Eila õhtul takistas üks ülimalt nohiklik mõte mul magama jäämast. Tunnen, et pean jagama.
Sellises drägunimaailmas nagu Planescape on selline hästi tähtis ja oluline linn nimega Sigil aka Uste Linn aka Puur. Elab seal hunnik karvaseid ja sulelisi, nuiadega filosoofide fraktsioone ja kõige selle keskel keegi tegelane nimega Valu Emand, kes on sihuke hästi müstiline jumalateülene olevus, kes sõnagi ei räägi, oma varjuga kodanikke ära nülib ja linnas korda hoiab. Mõned arvavad, et Sigilit nimetatakse Puuriks seepärast, et tegelikult on Emand seal vangis. Hõljub see meie linn ühe jõle kõrge mäe tipus ja paikneb toori sisepinnal. Toor on selline pontšikukujuline kujund. Jäin siis eile õhtul mõtlema, et miks just toorikujuline - iseenesest saaks ju ka näiteks paikneda sfääri sisepinnal. Miks siis toor?
Nojaa, mõtlesin ma edasi, aga tooril on teatavaid omadusi, mida sfääril pole. Noh, näiteks...eee...karvast toori saab kammida, samas kui karvast sfääri ei saa. Ei, see on päris tõsine matemaatiline teoreem, lihtsalt nii on seda maakeeli kõige lihtsam ette kujutada.
Näiteks oli kunagi (praegu on ka, aga ma enam ei vaata) selline telesari nagu Lost, kus tegelased olid mingil saarel, mis oli side poolest ülejäänud maailmast isoleeritud, välja kusagilt ei saanud. Ja kui üks mees tahtis sealt alast välja saada, anti talle täpsed kindlad koordinaadid, kus on see punkt, kust välja pääseb. Keegi fänn seletas asja niimoodi, et saare ümber oli siis mingi vastav tensorväli, mis midagi välja ei saa lasta (oli vist mingi elektriga seotud seletus, ma enam ei mäleta, ei ole füüsik) - aga nagu antud teoreem ütleb, peab leiduma vähemalt üks punkt, kus see väli on nullis - ja et see ongi see koht, kust läbi pääseb. Hah. Oleks need lostisaare ehitajad totaalse vangla tahtnud teha, oleks nad pidanud võtma mingi muu kujundi kui sfääri - noh, näiteks, toori.
Ja siis mulle koitis.
Sigili üks hüüdnimedest on Puur.
teisipäev, märts 31, 2009
esmaspäev, märts 30, 2009
Behind blue eyes
Thanaria!
Thanaria.
Thanaria?
Thanaria!
Okei, you got the point -Thanaria. Lauba oli larp. Mmmmmm. Lahe oli.
Yours truly mängis üht mõisnikku ja kogu ülejäänud kamba võõrustajat. Muuhulgas oli ta tõenäoliselt kliiniliselt hull, omas ühe teatava mõõgaga obsessiivset suhet, oli enam vähem kõigi selle maailma vägevatega riius, oma väe kaotanud, oma (kunagise) sõbra ja armastatu antud mõõga pärast kunagi ära tapnud, kusjuures viimase vaim vms. liikus majas ringi ja tahtis kättemaksu, keskööl lubas ta mu tegelase tütre ära viia, mingit lootust tema vastu ilma väeta tal eriti poleks olnud - sestap oli mu tegelasel kindel nõu üks oma külalistest maha nottida. Aga igatahes armastas ta oma tütart - samuti üsnagi obsessiivselt, aga see andis talle teatavad positiivsed jooned, mis tegid temast millegi muu kui puhta sotsio/psühhopaadi, seega lihtsam mängida. Kuig noh, väidetavalt Poogen väitis, et mingitel hetkedel olla ma vägagi sotsiopaatseid asju rääkinud.
