Non sequitor

Mõtlesin niisama. Lambist.


Ideaalis on nõnda, et:

peaks mingit võitluskunsti kunagi viljelema hakkama - täidakskolme eesmärki
1)saaks oma destruktiivset impulssi välja valada. Jah, ma tean, et need võitluskunstid on puha rahu ja filosoofia ja tšill ja kõik see kammajjaa aga destruktiivne impulss ei kao. Inimesel on lihtsalt agressioonivajadus ja ma isiklikult usun, et mingi puupaku või ninakondi purustamine võib seda rahuldada.
2)saaks füüsiliselt vormi. Lihtsalt. Füüsiliselt vormis olla on hea.
3) oleks hilja tänaval vähe turvalisem liikuda.

peaks mingiks ajaks mõned keeled ära õppima. Näiteks kolmekümneaastasena tahaks vallata eesti, inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, soome ja vahest veel mingit keelt.

anarhism on iseenesest tore. (Ma kuulan praegu Vennaskonda, jah) Aga võimatu. Inimesed ei ole lihtsalt nii head ega julged. Kodanikualgatus ei ole nii suur. Ma ei mäleta, mis selle juhtumi nimi oli, aga on mingi juhtum, kus inimene lõi tänaval teise inimese maha. Ümber oli umbes kuuskümmend inimest ja keegi ei teinud midagi.
*****
Tegelikult ma vist ei ole ka väga blogi-inimene. Selliste teadetega pannakse harilikult blogisid kinni, aga minu blogi hoiab ülal järjejutt. See on nagu enam-vähem ainuke asi, mida ma siia kirjutan. Ma mõtlesin, kas teha järjejutu jaoks kohe eraldi blogi ja siia niisama kirjutada ja vaadata, kunas blogi ära kooleb, aga see lõhnab asjaajamise ja muu sarnase bürokraatia järgi, mida ma praegu ajada ei viitsi.
Bürokraatia on iseenesest muidugi võrratu.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin.

Asi on tegelikult nõnda ka, et inimesed, kes blogimise ära lõpetavad, paluvad endaga suhelda telefonis või päriselus, äärmisel juhul ka MSNis.
Mul on aga natuke naljakas inimesele lihtsalt helistada, sest et ma temaga lihtsalt rääkida tahan - inimesel võib ju olla pooleli tähtis quest- näiteks õppida ajaloo arvestuseks või targaks saada või niisama omaette olla - ja mina tulen siis segama.

Muuseas, inimesed kirjutavad blogides sellest, kuidas nad asju näevad ja mida nad arvavad ja kuidas elu läheb. Ilmselt on see teraapiline. Mina seda ei tee. Ei viitsi lihtsalt kõigest siia kirjutada, ehkki oleks ilmselt üsna põnev.
Päris huvitav on blogide kaudu jälgida, kuidas see ühiskond elik suhete võrgustik toimib. Äärmiselt paeluv. Natuke vuajeristlik see on, aga mis siis?
Samas, mina endast midagi ei kirjuta. Teised ei saa mind oma süsteemidesse sisse panna, kui neile kah bloge lugeda meeldib, sest mina kirjutan endast vähe.

Aga tegelikult ei olegi mulle blogimisteraapiat tarvis. Olen niisamagi mitmekülgne, ilus tark ja tubli. Ja rõõmus.
Vott.

Suured pesakonnad XIV: Väikevend

Langesin odava populaarsuse ihaluse võrku - toon lavale lapsed ja loomad. Loomad olid seal küll vist juba varem, tõsi küll, aga nüüd on lapsed ka, seega on siis labasus täielik.

