Kaleidoskoop

Ma istun matemaatikamaja nullkorrusel ja kirjutan blogi.
Ma olen 20 aastat vana ja aasta on 2008.
Näete, aeg on tasapisi liigestesse tagasi nihkunud
Väljas on temperatuur umbes 279 kraadi. ("Mis te, peded, mõtlete celsiustes või?" kui ajutisi klassikuid tsiteerida)

Klassik punktis a - kultuuriobjekt, kas mille väärtus on punktis a suurem teatavast konstandist või mille tuletis ja väärtus on suuremad teatavaist konstanteist antud punktis minu jaoks antud hetkseisundis. Ma muidugi ei tea, kas väärtus ongi üleüldse diferentseeruv funktsioon, ehk on. Pealegi on kõik subjektiivne.
Olen ustav postmodernismi parteirakuke, võitlen surmani absoluutse subjektiivsuse ja aadete suhtelisuse aate eest.
"I think of the postmodern attitude as that of a man who loves a very cultivated woman and knows that he cannot say to her "I love you madly", because he knows that she knows (and that she knows he knows) that these words have already been written by Barbara Cartland. Still there is a solution. He can say "As Barbara Cartland would put it, I love you madly". At this point, having avoided false innocence, having said clearly it is no longer possible to talk innocently, he will nevertheless say what he wanted to say to the woman: that he loves her in an age of lost innocence." - Umberto Eco

***
Anni kinnisest blogist (vabandan avalikustamise pärast):
...nöökisid teineteist kogu tee. Kui nad vahepeal ära väsisid, kõlas ainult: „Gringas!“ – „Beaner!“ – „Gringas!“ – „Beaner!“...
mis tuletab mulle meelde sellist mõttevahetust
"Bitch!"
"Bastard!"
"Bitch!"
"Bastard!"
...
Elu on kuradi imelik. Muide, kas keegi, kellele see eelnev mõttevahetus midagi ütleb, üleüldse loeb seda blogi? Ma mõtlen neid, kes seda vestlust originaalis teavad? Sest et ma ei suhtle ju enam kellegagi neist - Nessaga ei seo vist hetkel eriti midagi, nagu ka Sveniga, Hanna elab teises linnas ja tema tüütasin ma vist lihtsalt ära, Zepiga on vähemasti natuke suheldud ja Curu on, noh, Curu.
Veider mõtelda, aga selle kõige algus seostub mul vähemalt mõttes tolle seitsmeteistkümne aastaseks saamise peoga. (valetan muidugi, enne seda oli veel kevad ja suvi, mis seostuvad EFFiga ja sealt põhiliselt Inwe isikuga, kellega ma tol ajal kõige enam suhtlesin, aga EFF ongi juba enneminevik, juba muutumas ajaks enne seda, loogiline mõnes mõttes, kui selleks pidada minu rollimängijaks olemist) Alates sellest ajast olen ma kõik oma sünnipäevapeod maal pidanud. Ja ma loendan:
17: drägun, rotipojad, taskulamp, Hanna, Nessa, Sven, Zepp,Curu
18: Üksildane oktoobriöö. Nuff said.
19: Niisama oleskelu. Ehk pisut ARG-d ja üleüldist mindfucki ka.
20: ditto, ainult et mindfucki asemel oli larp, mis oli ka üsna mindfuck.

***
See lauba lähen ma ühe Indreku sünnipäevapeole - ta saab seitseteist, nähtavasti. Kuidagi väga noorena tundub teine.
Ei saa eriti ütelda, et aeg lendab kuradi kiiresti, sest tegelikult mahub nende nelja sünnipäeva vahele ikka roppu moodi elu. See aasta muidugi välja arvatud, sel aastal väga palju ei juhtunud.
Samas, peab tunnistama, et kuueteistkümneaastaselt olin ma juba inimene.

***
Käisin just oma põhikooli, TKoG-d vaatamas. Brutaalselt nostalgiline. Ma ei olnud seal üle aasta käinud. Ja see sein, mis on teiselt korruselt allatuelva trepi vastas on ikka sama räigelt oranžikas- ah, kõik kuidagi nii kallis, kui kõike seda kaed, nagu Urbid laulsid. (näete, postmodernism)

***

Enivrez-Vous

Il faut être toujours ivre.

Tout est là:

c'est l'unique question.

Pour ne pas sentir

l'horrible fardeau du Temps

qui brise vos épaules

et vous penche vers la terre,

il faut vous enivrer sans trêve.

Mais de quoi?

De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.

Mais enivrez-vous.