Igatahes, kokkuvõttes läks väevarastamise plaan nurja, selle põhikomponent kadus kättesaamatutesse kaugustesse, sestap tundus mulle mingi hetk, et õige oleks iseennast talle pakkuda- ta tahab ju minule kätte maksta. Käisin vahepeal mööda maja ringi ja karjusin, et kus kurat ta (nimeks Sheron) on, tulgu aga välja. Kui ta lõpuks välja ilmus, oli asi muidugi tore - üritas mind hirmutada sellega, et mu maha lööb, mina olin sellega üsnagi okei. Omamoodi oli ka selline üsnagi cojonest omav tunne, kui käib läbi selline dialoog:
Sheron: "Tule minu haua juurde, seal saan ma su tappa. Sa saad surema sama kohutavalt kui mina surin."
Mina: "Okei, ma toon oma mantli ja kaabu ja siis lähme,eks?"
ning jah, ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Siis aga tuli välja, et sellega poleks asjalood mu tütre jaoks sugugi mitte kindlad olnud ja siis hakkasin ma tõrkuma.
Asi lõppes sellega, et mu külalised, kes olid ütelnud ja andnud mõista, et aitavad mind selle olevusega, tõmbasit jeehat ja jätsid mind mu tütre, õpipoisi ja teenriga mõisa minu nemesisega kohtuma.
Täiesti uskumatu on see, et kui ta lõpuks keskööl materialiseerus, andsime me talle kolme kööginoa ja kulbiga kere peale. Noh, eks ta tahtis mind piinata ka ja see andis mulle võimaluse teda käisesse peidetud noaga surgata ja nii ta läks. Lõppsuudlus oleks veel kirsiks koogil olnud, aga ega kõike ka ei saa.
Vahva mäng oli. Inimesed ültesid, et ma olin psühho, creepy, sotsiopaat, hull ja muid toredaid asju. No mida veel võib ühelt tegelaselt tahta?
Thanaria.
Thanaria?
Thanaria!
Okei, you got the point -Thanaria. Lauba oli larp. Mmmmmm. Lahe oli.
Yours truly mängis üht mõisnikku ja kogu ülejäänud kamba võõrustajat. Muuhulgas oli ta tõenäoliselt kliiniliselt hull, omas ühe teatava mõõgaga obsessiivset suhet, oli enam vähem kõigi selle maailma vägevatega riius, oma väe kaotanud, oma (kunagise) sõbra ja armastatu antud mõõga pärast kunagi ära tapnud, kusjuures viimase vaim vms. liikus majas ringi ja tahtis kättemaksu, keskööl lubas ta mu tegelase tütre ära viia, mingit lootust tema vastu ilma väeta tal eriti poleks olnud - sestap oli mu tegelasel kindel nõu üks oma külalistest maha nottida. Aga igatahes armastas ta oma tütart - samuti üsnagi obsessiivselt, aga see andis talle teatavad positiivsed jooned, mis tegid temast millegi muu kui puhta sotsio/psühhopaadi, seega lihtsam mängida. Kuig noh, väidetavalt Poogen väitis, et mingitel hetkedel olla ma vägagi sotsiopaatseid asju rääkinud.
Igatahes, kokkuvõttes läks väevarastamise plaan nurja, selle põhikomponent kadus kättesaamatutesse kaugustesse, sestap tundus mulle mingi hetk, et õige oleks iseennast talle pakkuda- ta tahab ju minule kätte maksta. Käisin vahepeal mööda maja ringi ja karjusin, et kus kurat ta (nimeks Sheron) on, tulgu aga välja. Kui ta lõpuks välja ilmus, oli asi muidugi tore - üritas mind hirmutada sellega, et mu maha lööb, mina olin sellega üsnagi okei. Omamoodi oli ka selline üsnagi cojonest omav tunne, kui käib läbi selline dialoog:
Sheron: "Tule minu haua juurde, seal saan ma su tappa. Sa saad surema sama kohutavalt kui mina surin."