Emile

Õhtul, kui ta juba päris väsinud oli, lasi isa Emile enda juurde tuua. Ilmselt oli ka isal palju tegemist olnud – ta nägi vägagi roidunud välja. Sealsamas toas istusid ka tädi ja vanaisa, aga nemad paistsid tegelevat omaasjadega – vanaisa luges mingit ürikut ja tädi kudus midagi.
Emile teadis, et see ei olnud ametlik troonisaal, kuid siin võeti vastu tähtsaid otsuseid ja räägiti inimestega; inimesele oli mugavam ja privaatsem rääkida oma valitsejatega väiksemas ja vähemkõledas ruumis kui suures saalis – siin põles kamin ja mitmed küünlad, seinu kattis riidest tapeet, toas paiknes kirjutuslaud, mille taga isa praegu istus, leidus ka küllaltki korrapäratult paiknevaid tugitoole. Valitsesid soojad toonid ja õhkkond iseenesest oli mahe ja soe. Sellegipoolest ei tundnud Emile mugavust, kui ta oma isaga rääkis. Mõnikord veetis Jacques oma lastega niisama aega, aga enamik aega tegeles ta poliitikaga – siis oli ta Hertsog ja Emile tundis end pigem sõdurina, kes oma komandörile raporteerib kui pojana, kes isaga rääkima tuli.
„Istu,“ ütles isa.
Emile lohistas üht tugitooli lähemale – see oli üsna raske, aga ta sai hakkama – ja istus ning vaatas isale silma. Tükk aega ei öelnud kumbki midagi. Emile sättis end paremini istuma. See liigutus otsekui lõhkus lumma.
„Poeg, me oleme su vanaisa, tädi ja onuga midagi otsustanud.“ Isa hääl oli aeglane ja pisut tuhm ja karm. Emile’ile meenus midagi, mida Tercero oli ütelnud – et karm ja külm kliima teebki inimesed nii karmiks ja külmaks – aga praegu oli ometigi septembri algus! Ilm oli soe ja selge ja inimese süda sai seda päikest, mida ta elamiseks vajas – ja mida iga talv napiks kiskus jääma, nii et mitmed ta vanematest tuttavatest masendusse langesid.
Aga võib-olla oli ka sellist talve, millel päikese ringkäikudega vähe tegemist oli.
"Me oleme rääkinud preilide von Mersternidega. Nad on kiitnud sinu edukust oma vendade-õdedega sideme loomise võime asjus. Sa oled väga tubli olnud, aga suur osa sellest võimest põhineb loomupärasel talendil mitte tööl, nii et väga palju ei tasu sul nina püsti ka ajada.
Natuke muidugi võib." Isa naeratas pisut nukralt.
"Sa muidugi tead, et kui meie, mina, Louise ja Francois oma vürstikohused maha paneme, langevad need teie, sinu ja su õdede-vendade õlule."
"Jah, tean küll," vastas Emile. Nad olid ju ometigi kuuikud - neil oligi kõiges paremad eeldused - vürstide, sõdurite, õpetajate, arstidena ja ka kaklustes jäid nad peale.
"Sa tead ka, miks Francois pealinnas elab." Emile noogutas. Loomulikult ta teadis - seda oli Tercero neile juba ammu õpetanud. Ta juba aimas, kuhu see vestlus välja viia võib.
"Ta on meie sild pealinnaga, tema kannab põhiliselt seda poliitikat, mis toimub vürstiriikide vahel. See on vahest olulisemgi kui kohalik poliitika." Isa teadis, et Emile seda teadis, aga ometi kordas ta seda kõike lausa masinliku järjekindlusega üle.
"Te tahate mind pealinna, saata, jah?" küsis Emile, ise salamisi lootes. Juba Cotrait linnad olid põnevad, aga pealinn! Pealinn! Ta tajus samas ka oma vendade-õdede pettumusega segatud elevust – nemad pealinna ei saa, aga vähemalt saab sinna Emile.
"Jah," vastas tädi Louise oma nurgast -nüüd ta enam ei kudunud. Õigupoolest polnud Emile kindel, kas ta üleüldse tema siinoleku ajal kudunud oli või oli lihtsalt tema ja isa vestlust pealt kuulanud. "Ma saan aru, et see on raske, aga see on meie vürstiriigile vajalik - sa pead pealinna eluga harjuma ja onu kõrvalt poliitikaga tuttavaks saama.
Emile noogutas rõõmsalt. Talle näis, nagu ei suudaks ta ise ka oma õnnest praegu hästi aru saada. Ta peab ilmselt selle üle hiljem järele mõtlema. Ilmselt koos vendade-õdedega.
"Kunas ma ära sõidan?"
"Ma usun, et nii pooleteist kuu pärast või nii," vastas tema isa.
"Miks nii hilja?" küsis Emile pisut pettunult. Poolteist kuud oli nii pikk aeg.
"Näed, Louise, poiss ei karda suurlinna tulesid, ta hoopis tunneb nende vastu huvi," ütles isa naerdes. "Aga pooleteise kuu pärast lahkud sa seepärast," ütles isa nüüd taas tõsise tooniga, "et meil on su ärasõiduks ettevalmistusi teha vaja. Pealegi peab Guiheni jalg paranema. Ta tuleb sinuga kaasa."
See teade mõjus nagu ämber külma vett.

"Miks tema?" küsis poiss, üritamatagi oma rahulolematust antud teema asjus varjata. “Ta on julm ja pealegi singel. See, kes pealinna saadetakse esindab ju meie hertsogkonda ja me ei taha ju ometi selliseid matsistsündinud värdjaid laiale ilmale näidata. ”

Järgmisel hetkel sai Emile vastu kõrvu.

