pühapäev, august 01, 2010

We few, we happy few, we band of buggered.

Kirjutatud 26. juuli pärastlõunal


Goblini väitel pidi Bulgaaria olema hästi koledate inimeste maa, et vaatad ringi, üks hirmsam kui teine, paras lastele kolli tegema. Võinoh, nii ta vähemasti noorteparlamendi põhjal rääkis. Aga võib-olla oli see ka mingi muu maa, ma ei mäleta enam täpselt, peksan niisama segast.
Minu isikliku mulje järgi on bulgaarlased kaunis tavaline rahvas, tõsi, ühtegi ilusat bulgaarlast ma veel näinud ei ole, nii et võib-olla on Goblinil ka õigus. Ja muidugi on Goblini ja minu arusaam inimeste ilust ja seksikusest kaunis lihtsatel põhjustel ilmselt mõnevõrra erinevad.
Rohkem ma Bulgaaria kohta varem eriti ei teadnudki, välja arvatud ehk see, et nad on too rahvas, kel Bütsantsis silmad välja torgati ja siis kodu poole astuma saadeti. Aga IMC tõttu mind sellesse tundmatusse riiki määdunud lauba igatahes paisati.
"Aga oot, mis on IMC?" küsid sa, armas lugeja.
Rahu, lugeja, vastus on lihtne ja loogiline- IMC on lühend fraasist International Mathematical Contest, mis on siis põmst tudengiolümpiaad. IMOst on ta pisem ja vähemformaalsem, TÜ võistlus selle peale, kes siia tuleb, oli ka selline pingutust mittenõudev üritus - kokku võttis osa vahest kümme inimest, aga neist vast viis-kuus olid lihtsalt sellised tupsud (no offense, tupsud)- edasi pääseb kolm ja Rauni loobus ka oma kohast. Kui lihtne võib midagi olla.
Igatahes olen ma siis ses asjus Bulgaarias Eesti head nime määrimas. Meie võistkonna tänase päeva tulemuse võib ehk võtta kokku pealkirjas seisva fraasiga, kuigi järele mõteldes võib-olla nii pahasti ei läinudki. Eks me näe. Homme on ka päev ja võistlus, aga rohkem kohustusi mul siin väga polegi.
Peale võistlustel feilimise olen ma siin tühja passinud, ennast peldikusse luku taha kinni pannud ja unes näinud, kuidas Carla Bruni on mõrtsukast psühhopaat, kes oma keldris kinniseotud vanaeidekesi hoiab ja neid aeg-ajalt kägistamas käis. Laiendatud Order of the Stick üritas mingi hetk Bruniga võidelda, aga kahjuks tuli välja, et V on seesama, kes Carla Bruni või vähemalt ei ole võimalik paksus metsas neil vahet teha. Ma ei teagi,kuidas lõpuks päev päästetud sai. Või öö siis, õigemini.

Internetti meil siin hetkel ei ole, paistab, et mõneti krooniliselt. Kui avamistseremoonia keegi saalist põhiavaja ja -juhi käest küsis, kuidas netti saab, puhkes tormiline aplaus. Juht vastas, et õpetust ja salasõnu selle kohta, kuidas netti saada, anti ainult viiele inimesele ja neist viiest on tema ainuke, kel päriselt ka netti õnnestus saada. (nett, mille ta saavutas ei olnud küll kahjuks piisavalt võimas, et e-kirjade ärasaaatmist võimaldada, aga see selleks).

Kommentaare ei ole: