on sealne kogemus) ja pärast kabareed otsisin ma Merikese üles (tal polnud kabaree jaoks raha, see oli siiski üks päris kallis asi) ning läksime kõrtsi nimega Oscar Wilde Irish Pub, sest seda oli meile varem soovitatud.

Iiri pubist eeldaks laupäeva õhtul nagu mingisugust suminat ja lõbusat olekut, aga paraku oli see vist (veel?) kaunis inimtühi. Jõime Guinessi, mille jaoks suisa kaks erinevat toru oli ja rääkisime natuke baarmenidega, kes olid vist päris iirlased. (üks baarmen kurtis, kuidas talle alati liialt palju aastaid pakutakse, mina pakkusin näiteks kakskümmend seitse, tegelikult oli kakskümmend. Võimalik, et asi oli habemes.) Siis leidsime, et me enam ei viitsi ja läksime otsima üht Berliini Couchsurferite poolt korraldatavat üritust. Berliini tänavate kohta peab mainima, et seal on kole palju litse, kes tänaval seisavad ja ilmselt pakkumist ootavad. (või siis on Berliini naiste seas lahti mingisugune üpris spetsiifiline mood, mis sisaldab umbes kilo meiki, paljastavat rõivastust ja kommet tänavatel töllerdada. Ei tea, kõike võib olla.) Asukoha poolest pole üldse tegu mingite kahtlaste kõrvaltänavatega, täiesti harilikel tänavatel seisavad, kõrval on tänavakohvikud, inimesed einestavad, litsid seisavad aga kõrval nagu valvesõdurid.

Igatahes, jalutasime kohta, kuhu kokkusaamine selleks hetkeks jõudma oli pidanud. (kusjuures, täitsa East Side Gallery juurde) Kirjade järgi pidi see olema ühel Spree jõel asuvas ujumotellis, paraku oli see aga kellelegi välja üüritud, sestap arvasime, et kamp läks tundmatusse kohta edasi. Jõime pisut kaldal õlut ja läksime koju.

Kuna ma alustasin laupäeva kirjeldust kabareest, oli selle lootus seda päeva kronoloogilises järjekorras kirjeldada juba algusest saati hukule määratud. Sestap toon ära veel ühe koha, mida laupäeval külastasime -Tempelhofi lennujaama. Tempelhofi lennujaam oli interbellumi ajal üks kolmest Euroopa tähtsast lennujaamast Londoni Croydoni lennujaama ja Pariisi Le Bourgesi lennujaama kõrval, aga nüüd on ta suletud ja maha jäetud, lennuväljal laiuvad rohumaad, kus pesitsevad linnud ja lennujaama tohutusuur peahoone (kunagi maailma suurimate hoonete esikahekümne seas) oli maha jäetud, ning ümber tõmmatud okastraat, justkui peidaks sõjavägi üldsuse silma eest mingit saladust.

---

Tempelhofi lennujaam on mingis mõttes vägagi postapokalüptilise hõnguga koht. Päike paistab palavalt lagipähe, sul on janu ja sa kõnnid mööda tühja kunagist kiirteed edasi. Vett on vähe, aga sa ei raatsi seda juua. Oled kuulnud, et kusagil kaugel on alles veel mingi linn või küla, koht, kus on juua ja sööki, aga selleks peab seda kuuma käes virvendavat asfalti veel kümnete kilomeetrite kaupa läbima. Eemal kauguses näed tee peal mingeid täppe - algul pole sa kindel, kas tegu on õhuvärelusest tekkiva silmapettega, ent varsti pilk fikseerub ja sa taipad, et need on inimesed. Vist. Sa ei tea, kas tegu on bandiitide või ohutute rändajatega, aga pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ei või milleskis kindel olla.

Tsivilisatsioon kadus ilma mingi konkreetse põhjuseta, üks hetk lihtsalt asjad lakkasid vaikselt töötamast ja lühikese kaose järel tulid vaiksed ja palavad suvepäevad keset tühermaad, kus enam millelegi loota ei saanud. Lugusid põhjustest muidugi räägiti, kes süüdistas kliimasoojenemist, kes illuminaate, kes musta maagiat. Mis puutub minusse, siis mul on kahtlane tunne, et tegu on tulnukatega. Ma nagu mäletaks uudiseid selle kohta, kuidas nad tulid, aga see ei tekitanud kelleskis mingisuguseid erilisi emotsioone. Lõppeks pole see ka nii oluline ja minu teooria on sama hea kui nende tüüpide oma, kes räägivad Jumala karistusest selle maailma pattude eest. Siiski näen ma aeg-ajalt nende poolt püsti pandud struktuure ja jään mõttesse, kas neil hiiglaslikel tornidel võis tsivilisatsiooni kadumisele mingi mõju olla. Kuklas turritaks otsekui mõte, nagu võiks see nii olla. Eemal, nii umbes kilomeetri kaugusel teest asub kolme kahekümnemeetrise betoonsamba otsas perfektselt ümmargune valge muna. Ma ei julge enam peateel olla, sestap pööran suuna teelt kõrvale heinamaale, sinna, kus struktuut kõrgub. Nüüd on see tõepoolest heinamaa, aga kõigest mõne aasta eest oli see asfalteeritud plats, siin on kõva kukkuda, sest mulla asemel on asfalt. Hein on aga asfaldist võitu saanud ja eemalt ei pruugi aimatagi, et see siin kuidagi tavalisest heinamaast erineks. Jõuan struktuurile lähemale. Hakkab paistma hiiglaslik hoone, millel on ümber kõrge traattara, siltidega "Läbipääs keelatud". Seintel on kirjad, mis kuulutavad hoone omanikuks USA armee. Ma ei julge tarast üle minna, kes teab, mida või keda USA armee selles hoones hoidis, ehk on see veel praegugi seal.

Kuulen selja tagant hääli. Salk inimesi on mulle järele jõudnud. Üks nendest lennutab tuulelohet.

Berliin-Kopenhaagen. Pühapäev. Ärkasime jällegi hilja. Tõtt-ütelda mäletan ma sellest päevast vähe ja enamus sellest oli rongisõit. Sõitsime läbi Hamburgi Taani, Kopenhaagenisse. Hamburg-Kopenhaagen pakkus meile teise võimaluse oma reisil veesõidukiga sõita - Kopenhaagen asub teadupärast ju saarel ja esimest korda elus nägin, kuidas rong praamile sõidab. Olin Berliini rongijaamas kaasa ostnud terve karbitäie sushit, kuna ma polnud sihukest kaasaostetavat sushit varem eriti näinud ja ega ta väga palju maksnud ka. Peale selle oli sojakaste armsas kalakujulises plastikanumas. Sõin sushi praamitekil ära, võimalik, et tekitasin sellega klassiviha, sushi on juba selline eriti uhke värk. Lootsin salamahti, kuidas keegi noor ja hästiarenenud õiglustundega inimene näeb seda ja kirjutab vabavärsilise luuletuse, kus sõimab pursuid, kes oma rasvase näo peent sushit täis topib samal ajal kui kuskil lastel leiba pole. Tõenäosus pole muidugi eriti suur, kuid loota võib.

Kopenhaagenisse jõudes olin ma väsinud ja dehüdreerunud - veidi veider, sest Taani peaks ju dehüdratsioonitsoonist väljas olema. Aga eks juuli olnud ka kogu Euroopas väga kuum. Tõtt-ütelda oli see Taani põhjapoolsus tsutike halb, sest lõuna pool oldi veekaoohu peale mõteldud ja linnapilt veekraanidega varustatud, aga Kopenhaagenis polnud kusagilt tasuta vedelikku hankida - isegi rongijaama peldikutes (tasulistes, mõistagi) olid sildid, et kraanivesi ei kõlba juua. Leidsin Kopenhaagenisse jõudes, et minu heaolu parandaks kenasti üks mõnus külm õlu. Vahtisime tükk aega ringi ja nägime ühte O'Leary nimelist spordibaari. Ma olin kevadel Kopenhaageni lennujaamast läbi lennates samasuguse nimega asutuses ühe hirmkalli (lennujaama asi) aga väga maitsva seeneburgeri söönud ja sestap lootsin sellest kohast head. Hinnad ja tooted näisid siin olevat needsamad, mis lennujaamaski olid, aga õnneks ei kavatsenud ma seeneburgerit süüa. Tellisin ühe külma õlle, maksin ära, panin hinna eurodesse ümber ja kulmud tahtsid imestusest pea taha kokku minna. Kuus eurot kolmandiku liitri õlle eest - ja oleks siis see mingi peenike Belgia trapistide õlu - ei, tavaline Carlsberg, mis tekitab kiusatusi teha võrdlusi kanuus seksimisega (üks Monty Pythoni nali. "We find your American beer like making love in a canoe. It's fucking close to water." toim.) Vähemasti oli õlu külm ja sisaldas joodavat vedelikku, mis tuju natuke paremaks tegi. Nüüd põhilise juurde - öömaja. Me küll leidsime Kopenhaagenist ühe noormehe, kes ütles, et võib meile pakkuda ulualust esmaspäeval ja teisipäeval, aga pühapäeval polnud see paraku võimalik. Kirjutasime CS Kopenhaageni viimase hetke kommuuni, üks inimene isegi vastas, aga ta paraku unustas lisada oma kontakte, nii et me ei leidnud teda sel õhtul üles. Veetsime kaks tundi McDonaldsis vastust oodates ja burgereid süües, aga vastust ei tulnud. Ma otsisin mingeid mõistlike hinnaga hosteleid, aga neid väga ei olnud, enamik oli välja müüdud või kallid kui kurat. Merike ütles otse välja, et kavatseb pargis magada, sest see on sihuke seikluslik värk ja ega tal raha ka väga palju enam pole. Ma mõtlesin mingeid hostele veel vaadata ja mõnedest läbi käia, aga ruumi polnud kusagil. 