„Sa ei räägi nõnda oma vennast,“ ütles isa vihaselt. „Ta ei ole su kaassündinu, hea küll, saame aru, aga ta on minu poeg ja sinu vend ja tema ema oli minu esimene naine ja ma armastasin teda, mis sest, et ta väikeaadliku tütar oli! Ja mida taipad sina poliitikast! Singel ei tähenda värdjat, õpi see heaga ära, enne kui sa kellelegi Scarborough’st seda räägid ja too selle sulle halvaga selgeks teeb. Lollpea! Idioot!“ Isa urahtas ja jäi vait.

„Vabandust,“ ütles Emile oma õhetavat põske katsudes. „Ma kogemata. Aga ta ei meeldi mulle ja mina talle.“
“Te õpite vendluse kiiremas korras ära.“ See oli rohkem kui käsk, see oli sedastus – nii saavad asjad olema ja igasugune vastuvaidlemine on ettekujuteldamatu.

„Mis Guiheni julmusesse puutub, siis see on eraldi teema,“ ütles isa juba rahunenumalt. „Loodetavasti kasvab ta sellest välja, kuigi ma seda väga ei usu. Sa pead lihtsalt õppima sellega elama, et ta julm on. Ja ma räägin temaga, ja hoiatan teda julmuse ja kättemaksuiha eest, sest perekond peab olema ühtne, eriti rasketel aegadel ja need tulevad. Viimasest kodusõjast on mõnikümmend aastat möödas, aga kaugel see järgminegi ole, sest vaata, mis juhtus. Kust sa tead, et midagi säärast ei või uuesti juhtuda? Kust sa tead, et ei või hävineda veel üks regaalia ja suguvõsa, mida me senimaani igavesteks pidasime? Segased ajad on ees.“
“Ja sina, Emile, pead olema sedavõrd targem ja kavalam, et selliseid asju juhtuda võib,“ sekkus juttu seni vait olnud Robert. „Sa pead õppima tundma poliitikat, et sellistel segastel aegadel paremini orienteeruda. Ja ma arvan, et sa peaksid õppima ka Guiheni käest julmust, sest sul võib ka seda minna.“

Emile oli vait. Säärasele mõttele polnud ta varem tulnud, aga võib-olla seepärast, et ta ei olnud sellega nõus. Ta ei lange Guiheni tasemele. Ta ei muutu julmaks. Tema jääb heaks inimeseks, ta teab, mis on õige ja mis vale, hoolimata sellest, et maailm kurje inimesi täis on. Aga oma hertsogiga sa moraaliküsimustes ei vaidle.

„On sul veel küsimusi?“ küsis Louise, nähes, kuivõrd vaikseks olid mehed Emile’i ehmatanud.

„Aga mida Guihen seal pealinnas siis ikkagi tegema hakkab?“ küsis Emile siis. „Olgu tema iseloomuga, kuidas on, aga vaatame tõele näkku, ta ei oska ju midagi.“
Oma viisakuspüüetest hoolimata tundis Emile endal oma isa pahakspanevat pilku. Aga vastas hoopiski Louise.

„Ta hakkab tööle arhiivides ja raamatukogudes. Ta hakkab uurima teatud teemasid ja aineid, mis meie hertsogkonnale huvi võivad pakkuda, valdkondades, millest me väga palju ei tea. Peale selle hangib ta sidemeid teiste omataolistega, mis meile väga kasulikud olla võivad.“

„Aga mis teemasid ta seal uurima hakkab, millest me väga palju ei tea?“ oli Emile ikka veel uudishimulik.

„Oh, sa oled veel liiga noor, et me sulle kõik ära rääkida saaks.“ ütles isa, „Aga ära muretse...“

„Eks tulevik näita.“ lõpetas Louise.

Ja miskipärast käis seepeale täiskasvanute huultelt läbi kerge ja lühike naer, nagu oleks Louise teinud nalja, millest Emile aru ei saanud.

Suured pesakonnad XIII

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.

Justkui talveöö

To be, or not to be--that is the question:

Whether 'tis nobler in the mind to suffer

The slings and arrows of outrageous fortune

Or to take arms against a sea of troubles

And by opposing end them. To die, to sleep--

No more--and by a sleep to say we end

The heartache, and the thousand natural shocks

That flesh is heir to. 'Tis a consummation

Devoutly to be wished. To die, to sleep--

To sleep--perchance to dream: ay, there's the rub,

For in that sleep of death what dreams may come

When we have shuffled off this mortal coil,

Must give us pause. There's the respect

That makes calamity of so long life.

