Some say he was a secret Buddhist too...
Näe, selline lugu on igastahes.
Kirjutan siis praegu seda, et lihavõtted on ja puha. Ma pole kindel, kas lihavõtted kestavad ka siis, kui ma selle posti valmis saan, aga igastahes on praegu esimene ülestõusmispüha. Jah, too kristlik asi. Mingi elevus on sees, ehk on asi kultuuriruumis või selles, kuidas rääkisin ühe õigeuskliku tuttavaga, kes pingi peal suitsu tehes rääkis, mida ülestõusmispühad temaga teevad.
Igatahes olis lihavõtted siis, kui ma seda postitust alustasin, ja oleks igati kombekas see postitus enne järgmisi lihavõtteid ära lõpetada ja ma ei kirjutagi siin sellest, kuidas mina, ometi küll mitteusklik inimene, tunnen teatavat elevust, aga Zavoodis käituvad kõik nagu oleks täiesti tavaline laupäevaõhtu ja kultuuriruumis õhkuv Vaim mõjuks otsekui ainult minule ja kui veider see kõik on.
Näe, ütlesin et ei kirjuta, aga tegelt hoopis kirjutasin. Oih.
Esimesel ülestõusmispühal tegime "Meistri ja Margarita" seriaali maratoni. Leidsin, et see oleks selleks sobiv aeg.
Tegelt on praegu olla suht kena ja näib, et asjad on mitmel põhjusel tegelikult vist kombes ja ilusad.
Esimest ei taha ma nimetada, sest kardan ära sõnuda, aga paistab, et temaga on nii nagu peab elik siis läbi ja saan edasi liikuda.
Teiseks teeme me Uru Noorteteatri ja Teatritehase kokkupõrkel 12. mail Peetri juhtimisel üht klounaadipõhist asja, mis näikse päris kena tulevat - tulge vaatama ja loopige tomatitega, kui leiate selle kohase olevat.
Kolmandaks mängin ma järjekordselt ühes tükis mooki, varsti kohe lähengi õppima, kuidas efektselt kere peale saada ja anda.
Ja neljandaks peaks selle kirjutamise ajaks Dani ja Ally juba veerand tundi Eestimaa pinnal olema.
pühapäev, aprill 24, 2011
kolmapäev, aprill 20, 2011
Muretu nooruk Arkaadia teel
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Ristikivi läheb viimasel ajal hirmsal kombel peale. Luule just, romaane pole ma talt lugenud, häbi mul olgu ja saba tulgu.
Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
Seep see nüüd on. Kirjutasin selle postituse alguse umbes nädal aega tagasi, kui oli tunne, et tagasi minna ei saa, edasi minna ei oska ja paigalseismisest on to jedosta. Nojah, võimalik on, et asjad on muutunud. Võib-olla on võimalik ka edasi minna, käisin eile ühes kohas, kus tuli mõte-idee ehk suveks ühte kohta praktikale minna. Kui ma sinna saaks ja see välja tuleks, ehk aitaks. Võib-olla ka mitte, aga võib-olla on asi proovimist väärt, peab mõtlema.
Iseasi, kas nüüd mingisugune potentsiaalne asjade edasiminek karjääris tähendaks mingisugust maharahunemist ja rahulolu või oleks selle jaoks tarvis ka mingeid arenguid mu eraelus -see on nüüd küsimus, millele ma praegu vastata ei oska/viitsi/taha. Selles suhtes tuleb ilmselt lihtsalt silmad lahti hoida ja jätkata teatavast isikust ülesaamist, samal ajal kui nõme kevad näkku paneb. Nojah. Nii ta läheb.
...saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Ristikivi läheb viimasel ajal hirmsal kombel peale. Luule just, romaane pole ma talt lugenud, häbi mul olgu ja saba tulgu.
Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
Seep see nüüd on. Kirjutasin selle postituse alguse umbes nädal aega tagasi, kui oli tunne, et tagasi minna ei saa, edasi minna ei oska ja paigalseismisest on to jedosta. Nojah, võimalik on, et asjad on muutunud. Võib-olla on võimalik ka edasi minna, käisin eile ühes kohas, kus tuli mõte-idee ehk suveks ühte kohta praktikale minna. Kui ma sinna saaks ja see välja tuleks, ehk aitaks. Võib-olla ka mitte, aga võib-olla on asi proovimist väärt, peab mõtlema.