 (ma ei leidnud sellest laulust selle viisiga YouTubeist teist varianti, nii et seda laulu laulavad siis koolipoisid. aga ega nad ju pahasti laula. ) Lõpuks leidsin minagi, et ei taha väga kogu oma raha hosteli peale magama panna, seda enam, et ma polnud enam oma eelarves kindel ja üles oli kerkinud kahtlus, ega ma ei pea juhtumisi Tartus kaks nädalat elama selle viiekümnenaelasega, mis mul kodus ühe pintsaku taskus asub. Park on võib-olla natuke palju üteldud, isegi inglise parki ei pigista sealt välja kuna nimelt on mul parkide kohta jäänud hinge eelarvamus, nagu peaks neid aeg-ajalt keegi korrastama. Puisniit tekitab samuti mulje, nagu keegi niidaks seal aeg-ajalt - mõnes kohas oli rohurinne lõuani. Ütleme niisiis, et selle öö magasime Amagerfælledi tühermaal. Meie sõpru oli kunagi Marsi väljakul ööbides hunnik neljateistaastasi keset ööd röövinud, sestap olin ma parkides magamisse teatava skepsisega suhtunud, siin aga küll röövimise hirmu ei olnud - mitte ühelgil terve mõistusega inimesel ei tule pähe, et sellises kohas võiks inimesi leiduda - ja isegi kui tuleb, on see koht liialt suur, nii et ta ei leia meid üles. Panime oma magamiskotid maha, vihmamantli alla, et liialt märg ei oleks, kõik olemasolevad riided selga ja katsusime magama jääda. Sääsed segasid ja päris tükk aega pidi uni geograafiale alla vanduma - Taani on siiski Skandinaaviamaa ja vähemalt öösiti külm, aga mingi hetk hakkas soojem ja parem ja ma jäin magama. Üles ärgata oli palav ja higine, sest mul olid kõik mu riided seljas, peale selle oli und ikkagi liiga vähe saanud, nii et olla oli mõneti rõve. Vahetasin riideid, jalutasin ringi ja mõne aja pärast hakkas parem. Suundusime tagasi rongijaama McDonaldsisse hommikust sööma ja internetti vaatama. (Ma ei propageeri siinkohal McDonaldsi toidu söömist, niisamuti nagu minu Berliini sissekanne ei propageeri suitsetamist, ma lihtsalt kirjeldan, milliseid katsumusi me tee peal läbi pidime elama) Saatsime noormehele, kes oli olnud nõus meid esmaspäev-teisipäev majutama, sõnumi koos telefoninumbriga, et ta ühendust võtaks, kui ta meid tõesti majutada saab ja läksime linna uurima. Ma olin veits pidur siinkohal - king hõõrus ja seljakott oli ka raske nii et ma väga ei tahtnud ringi jaurata. Kõndisime siiski ühe pargi suunas, sest mida meil ikka muud teha on, seni, kuni Alexander (too tüüp, kelle pool peavarju lootsime leida) meile helistab. Kõndisime mööda ka mõnest koomiksipoest - ma ütlesin kohe enne sisseminekut ära, et kui neil Luciferi pole, siis ei osta ma midagi. Ma olin tõesti liialt ostnud, aga Lucifer on üks mu lemmikutest ja sellest on Küllil esimene osa ja mul teine - natuke vähevõitu. Ja noh, vastu kõiki ootusi oli selles poes peaaegu kõik Luciferid ja ma ei saanud ilma neist mõnda ostmata ometigi olla. Nii läks. Jõudsime ühte kuninglikku parki, mina viskasin end horisontaalasendisse ja lugesin koomikseid, Merike vahtis mujal niisama ringi. Sain just ühe läbi loetud, kui saan Alexandrilt sõnumi, millest järeldub, et täna ei pea me lageda taeva all magama - lust ja rõõm missugune.

Tõtt-ütelda oli minu vaim selle kõne saamise ajal juba natukene murtud - seljakott oli raske ja üldse ei tahtnud enam kõndida, seda enam, et und oli ka vähe olnud. Aga kõndisime need viimased kilomeetrid siiski maha, mis me muud ikka teha saime. Taani kultuuris olevat olulisel kohal sihuke mõiste nagu hygge, mida vist võiks tõlkida umbkaudu hubasuseks. Kopenhaagen jättis sihukese mulje küll - isegi siis kui sa oled magamata ja higine ja päike paistab pähe ja üldse on rõve olla, on ümbruskond kuidagi armas. Ma arvan, et isegi taani pohmell on nunnu. (The Onion arvab aga mõistagi teisiti.

)

Kopenhaagen on sihuke ilus ja väike Skandinaavia pealinn (reisi tulemusena on mu peas täiesti reaalne kategooria nimega "väike ja kompaktne pealinn." Tallinn üsnagi kvalifitseerub. Arvatavasti pole muidugi ükski neis linnadest tegelikult väike kui mingid äärelinnad sisse arvata, aga need alad, kus me liikusime, olid jala täiesti läbitavad. A. on kirjeldanud, kuidas tema ideaalsesse linnapilti kuulub kogemus, kus sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ja linn ei saagi otsa - kuidas Tartu oleks ikka väga hea linn, kui kujutada ette, et ta täidab umbes terve Tartu maakonna. Kopenhaagen, ma kardan, on jala täiesti läbitav.) Niisiis, leidsime üles Alexandri ja tema ühika, võttis meid vastu ja juhatas oma tuppa. Pakkus süüa ja jäätist, oli miskine kanast, karrist, kookospiimast ja pähklitest koosnev asi. Tore poiss oli, õppis vast äkki rahvusvahelisi suhteid või midagi sarnast, aga me väga palju taga vennastuda ei jõudnud, aega lihtsalt jäi väheseks. Õhtul käisime taga ühika katusel, hea vaade oli ja mõnus olla - sääl oli mitmeid laudu ja toole ja isegi minusugusel kõrgusekartjal polnud ebamugav, kuna katuse äärel oli inimesest kõrgem tõke, nii et alla kukkumiseks oleks olnud väga palju tööd teha. Alexander magaski sel öösel ühes oma sõpradega katusel - ta oli juba nii varem kokku leppinud. Parasjagu kas rajati või laiendati Kopenhaageni metrood - ja metroo peab ju ometi läbi käima kõik olulised turistikohad. Sellega kaasnes sihuke väike ebameeldivus, et enamikes turistikohtades toimusid ehitustööd. Üks olulisi Kopenhaageni vaatamisväärsusi oli siiski ehitustöödest puutumata - Freetown Christiana - Kopenhaageni südames asuv väike anarhistlik kommuun, mida ma küll pigem külaks nimetaks. Sihuke kerge Lindgreni vibe tekkis - päris paljusid maju tahtsin Segasummasuvilaga võrrelda, kuigi Rootsi polnud me veel jõudnud. Hygge ilmselt kohe kindlasti. Kena mõnus suvepäev, kohalikke seal vast meietaoliste turistidega pooleks. Bussiga saavat Kopenhaagenis sõita mobiili-piletiga, niisamuti kui meilgi, aga kahjuks on selle tarbeks välja mõteldud kiirnumbrid ja kiirnumbritega juba mingi väike Baltikumi teenusepakkuja hakkama ei saa, need ajavad ta segadusse ja tekitavad negatiivseid emotsioone. (Mispärast sul neid tarvis on, ah? A kus suunakood on? Oled sa ikka päris kindel, et sa ilma ei saa?) Ostsime Merikesega linnaliinibussidele seega pileteid prostalt, raha eest. Taanlastel on naljakad mündid, aukudega, setu naistel oleks vast hää meel nende üle, ajaksid nööri läbi ja riputaksid rinda. Naljakas mõeldagi, et vaid mõni aasta tagasi oli meil kümneid korda väiksema raha jaoks kupüürid olemas. Tõtt-ütelda peale Christiana me midagi väga vaadata ei viitsinud ka - oleks me siis saanud vähese raha eest koju lennata, oleks lennand ka. Olime seks korraks Euroopat küllalt näinud. Aga ei, ees on udu, kaljud, Stockholm öös, nagu laulusalm ütleb. 