Hamleti monoloog, Shakespeare
____



"Tubli poiss," ütles ta. "Just nimelt sinna. Niipea, kui unenägude voog su kaasa haarab, saad sa ise selle osaks, sest selles voolus on kõik suhteline, kõik liigub ja pole midagi niisugust, millest saaks kinni haarata. Kui veekeeris su endasse neelab, ei saa sa sellest aru, sest liigud ise koos veega ja vesi tundub liikumatu.
Nii tekib unes reaalsuse tajumine. Kuid on olemas punkt, mis pole liikumatu millegi muu suhtes, vaid on liikumatu absoluutselt, ja selle nimetus on "ei tea". Kui sa satud unenäos sellesse punkti, siis sa ärkad, täpsemalt öeldes, alguses ärkad sa temasse. Ja alles siis," - ta vedas käega ringi ümber toa- "siia."
Viktor Pelevin, "Tsapajev ja Pustota"


Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka ikka ütles ja mida ma niikuinii ei tee, siis asjalugu läks nõnda, et mina, Marten, Oskar ja Anni sattusime kokku tegema ühte larpi. Alguse sai see juba sünnipäevalarbist (kae altpoolt, sellest peaks ka siis blogis juttu olema), kuhu Marten sai viimasel hetkel kutsutud ja kes küsis mult kurjakuulutavalt, ega ma ei tahaks tema ja veel mõnega larpi korraldada. Ütlesin, et mõtlen, ja tema lubas sedasama teha ja ühendust võtta.
Noh, jäi sellega kuidas jäi, aga siis võttis ta muga ühendust ja sain teada larbi põhilise motiivi-
*trummipõrin, et dramaatilist efekti suurendada*
-mäng toimub ühe tüübi unenäos. Tegu on näitekirjanikuga, kellele Saatan lubas unenäo meelde jätta, kes aga oma hingest ilma jääb, kui kellegi tapab- (
*trummipõrin katkeb dramaatiliselt*

Ja nii ta läks...
Tegime blogi ja puha, saime kokku, tegime ajurünnakuid, veetsime niisama koos aega, paanitsesime koos ja nõnda edasi.
Esialgne kuupäev sai 17.detsember, selleks ajaks oli meil aga vähe rolle koos ja teised larpid kah sinna pandud ja veel igast pisiasju ja nõnda lükkus edasi. 13. jaanuari, sest eelneval nädalavahetusel oli juba Aman Elest.

Ja nüüd on see läbi. Tegelikult on täitsa hea tunne, sest larp õnnestus. Ilm vedas natuke alt ja mul on tunne, et meie larp oleks väärinud kõvemat reklaami.(samas, kuidas reklaamida larpi, mille põhiidee on puänt - et see kõik on uni. Motiivid ja ajad olid erinevad, esines nii muinasjutumotiive kui ka näiteks "Lendas üle käopesa"-settingut. Ühtse massina oleks seda raske reklaamida olnud. Mõte oli teha treiler, aga paraku ei tulnud lumi maha ja aega oli ka vähe. Et cetera)

Tiim (mina, Anni, Oskar ja Marten) oli väga hea. Kõik toimis. Kõik tegid midagi. Ja tegu on ka toredate ja meeldivate inimestega, keda ma ennem kuigi palju ei tundnud. Ses asjus on tuju hea.

Negatiivsetest külgedest võiks mainida seda, et mängijaid jäi väheseks. Muidu oleks vabalt 30 sobinud, oleks saanud välja arendada rohkem intriige ja liine, oli näiteks plaan tuua sisse kahe riigi spioonid ja tuli tegelasi ühendada ja puha.

Minu kirjutatud rollid põhinesid enamjaolt kirjandusel. Õde Holle=Õde Ratched (Lendas üle käopesa). Pealik= Pealik Bromden (Lük) +Hamlet. Tove = Donnie Darko. Heimler = Möbius (Dürrenmatti "Füüsikud")
Thyndall põhines eelkõige ühel koosolekul tulnud mõttel, et võiks olla koer ja inimene kes kohad vahetavad, vene kirjanduses popp teema. Algul oli plaan teha ka siis see algne peremees,et kuhugi tsurgata tagasivahetamine, aga leidsime, et ilma temata saab ka. Vot.
Rosensterni mängija ei saand kahjuks äkilise haiguspuhangu pärast tulla. Rosenstern pärines ideest teha krooniline kõrvaltegelane, kellel puuduvad sellised asjad nagu perekond või tutvuskond, kellel on ainult funktsioon tulla ja miskit ütelda. Tegelikult tahtsin ma tuua mängu teist alkeemikut, et ühe teatud masina konstruimine paremini läheks.
Ahjaa, ise tulin kah kahel korral NPCna mängu.
Ükskord olin ma Peetrike, vaim, kes oli oma vennaga ühe kella pärast tülis.
Teine kord aga Godot.
Godot ei olnud tegelikult keegi müstiline isik, tegelikult ootas teda vaid üks tegelane. Tegu oli lihtlabase alkeemikuga, kes tuli, jättis maha mõned olulise tähtsusega paberid ja läks korra välja, kus mutid ta maha lõid.