Et si quelquefois,

sur les marches d'un palais,

sur l'herbe verte d'un fossé,

dans la solitude morne de votre chambre,

vous vous réveillez,

l'ivresse déjà diminuée ou disparue,

demandez au vent,

à la vague,

à l'étoile,

à l'oiseau,

à l'horloge,

à tout ce qui fuit,

à tout ce qui gémit,

à tout ce qui roule,

à tout ce qui chante,

à tout ce qui parle,

demandez quelle heure il est;

et le vent,

la vague,

l'étoile,

l'oiseau,

l'horloge,

vous répondront:

"Il est l'heure de s'enivrer!

Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,

enivrez-vous;

enivrez-vous sans cesse!

De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."

Baudelaire

***
Käisin hiljuti RR-is, märkasin all sellist väikest õhukest "Kolme musketäri" kokkuvõetud versiooni, prantsuse keeles. Hind oli umbes 150 krooni. Mõtlesin, et liiga palju sellise äranuditud asja eest, kuigi teda ilmselt lihtsam lugeda on.
Nüüd eile, käisin ka RR-is ja märkasi nülemisel riiulil prantsuskeelse "Kolme musketäri" täisversiooni. Mõtlesin, et kui juba vihik on 150 krooni, siis on terve raamat kindlasti väga soolase hinnaga aga et ikka piiluks korra.
See maksis 90 krooni.
WTF?
Okei, ma saan aru- too alumine on keeleõppimise eesmärgil loodud ja tõenäolisel ton neid, kes tollest alumisest aru saaks, aga ülemisest mitte, Eestis kõvasti rohkem nendest, kes ülemisest ka aru saaks, (mina kuulun ka tõenäoliselt tollesse esimesse rühma) aga ikkagi, kuidagi jabur.
Ega raamat ole muidugi vasikas, et mida suurem, seda kallim.
90-kroonise variandi ostsin muuseas ära. No et ehk hakkab hammas peale - Harry Potterile ju hakkas.
***
Pisut veider, aga mulle tundub, et mu prantsuse keel hakkab aeglaselt mu saksa keelest mööda minema. Saksa keeles ei ole samas sellist kergemat lugemist sugugi nii lihtne leida - loll vabandus, mõistagi. Ei ole musketärid kerge lugemine midagi. Sõnavara on tõenäoliselt päris laiaulatuslik.
***

"Trubaduuri" kooris laulmine annab tegelikult mõnes mõttes elamuse, kui selle soone kätte saad - need rollid on muidugi sellised väga nimetute NPC-de omad, aga mulle meeldib eriti see kontrast, mis tekib eelviimase lavalviibimise ja viimase laulu vahel. (vahepeal oleme me ka viisteist sekundit laval, ag asee eriti ei loe). Ma ei oska seda võib-olla väga hästi sõnadesse panna, aga ikkagi...
Ja ma loodan, et mingid teised Noortekoori tropid või muusikaliselt pädevad inimesed seda ei loe.Kõtt! See kõik on mingi täiesti muusikaliselt ebapädev ja isiklik-emotsionaalne arvamusavaldus.
Niisiis. Eelviimase lavalviibimise ajal oleme sõdurid. Stseeni alguses joome, mängime kaarte, vestleme, murrame püsse pooleks (okei, seda tegi ainult yours truly viimase etenduse ajal, kuna rekvisiit oli vigane. Aga publik nähtavasti ei märganud) ja tantsime. Bravuurikalt ja rõõmsalt, noh sellise rõõmuga, et lähme ja lööme vaenlase varsti puruks jne. Siis läheme pisut taustale niisama olesklema, kui kaks valvurit kannavad sisse Azucena, kes on a)meie hertsogi surmavaenlase väidetav ema b)tema väikevenna kunagine mõrtsukas ja c)sõdurite silmis eriline koletis, nõid, mõrtsukas ja eriline värdjas. Mingi hetk tunneb hertsogi parem käsi Ferrando Azucena ära. Sõdurid panevad seda tähele ja hakkavad taustalt uuesti ettepoole nihkuma, ja aegalselt moodustavad tema ümber poolringi. Tähelepanu on ikka Azucenal ja hertsogil - Azucena hüüab Jumala poole ja küsib, miks Manrico, tema poeg, teda ei aita - s. t hertsog saab teada, et ta vaenlase ema on tema käes ja tunneb selle üle erilist rõõmu. Ferrando aga pomiseb aeg-ajalt "Trema!" - "Kättemaks!", sõdurid on järjest enam üles köetud, ring tõmbub ahemale ja Ferrandol ja sõduritel on sellised read, kusjuures, sõduritel on need read hoopis tugevamalt:
Infame pira sorgere,

Ah, sì, vedrai tra poco...