Mina: "Okei, ma toon oma mantli ja kaabu ja siis lähme,eks?"
ning jah, ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Siis aga tuli välja, et sellega poleks asjalood mu tütre jaoks sugugi mitte kindlad olnud ja siis hakkasin ma tõrkuma.
Asi lõppes sellega, et mu külalised, kes olid ütelnud ja andnud mõista, et aitavad mind selle olevusega, tõmbasit jeehat ja jätsid mind mu tütre, õpipoisi ja teenriga mõisa minu nemesisega kohtuma.
Täiesti uskumatu on see, et kui ta lõpuks keskööl materialiseerus, andsime me talle kolme kööginoa ja kulbiga kere peale. Noh, eks ta tahtis mind piinata ka ja see andis mulle võimaluse teda käisesse peidetud noaga surgata ja nii ta läks. Lõppsuudlus oleks veel kirsiks koogil olnud, aga ega kõike ka ei saa.
Vahva mäng oli. Inimesed ültesid, et ma olin psühho, creepy, sotsiopaat, hull ja muid toredaid asju. No mida veel võib ühelt tegelaselt tahta?
neljapäev, märts 12, 2009
MUD SCHOOL
Olengi haige. Vist.
Suusamatk on siis kätte tasunud ja olengi tõbine -loodetavasti hullemaks ei lähe.
Eile nägin unes, et olin surnud ja töötasin mingis kaubanduskeskuses - ma päris täpselt ei saanudki aru, mida surnud neis kaubanduskeskustes tegid, aga igatahes oli see päris reeglipärane ja vajalik, kuigi ma nüüd ärkvelolles loogikast aru ei saa. Igatahes olid surnutel meeste tuba ja naiste tuba, viis tükki kummaskis ja eks seal siis surnud ööbisidki. Ma mäletan, et mul oli seal kaunis igav ja tüütu, sest tuttavaid-sõpru üleüldse ei olnud - ja teate - järsku näen poes ringi kõndides ühte tuttavat, nimesid siinkohal ei nimeta, eks. Torman talle järele, kuigi käes on vaid leib ja tegelikult peaks ma rohkem ostma, amet nõuab ning jõuan kassas järele. Kassast võtan veel midagi, võib-olla oli näts, võib-olla kondoom ja lähen kassast läbi - ei mäletagi, kas ostsin või ei.
Seal, kus lindi pealt tulevaid kaupu võetakse ja kotti laotakse, ütlen tollele inimesele tere. Alguses ta mind ei näe, ent siis ma võtan päikeseprillid eest. Ta vaatab mind suurte, sõbralike silmadega - pilk on kahtlemata intelligentne, ta nagu püüaks mind tunda, aga ma näen, et ta on siiski segaduses. Küsin, kas ta mind ära ei tunne, see olen ju mina, Toomas. Ja siis räägib ta mulle, et tal tekkisid mõni kuu tagasi vaimsed probleemid ja tal ütles aju üles - sellest tulenevalt mälukaotus ja teatavate võimete kadumine - nüüd ta ei tunne enam üldse oma vanu tuttavaid - aga ehk ma räägiks talle täpsemalt?
Pärast ülesärkamist pikutasin pisut voodis, lõpetasin "Valge kaardiväe", näkitsesin süüa ja olesklesin niisama. Kooli ei läind, tõbi ikkagi kallal. Mingi hetk keskpäeval valdas mind meeltesegadus ja läksin kesklinna pabereid taga ajama.
Ma ei ole ikkagi kindel, ega ma nüüd ilmaasjata 75 eeku välja ei köhinud, aga mingid paberid ma igatahes kätte saan. Nojah, kindlam ja muretum tunne, igastahes, kuigi pisut vaesem. Siis hankisin endale veekindla superhüperturboläpakanaha ja olin veel vaesem.
Igatahes mõtlesin linnas mingi hetk vaadata, kas stipp on üle kandunud - läksin tipa-tapa nutumüüri äärde, mõtlesin oma kaardikest vahele toppida - aga näe, keski hea hing oli oma kaardi sinna sisse jätnud - viisin selle Hansapanga kontorisse ära.