Isaga oli mul larbikorraldamise asjus probleeme, aga lõpuks ta ikkagi leebus ja viis autoga ära. Tõsi küll, nüüd on ta pisut häiritud paari toidunõu pärast, aga see kõik laheneb.
Aga praeguseks...


Justkui talvehommik...
Lumi langeb porisele maapinnale, taastades talvise tunde.
Näitekirjanik ärkab üles,vaatab lage ja meenutab, mis juhtus. Kõik on kristalse, fotograafilise täpsusega meeles. Kõik need tegelaskujud, isiksused, kujud, mis sealt läbi vilksatasid, need oleks olnud otsekui reaalsed, justkui päris. Aga ei olnud ju. Nad olid vaid tema kujutlusvõime viljad ja enam ei saa nad midagi uut teha, nad on fikseeritud tänase öö sündmuste ja tema sule ja paberiga, sest sarnaseid unenägusid ta enam ei näe.
Tegelikult ei näe ta enam üleüldse unenägusid.
See naine, Lizette.
Kavatsus on see, mis loeb.
Too punase peaga.
Mis oli kirjas lepingus?
Uus Saatan.
Ja kummalisel kombel ei mäletanud kirjanik seda lepingut.
Ta urgitses oma püksitaskus, üritades lepingut leida.
Ahaa, ongi!
Mingi paber ja selle all kolm veretilka.
Veretilkade punane aga suurenes ja suurenes, kuni varsti ei sadanud enam lund, vaid verd ja nüüd teadis Näitekirjanik, et ka tema oli kaotanud.
Põrgu.

Valitud unenägusid aastast 2006

Võetud siis minu isiklikust unenäopäevikust, mille täitmisega ma üldiselt laisk olen.
Märkused nagu eile, täna, nädal tagasi, jms, ei viita unenäo kaugusele praegusest hetkest, vaid kaugust nende nägemise ja kirjapaneku hetke vahel. Kopipeist.

*täna – läksin Emexi vanasse asukohta, kuid see oli seal Riia tänava kõige lõpus. Emex kolis ümber mobiilseks. Võttis mind vastu miski tegelinski, vist drägonist. Osutasin ühele raudteele, mis viis kahe seina vahele ja küsisin, kas võiks vaatama minna.Võis. Ma võtsin endale alla kõrvale ühe sepistet redeli, sest raudtee ei töötanud ja selle kõrval oli määratu sügavik. Ja mis selgus – kaks tööstuslikku seina läksid üle keskaegseks kirikuks – see võis olla satanistide kirik. Oli kesköö. Jube oli. Kirikupool jäi paigale, aga edasiminnes laienes teine pool laiaks õueks. (seal oli vist rauda ja värki ka) Vestlesime religioonist. Mööda kõndis Radagast. Ta oli selline hästi ürgne. Rääkisin temaga (kas drägonist oligi Radagast?) Tühimik sai otsa. Jätkasin oma teed. Vastu tuli Zepp. Mööda kõndis uuesti Radagast – ta oli teistsugune, aga ära tundsin. Zepp kõndis uuesti mööda. Nüüd kõndis minu kõrval ka juba Iti. Tabasime ära, et midagi on väga valesti ja tormasime teed mööda edasi ja sööstsime sisse esimesest uksest vasakul. Jooksime sisse ja karjusime midagi(vist mingi roppuse).

Leidsime eest emand Ku’rii salongi, kus kõik meie ümber ringis istusid ja ehmunud olid.

*eile – üritan kokku saada drägunipartit. Sõidan selleks miskipärast Tallinna. Tulla saavad ainult Nessa ja Alton. Taipan ühte laia teed ületades, et ei jõua kunagi kesklinna.