Teisipäev. Kopenhaagen-Stockholm-praam.

Ma ei oska Kopenhaagenist Malmösse viiva rongi asjus ütelda midagi muud, kui et meie vagunit täitis klassitäis teismelisi skandinaavlasi, aga see reis oli lühike ka - vast pool tundi? Malmö-Stockholm oli pikem teekond aga tema kohta on veel vähem ütelda. Stockholmis kohtasin üle kuu aja esmakordselt midagi väga kodust - karget, pilvist ja tuulist ilma päevasel ajal. Läksime rongijaamast sadamasse ja ei midagi muud - oleks võinud ju bussiga minna, aga ma tahtsin Stockholmi kas või möödaminnes näha. Umbes viis kilomeetrit kõndisime, enne kui praamini jõudsime. Kaugus Eestist: kaheksateist tundi. Lootsin, et mu kajut saab olema tühi, aga loomulikult see nõnda ei läinud. Egas midagi - reisile minnaksegi selleks, et näha uusi paiku ja kohata ebatavalisi inimesi. Kõik see harib ja õpetab inimest, teeb ta mõistvamaks ja empaatilisemaks nende suhtes, kes temast erinevad. Minu kajutisse sattus esmalt üks vaikne keskealine rootsi mees (lootsin, et ülejäänud on samasugused) ja siis kaks tavalist eesti poissi, ma ei tea, kas üheõhtuse tutvumise järel saab klassikuuluvust määrata ja kas meil Eestis üldse klasse ongi, aga ma pakuks, et tegu on töölisklassi esindajatega. Võimalik muidugi, et poisid olid tudengid, kui see on tõsi, on mul Eesti haridussüsteemist kahju, et ta nii väetikeseks jäänud on. Ma katsusin nende seltskonda üldjoontes vältida ja laeva peal ringi patseerida, Merikesega vestelda või vaadata, kuidas Stockholmi arhipelaagi saared meist mööduvad, aga mingi hetk sattusin ma tagasi kajutisse, kus seltsimehed olid ametis mingisuguse lahja alkohoolse joogiga, mida nad minugagi jagasid ja olingi ennast vestlusesse mässinud. Tähendab, vestlusteemad polnudki nii hullud (ma ei kujuta ette, mida ma oleks teinud, kui nad oleksid stereotüüpselt terve teekonna autodest, viinast ja tissidest rääkinud. Ma kahtlustan muidugi, et siin kõneleb minus mingi stereotüüp ja tegelikult sihukesi inimesi pole olemas, maalin tonte seinale ja aiva kardan neid) - sattusime rääkima religioonist. Tunnistan, et mõtlesin vahel, kus on Mihkel Kunnus kui teda tarvis on. (Märgin, et ei ole kultuurieugeenik Mihkel Kunnusega küll umbes mitte milleskis nõus ja nende poistega mõnes teemas isegi mõneti olin, aga see, kuidas nad oma arvamusi väljendasid, ei kannata suuremat kriitikat. On ütlus, et ärge tapke sõnumitoojat, aga ma siinkohal pigem ütleks, et palun ärge tapke sõnumit.) Järele mõteldes oleks Kunnus selles kontekstis küll kahuriga kärbeste tapmine, aga teisalt Kunnus on minust füüsiliselt tugevam ka, ma väga ei julgenud ülbitsema hakata.

Ma ei taha nende poiste kohta kusjuures midagi halba ütelda, üks märkis ära, kuidas ta üritab ennast ajaloo alal harida (alati kiiduväärt märk) ja teine oli temast isegi kohati taibukam. Igatahes pomisesin üks hetk, et läheksin hea meelega värsket õhku hingama ja lahkusin kajutist. Värske õhu hingamine polnud siinkohal eufemism, tekil oli hea värske õhk. Leidsin Merikese üles ja rääkisin talle oma lustilistest kajutikaaslastest. Tagasi alla läksin juba siis, kui üks neist oli magama läinud, järgisin tema eeskuju.

Mida on mul kolmapäevast rääkida? Hea küll, tund aega tuli veel enne maabumist laevas ringi tuulata- ostsin endale sel ajal pooleliitrise pudeli šerrit, mida ma Eestis näinud polnud, aga siis laev juba randus ning inimsumm valgus terminali.

Olime tagasi Eestis.

Kirjad Euroopa vallutamiselt. Prantsusmaa.

(Kujutab umbes minu prantsuse keele taset.)

Grenobleisse jõudsime, nagu mainitud, põhapäevaõhtuse bussiga. Seal ööbisime kaks ööd Grace'i ja Marco ning ühe öö Olivier pool.
Grace'il ja Marcol polnud kodule varuvõtmeid aga see-eest oli neil väike must koer, Lucy nimeks.
Grenoble. Esmaspäev. Oo, nostalgia. Grenoble iseenesest ei hiilga just vaatamisväärsustega, üks neil õnneks on, tegu on nende kuulikestega, mille sisse inimesed käivad ja mis masina jõul nööripidi mäe otsa veetakse, eelmainitud inimesed saavad kuulist välja vahti ja linnavaadet imetleda. Mõistagi läksime ka meie nööripidi mäe otsa, vaatasime mäeotsa ja seal asuvaid sünkpimedaid langevaid treppe, millel ei näi otsa ega lõppu tulevat, sihukene Khazad-dumi tunne on, pime trepp läheb alla otse maakera sügavusse, sinna, kus magavad olevused, keda on parem mitte tülitada.
Läksime meiegi siis seda treppi pidi alla, maakera südamikku ei jõudnud, isegi mäest alla ei jõudnud, olime ikka üleval edasi. Olime juba sellises laiuskraadis, kus on alati mõistlik veepudelit dehüdratsiooni vältimiseks kaasas kanda, õnneks olid seal kraanid, kus sai ennast märjaks kasta ja vett võtta.Läksime mäest alla, võttis too umbes kaks tundi.
Alla jõudes rentisime rongijaamast ratta ja sõitsime linnas ringi, käisime mu vana ühika ja ülikooli juures(oo, nostalgia!), siis naasime kodubaasi, puhkasime, mina läksin oma vanasse go-klubisse,(oo, nostalgia!) nägin palju tuttavaid nägusid ja natuke vähem tuttavaid nimesid ja isegi mängisin ühe mängu.
Tõtt-ütelda oli mul go-klubiga ka omad tagamõtted ja plaanid, mis täitusid veel enne klubisse jõudmist. Marco ja Grace nimelt ütlesid, et saavad meid võõrustada vaid kaks päeva, pärast mida nad ära peavad minema ja mina lootsin näha go-klubis vana tuttavat Olivieri, keda ma nägin juba siis, kui ma teisel pool tänavat laenutatud ratta lukku panin, Olivier ütles kohe, et võib meile pakkuda öömaja ja seda meile ka Pariisis ja Marseille's leida- tal on ulatuslik agendivõrgustik, mis tema tahtmisi täidab, Vahemerest tõuseb allveelaev, võtab peale meie pagasi ja kannab selle Põhjamerre, Kaplinn-Pariis lennuk teeb planeerimata vahemaandumise Grenoble'is ja kannab meid pealinna ja nii edasi ja nii edasi.
Liialdus, mõistagi, aga tegelikult on Olivier'l tõesti palju agente - ta on Prantsusmaal päris palju go-üritusi korraldanud ja väidetavalt on go-mängijad enamjaolt külalislahke rahvas.
Grenoble. Teisipäev. Üritasime broneerida TGVkohti järgmisel päeval Pariisi-minekuks. Selgus, et see pole paraku võimalik - 14.juuli on teadupärast Bastille' vallutamise päev, hirmus suur püha ja sestap on nädalavahetus pikk ja rongid kõik võetud. Samas sai Pariisi minna mõneti aeglasemate rongidega, hea seegi. Grenoble'is tutvusime ka Prantsuse mõtteviisiga, mille kohaselt ei ole võimalik päeval kella kahe ja kella seitsme vahel süüa, sihukene idee ajab prantslaste juhtme kokku. Kuna keegi (peale vast mõne hullumeelse välismaalase) niikuinii sellisel kellaajal süüa ei taha, pannaks söögikohad targasti kinni. (kui ma Grenoble'is veel elasin, olin ma vaene tudeng, kes sõi väljas kord kuus ja siis mõistagi õhtul, nii et siis ma seda iseärasust ei kohanud, toim.)  Tõsi, nii ongi odavam, ostad kuskilt poest võileibu, saia, mahla ja veini ja sööd neid pargipingil.