Muideks, kui mu blogi lugejate seas on naisisik initsiaalidega KL, kes oma Hansapanga kaardi nutumüüri sisse jättis, siis arvesta, sa oled mulle ühe õlle sees.
Pärast seda karmattõstvat juhtumit ei viitsin enam oma arvet kaeda ja läksin Kaubamajja. Ausalt ütelda jääb praegu pisut arusaamatuks, miks ma seal mingeid asju ostsin.
Igatahes, sööstsin mahlaosakonda ja päästsin apelsinimahla; sööstsin puuviljade juurde ja päästsin kolm sidrunit. Oskarit nägin ka, aga teda ma ei päästnud, hoolimata tema kuldsest südamest, ilusatest (sinistest?) silmadest ja häirivast sarnasusest mõnedel fotodel siinkirjutajaga, kui viimane veel lühikeste juustega oli. (loe: nii ammu, et keegi teist mind sellest ajast ei tea ega kontrollida saa)
Lõpuks jõudsin koju, kus tundsin ennast jälle tervena - sestap kulutasin õhtu mõttetuste peale. Üritasin veel välja mõtelda-lahendada ülesandeid olümpiaadi tarbeks - nad sisaldasid kahtlaselt palju mingeid loomi. Ei tea, kuidas nendega läheb.
Praegu(järgmisel päeval siis) peaks ma ka neid lahendada üritama, aga hetkel puhkan ajusid. Ehk läheb tarvis.
Ja praegu istun majas, mida lihtrahvas tunneb kui mat-inf teaduskonda, aga mille tõeline olemus on tema trepi peale kirjutatud:
MUD SCHOOL
Suusamatk on siis kätte tasunud ja olengi tõbine -loodetavasti hullemaks ei lähe.
Eile nägin unes, et olin surnud ja töötasin mingis kaubanduskeskuses - ma päris täpselt ei saanudki aru, mida surnud neis kaubanduskeskustes tegid, aga igatahes oli see päris reeglipärane ja vajalik, kuigi ma nüüd ärkvelolles loogikast aru ei saa. Igatahes olid surnutel meeste tuba ja naiste tuba, viis tükki kummaskis ja eks seal siis surnud ööbisidki. Ma mäletan, et mul oli seal kaunis igav ja tüütu, sest tuttavaid-sõpru üleüldse ei olnud - ja teate - järsku näen poes ringi kõndides ühte tuttavat, nimesid siinkohal ei nimeta, eks. Torman talle järele, kuigi käes on vaid leib ja tegelikult peaks ma rohkem ostma, amet nõuab ning jõuan kassas järele. Kassast võtan veel midagi, võib-olla oli näts, võib-olla kondoom ja lähen kassast läbi - ei mäletagi, kas ostsin või ei.
Seal, kus lindi pealt tulevaid kaupu võetakse ja kotti laotakse, ütlen tollele inimesele tere. Alguses ta mind ei näe, ent siis ma võtan päikeseprillid eest. Ta vaatab mind suurte, sõbralike silmadega - pilk on kahtlemata intelligentne, ta nagu püüaks mind tunda, aga ma näen, et ta on siiski segaduses. Küsin, kas ta mind ära ei tunne, see olen ju mina, Toomas. Ja siis räägib ta mulle, et tal tekkisid mõni kuu tagasi vaimsed probleemid ja tal ütles aju üles - sellest tulenevalt mälukaotus ja teatavate võimete kadumine - nüüd ta ei tunne enam üldse oma vanu tuttavaid - aga ehk ma räägiks talle täpsemalt?
Pärast ülesärkamist pikutasin pisut voodis, lõpetasin "Valge kaardiväe", näkitsesin süüa ja olesklesin niisama. Kooli ei läind, tõbi ikkagi kallal. Mingi hetk keskpäeval valdas mind meeltesegadus ja läksin kesklinna pabereid taga ajama.
