Viimase aja sündmustega seoses (jaa, ma hakkan kah mingit poliitiba ajama. Vähemasti ajutiselt) tuleb mulle meelde Kundera "Olemise talumatu kergus" Täpsemalt öeldes Sabina ja see, kuidas ta, olles Tšehhoslovakkiast välismaailma põgenenud tundis, et tema tõeliseks vaenlaseks ei ole mitte NLiit, vaid kitš ja suured rahvahulgad, kes marsivad mööda tänavaid ja karjuvad loosungeid.
Vot.
Mul on selline üsna sarnane tunne. Et vastukarva ei ole eelkõige mitte venelased või märatsejad, vaid just selline äärmuslus, mõlemalt poolt. Selline, kelle jaoks enda arvamusest lahku minev arvamus kohe hirmus ketserlus ja arvaja riigireetur, nats, stalinist või muu kuripaha on.
Oijah. Mõtlesin veel pikemalt pajatada, aga ei jaksa.
Muuseas, 9. mail on laulupeo kava ettelaulmine.
Lõpetuseks midagi ilusat
1 kommentaar:
Muuseas, 9. mail saavad paljud teada, kas nad lähevad Noorte laulu- ja tantsupeole või mitte.
Postita kommentaar