 Õhtupoole viisime oma kraami Olivier' poole, kes meid hinnaliste roogadega toitis. Olivier oli just mõne päeva eest sisse kolinud, nii et ei pidanud segaduse pärast põdema, kuna kõik oli veel loomupäraselt sassis. "Ega see pole muuseum, siin elatakse," kui Ulvit tsiteerida. Sõime, ajasime juttu ja ennäe, jõudiski õhtu kätte. Läksimegi magama.


Grenoble-Pariis. Kolmapäev. Päev möödus eelkõige rongiga sõites, hommikul viisime veel ära võtme Olivier' töö juurde ja rattad laenutusse ja sellega saigi mu Grenoble'isse naasmine läbi. Rongi peal jõudis meile vaikselt kohale teadmine, et vaatamata Olivier pingutustele ei õnnestunud tal Pariisis meile öömaja leida. Kohale jõudsime umbes pool üksteist öösel ja küsisime infoletist, kust võiks leida üks pilvelõhkuja või väikse maja, kust öömaja saaks. Kirjutati meile paberitüki peale Hostel Blue Planet ühes aadressiga, mida me tükk aega jõllitasime, kuniks taipasime, et ei leia aadressi ilma netita omal käel üles ja läksime sinnasamma letti küsima, kus see on, õnneks polnud kuigi kaugel. Hostelis oli korruse peale üks duširuum ja üks tualett, minu korruse omad olid paraku katki, aga muidu oli täitsa mõistlik hostel. Minu toas oli veel kolm inimest, üks neist üks austraalia poiss, kes juba viiendat kuud reisis.
Pariis. Neljapäev.  Hommikul alates 7.45st sai hommikusööki, võinoh, tähendas seda, et vastuvõtust anti sulle kolm žétooni, millega sai masinast osta kas saia(mõistagi mitte värsket), kohvi või jooki, ma võtsin kaks pain au chocolati ja ühe kohvi.
Otsustasime ka Pariisis rattatsi liikuda, ei olnudki nii surmapõlgav otsus, kui me kartnud olime, rattateid siiski leidus ja ega me väga kaua ka ei sõitnud. Sääl oli keeruline sisteem - pidi end registreerima(1.70 EUR, toim.), siis võisid poole tunni kaupa ratastega sõita palju kulub - võtad Gare du Lyonist ratta, sõidad Louvre'i juurde, paned ratta elektroonilise massina külge,  kuus tundi hiljem võtad kusagilt mujalt mõne muu sama süsteemi ratta ja sõidad hoopis näiteks Marsi väljakule. Kui sõidad korraga vähem kui pool tundi, ei maksa midagi, aga iga üleläinud veerandtunni eest maksad. Teoorias tore süsteem, praktikas paraku selle veaga, et kuigi kirjade järgi tundub terve Pariis neid rattavõtupunkte täis olevat, pole neid sugugi kerge üles leida, ajasime Louvre'i ümber kümme minutit üht taga. Isegi siis, kui sa rattavõtupunkti üles leiad, ei pruugi seal olla kohta, kuhu ratast parkida (kui sa parasjagu rattaga oled) või vaba ratast, mida võtta (kui sa parasjagu jalamees oled).
Igatahes, Louvre. Kuulsasse klaaspüramiidi viib väga pikk, kuid peaaegu jalutava inimese tempos liikuv järjekord. Ma arvan, et Briti muuseum meeldis mulle rohkem, samas, Briti muuseumis nägin ma teatavat tüüpi kraami  esmakordselt(mõtlen eelkõige vanu tsivilisatsioone nagu Babüloonia, Egiptus ja antiikkultuurid), Louvre'is oli kogu see värk juba tuttavam. Islami kunst oli seal samas päris uhke, ühel seinal oli valgusinstallatsioon, mis demonsteeris erinevaid kalligraafialisi võimalusi, kuidas kirjutada fraasi Bismillah, installatsioon oli kirjade järgi  umbes seitse minutit pikk ja ühele kujutisele kulus vast kümme sekundit,  me ei jõudnudki kõike ära vaadata. (üks kujutis küll teist ei meenutanud. Kui kristliku kunsti ühe lemmikmotiiviga võrrelda, siis minu arust on Pühad õhtusöömaajad üldiselt sarnasemad kui need Bismillah!id) Pääle selle oli seal veel uhkeid vaipu ja potte ja ka tavalisemaid pilte (nad on üldiselt üsnagi osavad stiliseerijad).
Kirjutamise hetkel loen Maughami "Of Human Bondage"'i("Inimorjusest", toim.) ja olen omadega parasjagu säälkohas, kus Philip Carey on juba mõnda aega Pariisis kunsti õppind ja kus noorte kunstiõpilaste  seltskond peab olulisteks vaid moodsaid impressioniste ja vanadest meistritest ainult  Vermeeri, Velasquezit  ja Rembrandti. Impressioniste ma seal väga ei täheldanud (tõsi, klassitsiste ma nägin, David oli väga muljetavaldav) ja tõtt-ütelda hindan ma ka saksa ekspressioniste prantsuse impressionistidest kõrgemalt.  Flandria ja Madalmaade osakond oli suuresti lukku pandud, mida ma seal vaatasin, enam ei mäleta, igatahes otsisin ma taga "Tüdrukut pärlkõrvarõngaga" ja  ei leidnud. Mis puutub Velasquezisse, siis kõikide hispaanlaste jaoks oli seal ainult üks tuba, mida Velasquez El Greco, Goya ja Zurbaraniga jagas.
Leonardo da Vinci oli üldiselt meeldiv, Mona Lisat pidi vaatama rahvasumma seast nagu paavsti, see on vist küll asi, mille tähendusväli on lihtsalt niivõrd palju suurem kui asi ise, et kõige üllatavam või mõjuvam sealjuures ongi too lõppematu rahvasumm.
Muidu veel: Arcimboldo, taaskord; üks itaallane, kelle nime ma unustasin, aga kes toredasti tegi muidu värviküllaseid pilte, ainult inimeste nahk ja näod olid halltoonides, mõnusalt groteskne mulje jäi; üks pühak, vist St.Etienne, keda kujutati igalpool lagipähe löödud lihunikunoaga, kusjuures seda mitte märtrisurmapiltidel vaid täiesti igapäevast eluolu kujutavail piltidel. Ma kujutan ette, et see on seda tüüpi asju, kuidas Püha Katariinat kujutatakse rattaga või Püha Martinit pooliku mantliga, aga selline sõbrapilt "Mina, sõber ja pähe löödud kirves, jalutame siin niisama" tundub kuidagi kergelt jabur.
Pärast Louvre'i läksime ostsime veini, vorsti, juustu, saia ja mahla ja tegime Elüüsiumi Väljakute (sest seda Champs-Elysees ju tähendab) lähedal ühe väikese pikniku.

Kui mul kõht täis oli, tundsin ennast mõneti paremini ja Pariis ei tundunud ka enam nii hirmus. Läksime Triumfikaart kaema. Triumfikaar on uhke küll, kaugele juba näha, ainuke häda taga on, et ta on otse ühe kaunis aktiivse ringtee keskel, tunnelid lähevad küll mõnedes kohtades alla, aga ei tule välja mitte Triumfikaare juures vaid lihtsalt teises kohas väljapool ringteed. Me ei olnud ainsad sama hädaga inimesed, üks ülikonnas härrasmees, kes oli pärit mingist Aafrika riigist, mille ma ära unustasin, ja üks perekond, häälekõla ja välimuse järgi vast Kreekast pärit, olid koos meiega sama mõistatuse ees. Etendasime siis veidi aega häppeningi nimega "Turistid jooksevad ümber Triumfikaare", kuni leidsime lõpuks tunneli, mis Triumfikaare alla viis.