Ma ei ole ikkagi kindel, ega ma nüüd ilmaasjata 75 eeku välja ei köhinud, aga mingid paberid ma igatahes kätte saan. Nojah, kindlam ja muretum tunne, igastahes, kuigi pisut vaesem. Siis hankisin endale veekindla superhüperturboläpakanaha ja olin veel vaesem.
Igatahes mõtlesin linnas mingi hetk vaadata, kas stipp on üle kandunud - läksin tipa-tapa nutumüüri äärde, mõtlesin oma kaardikest vahele toppida - aga näe, keski hea hing oli oma kaardi sinna sisse jätnud - viisin selle Hansapanga kontorisse ära.
Muideks, kui mu blogi lugejate seas on naisisik initsiaalidega KL, kes oma Hansapanga kaardi nutumüüri sisse jättis, siis arvesta, sa oled mulle ühe õlle sees.
Pärast seda karmattõstvat juhtumit ei viitsin enam oma arvet kaeda ja läksin Kaubamajja. Ausalt ütelda jääb praegu pisut arusaamatuks, miks ma seal mingeid asju ostsin.
Igatahes, sööstsin mahlaosakonda ja päästsin apelsinimahla; sööstsin puuviljade juurde ja päästsin kolm sidrunit. Oskarit nägin ka, aga teda ma ei päästnud, hoolimata tema kuldsest südamest, ilusatest (sinistest?) silmadest ja häirivast sarnasusest mõnedel fotodel siinkirjutajaga, kui viimane veel lühikeste juustega oli. (loe: nii ammu, et keegi teist mind sellest ajast ei tea ega kontrollida saa)
Lõpuks jõudsin koju, kus tundsin ennast jälle tervena - sestap kulutasin õhtu mõttetuste peale. Üritasin veel välja mõtelda-lahendada ülesandeid olümpiaadi tarbeks - nad sisaldasid kahtlaselt palju mingeid loomi. Ei tea, kuidas nendega läheb.
Praegu(järgmisel päeval siis) peaks ma ka neid lahendada üritama, aga hetkel puhkan ajusid. Ehk läheb tarvis.
Ja praegu istun majas, mida lihtrahvas tunneb kui mat-inf teaduskonda, aga mille tõeline olemus on tema trepi peale kirjutatud:
MUD SCHOOL
esmaspäev, märts 09, 2009
Hirm jäämägede ees
Votre attention est attirée sur le fait que les activités d'enseignement sont essentiellement dispensées en français (sauf dans certains cursus, notamment en Master)
Vous devez en conséquence justifier de la maîtrise de la langue française en présentant le Test de Connaissance du Français (TCF) niveau 4 (intermédiaire avancé) ou de niveau 3 (intermédiaire) AVEC un minimum de 300 points à l'épreuve de compréhension orale.
Si vous ne remplissez pas cette dernière condition de note seuil à l'épreuve de compréhension orale, vous aurez l'obligation de suivre un enseignement de F.L.E. (Français Langue Etrangère) dans le cadre des 60 ECTS annuels.
Okei - vaatasin järgi, TCFi järgi on tasemed 3 ja 4 vist umbes vastavalt b2 ja c1. Minu prantsuse keel on vist umbes a2 - kui silm mõnes asjus kinni pigistada, võiks ehk ütelda, et b1 - aga b2e ma vaevalt et välja pigistaks.
Iseenesest poleks tolle viimase paragrahvi järgi ju hullu, aga mind saadetakse sinna nii natuke kahtlastel asjaoludel (nad tahtsid vist eelkõige magis- ja doktorante - ja mina olen tavatudeng- einoh, vastu nad vist igatahes võtsid - vist. Erasmuse koordinaator vähemalt ütles, et nad olid muga nõus)
Teiseks, isegi kui papritasemel on mu prantsuse keel piisavalt hää, kas ta ka reaaltasemel piisavalt hää on - samas, võin ju vahepeal juurde õppida, septembrini on pikk maa.
