Ülelugemine

Ma nii üle paari aasta ikka teen seda - loen sellise hästi naiivse ja primitiivse meetodiga oma blogi lugejaid üle, et teada saada, kes kurat mu blogi loeb. Mõtlesin seda näiteks nüüd teha.

Ehk siis, kui te seda blogi vahetevahel ikka loete, andke endast kommentaariumis teada. Midagi ilusat/koledat võite ka ütelda, kui tahate.

Ja selleks, et piinlikum vastata oleks ja seetõttu statistika vigane saaks, panen laulu ka



Pärast võtan teist normaalhälbe ka.

Taliesin That Was

Mul on viimasel ajal (ja tegelt ilmselt ka mitte nii viimasel ajal) olnud selliseid, kuidas seda nüüd ütelda, kohtumisi. Vanade Taliesinite/Toomastega (ei, see siin ei tähenda slash-pairingut; see tähendab mittevälistavat võid). Või tegelikult nooremate Taliesin/Toomastega. Veider värk igastahes, mõned nimetavad neid mälestusteks, aga mina pean special olema ja neid nimetama kohtumisteks iseendaga.
Mõtlen seda, kui ma äkki puutun kokku mingisuguse kultuurilise või mittekultuurilise asjandusega, mis mulle mingil eluaastal eriti korda läks.

Näiteks Dagö - siin kõrval on selline vidin, mis viitab mingitele teistele postitustele mingeid muis blogides ja vähemalt praegu on seal murca blogis postitus päälkirjaga "pärlid mis pihlakapuust neil". Mõtlesin, et tean ju küll, too on too Dagö laul, oli teine päris tore ja puha, väikese guugeldamise abiga leian isegi üles koha, kus seda pisut kuulata saab. (Dagö kodulehel siis, loo nimi on Maantee) Kuulan pisut ja leian äkki, et see on enamvähem ainuke Dagö laul, mida ma kuulata saan - seda albumit mul nimelt ei ole ja ma ei ole seda lõpmatuseni kerinud. Tõesõna, on lugu, mis kunagi tundus selline huvitav ja tark ja igasugu viiteid pilduv ja sind üldse mitte lolliks pidav; ja nüüd - noh, ma tean seda enamvähem peast ja ta on sihuke igav, äraseeditud värk ja ei paku mingisugust vaimset üllatust või pinget. Ülekuulamise asi, hirmus värk, ei saagi neid lugusid enam tõsiselt võtta.
Dagöl tuli vist mingi uus plaat ka välja, aga ma ei tunne Dagöga enam sellist sidet nagu kunagi varem ja täenäoliselt ei osta ka seda. Paradoksaalne värk igastahes - ei taha bändi uut plaati kuulata, sest vanad lood on liiga äraleierdatud.

Aga tegelikult tahtsin ma siin rääkida sellest, kuidas ma olin miskisugune teismeline (ma isegi ei mäleta täpset vanust, pakun nii umbes 15-17?) ja kaifisin täeiga Dagöt ja leidsin, et sealt on eesti rahvale ja inimkonnale avaldunud Tõde, Elu ja Tee ja kuulasin teda igal võimalikul hetkel. Seostub just eriti maal verandal istumise, kirjutamise ja seal kätekõverduste tegemistega (don't laugh) ja Haapsaluga. Haapsalu on huvitav koht, ka väga tugevate assotsiatsioonidega, ja igastahes pole ma seal enam ammu käinud ja mul on tunne, et need assotsiatsioonid ei vasta enam niiväga praegusele reaalsusele, ma kardan, et olen liiga suur. Ma arvan, et see on selline omamoodi võti kellegi juurde, kes on umbes 17 aastat vana, minust tunduvalt romantilisem ja, pange tähele, minust tunduvalt looduslähedasem ka. Nii põhikooli-gümnaasiumieas uitasin ma ikka mööda talu ümber paiknevaid põlde ringi (tegelt küll harilikult oli see üks kindel trajektoor, selline hea automatiseeritud kõnd, sai hästi omi mõtteid mõlgutada, ilma et peaks pead murdma, kuhu nüüd minna) ja leidis, et mingisugused loodusvaated siin, seal ja igalpool on ikka niivõrd kole ilusad, et neid peaks fantasyromaani sisse panema just selle koha peale, kus head pahadel õilsasti ja ilusasti koljusid sisse löövad. Võinoh, et igatahes peaks seda hetke kuidagi jäädvustama ja puha - mitte ainult et oh ilus hetk, oh viibi veel, vaid kohe kenasti igavikku raiuma.

Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.

Meeletust sõõmust, teate küll.Kuigi aja jooksul toimus selle meeletu sõõmuga mingisugune inflatsioon või midagi, võib-olla peaks ma lihtsalt rohkem looduses ringi käima. (mitte praegu, mul on sellest mütoloogilisest talvest totaalne siiber ja ma ei kavatsegi mitte temast imalromantilisi looduspilte mällu koguma hakata)

Kui ma olin umbes kuusteist, meeldis mulle Kristiina Ehini luule. Sihukene puukallistaja värk. Mõni aeg tagasi sattusin raamatukokku, leidsin ühest nurgast tema luulekogu ja sirvisin seda natuke - jälle mingi meenutus Taliesinist, kes oli.

Kolmas tegur on vist fs ja tema 2004, see on selline eriti maailmavaluline asi ja paigutub ajaliselt vist kuhugi abituuriumisse.

Noh, ja siis on lõppeks muidugi Vennaskonna alaline kohalolu. See läheb samaaegselt ikka veel korda ja räägib Taliesinist Kes Oli.

Tegelt järele mõteldes tundub mulle, et Taliesin Kes Oli oli vist meeldivam inimene, kui see praegune. Kuigi võib-olla naiivsem ja rumalam.

Näh, bullshit, sellega meelitan ma ainult välja komplimente stiilis: "Oi, sa oled ikka praegu palju toredam ja ilusam kui vanasti."
Mis on võib-olla isegi tõsi. Aga midagi on ikkagi kaotsis.

Ma panen nüüd ühe laulu, mis oli sel ajal eriti paljuütlev, kui mina või keegi lähedane sõber oli abituuriumis ja kevadised maikuised lõpueksamid tundusid oh-kui-suured ja maailmalõppu ennustavad.





Mõtlesin, et ma ei pane ühte postitusse rohkem kui üht laulu, aga ma olen nõrk ja ei suuda ennast ühe Vennaskonna-looga piirata ja pealegi on see talv liigagi kaua kestnud, sestap panen ühe väga suvise loo.

C'etait toujours la meme

murca soovitas mul selle tarvis, et ma blogi vähe kirjutan, teha nii nagu tema - aeg-ajalt kirjutada väikesi juppe ja kui piisava pikkusega tekst kokku saab, siis ära avaldada. Mingisugune mõtete ladus üksteiseks ümbersulamine võib täitsa vabalt olemata jääda.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.

"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.

Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.

Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -

Ferenc Molnár (originally Ferenc Neumann; 12 January 1878, in Budapest – 1 April 1952, in New York City)

See oli vist päris vilets nali.

Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.

Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.

Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?


Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.

Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.

Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."

Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.

Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.


Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.


Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.


Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.

Benedict

Teadupärast on igasugu testide postitamine blogisse hea kajaminadiiri märk, but it probably beats not posting at all.

PS: Code-switching on muide tänapäeva internetipõlvkonna noorte seas tout à fait naturel , et mitte ütelda sine qua non, logisch, et mina seda ka teen. Postscriptumite postituse keskele paigutamine ka.

Amberi printside test siis igastahes.

You Scored as Benedict With his almost obsessive belief in the cerebral, Benedict is probably the most reliable of all the Amberites. He despises the fmaily's constant bickering, and he has tried over the years to stay out of it completely. His interests lie with the mind rather than the emotions, as reflected by his fascination with games of pure strategy and his growing assimilation of traditional Japanese customs. He will help if he is needed, but he prefers to be left to himself. Benedict 83% Merlin 75% Caine 58% Oberon 58% Bleys 58% Gerard 50% Julian 50% Random 50% Martin 42% Eric 42% Brand 42% Corwin 42% Luke 33% Dalt 17%

PSPS: Kustutasin sealt seest natuke javascripti ära, et ilusam oleks. Test ise on siin.