neljapäev, märts 01, 2012

Keel, kantseliit ja silmakiri.

Tähendab, käisin minagi meie armsa Vabariigi sünnipäeva paraadil sõdureid vahtimas. Pärast sattusin sellest oma vennaga rääkima ja mainisin vestluse käigus sõna "püss". Vend vastu, et ei, niiviisi polevat õige kõneleda, õige olevat ütelda "relv". Mina ütelnud vist midagi vastu ka, arvatavasti midagi sellelaadset, et ma olen auga tsivilist ja räägin, kuidas tahan. Või midagi.

Ajaloo huvides saagu kirja pandud, et vend on sõjaväes käinud, mina kui sant ja vigane aga ei ole.

Hakkasin nüüd selle fraasi üle mõtlema. Alguses tundus mulle, et "relv" on ju palju laiema tähendusväljaga, sest relvaks on ju muuhulgas ka mõõk, väits, terav keel ja tuumapomm, näituseks. Oleks siis veel, et tulirelv, aga tollel on juba päris seadusekeele maik juures ja ega ma ka ei ütle ju, et lõi nüri esemega, ütlen ikka, et lõi praepanni või labida või milleiganesega siis löödi; hea veel, et relvataoline ese pole. Üleüldse jäi mulje, et too "relv" on paremal juhul argoo ja halvemal juhul kantseliit ja ons siis tarvis seda sõnakasutust laiadele massidele peale suruda. Rahvalikumast kasutusest tuleb sõna relv jaoks ainult "hambuni relvastatud" hetkel pähe, kusjuures üle müüri ronitakse ikka, püss hambus, mitte relv hambus. "Pani püssi palge", mitte "pani relva pange". Aga mine tea, ehk teie panete relvi ka palge.

Arvasin ma siis, mida arvasin, aga igastahes hakkasin siis mõtlema - tegelikult surun ju mina ka mingit erialast tulenevat argood rahvale peale, võinoh, suruks, kui ma viitsiks ja kui mind mingit muud keele väärkasutused rohkem ei häiriks.
(Naljakas lugu tolle keele väärkasutamisega muidu - ma ise olen armetu ja kidura murdekeelest rikastamata kirjakeele peal kasvanud, aga õssukeelt ma ilmselt siiski enam ei räägi; aga ikkagi ütlen mingite asjade kohta, et nii on õige ja nii vale kõneleda - ilmselt tuleneb siit igati mittekantilik printsiip, et õige eesti keel on selline, mis minule õigena tundub)

Igastahes, mõtlesin, et kui keegi ütleks arvu mõteldes "number", siis ma protesteeriks ju ka. (tänava-, võidu- ja telefoninumbrite üle mitte, aga nood käivad hoopis eraldi kategooriasse) Number ja arv on ju hoopis eri asjad! Umbes sama vahe, mis tähel ja sõnal - tähel ja sõnal teed ju vahet? Novot.

Tulebki välja, et olen silmakirjateener.

Kaitsesin ennast korra sellega, et arvu ja numbri vahelist erinevust seletatakse vist isegi esimeses klassis juba, püssidest koolides üldiselt ei räägita. Samas räägitakse algklassides (ilmselt pedagoogilistel eesmärkidel) ka miskistest müstilistest ühelistest ja kümnelistest, mille mina, teise aasta matemaatikamagistrant, olin jõudnud juba ammu ära unustada. Ons siis arvu ja numbri erinevus argoo või eesti keel?

Hakkasin nüüd mõtlema selle üle, et õla peal oli sõdurpoistel (huvitav, kas sõdurpoiss tohib ütelda? aga soldat?) vististi automaadid, aga automaadi kohta vist tõesti püss ei ütleks, püss on ikka see, mis teeb "Põmm!", mitte "Tatatatataa!". Aga siis võiks ju juba automaat ütelda?

1 kommentaar:

notsu ütles ...

Minu arust võiks vaadata esmalt seda, mis kontekstis räägitakse - kui keegi võtab matemaatikast suu täis ja ajab "arvu" ja "numbri" segamini, on jama, aga kui see juhtub vabamas keelepruugis, on teine asi. Ja nii ka kõigi muude terminitega: on kohti ja aegu, kus on vaja täpseid termineid, on neid, kus keelel võiks vabam lasta olla.

Eesti keel ongi natuke ületerminologiseeritud, ma kogen seda alati, kui ma pean tehnilisi tekste tõlkima: kui itaalia või prantsuse keeles on mingi hästi üldine sõna, mis tähendab näiteks mitmesuguseid pikergusi asju, mis midagi kuskil kinni hoiavad või lihtsalt kuhugi sisse lähead, siis ma pean hakkama vaeva nägema ja jälgi ajama, kas tegemist on tüübli, poldi, varva, pulga, sõrme või veel millegi muuga.

Võimalik, et ka "arvu" ja "numbri" paar tekitati kunagi lihtsalt tarbetult. Ilmselt saaks matemaatikast rääkida ka siis, kui nende kahe asja jaoks oleks üks sõna.

Ma tean, et minu suhtumine on sellesse asjasse teiste (tuttavate) haritlaste omast üsna erinev, võib-olla on siin asi selles, et ma olen ikkagi keeleteadusliku haridusega, mis tähendab, et esimese hooga vaatan ma keelt ikkagi selle huviga, mis seal on, mis toimub, nagu uurija oma objekti ikka vaatleb, mitte selle pilguga, et "kas on valesti". Uurimisobjekt ei saa kunagi olla valesti.