teisipäev, november 12, 2013

Staatika

Ma ei oska lugusid lõpetada.
Iga nädal käib Tartus kas kolmapäeviti või neljapäeviti koos ulmekirjutajate seltskond (minge ka!), kus siis valitakse teema ja üritatakse kahe tunniga jutt valmis kirjutada.  Ma käin seal umbes nagu kuuvarjutus, aga vahest juhtub kuuvarjutus ka, eks. Üldiselt saan ma selle kahe tunniga sissejuhatuse (s.t üldise settingu ja karakterite põhijooned) käima, võib-olla isegi midagi sõlmituselaadset ka, aga rohkemat ei jõua. Pärast kodus vaatan seda kraami lollaka näoga ja mul ei ole õrna aimugi, mida sellega pihta hakata - äkki ma ei tea lihtsalt, mida sellega teha? Et hakkan otsast kirjutama, ja jõuan mingisuguse olupildikese kujutamiseni, aga konflikti väga ei ole? Või isegi kui on, ei oska seda kuidagi pinget kasvatades edasi arendada? Et staatikat oskan teha aga dünaamikat mitte?  Ei tea.
On üks veebisait, mis mulle natuke stiimulina mõjub - nimeks on tal 750words (nüüd on ta vist tasuliseks läinud) ja põhimõte on tal umbes säärane, et iga päev peab kirjutama mingi koguse teksti  - oodatav on 750 sõna, aga niipalju ma üldiselt ei jõua - nii-ütelda pool rehkendust on see, kui sa päevas 100 sõna kirjutad. Sellega saan ma üldiselt hakkama, aga ma kipun uusi tekstilõike kirjutama, mitte vanu asju edasi arendama, tulemus on nagu "Pisuhännas", et " hea patsakas käsikirja juba walmis — nii paks! — aga see, wennas, — see seisab mõtteta ja sidemeta lausetest koos." (Sümbolistlise romani pähe ei taha toda ka näidata.) Eks ta muidugi sihuke trenn ole, mõned asjad mulle säält isegi meeldivad, aga jah, staatika.
(siia mingi kõrvalepõige Susan Sontagi sellele esseele, kus ta fašismi esteetikast kõneleb, see oli ka minu mäletamist mööda staatiline värk. üleüldse tekitab see essee minus süütunnet - kas ma olen sisimas fašist? Kas mulle meeldib fašistlik esteetika? Kas ma ise kirjutan sihukest? Ons see tingimata halb? samas ma kahtlustan, et mingid pildid on liiga igavad, et fašistlikud olla. istuvad kolm noort inimest müüril, joovad õlut ja arutavad,  kuidas oma häält müüa. sõidavad paar inimest Marsile ekspitsjoonile, võtavad peale kahtlase hääletaja. leiab pseudokreeka stiilis majast üks naine pajast ahjualuse. Emotsiooni on tsuti vähe, et piisavalt fašistlik olla )
Raske asi too kirjutamine. Mingid asjad räägivad sellest ka, et  kui sinus on müstiline loomealge, siis see sunnib sind kirjutama ja kirjutama ( või maalima või luuletama või näitlema või vms. ) ja vahet pole, et sul pole raha ega süüa ja et sind iga päev koduteel lõbus näopeks ootab ja et sul uneaega pole ja puha.  Selle mõtteviisi järgi on minus see müstiline alge ilmselgelt puudu, sest mõni päev ma vaatan seda tühja lehte pärast pikka tööpäeva eriti lollaka näoga ja suure surmaga õnnestub need õnnetud sada sõna paberile saada, mõnikord joon ma ennast kõrtsides täis ja unustan täitsa midagi kirjutada. Kõrtsides joomisest ei taha ka kirjutada, see tüütab kähku kõik inimesed ära.