Midagi otsides satun oma vanasse muusikakooli. Miskipärast on see põhiplaanilt ümmargune. Sees harjutavad ühe suure akna ääres Gothic Voices. Rahvas kuulab kõrval. Üritan muusikakoolist teed välja leida. Ei õnnestu. Kõik väga barokne, seinadel maitsetaimed ja puha ja ilustised. Leian direktori. Ta viib mind teise korruse keskpunkti, kus tuleb umbes meeter maad hüpata esimesele korrusele viivale trepile. Ta hüppab ees, mina järel. Esimene korrus. Seal on miski normaalne koridor, kust välja saan. Kusagil muusikakoolist väljas suitsetab Curunir ja teatab mulle, et ta pakub mulle teejumala rolli ja et ma nüüd teetseremooniate kohta uurimustöid teeks. Teengi ja puha. Mäng. Teen teed. Kedagi veel ei ole. Mõõk seljal. Käib koputus. Torman ukse juurde ja hoian kinni, sest tean, et ukse taga ei ole midagi head. Üritan meeleheitlikult meelde tuletada folkloori või ebausku selle kohta, kuidas kuri majja ei pääse. Tean, et on olemas, aga ei meenu. Ei meenu.

Uks kärgatab lahti.

*täna – sõidan bussiga läbi uduse, suitsuse Tartu. Mul on mingi plaan.
Buss peatub. Lõpp-peatus. Tagasi enam ei saa. Asi meenutab natuke Tartu Lõunakeskuse-poolset külge. Lähen bussist maha. Koos minuga on mu kaasvandeseltslane. Otsime ulualust. Leiame ühe kortermaja, läheme esiuksest sisse. Mulle avaneb suur tuba, meenutab väga aita(ja puukuuri), aga suurem. Minust kuni toa lõpuni on umbes kaksteist meetrit. Läbilõikelt on tuba majakujuline. Kaks laetala, mis mõlemad ukse juurest algavad. Ühe neist peal on voodi. Kaks sellist minivaheseina, nagu aidas. Ühe ees on kellegi voodi. Seal on vist oma neli-viis voodit, aga kaks neist on ülal ja balanseeruvad ühe tala peal ja üks katki. Valime oma voodid välja ja paneme asjad peale, Läheme välja maad kuulama. Tagasitulles selgub, et koht polnudki maha jäetud – nimelt paneb üks vana naispensionär oma mütsi voodi kõrvale varna. Üritan talt öömaja paluda, seletan, et mu sõbral on sünnipäev ja puha. Imelisel kombel jääb vanamutt nõussse. Mõtlen, et see oli ikka hämmastav bluff-check, sellisega saaks vist drägunis ainult Iti tegelane hakkama, sest tal on bluff +18. Ja ongi Iti ja co kohal. (ma ei tea, kes see co oli) Mulle seletatakse, et praegu on väga ohtlik olukord, sest meie teguviis on viinud liblikaefekti mõjul selleni, et nelja patsiga hiinlased hakkavad hävima, alles jäävad vaid kolme patsiga hiinlased. Ma ei saa aru ja siis seletatakse mulle, et nelja patsiga hiinlased on Hiinas nagu vaimolendid või haldjad ja nad hakkavad kaduma. Näen, et toas kõnnib ringi väike hiinlane. Loen üle: neli patsi. Ahaa! Hakkan teda enesest eemale tõukama, aga tema klammerdub minu käte külge. Iti seletab, et haldjatesse ei tohi suhtuda vaenulikult, sest siis teevad ka nemad sulle halba. Tuleb olla hea nende vastu ja sa saad nende väest osa. Ütlen: hea hiinlane ja hiinlane laseb must lahti ja toas on ilus mahe jõuduandev valgus.

*eile: linnumunade äkitsene hindaminek. Igalt poolt otsitakse seni müütideks peetud linnumune. Leitakse ka mõned võltspesad, mis on tehtud juurviljadest sigade poolt – kadedusest

*täna – miski nelikfilmikomplekt, kus kõigis olid samad näitlejad, aga hoopis teistes positsioonides/rollides. Peategelane kandis musta mootorratturikiivrit. pluss nõmm mere ääres. pluss painav kontroll. miskil häkkeril õnnestus ennast sellest päästa end IG tappes ja siis Ogsse pääsedes ja see oli suur saavutus

*üleeile: lähen kõndima mööda seda teed, mis meie korteri juurest alla suure poe juurde viib. Tibutab, tee on suhtkoht tühi. Kohtan kodutut joodikut, nägu on alkoholist roheline. Küsib mult, mis tööd ma teen, vastan, et puhuriga. (noh, joodikuid ei tasu vihastada) Ta räägib mulle tööst puhuriga, kuidas tema ka on puhuriga töötanud, aga kuidas tema puhul puhur hoopis asju kinni liimis. Puhus kuumaõhuga kellegi paljaste jalgade peale ja väljatulev veri ja kuum õhk liimis need asfaldi külge. Kõnnin hirmuga korteri poole tagasi, lõpus jooksen. Kodust vaatan aknast välja, ega teda näha pole. Ei ole.
*eile: Galatea teeb Treffilarbi jaoks plaane, mis on aga väga kummalised. Näiteks on seal miski kummituis ja värv salasõnana, mille alles kummitus ära arvab. Aga Gala väitel on kõik korras. Mind palgatakse miskisse restorani salatit lõikuma. Kohtan tänapäeva tulnud Napoleoni ja räägin talle, kus ta õieti lüüa sai, mis talle ohtlik on. Üritan ajalooõpikut meenutada, aga täpselt ei meenu.

