Sestsamast ainest, mis unenäod vol. 1

Esimene unenäokirjeldus siin blogis. Vol. 1 seetõttu, et ilmselt ei jää ta viimaseks.Lisamärkuseks fakt, et kardan kõrgust.

Ma ronisin alla mööda määratuid köitepahmakaid. Köied olid paksud, venivad nagu benjiköied ja neid oli tihedates mäsudes, mida oli tuhandeid. Köitest allpool oli tohutusuur kanjon, mille seinad olid püstloodsed ja väga-väga-väga sügavad (umbes kilomeeter). Ma teadsin, et kanjoni keskel on hiiglaslik monoliit(kõrgus umbes kolmandik kanjoni kõrgusest), mille pealmine ots on tasane. Võimalik, et ta oli ka seenekujuline. Ma lootsin, et mul õnnestub ühtedest (lühematest ja kaugemates) köitemäsudest teistesse hüpates maanduda monoliidi tipule. Muidugi, kui ma oleksin ebaõnnestunud, oleks ma ilmselt surnuks kukkunud, kuna
1)esiteks venisid nöörid nii palju alla, kuna ma olin nende peal esimest korda (no teate ju reeglit pendlist?) ja ilmselt teine kord poleks nad nii palju alla vajunud, et ma saanuks kuhugi maanduda ja
2)teiseks poleks ma jõudnud enam üles ronida. Ma pole eriti tugev inimene.
Ma rahustasin end hüpete ajal, et näiteks puuma loodusik keskkond ongi selline ja et tema on küll harjunud. Seda, muuseas, kust kõik need köied alguse said, ma ei tea.
Aga ma ei jõudnud monoliidini. Tuhisesin sellest ööda, tuul kõrvus ja lootsin, et äkki õnnestub maani jõuda.
Teadsin küll, et see lootus on kaunis utoopiline, parimal juhul oleksin saanud kolmanda korruse kõrguse, aga loota ju võib.
Igatahes, varsti tundsin, et see on nüüd madalaim punkt. Teadsin, et see on hästi kõrge, aga hüppasin ikka maha.
Haiget ei saanud. Üldse mitte. Ma olin hüpanud umbes kümne sentimeetri kõrguselt. Tea, kas mul siis ennemalt miskit mõõtkava polnud või midagi...
Igastahes. Seal all ei olnudki nii kole. Kanjoni äärest leidsin oma allakukkunud õlakoti (ah siis sellepärast ma alla tulingi) üles.
Jooksime seal all ühe hundiga ringi. Võimalik, et seal oli ka teisi inimesi, ei mäleta.
Jõudis kätte külmem aastaaeg(kas ma mainisin, et kui alla ronisin, oli suvi, kanjonipõhi aga kuiv kui savann?) ja mida ma näen - üks kanjoniäär on muutunud imemadalaks ja laugeks. Jookseme hundiga ja nende inimestega, kes seal all veel olid, üles.
Kui me üles jõudsime, tormasid sealt nii umbes 4-5 inimest ja hunt alla. Ütlesin, et ärge minge, aga kas nemad kuulsid? Mõtlesin, et tont nendega ja kõndisin edasi.
Mulle tuli mööda teed vastu üks koer. Suur ja kole koer. Tormas mulle kallale ja rebis kõri välja. Ärkasin üles natuke maad enne koera (noh, ütleme, et aega oli paar minti tagasi keritud) ja põgenesin teises suunas. Ka seal tuli mulle vastu koer. Juhtus sama asi. Läksin tuldud teed tagasi.
Mis te arvate, kes mulle vastu tuli? Õige.
Igatahes, siis tabasin ma ära, et need koerad olid nö "tasu" selle eest, et ma neid inimesi, kes alla tormasid, aitama ei jäänud. Läksin tagasi kanjoni juurde. Seekord koeri polnud.
Istusin kanjoni äärele ja jäin mõtisklema, kuidas neid päästa.
Siis muutus kanjoni äär uuesti laugeks ja inimesed ja hunt tulid üles. Ma kartsin, et mina pean nüüd omakorda alla minema, a ei pidanud.
Unenägu läks edasi ka, aga ei mäleta enam, kurask.
Huvitavalt moraalne unenägu. Ilmselt võiks öelda: Superego at work.

I find it kinda funny,
i find it kinda sad,
that the dreams in which i'm dying
are the best I've ever had.