Kolmas probleem - ja see on juba tõsisem, on elukoht - ja selle hind.
Admission/registration at our university does not automatically give access to a room in residence. The
number of students in Grenoble far exceeds the number of rooms available in student residences
managed by the CROUS.
Foreign students admitted to IUT, Engineering or beneficiaries of a French government study grant, students
admitted in Master 1 or 2, in Licence 3 if the Licence 2 was obtained in France, in Doctorate (depending on the
financing of their thesis) are eligible to apply for a room in student residences.
Application for student residence for the first year of higher education is IMPOSSIBLE. You will have to find
a room or apartment to rent in the private sector.
The CROUS Grenoble has a data base with over a thousand addresses of rental offers. You can consult this data
base for free on the CROUS website (www.crous-grenoble.fr). This can help you WHEN YOU ARRIVE but you
must be aware that at the beginning of each academic year, rooms are very rare and the price ranges from
250€ to 500 per month.
Antud fail pakub eelarveks ca 500 euri per kuu kui ma saan elukoha ülikooli ühikates.(mis on täitsa aktsepteeritav, kuna Erasmuse stipp on 400 euri per kuu, eksisteerib võimalus, et ma saan miskipärast TÜ-st ka stippi edasi, mis jätab veel ca 500-kroonise augu, mille suhtes mu vanemad ilmselt vabalt toetada võivad) ja 700 euri per kuu, kui võtan erakorteri - mis on finantsilises mõttes tunduvalt problemaatilisem. Probleem on selles, et ma ei tea, kas ma üleüldse saan ühikakohale pretendeerida.
Peale selle pean ma veel kirjutama motivatsioonikirja ja CV - eh, mida kuradit ma sinna viimasesse panen?
Peale selle käisin veel eile suusatamas, tuul tõmbas läbi ja nüüd pea ja kael valutavad. Suusatamine oli samas vahva, maruilus loodus ja puha. Selline tuhkjalt ilus ja vaikne. Tahaks rohkem rääkida, aga need sõnad jäävad ette.
Muide, laubane larp oli super. Vahepeal tekkis ikka tõeline MacGyveri tunne- noh, mu tegelane oli hariduselt insener ja nii ma siis tüütasingi GMe mingite ideedega, kuidas mingeid asju simuleerida saaks - ja ta lasi neid asju nii umbes pooltel kordadel teha - jei! Pluss on muidugi vahva lahendada küsimusi stiilis - kust on pärit too sinna laoruumi äkitselt teleporteerunud tegelane, küsides tema galaktika massi vesiniku aatomi massides ja nii edasi. Yay for physics!
neljapäev, märts 05, 2009
Õhk on väga värske
Kui alles paar päeva tagasi valitses Tartut totaalne talvevõlumaa, siis praegu julgen ma väita, et kevade esimesed saadikud on kohal.
Tundsin end täna tüki maad nooremana - nii umbes seitsmeteistkümnesena.
Jah, ma saan nüüd aru, et kõik vähegi vanemad inimesed võivad säärase väite peale imestada, et näe, naga on kakskümmend ja räägib mingitest aegadest, kui tema veel noor oli.
Aga asi on selles, et minu reaalsusehõngulisem elu algas alles siis, kui ma olin nii umbes kuusteist. Seega, neli-viis aastat tagasi. Ja kolm neljandikku/viiendikku on ikka üks suur osa küll.
Nii umbes 16nda eluaasta alguses see kõik pihta hakkas - dragon.ee, Tr/EFF/ner, Inwe, larbid, rollimängimine, Nessa, Iti (siis ta oli veel igatahes Iti. Või PPD), Sven, Zepp ja Curunir - s.t Bitches and Bastards, Goblin, Dani, Oktoobriöö, Mialee, Marten, Elesgal, EFFi surm, Talveöö, Anni, Urg, Vahur, Kettalarp, Uru kinniminek ja nii edasi ja nii edasi.