*väike aiamaja, palju uksi. Üritan neid kõiki kinni keerata, sest väljas on vampiirid, aga uksi ilmub üha juurde. Tõmban neid kinni ja lukustan.

Kool, hilisõhtu. Öeldakse, et Vägilased võivad ka öölaulupeo teha. Palutakse neil, kes tahavad seal osaleda, minna koridorist väljudes vasakule, teistel paremale.
Esinetakse põllul, pealtvaatajad õlgkatusega küüni katusenuki taga. Katus on maani. Libisen alla. Vahepeal haarasin mingist nukist kinni, nii et kukkumine pole valus. Selle peale kutsutakse teised ka alla tulema.

*mingi maja, uus maja. Linnast 20 km. Mehe halvim seksuaalkogemus nendest kuuest kuust, mil ta seal majas elas, oli surnud kokkerspanjel, parim pärines aga ühest ööst, mille algust ta ei mäletanudki. Millegipärast oli ta keset ööd kiskunud üles põranda ja kaevanud, kuni leidis kahe kaanega kirstu. Naise (ta oli seal kirstus sees olnud) suu oli täis põlenud kopeerpaberit. Nende kõrval lebas kokkerspanjeli laip. Siis äkitselt (sest lage polnud selles kohas, nagu aatrium) tuli taevast välk ja tabas naist, kes tõusis lendu ja kellest oli järel vaid nägu, mis karjus, et tänu, et nüüd ta saab uuesti magama minna. Ta ütles, et mees ei usu eales, et see juhtus. Ülejäänud osa neist kuuest kuust möödus tavaliselt.

*eile: Olen Sam(well Tarly/ wise Gamgee). Vestlen miski vana merekaruga, sauna nurga juures. Järsku näeme – keiserlikud laevad. Merekaru ütleb: ruttu varju, kas sa tahad, et meid üles poodaks. Jookseme sirelipõõsa taha. Laman. Näen, et kasvuhoone juures on mets ja sealt taanduvad Gimli, Legolas ja Aragorn. Taandun minagi, ent valjult. Maja juurde.

Rändame. Haapsalu mets, aga läbipaistev, väga läbipaistev. Paralleelselt metsateega on umbes kolmekümne meetri kaugusel maantee. Korralik maantee. Hiilime sellegipoolest edasi. Miski pikk maja. Pererahva juures ei maga, Lähme teenijate ossa, magame seal. Päris õdus kohake.

Olen miskis kauges linnas, otsin litsi. Madrats on ka kaasas. Aga mis sa teed, litsi ei ole. Mõtlen pisut ja lähen kuninganna juurde audientsile.

Lähen selgitustööd tegema vana põllumehe juurde. See näitab mulle nimekirja, mitu inimest ja looma ta viimasel ajal tapnud on. Küsimusele, miks, vastab, et ei olnud mõistlikud ja ei mõistnud laulda.

Seletan, et ilma lauluraamatuta ei saagi laulda ja annan talle mulle jehoovikute poolt antud teose. Talunik tänab ja puha. Räästa alt on näha, kuidas linnud lendavad, eri värvi suitsud taga. Ainult varesel ei tule tossu välja, aga tema teeeb ka väga kauneid ja kunstilisi piruette.

*täna – viin kedagi öösel koju, möödume sellest muusikakooli ees olevast bussipeatusest. Seal istuvad kolm vana naist, nii vanad, et on oma mustadesse riietesse mähkununa ainult juus ja küüs – võib-olla ka pisut kollakat plekilist nahka paistab kusagilt. Proportsioonid ei ole inimese omad – pealuu on hirmus peenike –kas teda üleüldse on – ots on selline, nagu oleks seal ainult selgroog – ja üleni mustadesse, pisut lehivaisse, haisvaisse rõivaisse mässitud. Ma tundsin suurt hirmu ja jälestust ja tõmbusin ruttu edasi, minnes muusikakooli ja lasteaia vahelt edasi, aga seal ees oli seesama tänav ja needsamad