Kohustuslikus korras tuli mõistagi Eiffeli torni vaadata. (üllatusena tuli, et sinna peale üsna palju kuulsate teadlaste, inseneride ja matemaatikute nimesid kirjutatud oli). Eiffeli  torni juures õnnestus ka näha kelmideks hüütavat kultuurinähtust - põhiprintsiipi sa kindlasti tead - kolm kaussi, ühe all hernes, palju ringiliigutamist ja turist jääb rahast ilma. Paar detaili oli siin küll teistmoodi (kausside ja herne asemel kolm ketast, millel ühest on ühel pool valge laik) aga üldidee oli sama. Jäime üht asja tsipake vaatama. Tüüp tegi  kolm aeglast liigutust ja küsis ühe kõrvaloleva mehe käest(kellest jäi mulje, nagu ta parasjagu mängiks), kus valge laik on. Seda, kus laik oli, oleks Stevie Wonder ka näinud, aga mees osutas vale ketta peale. Ilmselgelt petuskeemis osaline, ma üldse ei kujuta ette, paljud pealtvaatajatest tõesti vaid pealtvaatajad olid. Kelm keeras siis näidatud ketta ümber, must, (quel surprise!) ja küsis siis Merikese käest, milline õige on, et noh, nii tasuta, et näha, kuidas veab. Merike läks ja osutas siis õige pääle. Nüüd pakkus mees juba raha peale mängu, aga ega me eile pole sündinud, me läksime ära. Järele mõteldes oleks võinud ju mehe käest olevad 100 eurot endale võtta, aitäh ütelda, turistinägu peas ja minema jalutada, ega turist peagi mängu finessidest aru saama. Anti sada euri siis anti.

Olesklesime veel veidi Marsi väljakul, vaatasime tänavaartiste ja tulime tulema. Ratta leidmisega oli paras tegu, nagu mainitud, aga lõpuks jõudsime oma endise hosteli juurde. Küsisime tüübilt valvelauas kahele inimesele kohta, aga tema teatas parastava häälega, et ei saa, hostel on täis. Asusime siis nõutu näoga Pariisi tänavatele teele ja ennäe, tulukene vilgub viimati!, ühetärnihotell! Tuba kahele maksab umbes viis euri rohkem kui kaks kohta hostelis. Mis nii viga elada, kui toas on suisa kraanikauss!

(Pariis)-Marseille. Reede.

Juhhõissa, asusime varahommikul rongijaama ja saime sõita prantsuse insenerikunsti imega nimega TGV, pikemalt siis Train de Grande Vitesse elik maakeeli Väga Suure Kiirusega Rong.
Rong kandis meid kolme tunniga Marseille'sse, kui kaarti vaadata, võib taibata, milline imetegu see on. Head uudised sellega veel ei lõpe -Olivier oli oma agendid tööle pannud ja  leidnud inimese, kes oma korteri selleks nädalavahetuseks maha jättis ja kuhu kaks eestlastest hulgust nagu nalja sobisid.

Ma pole kindel, kas olen sellest kirjutanud, aga algselt plaanisime Itaaliast kohe Marseillesse minna, geograafiliselt olnuks see mõneti loogilisem, paraku tegeles Colin sel nädalal sellise pisiasjaga nagu seda on doktoritöö lõpetamine. Doktoritöö tuli reedel ära anda, sestap me reedel Marseillesse tulimegi. Paraku oli sellega sihuke juhtum, et too inimene, kelle korterisse me minema pidime, oli seitsmeni tööl ja Colini telefon oli ilmselt hääletuks seatud (täiesti arusaadav, doktoritöö viimistlemise viimastel tundidel ei ole ilmselt väga soovi telefonitsi lobiseda). Marseillese jõudsime kaheteistkümne paiku, aga Colini ja Charlotte'i saime kätte alles kella viie kanti.
Marseille oli ka meie reisi üks lõunapoolsemaid punkte, sestap oli hirmus palav. Seiklus!

Uitasime siis mõnda aega Marseilles ringi, käisime poes ja läksime siis ühte parki piknikku pidama. Park oli lapsi täis, meie lamasime puu all, keel vesti peal ja sõime võileiba-mahla. Aeg möödus. Nelja paiku läksime rongijaama wifit püüdma, saime kätte ka. Sain FBs Charlotte'ilt sõnumi Colini uue telefoninumbriga, edastasime sõnumid, saime kohtumispunkti koordinaadid ja asusime teele. Kokkusaamine toimus, nagu üteldud, umbes viie paiku.

Colin ja Charlotte elasid Marseilles linnajaos nimega Noailles, vaikne ja rahulik kant, kuigi üldjuhul seal valged inimesed tavaliselt ei ela. Kohtusime kokku platsil nimega Cours Julian, kena plats tänavakohvikute ja madalate purskkaevudega, kus sees lapsed mängivad, kuigi nad tegelikult ei tohi.Läksime koos ühte lähedalasuvasse lesilasse, kus väidetavalt laudade ja toolide asetus alati muutub, seekord näiteks ei olnud neid üldse. Istusime nurgas patjadel, jõime külma roosat veini ja vestlesime. Marseilles on pigem selline kuurortlinn kui turistilinn, selle kolm kuulsamat vaatamisväärsust olla üks kirik mäe otsas, mida on suvel suitsidaalne lähedalt vaatama minna,  mingi asi veel ja Taaveti repro, see viimane peaks umbkaudse turismiobjektide kogusest pildi andma. Teisalt oli praegu Marseilles Euroopa kultuuripealinn, käimas oli Europride 2013 ja pühapäeval oli Bastille vabastamise päev elik suur Prantsuse rahvuslik püha- tegevust peaks jätkuma küll.

Kella seitsme-kaheksa kandis saime kokku inimesega, kelle korter see olema pidi (võib-olla oli see samas ka tema poiss-sõbra korter, me polnud päris kindlad), Claire'ga. Tuli välja, et see oli Colini ja  Charlotte elupaigaga samas linnajaos, nii et kõik oli väga mugav. (Mis puutub Colinisse ja Charlotte'i, siis nende elupaik oli umbes nii kitsas, et sinna mahtunuks peale nende kahe vahest veel ka üks kodustatud kivi aga mitte igatahes kaks külalist, seepärast nad meid võõrustada ei saanudki.)

Mina läksin meie peatuspaigas duši alla, samal ajal rääkis Merike Clairega, sai juhtnöörid ja võtme kätte ja selleks ajaks, kui mina pestud olin, oli Claire juba läinud. Läksime Colini ja Charlotte'ga õhtust sööma, oli sihuke mingi araabia tüüpi toit.


Marseilles. Laupäev.



 Tõusime vara ja läksime kalaturule äsjapüütud kala ostma. Vaatepilt meenutas päris mitmeid Madalmaade kandi kunstnikke(neile ikka valmistas palju rõõmu mereandide hunnikute maalimine, tõesõna, Loodus on Saatana kirik). Tekkis küsimus, kuidas maitseb rai, teisalt ei osanuks me raikala fileerida. Õnneks oli seal üks koht, mis raifileed müüs. Läksime ja ostsime veel erinevaid köögivilju, panime kala ja kergestiriknevama toidukraami külma ja läksime uuesti magama - ma saan aru, miks Vahemere ääres siestat peetakse, kella üheteistkümnest kolmeni on liiga palav, et isegi mõtelda. Kell neli tõusime üles ja läksime koos Colini ja Charlotte'iga randa. Vesi oli väga mõnus, aga päris supp ei olnud, sestap ei tahtnud Colin väga vette tulla. Colin ei tahtnud eriti päikest naha ligi lasta ka, ta on muidugi keldi tüüpi nahaga, põleb kergesti ära. Ostsin jäätist ka, segaselt küsisin vist, sestap küsis müüja "English?". Mõtlesin,  kas ta mõtleb seda, mis keelt ma eelistan, sestap noogutasin. Siis küsis ta aga "Londres?" miska pidin seletama, et ei, ei ole inglane, eestlane olen. Müüja nägu tõmbus mõtlikuks ja küsis, et kas see on põhimõtteliselt Venemaa. Ei, ei ole, ütlesin, aga ta ei tahtnud mind uskuda. Leidsin, et prantsuse jäätisemüüjate harimine tänapäevase  geopoliitika vallas pole põhjus, miks ma randa tulin ja tulin tulema.