Né solo tuo supplizio

Sarà terreno foco!...
Mis tähendab umbes:
"Neetud nõid, sulle püstitatakse kohe tuleriit.
Aga maapealne piin pole sinu jaoks veel kõik."

Azucena nüüdsest edasi neab meid kõiki, ütleb, et Jumal karistab, teeb tugevat nägu ja nii edasi, aga teate, vennad ja seltsimehed, see kõik ei veena, sest ta silmist peegeldub kõige ehtsam hirm ja ta lauldakse lihtsalt üle - mitte iseenesest valjuselt, aga jõult(see on loomulikult minu isiklik ja emotsionaalne mulje, tegelikult laulab ta nii mitu registrit kõrgemal ja on kuulda muidugi, laulab ta muidugi mõista väga valjusti ka, aga mingit sorti brutaalset jõudu on kooril küll minu arvates ikka kõvasti selles stseenis rohkem), ta vajub põlvili, sõdurid tõmbub eriti tihedasse poolringi tema ümber(teisel pool on lava serv), paisub fortissimosse ja neil on kõige selle ajal umbes sellised read:

Le vampe dell'inferno

A te fian rogo eterno;

Ivi penare ed ardere

L'anima tua dovrà!
mis tähendab umbes midagi sellist, et tema hing saab põlema veel teises tules - kuradi tuleriidal.
Ja kogu selle stseeni ajal tunnevad soldatid end sama hästi kui vaatuse alguses, kaarte mängides ja juues - see on ehtne nauding.Tõesti - see on üks meeldivamaid sulaselgelt sadistlikke kohti üldse. Me oleme oma vaenlasest tugevamad, saadame ta varsti karmide piinade sisse, tema ilmselgelt kardab, kuigi ta teeb nägu, et on sellest üle ja ta on täielikult meie võimuses.


Aga igastahes, see teine asi siis ka.
See teine asi on Miserere - Issand, halasta
Seal me enam laval ei ole, laulame lava tagant - kaheksahäälne meeskoor, a cappella.
Laval toimuvas ei ole ma päris kindel - vist Leonora räägib oma armastatu Manricoga, kes on hertsog Di Luna kätte vangi langenud - ja taustal kõlab palve surmamineja eest - kes on siis vist Azucena või Manrico või mõlemad.
Ja meil on siis:

Miserere d'un'alma già vicina

Alla partenza che non haritorno!

Miserere di lei, bontà divina,

Preda non sia dell'infernal soggiorno!
mis tähendab umbes:
Issand, halasta sellele hingele,
kes on asumas retkele sinna, kust pole tagasiteed.
Issand halasta talle igavese kohtu ees,
ära saada teda igavese hukatuse sisse.

Hästi õrn koor on. Palve kellegi hinge eest, kes on põhimõtteliselt su vaenlane. Ära saada teda igavese hukatuse sisse.
Nii. Nüüd võrrelge sõduritega, kes tahtsid just vastupidist - mingu see nõid põrgusse. Kahjurõõm. Kättemaks.
Ja nüüd siis halastus. Palve vaenlase hinge eest.

Ma ei tea, võib-olla olen ma imelik, aga minusse jätab see kontrast igatahes mingisuguse jälje. Kõneleb kuidagi isiksuse erinevate äärmustega. Tekib tasakaal. Iseendas.

***
On kevad, vahest aprill. Matemaatikamaja fuajee. Rahvast on palju, mul on vist loengud läbi. Trügin trepikotta välja. Siis näen ühte inimest, kellele tere enam-vähem kohtudes ütlen,aga see on ka enam-vähem kõik. Ütleme teineteisele "Tere" ja ta läheb trepist üles. Selline igapäevane hetk.
Ainult et minul võttis sõna otseses mõttes põlvist nõrgaks see, kui kaunis too teine kodanik oli. Ei, mingeid tundeid sellega ei kaasnenud. Lihtsalt tõik, et inimene võib nõnda ilus olla. Jäin tükk aega vahtima, siis pöörasin ringi ja läksin majast välja.


***
Vaatan ja kõik on nii selge, sest prillid on ees...
Jah, see on tõsi. Mul on nüüd prillid. Varsti tuleb jää ka maha, siis rattaga enam ka sõita ei saa, nii et tuleb selline total makeover - jalgratas ja nahktagi jäävad kevadet ootama, panen prillid ette, pika mantli selga ja hakkan bussiga ülikoolis käima nagu viisakas ja viks noormees kunagi, selle asemel, et ambaali kombel nahktagis jalgrattaga süütuid jalakäijaid hirmutada.

***
Mida tahab tenor meile ütelda?