Tegelikult peaksin ma praegu matemaatilise analüüsi eksamiks õppima. Selle asemel kirjutan muidugi blogi ja nõulaifin niisama. Nojah, loodame, et Taylori valemit seal ei küsita.
Antud aines olevat A saamine mingi tõsiselt eepiline tegu - noh, et umbes midagi nagu Mount Everesti vallutamine või Nobeli preemia saamine või nii. Teoorias võiks ma isegi A saada - mul on 105,5 punkti olemas (E on muide juba käes) ja eksamil saab 80 punkti saada.
Ega nojah, kui tulnukad teid ära röövivad, küll ma teile siis ütlen, mis hinde ma sain.
Miks ma tulnukatest räägin?
Enihau, eile oli umbe lahe päev. HOmmikul tõusin mingi n kellaajal üles, üritasin natuke õppida ja siis sai Lost minust võitu, vaatasin toda. Mul on lõpuni suht vähe jäänud. Kuuldavasti tehakse toda kokku kuus hooaega. Millest kuradist nad seal lõpu poole räägivad?
Siis, kell neli oli teaduskooli uusaastavastuvõtt. Jah, ma tean, et klassikaline uusaasta on natuke varem, ju on juhtkonnal mingid religioossed põhjused. Seal sai ikka täitsa hästi süüa-juua ja seltskond oli ka täitsa huvitav. Sain teada ka teaduskooli sügavamatest poliitilistest alustest (you don't want to know) ja kella seitsme paiku läksin Krooksu, sest Goblin oli öelnud, et ma sinna tuleks.
Lähengi sinna (muide, täpselt kell seitse astun uksest sisse) ja mida ma näen - peale Goblini on seal veel ka Liis. Väga lahe. Liis on huvitav inimene.
Rääkisime siis unenägudest, Freudist, Liisi lendavast emast, road-trippidest, "Faustist" (noo, kas teie arust on Fausti ja Mefistofelese vahel teatav erootiline pinge? Tuli sihuke mõte, peaks sellest vaatenurgast üle lugema) ja muust vahvast kraamist. Seal oli Liisi endine klassiõde ka, Evelin nimeks, vist. Igatahes, miskipärast pidid Liis ja Evelin lahkuma kuhugi suunas, meie manasime samaks ajaks Triinu Vanemuise ette. Selsamal hetkel jõudis Krooksu Sillu, kes pidi seal Curuga kokku saama. Meie Gobliniga läksime Triinu ootama.
Vanemuise ette jõudmisega kulus Triinul päris tükk aega ja siis selgus, et Liisi mantel olla vigastada saanud ja ta peab koju minema. Kui Triin kohale jõudis, üritasime teda veenda koju minema. Asjata. Siis me loopisime üksteist lumega ja Goblin veeres Vanemuise eest alla. Ta oli kohutavalt lumine, nägi välja nagu mingi Ded Moroz või keski. Siis me leidsime, et Triinust me lahti ei saa ja läksime Krooksu, üle Toome. Toomel saime me kõik veel lumisemaks.
Krooksus olid Curu ja Sillu. Pühkisime end lumest enam-vähem puhtaks ja riputasime mantlid varna. Jäime Curu ja Silluga ühte lauda vestlema. Millegipärast tellis Curu meie lauda viis õlut, kuigi ma ütlesin, et ei soovi õlut.
Seejärel saabusid muidu täiesti tühja Krooksu Kiisel, Uwe ja mingid rootslased. Meil oli pisut WTF? tunne.
Jõime oma õlled ära, Goblin ja Triin lahkusid juba enne.
Me leidsime, et peaks teisele lauale ühe õlle tellima. Seda me tegimegi, kaardi panime ka kaasa ja lahkusime samal ajal Krooksust. Lahe. Aga seda, kuidas nad reageerisid, me ei näinudki, kuna paraku lahkusime meie selsamal ajal Krooksust.
Toomemägi oli ikka kuradi kaunis ja me läksime koos Silluga jala üle selle kodude poole. Ajatu hetk. Nagu viimane jõuluöö. Lund sajab ja sajab, väga vaikne on. Läksime läbi Toomkiriku, kuskil taga lärmasid mingid tegelased, aga selles võtmes näis see kuidagi kummituslikuna -nagu oleks need Toomkiriku tagused kummitused, kes osside häält teevad, sest miks peaks kummitused ainult ahelaid kõlistama, kui meil on kahekümne esimene sajand. Inglisild oli lumine ja sellele nõjatudes tekkis tunne, et keegi võiks sel hetkel panna püstoli vastu koljut ja tulistada ja mul oleks sellest täiesti ükskõik, sest see hetk oli nii...püha. Kerge. Pirogovi platsi puude tüved on lumised, tunne, nagu sa oleksid päris kaugel põhjas, keset ürgmetsi- ja aasu, kus lähim asustus on kümne kilomeetri kaugusel, aga samal ajal ka keset linna. Me olime sama kõrgel, kui Raekoja torni kell ja võib-olla ka sama kõrgel, kui kuu. Taevas oli igatahes kõrgemal. Barclay platsil tahtis üks vanem naine meilt Coca-Colat, Sillu arvas, et Coca-Cola on kahjulik, aga ma läksin ja ostsin talle tolle Coca-Cola ära. Kõndisime mööda Rüütli tänavat. See oli harukordselt tühi.
Kujuta ette, et sa oled nagu Muumitroll, kes on ärganud üles keset talve - terve Tartu linn magab oma korterites ja majades, aga sina ärkasid millegipärast üles, kummaline insomniahetk, ja sa kõnnid mööda lumist Tartut ja arvad, et oled täiesti üksinda - ja siis näed sa jälgi ja kusagil kauguses on näha üht lonkivat tuhmi kuju, kelle täpsemad detailid langev lumi ära varjab.
Tühi Tartu linn, lund sajab ja on rahu.
2 kommentaari:
Faust ja Mefisto ning erootilised pinged?! O.o Ei iialgi.
Miks neil siis see kaunis naine oli, et niisamuti ilus oleks?
Gee, kas sihuke sõna nagu armukolmnurk sulle ka midagi ütleb?
Kaunis naine lisab pinget, tekitab dramaatilist konflikti, võitlust mehe loomuse pärast, tekib küsimus, milline on lõpptulemus, kelle juurde faust jääb jne.
Postita kommentaar