Iseasi, kas nüüd mingisugune potentsiaalne asjade edasiminek karjääris tähendaks mingisugust maharahunemist ja rahulolu või oleks selle jaoks tarvis ka mingeid arenguid mu eraelus -see on nüüd küsimus, millele ma praegu vastata ei oska/viitsi/taha. Selles suhtes tuleb ilmselt lihtsalt silmad lahti hoida ja jätkata teatavast isikust ülesaamist, samal ajal kui nõme kevad näkku paneb. Nojah. Nii ta läheb.
...saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
reede, aprill 08, 2011
Vein
Esmalt see, et Ally, ma jäin küll päevaga hiljaks, ent palju õnne sulle sünnipäevaks ikkagi. Keeruline ütelda, mis see on, mis mulle su juures meeldib, aga yeah, lahe oled ja ole edasi. Also, I dig your comic I just found.
***
Teiseks see:
-"Meditations", Marcus Aurelius, oma isa kohta
Üldiselt ma nüüd väga ei ütleks, et olen "man who has a perfect and invincible soul", kuigi püüelda sinnapoole ju võib. Aga mis puutub nüüd enese tagasihoidmisesse, siis seda ma katsun ühes kitsas valdkonnas nüüd nii kuu aega teha - leidsin, et aprillikuus hoidun alkohoolsete jookide tarbimisest. Ärge muretsege, põhjused pole mitte ideoloogilised vaid tervislikud- asi lihtsalt selles, et võtan üht ravimit, mis maksale mõjub ja leidsin kasuliku olevat vähemalt ses asjus maksale pisut puhkust anda. Aga noh, tagasi hoidmises ei tasu ka muidugi liiale minna.
- Umar Hajjam, tõlkinud Haljand Udam
elik siis (toidu kõrvale) joodava veini ja siidri kõrvale kavatsen erandi teha. Pole kole ammu siidrit-pannkooke saanud, ehk teeb aprillis selle nalja ära. (kõrvalolevalt pildilt on siis näha, kuidas mul ei ole "perfect and invincible soul", kui ma juba pannkookidegi kiusatusele vastu ei suuda panna; aga noh, see mingu siis selle "able to enjoy without excess" alla).
Õigeusklikel ja muudel peaks praegu vististi paast kestma - eks see lähe vist sinna teemasse, aga sellest ma vist pikalt ei pajata.
***
"Mõned ütlevad, et sul on vedanud, et Beier sulle kunstiajalugu ei andnud, aga minu arust on pigem just vastupidi- sa oled nii paljust ilma jäänud."
Lugesin Terry blogi. Tundus kuidagi elus olevat. Ning jah, see Beieri teema. Ma räägiks sellest, kuidas mingid gümnasistid kuidagi elusamana tunduvad, aga siis ma peaks endaga vaidlema, kas see on üleromantiseeritud kräpp või mitte ja paar posti tagasi ma juba tegin seda ja ausõna, enam ei viitsi; aga ehk ongi asi õpetajates? Et nemad hoiavad elusana? Kes teab.
Huvitaval kombel on see, kes oli mu kevadelootus, kui lehed langesid (ja kõik hinged, kes on rändamas nii maa kui vete pääl, neid kuulen üle lendamas ja lume hele hääl, sa puhka vaid, sest terve ilm on peagi ärkamas) päris kevade tulles kuidagi taandunud. Või siiski mitte? Või kuidas seda mõista, kui järgmise kena näolapi ilmumisel suundub mu tähelepanu viimasele? Vahet muidugi pole ja enda sildistamiseks olen ma ikka veel liiga teismeline. Ja iseenesest on mitme sümpaatiaobjekti olemasolu ju täiesti võimalik, n'est pas?
***
Vaikselt nikerdan selle probleemi kallal, mille S.L. mulle andis. Ega ma palju pole taga tegelda jõudnud, aga tunne on selline, et kõik lihtsad ideed on juba S.L. poolt ära proovitud ja keeruliste jaoks pole ma piisavalt hardcore. (see, mis ma alguses mõtlesin, ei puutunud üleüldse eriti asjasse ja kasu polnud tast ka) Mingid ideed ju on, kuidas seda probleemi rünnata, aga need jäävad kuidagi ideede tasandile. Mõtlesin näiteks, et ehk on diskreetsest/kiirest Fourier' transformatsioonist kasu, probleem on aga selles, et sellest olen ma ainult vaevu-vaevu kuulnud ja ei kujuta hästi ettegi, mida see tähendab. Siis mõtlesin mingeid asju kahendsüsteemis kirjutada ja vaadata, kas mingid asjad näevad nüüd eriti ilmsed välja. (vastus: ei näe). Siis mõtlesin niisama väikeste variantide kallal nakitseda ja mingeid mustreid leida-tekitada (ei leidnud). Siis mõtlesin reavektoreid/nende hulki kujutada graafi tippudena, kus siis servad oleksid eee....midagi vastavat. Nojah, on mõned ideed, mis ei näi kuhugi viivat - eks tuleb sel asjal marineerida lasta ja vaadata, kas ehk minu alateadvus sünnitab midagi eriti geniaalset.
