Mul on sügavalt kahju sulle seda teatada, lugeja, aga kahjuks ei räägi ma selles postituses sellest põnevast mittearhimeedilisest arvuhulgast, mida pealkiri lubab. Tegelikult on nad täitsa huvitavad, näe, siin on Wikipedia artikkel.
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel viibib/viibis Eestis ilmakuulus matemaatik Per Enflo. Pidas eile loengu, vist invariantsetest alamruumidest. Matemaatikamajas oli all kuulutus väljas, mulle meeldis eriti, kuidas oli märgitud, et kasutatakse ainult lihtsaid ja üldtuntuid mõisteid nagu näiteks Banachi ruum, operaatori spekter ja kaasoperaator. (Ei, mina ei teadnud ka, mis nad tähendavad. Banachi ruumi tähenduse sain, tõsi küll, teada) Andis paraja tunnetuse, kus asub see matemaatika millega kui just mitte tänapäeval siis vähemasti eelmise sajandi teisel poolel tegeletakse. Loengut kuulata oli sihuke tunne nagu loeks mingit luuletust võõrkeeles, mida kuigi hästi ei valda - kohati kõlab väga kaunilt, mõned kohad, mõned fraasid on täiesti loogilised ja mõistetavad, aga üleüldises plaanis on ikkagi tegu müstikaga.
Muide, see tuletab mulle meelde, et ma ostsin Tunise raamatupoest prantsuskeelse Harry Potteri kolmanda osa. Kummaline on, et ma suudan seda täiesti normaalselt lugeda - peab ilmselt hankima ka mingi HP näiteks heebrea keeles ja siis ka proovima - ja kui ma siis ka aru saan, on selge, et HP võõrkeeles lugemisel pole mingit seost keeleoskusega, sest need raamatud on mul konkreetselt peas.
Ahjaa, Tuneesia. Sellest peaks vist ka rääkima. Aga teate, ma ei suuda pikalt üht ja sama blogipostitust kirjutada, kuna mul ei ole piisavalt kannatlikkust - just sellepärast ei ole minust saanud staarblogijat- muidugi on oma osa selles, et kirjutan harva, tuimalt, ebaisikupäraselt ja igavatest asjadest ning kõigele lisaks ei pane ma pilte ka üles. Aga igatahes, Tuneesia on vist selline asi, millest ma suudan rääkida mingeid kilde - nagu näiteks Jugurtha laud, millest miskipärast Wikipedias artiklit ei ole - kahju küll - kunagise sõjapealiku Jugurtha kindlus - mesa - ehk lameda tipuga mägi. Me magasime selle peal. Vaatasime päikeseloojangut ka. Mäe otsa viis meid pool teed kohalik rahvuskaart, kes alguses seletasid, et sinna mäkke praegu minna on võimatu - impossiblé - aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja pärast kokku umbes kolm tundi rahvuskaardi (mitte päris see, mis politsei) jaoskonnas istumist, viidi meid kohale. Edasi, mäe otsa ja väikesesse majakesse (mahajäetud mošee? me päris täpselt aru ei saanudki, ag amingi püha koht see ilmselt oli) viis meid edasi üks päris kohalik, vist karjus, kes seal üleval meile natuke ringi näitas, prantsuse keeles asju seletas, meile teed pakkus ja meiega koos seal ööbis. Mul ei ole selle kogemuse jaoks eriti sõnu - sürreaalne oleks vist üks ja teine oleks säärane mõte, et kui Jumal oleks olemas, oleks ta arvavasti midagi sellist (siinkirjutaja on teadupärast tugev agnostik). Aga meie ja giidi vaheline suhtlus oli kohutavalt meeldiv, sest meie vaheline suhtlus sai toimuda ainult läbi viipekeele ja minu väga nõrga prantsuse keele - aga teate, sellest piisas. Selline hästi lihtne suhtlus, aga see oli kuidagi väga ebamaine.
Les grenouilles. *mees teeb konna häält, pärast seda kui me oleme maas konna näinud*
Comme un petit garcon *teeb nutva lapse häält*
Ausalt, Jugurtha laud oli vägev.
Ja tuneeslased on väga külalislahked. Vahel isegi liiga külalislahked.
Ja Couchsurfing on umbes sama lahe kui tõeline anarhism aga selle vahega, et see reaalselt toimib ka.
1 kommentaar:
Alora, kas on tõesti võimalik, et koor laulab "Trubaduuris" ja tegelliult EI TEA IV vaatuse "Miserere" põhjust? Neid, st, teid hakatakse kohe üles pooma! Neil pole Manricost ega Azucenast muhvigi, aga enda pärast laulavad ja loomulikult tunnevad ka hirmu. Ja Leonora räägib samal ajal di Lunaga, M-i ta ainult KUULEB, kui too tornis noka lahti teeb. Ei, ega ma Sind mõnita, olen vastupidi kole kade, et Sa seal laulda said. Aga KUIDAS saavad ooperi tegijad lihtsalt lasta koori laulda nii, t too ei teagi, miks??
Postita kommentaar