Tegelikult on mul vahetevahel ses suhtes väga imelik tunne - juba nelja-viie aastaga on tekkinud mingisugune enneminevik - asjad, mis olid päriselus, aga mis olid juba minevikus minevik. Veider. Ses suhtes on tunne, et tegelikult on mulle juba praegu väga palju antud, rohkem, kui paari lausesse kokku mahub. Mjah.
Täiesti teisel teemal, muide, restoran Balkan on üks alatu koht - läksin, tellisin päevaprae ja morsi. (üks oli vist 63 ja teine 10 krooni - noh, eks ta pisut kallis olnud, aga mõtlesin, et proovin) Istusin, kelner küsis, kas ma juurde mingit kastet soovin - noh, ütlesin, et noh, võiks ju küll - pakkus siis mingit muud kastet ja tzatsikit (kirjutatakse vist nii). Võtsin siis tolle tzatsiki - toodigi pisikese, peopessa mahtuva kausikese sees natukene mingit asja. Toit oli täitsa meeldiv ja ma arvan, et mulle oleks sellest kohast isegi meeldiv mulje jäänud.
Siis sain ma arve.
Nad olid selle õnnetu, pisikese kastmekausikese, mille kohta mulle oli jäänud täiesti siiras ja loogiline mulje, et see on tasuta, eest küsinud kakskümmend krooni.
Ausalt, mul oli täiesti petetu tunne. A la, nagu küsitaks, et kas te pipratoosi ka soovite, ja kui soovid, keeratakse arvele paarkümmend veel otsa. Käigu nad ka õige persse.
*pluss veel rõve tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles* - et Balkani rahvas ka aru saaks.
Toidunurgas edasi viibides võiks veel kaevata selle üle, et teisiba oli Ruunipizza mingi kuuma poti sees marineeritud kurk, mis oma jälgi maitsega, mis kogu toitu ka siis läbis, kui sa kõik tema esindajad eraldanud ja vastikuses ära söönud olid, toidu nautimise võimatuks tegi. Aga see oli minu enda süü, ma lihtsalt ei näinud, et seal koostises mar. kurk ka sees oli. Ilmselt on isegi inimesi, kellele marineeritud kurk soojade toitude sees maitseb, kuigi tõenäoliselt on nad rasedad, skisofreenikud või mõlemat. Arvatavasti joovad sooja viina ka.
Täna tegin veel ringkäigu oma Erasmuse keeletõendi asjus - koordinaator läks ära väljamaale ja saatis mind peahoonesse tegelase juurde, kes üldisemalt vägesid juhatab, too saatis mu Keelekeskusesse, Keelekeskuses soovitas tädi mul oma keeleõpetajaga rääkida, keeleõpetaja arvas, et romanistika keskuse sekretär ehk teab - aga teda ei olnud majas - eks ma proovi homme jälle.
Postituse pealkiri tuleb ühest fs-i luuletusest.Ma usun, et ma olen seda varem ka siin tsiteerinud. Noh teate küll, seal
... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
õhk on väga värske
Ses suhtes muidugi ei tea, kuidas läheb. Ilmselt olen ma kevadel emotsionaalsemalt avatum ka ja eks sellega või need asjad kaasneda küll.
Aga eks me näe. See on siis tänaseks kõik.
Tundsin end täna tüki maad nooremana - nii umbes seitsmeteistkümnesena.
Jah, ma saan nüüd aru, et kõik vähegi vanemad inimesed võivad säärase väite peale imestada, et näe, naga on kakskümmend ja räägib mingitest aegadest, kui tema veel noor oli.
Aga asi on selles, et minu reaalsusehõngulisem elu algas alles siis, kui ma olin nii umbes kuusteist. Seega, neli-viis aastat tagasi. Ja kolm neljandikku/viiendikku on ikka üks suur osa küll.