***
Huvitav on see, et kuigi olen avastanud, et läbi readeri loeb mind 21 inimest, rahvaloendusele reageerisid neist seitse ja kaks tükki on ütelnud niisama, et nad loevad, ülejäänud on siis järelikult botid, häbelikud, töötavad KaPos või on muul põhjusel vaiksed.
***
Täna murran lauludega jälle omaenda tavasid -seekord läheb jälle kaks eri esitajat. Mõlemad on samas üsnagi sarnase tooniga keldi rahvalaulud, sestap pole minul sest lugu. Umbes poolte jaoks teie sest on see kõik kindlasti ülemäära lääge, teie ärge kuulake.
Mulle tõtt-öelda tenor kui häälerühm väga ei meeldi, aga ma vaatasin nüüd tükk aega youtube'ist erinevaid variante ja leidsin, et need esitused, kus bassid/baritonid laulavad, ei ole selle üldse selle intonatsiooniga, mida ma siin postituses väljendada tahtsin, nii et tenor jääb.
Mis naishäältesse puutub, siis selle jaoks on Sinead O'Connor.
***
Teiseks see:
And that might be applied to him which is recorded of Socrates, that he was able both to abstain from, and to enjoy, those things which many are too weak to abstain from, and cannot enjoy without excess. But to be strong enough both to bear the one and to be sober in the other is the mark of a man who has a perfect and invincible soul, such as he showed in the illness of Maximus.
-"Meditations", Marcus Aurelius, oma isa kohta
Üldiselt ma nüüd väga ei ütleks, et olen "man who has a perfect and invincible soul", kuigi püüelda sinnapoole ju võib. Aga mis puutub nüüd enese tagasihoidmisesse, siis seda ma katsun ühes kitsas valdkonnas nüüd nii kuu aega teha - leidsin, et aprillikuus hoidun alkohoolsete jookide tarbimisest. Ärge muretsege, põhjused pole mitte ideoloogilised vaid tervislikud- asi lihtsalt selles, et võtan üht ravimit, mis maksale mõjub ja leidsin kasuliku olevat vähemalt ses asjus maksale pisut puhkust anda. Aga noh, tagasi hoidmises ei tasu ka muidugi liiale minna.
Kord ütlesin, et ära mulle enam veini too,
vein kobarate veri on ning verd ma ju ei joo!
Taat-mõistus küsis kohe: "Kas sa tõtt nüüd räägid?"
"Ei, ma vaid nalja pärast jutustasin selle loo!"
- Umar Hajjam, tõlkinud Haljand Udam
elik siis (toidu kõrvale) joodava veini ja siidri kõrvale kavatsen erandi teha. Pole kole ammu siidrit-pannkooke saanud, ehk teeb aprillis selle nalja ära. (kõrvalolevalt pildilt on siis näha, kuidas mul ei ole "perfect and invincible soul", kui ma juba pannkookidegi kiusatusele vastu ei suuda panna; aga noh, see mingu siis selle "able to enjoy without excess" alla).
Õigeusklikel ja muudel peaks praegu vististi paast kestma - eks see lähe vist sinna teemasse, aga sellest ma vist pikalt ei pajata.
***
"Mõned ütlevad, et sul on vedanud, et Beier sulle kunstiajalugu ei andnud, aga minu arust on pigem just vastupidi- sa oled nii paljust ilma jäänud."
Lugesin Terry blogi. Tundus kuidagi elus olevat. Ning jah, see Beieri teema. Ma räägiks sellest, kuidas mingid gümnasistid kuidagi elusamana tunduvad, aga siis ma peaks endaga vaidlema, kas see on üleromantiseeritud kräpp või mitte ja paar posti tagasi ma juba tegin seda ja ausõna, enam ei viitsi; aga ehk ongi asi õpetajates? Et nemad hoiavad elusana? Kes teab.