Hiljem olesklesime veel ühes rannabaaris, neil oli seal sihuke kord, et nendele, kes söövad, on ühed kohad, neile kes joovad, teised kohad, kusjuures joogikohti oli kaunis vähe ja praktiliselt keegi ei söönud, aga ega meil ometi kapitalism ole. Jõime kokteile ja vaatasime merele, Merike proovis Provence'i kandi aniisimaitselist jõledust nimega Pastis, õnneks olin mina seda juba kunagi proovinud ja ei pidanud seda enam tegema. Tuli aga välja, et Merikesele Pastis meeldis, ma kahtlustan, et aniisi nautimiseks on mingit eraldi geeni vaja, räägitakse, et igatahes koriandri jaoks on seda küll vaja.


Hakkasime kodupoole minema, aga meie teekonnale jäi ette asi nagu Europride. Mainin siinkohal, et pride pole mitte ainult paraad vaid erinevate ürituste seeria, mis kõik kokku nii nädal või kaks võtab. Pride'i jaoks oli seal eraldi rand, kus toimus mu arusaamist mööda lihtsalt üldine oleskelu, läksime siis sinna ja leidsime mingi koha, kus lesida - üldiselt oli päris vaikne ja mõnus, palju samasoolisi paare oli, igast vanusest ja värvist, mäletan, et näiteks päris armas oli vaadata sellist hallipäist lesbipaari, uhkete rannakübarate ja käekottidega. Heterosid oli ka, aga nemad olid üldiselt vähemuses.


Õhtul tegime koos raikalast süüa, tuli sihuke rai tomatis riisi ja muude köögiviljadega. Oli päris mõnus, aga üle jäi teda kõvasti ka järgmiseks päevaks.









Marseilles. Pühapäev.

Jällegi, hommiku ja lõuna passisime kodus, sest väljas oli lihtsalt liialt palav. Kirjutasime couchrequeste Kopenhaageni, Berliini ja Utrechti rahvale - jah, ka Utrechti rahvale, sest kuigi me olime varem arvanud, et meil on seal sõprade sõbra pool koht olemas, oli sõprade sõbraga midagi juhtunud ja ta pidi Utrechtist ära sõitma. Selgub, et Utrecht on kõige lihtsamini couchsurfitavam linn üldse - pühapäeva hommikul saatsime mõnele inimesele sohvapalved, pluss kirjutasime Utrechti viimase-hetke-sohvapalve foorumisse, umbes nelja tunniga saime kolm vastust.

Lõuna ajal läksime sööma ühte pannkoogikohvikusse, mis pidada kuulu järgi väga hea olema, igatahes rippus seal laes roosa elevant, mis Merikesele meele järgi oli.  Sihuke kerge lastekohviku tunne oli, seina peal oli silt, mis kuulutas välja joonistusvõistluse teemal "Minu ideaalne kodulinn", teine ja kolmas koht said vastavalt kaks ja üks portsu jäätist, esimene sai midagi veel rohkem, mida, ei mäleta.

Edasi patseerisime niisama ringi, kus täpsemalt, väga ei mäleta. Teemakohaselt, Marseille vanas sadamas on skulptuuri pandud paar Dali teostel kujutatud objekti, sealhulgas nood kuulsad sulavad kellad. "Sulavate kellade" tegelik nimi on aga teadupärast "Mälestuse püsivus". Või nagu Brodski kirjutas -
"Mõte sinust eemaldub nagu vallandatud teener,
ei, nagu raudteejaam  sildiga Võritsa või Tartu."
Sellesamaga tahan ma ennast välja vabandada, kui kirjeldus ja reaalsus üksteisest väga kaugele triivinud on-  inimene unustab.
Ärgem  aga unustagem aga tänast kuupäeva - 14.juuli, Bastille'i vabastamise päev. Kui pimenes, läksime sadamasse tulevärki vaatama, nad kasutasid väga kavalasti ära tulevärgist tekkinud suitsu, lasid laseritega sinna peale pilte ja puha.

Jätsime Colini ja Charlotte'iga hüvasti, sain veel kätte tänukirja pulmaskäimise eest (tegelikult oleks nad pidanud selle mulle postiga saatma, aga sellega kuidagi venis ja nüüd sain ma selle suisa ilma postikuludeta kätte)

Kirjad Euroopa vallutamiselt. Varssavi. Viin.

Esimesest juulist kahekümnekolmandani olin Eestist ära, tegin sõbraga koos Euroopa ringreisi. (meetodiks raudtee ja InterRaili pilet, millega saab terves Euroopas kahekümne kahest järjestikusest päevast kümnel päeval rongidega sõita nii palju kui süda lustib)

Sõidu ajal kirjutasin ohtralt CouchRequeste(kuidas seda maakeeli ütelda? sohvapalveid?) ja kuna alates kahekümnendast palvest muutub see väga nüriks žanriks, siis kirjutasin ka vahelduseks aeg-ajalt kodustele reisikirju. Paraku oli koduste postkastiga miskine jama ja kohale jõudis neist vaid esimene, mõtlesin, et hakkan neid siis vähemalt blogis ära tooma.

Varssavi. 

Saabumine esmaspäeva õhtul. 18-tunnine bussisõit tüütu ja unine, aga mitte nii hull, kui kartsime. Magasin, sõin, kuulasin podcaste filosoofia ajaloost, (praegu olen Platoni juures, aga Platonit on ka väga palju sääl podcastihunnikus), magasin, lahendasin ristsõnu, sõin, vahtisin aknast välja ja nii edasi. Bussisõit nagu ikka. 

 Varssavis võõrustaja Pawel, 19-aastane tudeng (majandus?, management? mingi sedasorti asi igatahes) Sihuke natuke vaikne poiss, aga muidu täitsa tore. Teisiba oli tal esimene tööpäev ühes call-centeris, aga esimene päev oli tal võrdlemisi lühike. Külas oli tal ka sõber, David. Teisipäev sõime hommikusöögiks vorsti (kas vorst on mingi Poola teema? bussis oli ka pidevalt vorstilõhn üleval. Gyurka, tahad vorsti? mul on praegu kotis veel Eestist kaasa võetud pool suitsuvorsti. väga ei kutsu see vorst hetkel mind.) Käisime hommikul ebaviisakalt suures pargis(Lazienski Krolelewskie, mis pidada tõlkes kas kuninglikku vannituba või peldikut tähendama), mis oli lahe, selline korralik hoolitsetud ja geomeetriline prantsuse park koos valgete uhkete sammastet majadega; vaheldus see aga üsnagi metsiku alaga, mõnes kohas oli lihtsalt heinamaa, ilmselt ei jaksa nad lihtsalt igal pool niita. Päris vinge kontrast, kui on vanad puuhiiglased, mille ümber on nelinurksed täpselt pügatud hekid, hekist väljaspool golfimuru ja hoolitsetud teed ja hekist seespool meetrikõrgused nõgesed. Pluss patseerisid seal ringi mõned paabu- ja muud linnud ja ka teisi pudulojuseid - oravaid oli sääl kole palju, tulid peaaegu käe juurde, aga kuna süüa polnud anda, siis päris puutuda ei lasknud. Seal  pargi kõrval oli ka Poola presidendipalee, mille kõrval omakorda hiigelsuur Chopini kuju, Chopin istub mõtlikult ja vaatab igavikku, tema kohal aga kõrgub kas puu, käsi või lind, ma ei saanud täpselt aru, võimalik samas, et ka skulptor ise ei saanud täpselt aru.

Igastahes, sõitsime pärast pargiskäiku Koperniku teadusparki, see ka hirmsuur. (poolakatele vist meeldivad suured asjad) Sääl oli palju imeasju, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Päev möödus üsnagi märkamatult, siis vaatasime veel CouchSurfingusse Viini ja Milano kohta. (mul on Viinis üks sõber, kes põmst ütles, et kui me kedagi ei leia, saab ilmselt tema pool ööbida, nii et ma Viini pärast ei muretse. Milanoni on aga veel aega.) Siis käisime vaatasime veel Varssavi kesklinna ja rongijaama, broneerisime pileteid. Tädi informatsioonilauast jättis mulje, et tal on kõik rongiajad peas, igatahes, kui ma küsisin rongiaegu homme kaheteist paiku Viini ütles ta kuhugi vaatamata kohe "12.15". Raudteejaama kõrval oli, jällegi, üle mõistuse suur stalinistlik ehitis, Pawel ütles, et selle jätsid neile vist venelased. See on vist üks Ida-Euroopa suuremaid hooneid, praegu on seal muuhulgas tehnikamuuseum, aga välja nägi  igastahes, nagu elaks seal mingi sci-fi kurjamist maailmavalitseja ja mingi hetk  tuleks hoone tipust välja megalaser, mis vaenlased õhku laseb, ja katustele astuks robotid valvesse. Teine võimalus on, et maja võtab  jalad alla ja hakkab Godzilla kombel Varssavit lömastama. Ilus hoone samas.

