Veel

Veel on kaugel sügise rajad
eluõhtu üksikud teed
praegu tallad meil hõõguvad tantsust
lõkkelõõmas hõõgvel on söed.

Veel on aega istuda mõtteis
hoida kalli õla pääl pääd
kaeda udu sees sälgusid kütkeis
kuulda ritsikaid välude pääl.

Veel on viie valmimas põues
sõnu seadmas süda ja suu
veel meid külmad ei kimbuta õues
veel õisi me rõõmude puul.

Veel on tormid kõigist meist kaugel
unelm taeva tõuseb kui lind
kes siin koidikut kuulutab raugelt
helget lootust kel täis veel rind.

Veel koob ämblik kasteveest pitsi
kase lõhn teeb uimaseks pää
meile elu ei ole veel kitsi
soovib meile kõike ta hääd.

Veel on usk, et mehed on rauast
ja et piigad piimast ja meest
veel on marssalikepike paunas
ja laiad Arkaadia teed.

Eks ta rohkem selline suvelaul ole, jah. Aga ilus ikkagi.
Ja mäletate- "Milleks see talvejutt? Praegu on suvi, õeke." :P

Kuigi tegelikult ma armastan sügist ka.

PS: Tegu on Kiritöö lauluga, kui keegi huvi tunneb. Sõnade ja viisi autorit võib sealt ilmselt leida.