Huvitaval kombel on see, kes oli mu kevadelootus, kui lehed langesid (ja kõik hinged, kes on rändamas nii maa kui vete pääl, neid kuulen üle lendamas ja lume hele hääl, sa puhka vaid, sest terve ilm on peagi ärkamas) päris kevade tulles kuidagi taandunud. Või siiski mitte? Või kuidas seda mõista, kui järgmise kena näolapi ilmumisel suundub mu tähelepanu viimasele? Vahet muidugi pole ja enda sildistamiseks olen ma ikka veel liiga teismeline. Ja iseenesest on mitme sümpaatiaobjekti olemasolu ju täiesti võimalik, n'est pas?
***
Vaikselt nikerdan selle probleemi kallal, mille S.L. mulle andis. Ega ma palju pole taga tegelda jõudnud, aga tunne on selline, et kõik lihtsad ideed on juba S.L. poolt ära proovitud ja keeruliste jaoks pole ma piisavalt hardcore. (see, mis ma alguses mõtlesin, ei puutunud üleüldse eriti asjasse ja kasu polnud tast ka) Mingid ideed ju on, kuidas seda probleemi rünnata, aga need jäävad kuidagi ideede tasandile. Mõtlesin näiteks, et ehk on diskreetsest/kiirest Fourier' transformatsioonist kasu, probleem on aga selles, et sellest olen ma ainult vaevu-vaevu kuulnud ja ei kujuta hästi ettegi, mida see tähendab. Siis mõtlesin mingeid asju kahendsüsteemis kirjutada ja vaadata, kas mingid asjad näevad nüüd eriti ilmsed välja. (vastus: ei näe). Siis mõtlesin niisama väikeste variantide kallal nakitseda ja mingeid mustreid leida-tekitada (ei leidnud). Siis mõtlesin reavektoreid/nende hulki kujutada graafi tippudena, kus siis servad oleksid eee....midagi vastavat. Nojah, on mõned ideed, mis ei näi kuhugi viivat - eks tuleb sel asjal marineerida lasta ja vaadata, kas ehk minu alateadvus sünnitab midagi eriti geniaalset.
***
Huvitav on see, et kuigi olen avastanud, et läbi readeri loeb mind 21 inimest, rahvaloendusele reageerisid neist seitse ja kaks tükki on ütelnud niisama, et nad loevad, ülejäänud on siis järelikult botid, häbelikud, töötavad KaPos või on muul põhjusel vaiksed.
***
Täna murran lauludega jälle omaenda tavasid -seekord läheb jälle kaks eri esitajat. Mõlemad on samas üsnagi sarnase tooniga keldi rahvalaulud, sestap pole minul sest lugu. Umbes poolte jaoks teie sest on see kõik kindlasti ülemäära lääge, teie ärge kuulake.
Mulle tõtt-öelda tenor kui häälerühm väga ei meeldi, aga ma vaatasin nüüd tükk aega youtube'ist erinevaid variante ja leidsin, et need esitused, kus bassid/baritonid laulavad, ei ole selle üldse selle intonatsiooniga, mida ma siin postituses väljendada tahtsin, nii et tenor jääb.
Mis naishäältesse puutub, siis selle jaoks on Sinead O'Connor.
pühapäev, aprill 03, 2011
Larbitemaatiline emohala
Nii. Umbes kuu aega tagasi tegin Allyga koos ühte larpi. Minu isiklik mulje sellest oli umbes selline, et kuigi see ei olnud selline larp, mis läheb rahva mälusse legendaarse mänguna, millest aastaid ja aastaid hiljem heldinult pajatatakse ja mis läheb inimeste larpide top kolme sisse, oli see ikkagi väga korralik käsitöö. Selline neli pluss, viis miinus või isegi viis, lihtsalt viis pluss või kuus mitte.
Foorumis inimesed muljetasid küll, aga mitte nii palju, kui mulle meeldinud oleks- suusõnaliselt rääkisid nad igatahes küll kenasid kiidusõnu. (või siis Hoari puhul seda, mis talle ei meeldinud, aga see, nagu me vististi nõusse jäime, oli maitseküsimus). Ja mõtlesin mina, et kole küll, tahtnuks ma ju saada eesti larparite kogukonna seas feimi ja sulli kui lahedate larpide tegija.
Praegu tulin kõrtsist, kus kohtusin Kõustiga ja leidsin nüüd, et asjata muretsesin -seal larbil (kus oli kohal vist umbes viisteist tegelast) olid kohal üle poole eesti aktiivlarparitest - nendest, kelle käest ma selliseid hinnanguid saada võiks, nägid juba enamus ära, mida me oskame.