 Siis käisime veel poes, ostsime pastat, tomateid, suvikõrvitsat, šalottsibulaid, juustu ja õlut (õlu nägi väga poolapärane välja, sellepärast me just seda õlut ostsime) ja läksime koju. Mul tekkis komme poolakeelsetele lausetele eesti keeles vastata. Koju tulles nägime tänaval kaht meest, kes  laua taga istusid ja viina jõid, mõneti naturalistlik pilt, aga fotot siiski ei teinud. 

Baaslaagris oli külas veel Davidi tüdruksõber, nimeks midagi Suzan-tüüpi, ma kirjapilti ei küsinud. Tegime ostetud toorainetest viiekesi koos süüa ja lobisesime niisama.

Järgmine päev(praegu kirjutades täna) pakkisime asjad, misajal Pawel üles ärkas ja meile mingisugust poola rasva-asja koos leivaga pakkus. Rasva-asi nägi natuke õudne välja aga maitses päris hästi. Mul on tunne, et poolakad on mingisugune liharahvas, teadusmuuseumis oli igatahes tervisesektsioonis mingi asi, mis mainis, et inimene peab ellujäämiseks ka taimi sööma, lihast üksi ei piisa.  

Jätsime Paweliga hüvasti ja tulime rongijaama, katsusime seal tulutult wifit leida. Ei leidnud. Läksimegi rongi peale.

***

Viin, (Zürich, Milano) 

Varssavi-Viin rongisõit võttis kaheksa tundi ja oli Varssavisse saamisega võrreldes ülimalt meeldiv - lühike, meil oli kahe peale kupee, kus sai laiutada, vestelda, arvutimänge mängida (rongis oli elekter!) ja kirjutada toda eelmist teksti. Milano-Chambéry rongis on ka elekter ja palju aega, sestap saab asju kirjutada.

Esimene moraal - ära iial looda Milanos suvel couchsurfida, või kui sa seda teed, plaani seda mitu nädalat ette ja spämmi kõike, mis ette juhtub. Milano CS lehel oli kirjas, et peaks saatma umbes 70-80 kutset, mis tähendab, et see võtab vähemalt ühe korraliku tööpäeva või sa ei loe inimeste profiilegi läbi ja saadad kõigile sõnumi stiilis "You seem intestesting. We want to surf with you." Meil tekkisid ka kompleksid inimesele, keda me ei  tunne ja kes tunneb kuidagi kedagi, keda me tunneme, helistamise suhtes, sestap saatsimegi Milanos ööbimise vaikselt kuradile. Aga ma ruttan sündmustest ette.

Viini jõudsime kolmapäeva õhtul, rongi peal olime varasemalt saanud sõnumi Ecelt, kelle pool me ka viibisime. Nagu ajaloost võib mäletada, kuulus uusaja mingil osal Veneetsia Austria-Ungari impeeriumi koosseisu. (Salieri näiteks oli ju itaallane, aga tegutses Austria-Ungari keisri õukonnas) Tublid itaallased (tõsi, ei tea, kas veneetslased) pole seda ajaloo osa unustanud vaid on ikka tulnud tagasi oma vanasse pealinna Viini, et sinna suurel hulgal gelateriasid püsti panna. Ece pakkus meile igatahes õhtul gelatot, mida ta oli tänavalt karbiga ostnud ja ütles, kuidas jäätiseäri on Viinis küll itaallaste käes. Seega- itaallaste kättemaks? Tulid ja vallutasid salakavalal kombel hoopis Viini? Mine võta kinni. 

Viin, neljapäev. Ärkasime, spämmisime Milano linna elanikke CouchSurfingus, läksime linna peale laiama. Võib täiesti ausalt ütelda, et Viinis käisime kohvikus ja loomaaias, neljapäev oli too loomaaiapäev, peale selle viis tee loomaaeda läbi Schönbrunni lossipargi. Kui Varssavi park oli toredasti ajutiselt metsistunud, siis see park jättis mulje, nagu töötaks seal umbes kakssada aednikku, kellest kõrgeim annab aru ainult keisrihärrale isiklikult ja kui kuskil on rohi sentimeetri võrra vale kõrgusega, on skandaal ja pead lendavad.

Loomaaias oli palju loomi, mis neist ikka rääkida, tõsi,päev oli palav, nii et tuli osta pudelivett, kuigi vesi kallis oli. Hülgeid sai vaadata vee alt või vee pealt, nende basseini sein oli kohati läbipaistev, tundus vähemalt, et hüljestel oli lõbus. Pärast leidsime ka ühe ökopäritolu kraami müüva taverni, üsnagi stiiipuhas teine, sõin leiba, vorsti, juustu, mädarõigast ja õlut. 

Naasime koju ja koondasime vägesid, puhkasime palavast päevast (üldse on terve reisi vältel väga palav olnud, veepudelid on sest ajas kaasas olnud, et dehüdratsiooni vältida). Hiljem läksime Ece ja ühe ta sõbraga (Pau nimeline tegelane, kelle emakeel oli vististi hispaania, päritolu ei mäleta) välja, Viinis on üks vana haigla, mida enam ei kasutata, nii et selle hoonest ja alast on saanud inimeste kooskäimiskeskus ja seltsielukoht. Läksimegi sinna, trammiga ja üritasime siseõues olevas restoranis süüa. Kelnereid oli seal kohas igatahes vähevõitu või nägime me hirmsad välja, igatahes tuli alguses meie juurde kelner, Ece ja ta sõber jõudsid juua tellida, aga meie Merikesega jäime liiga kauaks vahtima ja kelner sööstis minema. Eestlase aeglased närvid, mis teha, aga niiviisi Euroopas jahil käia ei saa, kelnerid jooksevad ära, kui kohe nägemise peale refleksina tellimust ei tulista. 

Igatahes, vahepeal otsustasime ära, mida süüa-juua.(võtsime tublide turistide kombel Viini šnitslit, nagu peab. friikartulitega. ma võtsin veel mingisugust austria punaveini ja kohvi) Vahepeal pakkus Pau, et peaks tellima pigem hommikusööki, sest ilmselt on kelneri teise tulemise ajal juba kellaaeg vastav.  Õnneks toimus kelneri teine tulemine siiski pisut varem kui Kristuse Teine Tulemine ja saime oma tellimuse sisse anda, seda küll kõike korraga, sest me väga enam riskida ei julenud. Toit tuli kusjuures hämmastavalt ruttu. Ma täitsa kujutan ette, et seda Viini šnitslit friikartulitega saaks ilmselt ka kuskilt tänavalt või koolisööklast osta, aga näe, austerlastele on see rahvustoit. 

Vestlesime elust-olust ja Türgis olevast olukorrast. Ece üldiselt toetab Gezi platsi rahvast, aga ütles ka, et Türgi on väga eripalgeline riik, kusagil maapiirkondades elavad inimesed on ilmselt tunduvalt valitsusmeelsemad kui Istanbulis ja ta ei tea, kas mingisugune lahendus üldse ongi võimalik või ei.

Õhtul ostsime tänavalt veel erimaitselisi gelatosid (näiteks ka pistaatsiapähkli, amaretto ja kastanimaitselisi, viimast kiidan eriti) läksime koju ja sõime neid. Ece tegi veel türgi kohvi ja pärast ennustas meile ka nende pealt. (meenutas see tsutike seda Harry Potteri kolmandat raamatut, kus Harry ja Ron esimest korda ennustamistunnis on -  näe, see asi siin meenutab kala. Ja siit ripuvad mingid kolm asja alla.) Mida ennustati, ma väga ei mäleta.

Viin, reede. Läksime nüüd Viini vanalinna vahtima. Käisin enne ühes raamatupoes ja ostsin natuke asju, ühe saksakeelse Akunini, kaks graafilist romaani, üks rääkis vist kaheksakümnendatest ja teine Teisest Ilmasõjast, (hiljaaegu muutusid reeglid selle kohta, kuidas ajaloosündmusi suurtähistama peab. Ma nüüd ei teagi, kuidas õige on) peale selle veel ühe raamatu, kus oli sama tekst korraga kahes keeles, et keelt harjutada. Käisime postkontoris ja saatsin kogu selle kupatuse pakiga koju. 