*üle tüki aja nüid: totalitaarne ühiskond, maa all, natuke Alfakompleksi moodi. Kõigil olid kloonid, aga kloonid liikusid samaaegselt ringi ja võis tekkida segadust. Meie tekitasime segadust. (meie=mina, Curu, Dani, Goblin) Olime teatud mõttes salajased üleskihutajad ja kärukeerajad. Niisiis, kuidagi saadi meile jälile ja me jõudsime sellise suure saali juurde, hiiglaslik saal, nagu termiitide poolt söödud. Samas nagu ringaudikas ka. Ühesõnaga lootsin veel, et äkki pääseb, aga siis kuulutati välja, et põhiline mässuõhutaja oli kloon /miski nimi/. Tegu oli minu klooniga. Ilmselt nad katsetavad kõik sarnased kloon id elektriga läbi ja vaatavad, kes rääkima hakkab. Mul olid aga taskus paberid ja ma teadsin, et ma ei pääse ja et ma räägin kõik välja ja puha.

Ja siis ronis pisi-Punga lauale ja hüüdis: see on ainult uni! Ärgake üles!

*Istusin maamajas ja vaatasin aknast välja. Ilm oli pilvine ja kedagi polnud kodus. Postapokalüptiline setting. Pidin ootama märguannet, mille ma oleks kindlalt ära tundnud, sest tegu pidi olema universaalse märguandega.
Ja siis tuli mööda teed buss, mille küljele oli kirjutatud:
3, 1415926535897932384626433832795028841...
Ja ma sain aru, et see oli märk.
Bussis sees, mis kummastaval kombel minu sauna eesruumiga sarnanes, istusid kaks nõida. Vanad ja kuivetunud.
Ja nad kutsusid mu välja, duellile.
Duelliviis - veredoonorlus.
Kõigepealt pani üks nõid oma käsivarre plekk-kaussi ja võttis vist juuksenõela ja torkas küünarvarde.
Hakkas voolama verd, musta ja klompjat.
Siis panin mina oma käe teise kaussi ja teine nõid oma käe kolmandasse kaussi. Esimene nõid laenas juuksenõela ja me torkasime ka.
Mina olin kõige noorem ja elavam ja seepärast voolas must natuke verd ära ja panin käele zguti ja verejooks jäi kinni ja kausis oli täitsa palju verd.
Nõidade kaussides oli tunduvalt vähem verd. Nad üritasid minust rohkem saada, aga läksid varsti näost valgeks ja vajusid laua alla. Isegi kokku polnud neis niipalju verd kui mul ära anda oli. Ma olin võitnud.
Aga ka minu kausis olev veri oli must nagu süsi ja mudajalt klompjas.

*lähme päevaks Saksamaale. Seal on sellised arhitekti-tehutd majad- on tehtud retro Annelinna-stiilis korterist maja (noh, kaks korrust. Aga mitte risttahukas, vaid sopilisem) ja siis on neli sellist kokku pandud. Suurmood kunagi. Aga nüüd vaatan ja näen, et kõik aknad on puruks pekstud ja korterid on tühjad

*seitse sakramenti vaja mingi eksperimendi jaoks läbi viia. Viimane on aga viimne võidmine. Ei saa, Tering ei luba. Ja siis veel pannakse tehishiigelhoonesse, mille üks jupp on hullumaja. Muidu saab seal liikuda, torude ja kõrgete vaheseinte kohalt, aga vahele ei tohi jääda. Jne.

*miski küberpunk-düstoopiline uni. Sotsiaalne kord hävineb. Maailma tuuakse tagasi dinosaurused. Selgub, et paljud inimesed suudavad psioonililiselt neid kontrollida – ja mitut korraga, kusjuures. Puhkeb seisund, kus inimgrupid üritavad võimu haarata, tappes oma dinosaurustega just teiste dinosauruste omanikke, et need siis enda karja saada. Aga muid inimesi ka.

Mina põgenesin mingi puitvõre taha, kui kaks tüüpi oma dinosaurused minu kallale käsutasid. Kuidagi pääsesin, sest nad alustasid lahingut kahe teise dinosaurusega.

Väga ohtlik ja raske elu.

Muu stseen. Lapsed. Käivad koolis ja puha Kuidagi on tase langenud algeliste mõõkadeni. Meie, füüsikud, hoiame seda taset seal. Aga siis tuleb üks hästi intelligentne ja ambitsioonikas poiss ja leiutab tulirelvad, automaadid jms ja koolis hakatakse neid õpetama ja sihuke tunne on, et varsti lastakse maailm uuesti õhku.