See on nagu juba olukord mingis filmis või raamatus, mida Vahur mõnas, sest seal räägiti, kuidas Eestis on viis satanisti ja kolm neist on ühes bändis.
Kui Eestis on kakskümmend viis larparit ja viieteistkümnega neist juhtun ma kuus vähemalt korra Zavvis koos jooma, on eesti larbindus anekdoot - umbes sama jabur, ainult et päriselus.
Andeoraga paar aastat tagasi rääkisime korporatsioonidest - ja nagu ta mainis - miks minna korporatsiooni, kui sa juba kuulud subkultuuri - rollimängijate sekka. Vot, nüüd on subkultuuris järel vahest kakskümmend viis inimest; ja see pole subkultuur vaid sekt, sõpruskond või laiendatud dräguniseltskond. Larbiring selline.
Tõsi, vahepeal näeb rohkem inimesi ka - näiteks "Tule ja jää laul" ning "Kohtumine maamõisas", aga see tundub kuidagi episoodiline juhtum, kus vanem generatsioon aastas kaks korda ärkab ja larbile läheb; ülejäänud aeg aga, vähemasti minu tagasihoidliku mulje kohaselt, ootab too kurikuulus vanem põlvkond norinal magades pensioniiga, ja mina (noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees, teeb veskikivid teravaks ja lööb aknad puhtaks, säravaks) ja minu kolm sõpra peame eesti larbi eluspüsimiseks rabama (hüperbool, ära võta tõsiselt).
Noh, nüüd vaatasin ma tegelikult Sisalikust viimase aasta larpe, tundub, et ma tõepoolest liialdan ja maalin tonte seinale.Eelmine aasta oli ikka vanema generatsiooni poolt tehtud larpe ka. Samas, kui rangelt 2011 aasta larpe vaadata, siis jaanuaris polnud ühtegi, veebruaris oli Jää ja Tule laul III ja Varjutuul II, märtsis oli Üksildane Oktoobriöö II (yay, look at me!), aprillis tuleb Ardose alkeemikud ja Juunior. Maikuus on vist Fyerellal ka maha hõigatud, peale selle on too Kuigatsi kuningas ja Hiline Lõikus. Saatuse Rajad peaks ka mingi hetk vist tulema.
Kokkuvõttes on kaks tükki n.ö vanemalt põlvkonnalt ja seitse minu omalt. Kuidagi klaustrofoobiline tunne tekib. Ja see generatsioonide teema on ka üks segane värk ja kindlasti ma nüüd rämedasti stereotüpiseerin ja teen inimestele oma lahmimisega liiga.
Siiski niiviisi julmalt üldistades võib vist ütelda, et on vanem generatsioon, kes end vahepeal kollektiivselt liigutab, keskmine generatsioon, kes teeb mänge, millest võtab osa miskipärast ainult keskmine generatsioon ja noorem generatsioon, keda pole olemas. Sest piikse ei tule praktiliselt üldse peale. Janoh, siis on VG ja taaskehastajad ja muud kaklejad(nende kategooriate kokkusulatamise pärast saan ma niikuinii mingisugusel hämaral tänavanurgal nüristatud mõõgaga peksa), kelle tegemistest ma väga ei tea ja kes vist käivad umbes Jüriööl (näe, Jüriöö läkski meelest ära ülal) ja muul sarnasel. Tegelt on ju lahinglarbid klassikaline rollimängurite taimelava, kõigepealt läheb poisike (räme seksism, tean ja vabandan) mõõgaga peksma ja mõne aja pärast avastab, et rolli on ka lahe mängida. Aga neid kaklejate seast tulevaid noormängijaid pole ma nagu eriti märganud.
Mingi hetk käis Sisalikust läbi mingisugune aktiivmängijate andmebaasi teema. Mulle see päris meeldiks - kas või sellepärast, et näeks, kui suur on larparite hulk, kes ennast aktiivseks loeb ja siis teaks, kas on põhjust minu kombel hädakisa tõsta või olen ma lihtlabane paniköör.
Lõpetuseks laul Kangelasest, et liiga virisev post ei saaks.
Foorumis inimesed muljetasid küll, aga mitte nii palju, kui mulle meeldinud oleks- suusõnaliselt rääkisid nad igatahes küll kenasid kiidusõnu. (või siis Hoari puhul seda, mis talle ei meeldinud, aga see, nagu me vististi nõusse jäime, oli maitseküsimus). Ja mõtlesin mina, et kole küll, tahtnuks ma ju saada eesti larparite kogukonna seas feimi ja sulli kui lahedate larpide tegija.