Nii umbes 16nda eluaasta alguses see kõik pihta hakkas - dragon.ee, Tr/EFF/ner, Inwe, larbid, rollimängimine, Nessa, Iti (siis ta oli veel igatahes Iti. Või PPD), Sven, Zepp ja Curunir - s.t Bitches and Bastards, Goblin, Dani, Oktoobriöö, Mialee, Marten, Elesgal, EFFi surm, Talveöö, Anni, Urg, Vahur, Kettalarp, Uru kinniminek ja nii edasi ja nii edasi.
Tegelikult on mul vahetevahel ses suhtes väga imelik tunne - juba nelja-viie aastaga on tekkinud mingisugune enneminevik - asjad, mis olid päriselus, aga mis olid juba minevikus minevik. Veider. Ses suhtes on tunne, et tegelikult on mulle juba praegu väga palju antud, rohkem, kui paari lausesse kokku mahub. Mjah.
Täiesti teisel teemal, muide, restoran Balkan on üks alatu koht - läksin, tellisin päevaprae ja morsi. (üks oli vist 63 ja teine 10 krooni - noh, eks ta pisut kallis olnud, aga mõtlesin, et proovin) Istusin, kelner küsis, kas ma juurde mingit kastet soovin - noh, ütlesin, et noh, võiks ju küll - pakkus siis mingit muud kastet ja tzatsikit (kirjutatakse vist nii). Võtsin siis tolle tzatsiki - toodigi pisikese, peopessa mahtuva kausikese sees natukene mingit asja. Toit oli täitsa meeldiv ja ma arvan, et mulle oleks sellest kohast isegi meeldiv mulje jäänud.
Siis sain ma arve.
Nad olid selle õnnetu, pisikese kastmekausikese, mille kohta mulle oli jäänud täiesti siiras ja loogiline mulje, et see on tasuta, eest küsinud kakskümmend krooni.
Ausalt, mul oli täiesti petetu tunne. A la, nagu küsitaks, et kas te pipratoosi ka soovite, ja kui soovid, keeratakse arvele paarkümmend veel otsa. Käigu nad ka õige persse.
*pluss veel rõve tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles* - et Balkani rahvas ka aru saaks.
Toidunurgas edasi viibides võiks veel kaevata selle üle, et teisiba oli Ruunipizza mingi kuuma poti sees marineeritud kurk, mis oma jälgi maitsega, mis kogu toitu ka siis läbis, kui sa kõik tema esindajad eraldanud ja vastikuses ära söönud olid, toidu nautimise võimatuks tegi. Aga see oli minu enda süü, ma lihtsalt ei näinud, et seal koostises mar. kurk ka sees oli. Ilmselt on isegi inimesi, kellele marineeritud kurk soojade toitude sees maitseb, kuigi tõenäoliselt on nad rasedad, skisofreenikud või mõlemat. Arvatavasti joovad sooja viina ka.
Täna tegin veel ringkäigu oma Erasmuse keeletõendi asjus - koordinaator läks ära väljamaale ja saatis mind peahoonesse tegelase juurde, kes üldisemalt vägesid juhatab, too saatis mu Keelekeskusesse, Keelekeskuses soovitas tädi mul oma keeleõpetajaga rääkida, keeleõpetaja arvas, et romanistika keskuse sekretär ehk teab - aga teda ei olnud majas - eks ma proovi homme jälle.
Postituse pealkiri tuleb ühest fs-i luuletusest.Ma usun, et ma olen seda varem ka siin tsiteerinud. Noh teate küll, seal
... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd
õhk on väga värske
Ses suhtes muidugi ei tea, kuidas läheb. Ilmselt olen ma kevadel emotsionaalsemalt avatum ka ja eks sellega või need asjad kaasneda küll.
Aga eks me näe. See on siis tänaseks kõik.
Tellimine:
Postitused (Atom)