teisipäev, oktoober 16, 2012

Scott Pilgrim vs. Pneumonia



Kopsupõletik. Juba üle nädala on parem, aga väsinud. Haigusleht. Kui mul oleks mõistus peas, kasutaks ma seda aega rohkem ära. Loeks-kirjutaks-vaatan. Loengi. Vaatangi. Kes teab, ehk õnnestub isegi kirjutada.

Mingisugune infinite sadness tungib vahepeal aknast sisse. Siis, kui välja minna ei jõua. Siis, kui keegi külla ei taha tulla. Siis, kui senised lootused ja uhkus on just juppeks löödud ja uusi kusagilt ei paista. Ja siis ei ole kedagi, kellegagi rääkida. Siis tuleb õhtu, tõmban kardinad ette ja infinite sadness läheb tagasi aknast välja.

Ma nüüd tegin sulle võib-olla liiga ja ülekohut. Võib-olla sa oleks olnud, oleks saanud. Aga mis seal ikka, see ei ole enam aktuaalne.

Vahel on tore asendada Scott Pilgrimi koomiksite nimedes Scotti nimi enda omaga. "T. K. & Infinite Sadness", "T.K.'s Precious Little Life", "T.K. vs. The World".

"T.K.'s Finest Hour?"

"T.K. Gets It Together?"
(T.K. pole siinkohal see Digimoni-tegelane, vaid mina. Need on minu initsiaalid.)

Scott Pilgrimiga on muidugi see lugu, et Scott on luuser, naiivne, vastutustundetu, tropp, elab sisuliselt  Wallace'i kulul, (mul on muide peldikuuksel see Wallace Wellsi pilt) töötu, ja üleüldse mitte just väga oma eluga õnnestunud, kusjuures  ta teeb oma asja väga hästi. (s.t. võitleb kole hästi, võitis vist 19-aastasena Toronto võitlusvõistlused? Kas sul tekib Michael Cerat vaadates tunne, et ta võiks sulle peksa anda, kui vajadus peaks tekkima?) Koomiksite lõpupoole on aga samas inimesena kuidagi kasvanud? Mine võta kinni, kas peaks paralleele tõmbama.


Enda isiklikke probleeme Bildungsromanina võtmine on samas päris äge .

Ma olen veel nii noor ka, et ma säärase romaani peategelaseks sobida võiks. Varsti aga enam ei ole ja kui siis on sarnased probleemid, on küll päris õudne - mida ma siis endale ütlen?


Tahaks ühte korralikku jamsessiooni. Veel parem oleks kuidagiviisi  bändi sattuda, (We are THE SEX BOB-OMB!) siis saaks neid džämmsessioone niiviisi regulaarselt. Sul ei ole flöödimängijat tarvis?

Scott Pilgrimi nimi tuleb muide sellest laulust

4 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Mul on juba mitu nädalat siuke tunne, et vahin vihaselt seina ja ootan, et NÜÜD TULEKS SEE TAGASISIDE kõigele heale ja ilusale, mida ma seinavaatamise vahepeal teinud olen.
Noh, et tegin inimestele, kellele ma poleks üldse pidand kooki tegema, sest ma nagunii tegin neile tasuta tööd, koogi ja tuli ilgelt hästi välja ja "MILLAL NAD SIIS AITÄH ÜTLEVAD nüüd?"
Ja siis kirjutan plogiposti ja rõvepalju lugejaid käib miskipärast ja "MILLAL SIIS MÕNI NÜÜD KOMMENTEERIB ka nüüd?"
Või räägin inimestega ja püüan neil aidata nende asju teha - aga tundub, et neil on hoopis mingite kolmandate inimeste abi vaja ja keegi ei ütle mu pealekäimise peale "ei aitäh" ka. Pigem minnakse piinliku näoga kuskile mujale lihtsalt ja ma olen "Oot? Mis toimub? Miks nad MINU abi ei taha?"

Ja tegelt olen ma kõige selle juures kogu aeg ka "Pole võimalik, et see toimub reaalselt ja mitte ainult minu peas. Ma olen ju nii tore, järelikult ma pean seda isolatsiooni ette kujutama lihtsalt! Kohe tuleb reaalsus, kõik hakkavad suhtlema, ja üksiolek läheb üle!"

Pole läinud seni.

Taliesin ütles ...

Mul on ses mõttes vist parem, et see üksiolek ei ole pidev, eile isegi õnnestus inimesi endale külla kutsuda ja oli täitsa tore ja enamjaolt on see üksiolek vist ka tingitud ka haigeolemisest. Lihtsalt mõned päevad on sellised, kus kedagi kätte ei saa ja ma iseenda mõtetega üksi jään,füüsiliselt ei jaksa välja ka minna. Võimalik lihtsalt, et olengi liiga sõltuv inimene, kui ma isegi paari päeva iseenda vaimse energiaga hakkama ei saa ja sellest endale melanhoolia saan.

(ausalt ütelda oli sellel postitusel ka sihuke proosalisem põhjus - arusaam, et ma tõenäoliselt ei lähe ühele inimesele peale ja tõik, et sellele arusaamale järgneval päeval ei leidnud ma kedagi, kellega sellest rääkida. Sellest siis ka nutt&hala. Aga selles on ka päris suur osa haavatud uhkust, nii et las see teema jääda)

PS. Muide, kui sa elaks muga samas linnas ja kui ma oleks sinuga samaealine (sa vist kuskil ütlesid, et sul on minuealistega suheldes selline porgand tordis tunne), siis ma suhtleks suga küll.

väga väga naine ütles ...

Räägi veel hea mäluga inimeste seltskonnas hetketundeid, eks ole...

notsu ütles ...

minuga võib küll suhelda, kui ma parajasti õiges kohas olen, aga seda sa vist tead nagunii.

a tagasisidest... tead, inimesed ei tule reeglina selle peale, et seda on vaja anda. eriti positiivset. Ma veetsin kevadel hulga aega veendumuses, et mu tantsuõpilased peavad mind ilgelt sitaks õpetajaks, sest kui nad midagi kommenteerisid, siis ainult seda, mida ma peaks teisiti tegema (noh, et õpeta seda rohkem või ma tahaks, et seda saaks rohkem korrata - või lihtsalt meeleheitehüüatused "ma ei saa seda teha"). mõtlesin täitsa tõsiselt, et lõpetan selle jama ära, ei ole mul vaja teistele ja endale kannatusi valmistada. Ja siis, kui ma sellest A.-ga rääkisin, tuli välja, et nurga taga temaga suitsu tehes räägivad nad talle küll, et küll ma olen hea tantsuõpetaja ja oh kuidas nende oskused on võrreldes varasemaga paremaks läinud. Nad ilmselt eeldasid, et sellest, et nad minust üldiselt hästi arvavad, saan ma isegi aru. et ma saan ise aru, et üldine foon on positiivne, lihtsalt vahel on mõni väike probleem.

no ja ma ise teen sedasama viga - vahel on mõni väga hea postitus ja sinna oleks nagu piinlik oma küündimatu kommentaar jätta. ja eeldan nagu loll, et inimesed saavad ise aru, et nad on ägedad.