Vanalinnas nägin hobustega kaarikuid, millest ema mulle telefonitsi rääkinud oli, vanu maju ka, jättis kaunis sümpaatse mulje. Ma läksin ühte muuseumisse, sest mulle oli kuskilt jäänud mulje, et seal on Klimti ja Schiele näitus, aga paraku läksin valesse muuseumisse, kus olid väheke klassikalisemad pildid, noh, pole hullu, Arciboldo oli päris meeldejääv. 

Igatahes, vaatasin muuseumi ära (Merike ei viitsind, tema vaatas vanalinna. Väidetavalt olla  Freudi park neil mõneti meie Pirogovi moodi - ta nägi, kuidas seal üks seltskond kasti õllega istus) saime uuesti Merikesega kokku, istusime ühes pargis põõsavilus, keel vesti peal ja plaanisime edasisi tegevusi. Seejärel jalutasime koju, et täita plaanist "kohvik ja loomaaed" ka esimene pool, sõime Sachertorti ja jääkohvi. (ma kirjutan hirmus palju söögist, ma kardan. "Hulkur Rasmuses" ütles Oskar, et hulgus mäletab eelkõige seda, mida ta sööb ja mida me praegu muud teeme, kui mööda ilma ringi hulgume.)

Õhtul läksime veel välja, ühte karaokebaari, ma pole varem karaokes käinud ja laulsin isegi täitsa mitu korda("Touch-a-touch-a-touch me" läks publikule päris peale, "Son of a Preacher Man" ka), täitsa mõnus õhkkond oli sääl baaris. 

Mäletan sealt ühte aasi päritolu noormeest, kes päris hästi mingeid džässistandardeid laulis, dzässi laulis ka  üks mõnusa  suitsuse häälega tütarlast (mõtle Marlene Dietrichi peale). Sääl oli veel üks eriti lüürilisi laule laulev transseksuaalne naine, üks rokkar, kes võib-olla oleks mingis muus kontekstis viisi pidanud, paraku polnud see kontekst seal ja siis, üks nooremas keskeas paar, kes vahepeal duetti laulis ning mõistagi laulis ka see tüüp, kes pulti haldas ja kelle juures inimesed ennast kirja panemas käisid.

Koju minemine oli logistiliselt põnev ülesanne, kuna me ei tahtnud vist,et keegi väga palju üksi koju minema peab. Lõime metroojaama kohal (just kohal, alla me ei jõudnud) kaardi lahti ja hakkasime uurima, vahepeal segas meile vahele aga noormees ja neiu, kes ka mingit tänavat või metroojaama otsisid, küsides, kas me oleme kohalikud ja kas oskame aidata. Ütlesime, et ei, aga kas teie olete. Noormees tunnistas häbelikult, et on tegelikult kohalik, aga siis leidsime me kõik õige suuna kuhu minna ja läksime kõik oma kodude poole.

Viin.Laupäev. Laupäev on teadagi vaikne päev ja ega meiegi siis suuremat midagi teinud, magasime keskpäevani ja läksime siis minu tungival nõudmisel koomiksipoodi, mis oli poolenisti remondis, poolenisti avatud, omanik oli väga sümpaatne, soovitas paari asja, mida ma ka ära võtsin (paar muud asja võtsin ka).

Õhtul jõime veel türgi kohvi (aga ei ennustanud!) ja sõime gelatot või õigemini, eilse gelato jäänuseid, ega seegi halb polnd. Igatahes, jõudis kätte aeg minna rongijaama. Olime otsustanud minna öise rongiga Milanosse ja sealt samal päeval Grenoble'isse, logistilistel põhjustel.

Niisiis, Viin-Zürichi öörong, sõitis teine umbes 9-10 tundi, umbes kümnest õhtul seitsmeni hommikul, pole kindel, kas vahepeal kella ka keerati või olime seda juba teinud. Interraili piletid meile magamisasemega kohti ei võimaldanud, ainult istekohad olid meiesugustele. Hõivasime ühe kuuese kupee ja üritasime võimalikult laiad välja näha, et võimalikke haidukke, bašibusukke ja väikesi lapsi eemale peletada. Päris perfektne meie tehnika polnud, kaks naisterahvast  tabasid meie blufi ära ja tulid ka samasse kupeesse. 

Teadupärast on šveitslased oma vargakommete poolest kuulsad, sestap  sidusin oma seljakoti viit rihma pidi  pea kohal asuva pagasiresti külge-  kui ma nüüd unne vajun ja  kohalikud pikanäpumehed mu kotti varastama tulevad, teevad nad kindlasti palju kära, mille peale ma üles ärkan ja minu läbistav silmavaade sunnib nad hetkega kõik põlvili heitma, mind anuma, et ma neile andestaks ja tõotama, et nad sellest päevast alates ainult ausa tööga leiba kavatsevad teenida. 

Paraku jäid tulemata nii vargad kui ka uni ja Zürichisse jõudsin ma väga loppis näoga. Õnneks oli loppis olemisega ka Zürich ise, pühapäevahommiku asi, tänavad olid prahti ja hiliseid joodikuid veel täis, mõned inimesed koristasid tülpinud näoga neist esimesi ja lootsid, et teised ise koju lähevad. 

Zürichis oli meil aega üks tund mille ma kasutasin ühe kanaburgeri ostmiseks ja söömiseks.  Vaprad Šveitsi kiirsöögikohad austavad oma riigi sõltumatust kõrgelt ega armasta eriti võõramaiseid pangakaarte ega eurosid. Üks burksiputka tädi siiski halastas mu peale ja oli valmis mängima, et mu eurod on tegelikult šveitsi frangid. (tegelik kurss umbes 1 EUR= 1.2 CHF, toim.) Nägi välja nagu mu elu kalleim rotiburks, aga tegelikult oli päris hea, vürtsikas selline.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Milano. Milanos üritasime esmalt saada broneeringuid ühe härrasmehe käest, kes oli ülimalt nördinud, et me ei itaalia ega isegi ladina keelt ei räägi. Tänapäeva haridus! Inglise, saksa ja prantsuse keeled on selgelt barbarite keeled ja kui ma üritasin oma hispaania riismeid kokku kraapida, teavitas üks abivalmis hing meid, et oleme vales kassas.

Meil polnud eelmine päev õnnestunud Milano-Grenoble ronge broneerida, kuna vastavaid kohti polnud võimalik mujalt broneerida, sestap olin ma kaunis skeptiline meie edasisõiduvõimaluste üle, aga ennäe! õnneks selgus, et Milano-Chambery-(Grenoble) rongile polevatki vaja broneerida, istud kohale ja ongi broneering! (pärast mõistagi selgus, et nii päris pole) Pole samas head halvata - meile räägiti, et broneerimatu rong võib-olla siiski ei sõida, sest Prantsusmaal on raudteetööliste streik. Kuna kavatsesime järgmise nädala Prantsusmaal siin-seal veeta, tegi see uudis meid mõneti murelikuks (spoiler alert: Prantsusmaal läks kõik enam-vähem hästi), aga pärisinfo selle kohta pidi saabuma mõne tunni pärast, sestap läksime lõunat sööma (krevetipasta).

Naastes selgus, et kõik on hästi, rong sõidab ja sinna peale saab, aga selleks, et teada saada, kuhu me istuda võime, peame ära ootama ühe spetsiaalses rõivas ametniku, kes meile kõike tarvilikku seletab. Läksime kohale, otsisime ametnikku, otsingu tulemusena leidsime umbes seitse teist Interraili piletiga sõitvat noort inimest, aga ametnikku ei paistnud kusagilt. Mõni aeg enne ärasõitu ilmus ametnik kohale. Kohe tema saabudes haakisid kõik Interraillased end talle sappa, mistõttu ta meenutas veidike Hamelini linna rotipüüdjat.

Jõudsime siiski rongile, mitte märga surma, kuigi selgus, et broneerida olnuks ikka vaja, miska meile tehti täpselt määratlemata broneeringud, mis tähendas, et koht oli sinu oma niikaua kuni sinna kedagi ei tulnud, kellele see rohkem meeldinud oleks.

Jõudsime kenasti Chamberys maha ja läksime seal Grenoble'i bussi peale. Minu tagasitulemist tervitas üks kena dramaatiline äikesetorm, mis meie bussist mahaastumise ajaks paraku järgi jäi. Aga sellest juba järgmisel korral A bientot!