Sõnaga, sihuke mõtteviis, et kuna ma iga päev ja iga tund ei näe ainult sellest und, kuidas suremata romaanisid kirjutada, vaid vahel üldse ei viitsi ning tahaks hoopis süüa või sõpradega rääkida või multikaid vaadata või mõtelda, kuidas toda kena pillimeest ära sebida, või arvutimänge mängida või programmeerida või mälumängu mängida või mõtelda krabi surematusest jne., siis pole mul kirjanikuloomust ja peaksin selle kõik järgi jätma.

Tõtt-ütelda ei tundub see mulle kuidagi üleromantiseerituna, sest ma pole kindel, kas kirjanik peab tingimata monomaan olema - millest ta siis kirjutab? Kirjanik-olemisest ja kuivõrd hästi diip see on?
(vahelepõikena naljad isaskirjanike üle. Isaskirjanik on siin ilmselt täpsem tõlge kui meeskirjanik. Q: How many male novelists does it take to screw in a lightbulb?
A: He lit a cigarette. His glass of whiskey lit a cigarette too. “I can only truly love my best friend,” he said, “but not in a gay way. Women wouldn’t understand it. They’re too gay.” Both of the cigarettes agreed. )

Teisest küljest jätab see vast liialt, noh, hobi mulje? Sihukene taidlus, tean ühte inimest, kelle jaoks on taidlus kõikse suurem patt, hirmsamat olevust kui taidleja ei saa ette kujutada ja noh, amatöörlik tegevus ongi sageli kaunis nadi.





Vahetan nüüd enne lõppu kiiresti teemat - kuidas toimida, et juhul kui sul kellegi vastu huvi hakkab tekkima ( see keegi võib, aga ei pruugi olla ülalmainitud kena pillimees ), sa sellega päris teismeliseks ära ei lähe?

4 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Miks ei või teismeliseks ära minna?

Pooltel raamatuks vormitud teostel ei ole lõppu, täiesti... tavaline probleem, ütleks.

murca ütles ...

Ma ei tea, kas sa seda kirjutamisnõksu teadsid, aga ma ükskord lugesin mingit sellist ja see ütles, et nii tuleb (teha). Mulle tundub, et nii tehes on raske mitte saada dünaamikat ja noid teisi asju. Pillimehigi. http://www.advancedfictionwriting.com/articles/snowflake-method/

väga väga naine ütles ...

et lisada ka second opinion: mina muidugi rämedalt vihkan seda otsast peale valmis ehitamise-kirjutamismeetodit. lugesin läbi raamatu "kuidas kirjutada neetult head romaani" ja siis hästi pull oli, et mitte ükski näideteks toodud romaanidest "seal tehti ka nii" pole mulle meeldinud. Ei Lolita, ei lendas üle käopesa, ei vanamees ja mer.
Siis õnnelikult mõtsingi, et vbla kogu see ehitamisevärk ei ole minusuguste jaoks.

Kuigi tõsi on, et mõned nipid on siiski jumalast head. Nt "püüa teha oma tegelased vastandlikud" - tõesõna, lugesin just ühte Kati Saara Vatmanni lugu, kus ta oli tegelastena üles kirjutanud 9 versiooni iseennast, ja pidin igavusse kärvama.

väga väga naine ütles ...

Kuna kommentaarium ei edene ja ei ole vinget "kuidas kirjutada" arutelu tekkinud, lisan veel ühe asja, mida ma ise teen:

mõtlen õhtul voodis lugu sealt edasi, kus ta pooleli on. Vahel ei jõua kuhugi ja tuleb hoopis räme uni peale, aga isegi jupp dialoogi on juba hea - mõnikord aga tekivad tõeliselt head lõigud, kohe kolm lehekülge planeerin mõttes ära, enne kui magama jään.
Raske on ainult seda geniaalsust meeles pidada järgmiseks päevaks. Korrutan selleks juba väga-väga unise peaga mingeid võtme- ja märksõnu tehtud plaanidest üle ja üldiselt tepsib küll.

Asja kolmas hea külg on, et isegi kui ühtegi head mõtet ei tule, tuleb sellisel juhul uni hooga nagu kirves pähe.