Praegu tulin kõrtsist, kus kohtusin Kõustiga ja leidsin nüüd, et asjata muretsesin -seal larbil (kus oli kohal vist umbes viisteist tegelast) olid kohal üle poole eesti aktiivlarparitest - nendest, kelle käest ma selliseid hinnanguid saada võiks, nägid juba enamus ära, mida me oskame.
See on nagu juba olukord mingis filmis või raamatus, mida Vahur mõnas, sest seal räägiti, kuidas Eestis on viis satanisti ja kolm neist on ühes bändis.
Kui Eestis on kakskümmend viis larparit ja viieteistkümnega neist juhtun ma kuus vähemalt korra Zavvis koos jooma, on eesti larbindus anekdoot - umbes sama jabur, ainult et päriselus.
Andeoraga paar aastat tagasi rääkisime korporatsioonidest - ja nagu ta mainis - miks minna korporatsiooni, kui sa juba kuulud subkultuuri - rollimängijate sekka. Vot, nüüd on subkultuuris järel vahest kakskümmend viis inimest; ja see pole subkultuur vaid sekt, sõpruskond või laiendatud dräguniseltskond. Larbiring selline.
Tõsi, vahepeal näeb rohkem inimesi ka - näiteks "Tule ja jää laul" ning "Kohtumine maamõisas", aga see tundub kuidagi episoodiline juhtum, kus vanem generatsioon aastas kaks korda ärkab ja larbile läheb; ülejäänud aeg aga, vähemasti minu tagasihoidliku mulje kohaselt, ootab too kurikuulus vanem põlvkond norinal magades pensioniiga, ja mina (noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees, teeb veskikivid teravaks ja lööb aknad puhtaks, säravaks) ja minu kolm sõpra peame eesti larbi eluspüsimiseks rabama (hüperbool, ära võta tõsiselt).
Noh, nüüd vaatasin ma tegelikult Sisalikust viimase aasta larpe, tundub, et ma tõepoolest liialdan ja maalin tonte seinale.Eelmine aasta oli ikka vanema generatsiooni poolt tehtud larpe ka. Samas, kui rangelt 2011 aasta larpe vaadata, siis jaanuaris polnud ühtegi, veebruaris oli Jää ja Tule laul III ja Varjutuul II, märtsis oli Üksildane Oktoobriöö II (yay, look at me!), aprillis tuleb Ardose alkeemikud ja Juunior. Maikuus on vist Fyerellal ka maha hõigatud, peale selle on too Kuigatsi kuningas ja Hiline Lõikus. Saatuse Rajad peaks ka mingi hetk vist tulema.
Kokkuvõttes on kaks tükki n.ö vanemalt põlvkonnalt ja seitse minu omalt. Kuidagi klaustrofoobiline tunne tekib. Ja see generatsioonide teema on ka üks segane värk ja kindlasti ma nüüd rämedasti stereotüpiseerin ja teen inimestele oma lahmimisega liiga.
Siiski niiviisi julmalt üldistades võib vist ütelda, et on vanem generatsioon, kes end vahepeal kollektiivselt liigutab, keskmine generatsioon, kes teeb mänge, millest võtab osa miskipärast ainult keskmine generatsioon ja noorem generatsioon, keda pole olemas. Sest piikse ei tule praktiliselt üldse peale. Janoh, siis on VG ja taaskehastajad ja muud kaklejad(nende kategooriate kokkusulatamise pärast saan ma niikuinii mingisugusel hämaral tänavanurgal nüristatud mõõgaga peksa), kelle tegemistest ma väga ei tea ja kes vist käivad umbes Jüriööl (näe, Jüriöö läkski meelest ära ülal) ja muul sarnasel. Tegelt on ju lahinglarbid klassikaline rollimängurite taimelava, kõigepealt läheb poisike (räme seksism, tean ja vabandan) mõõgaga peksma ja mõne aja pärast avastab, et rolli on ka lahe mängida. Aga neid kaklejate seast tulevaid noormängijaid pole ma nagu eriti märganud.
Mingi hetk käis Sisalikust läbi mingisugune aktiivmängijate andmebaasi teema. Mulle see päris meeldiks - kas või sellepärast, et näeks, kui suur on larparite hulk, kes ennast aktiivseks loeb ja siis teaks, kas on põhjust minu kombel hädakisa tõsta või olen ma lihtlabane paniköör.
Lõpetuseks laul Kangelasest, et liiga virisev post ei saaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)