Sünnipäevapidu

Ma olen nüüd 19.
Stephen Kingi "Gunslingeris" oli 19-ga mingi teema. Mäletate?
Tegelikult on see blogipost natuke sellest ajast ka, kui ma veel ei olnud 19.
Ei, sellest ei tule nüüd mingi aastakokkuvõte, ma lihtsalt räägin sellest, et sünnipäevapidu algas üks päev enne sünnipäeva.
Niisiis. Idee üleüldse sünnipäeva pidada tekkis ja kindlustus kuskil nädala keskel, mis tähendas, et paljud inimesed, keda kutsusin ei saanud tulla. Mõne puhul tekkisid raskused alles laupäeval. Mõnda unustasin ma kutsuda. Aga igatahes, mõndasid ma kutsusin ja nad tulid kohale ka.
Lauba kella kolme-neljase bussiga tulid Goblin ja Diana . Ja Barbar, mis oli üsna suur üllatus (seal lähedal oli ühe teise larpari sünnipäevapidu ka, nagu selgus. Aga alguses Barbar meile ei jäänd, läks edasi)
Vestlesime algul niisama, aga siis mõtlesime, et teeks õige improlarpi. Teisele bussile vastuminekuni oli umbes veerand tundi. Mõtlesime-mõtlesime, aga välja ei mõtelnud, mille põhjal teha. Siis tuli kellelegi meist pähe, et teised rollimängurid ei ole ju Dianat näinud ja tegu on ainukordse võimalusega.
Sündis Plaan.
Goblin peitis ennast ära. Diana tuli minuga bussile vastu, aga peitis end poolel teel ära ja ootas, kuni meie olime mööda läinud.
Bussi peal olid Dani, Marten ja Mialee.
Imestusin, et Goblinit ei olegi - veel paar inimest helistasid siis ja selgus, et nad ei saanud ka tulla. Ja noh, eks siis Goblin veidi aja pärast helistas, et tuleb häälega. No okei.
Istume ja oleskleme siis saunas. (ausõna, minu saun on mu sünnipäevadel alati tegevuse kese olnud, õhkkonna asi ilmselt, selline hea hubane) Järsku tuleb meie õuele üks tumedat verd tüdruk. Eesti keelt ei räägi, inglise keelt vigaselt. Räägib, et hääletas ja et autojuht olla noh, kahtlane olnud ja siis olla ta vihmavarjuga autojuhit pähe löönd ja siia põgenend. Küsitluse käigus selgub, et tüdruk on Rumeeniast.
Terasemad lugejad vahest taipasid juba, kes too Rumeenia tüdruk oli. Nendele, kes ei taibanud, annan vihje, et ta pärisnimi algab D-tähega.
Igatahes, varsti sööstab sisse Goblin, kes oli enesele bronhiidihoo tekitanud, noh ja varsti selgub, et nad olla samas autos olnud. Ja rumeenia tüdruk, Maria, olla võtnud Goblini sünnipäevakingi mulle, Necronomiconi, sinna futharkis märkmeid kritseldanud ja üleüldse selle vastu ebatervet huvi üles näidanud.
Noh, siis tuli Barbar tagasi ja Goblin kadus ära, aga leiti, et Goblin saab üksi hakkama küll, suur poiss juba.
Saigi. Tuli tagasi, ja kuna meil olid ideed otsas, siis paljastasime oma näitemängu. Inimesed olid natuke ehmunud.
Aga igastahes.
Siis tuli päevakorda, nagu Goblin väga kenasti kokku võttis "Ja...
karbimängud, psühholoogia, morbiidne filosoofia, teooriad magavate inimeste kohta, pudel veini, usualased teemad, tarot kaardid, morbiidsed arutelud, Alias, plaanid, kuidas Erstuse sünnipäevaseltskonna maja põlema panna ja muu sarnane sisutu jama kuni kella neljani hommikul, kui esimene meist lõpuks magama minna viitsis. Teised järgnesid talle kähku."
Oli väga tore. Morbiidne jutt tegelikult ei teinud õhkkonda eriti morbiidseks, sääraste naljade puhul tegu on minu arust pigem sellise kaitseventiiliga. Ainult üks morbiidne asi jäi häirima - nimelt, kui seitsmeteistkümneaastane inimene ütleb, et elab tõenäoliselt kolmekümneseks. Agajah.
Tegelikult selline tunne tekkis, et:
Need ei ole halvad sõbrad, see on minu Vennaskond ja ring

Me ei küsi mida tohib, armastus on kõikelubav vist

Jumal kaitse Vennaskonda ja me päevad väärt on elamist

Ja nii ongi. Sõbrad teevad tugevaks.
Mul on hea meel, et te olemas olete. Minu vennaskond ja ring.

Veel

Veel on kaugel sügise rajad
eluõhtu üksikud teed
praegu tallad meil hõõguvad tantsust
lõkkelõõmas hõõgvel on söed.

Veel on aega istuda mõtteis
hoida kalli õla pääl pääd
kaeda udu sees sälgusid kütkeis
kuulda ritsikaid välude pääl.

Veel on viie valmimas põues
sõnu seadmas süda ja suu
veel meid külmad ei kimbuta õues
veel õisi me rõõmude puul.

Veel on tormid kõigist meist kaugel
unelm taeva tõuseb kui lind
kes siin koidikut kuulutab raugelt
helget lootust kel täis veel rind.

Veel koob ämblik kasteveest pitsi
kase lõhn teeb uimaseks pää
meile elu ei ole veel kitsi
soovib meile kõike ta hääd.

Veel on usk, et mehed on rauast
ja et piigad piimast ja meest
veel on marssalikepike paunas
ja laiad Arkaadia teed.

Eks ta rohkem selline suvelaul ole, jah. Aga ilus ikkagi.
Ja mäletate- "Milleks see talvejutt? Praegu on suvi, õeke." :P

Kuigi tegelikult ma armastan sügist ka.

PS: Tegu on Kiritöö lauluga, kui keegi huvi tunneb. Sõnade ja viisi autorit võib sealt ilmselt leida.

Non sequitor II

Ma käisin täna raamatukogu kohvikus kuulamas, kuidas Jüri Kallas (Ulmeguru) rääkis Stalkeri kümnest aastast. Ja sellest, kuidas viimastel aastatel on hakanud eesti ulme jälle kahanema - et aaastatel 2000 kuni 2005 oli kõik väga roosiline, aga viimasel ajal on hakanud raamatute hulk kahanema. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks Suuri pesakondi edasi kirjutama. Muide, natuke on ta juba liikunud, üks jupp pärast juunit ja augustit läbivat kirjutamispausi, tegelase silme läbi, kelle ma nimetasin Nähtamatuks, õigupoolest alguses liikus ta mu plaanides Mentoskoobi nime all, noh teate, küll, Strugatskid ja nii edasi, siis leidsin, et nimi on nagu liiga otsene viide ja asendasin ta Nähtamatuga, kusjuures Silverbergi vastav lühijutt ei koitnud mulle enne, kui peatükk valmis oli. Nojah, ürita pealegi otsestest mõjutustest hoiduda, parem jookse vasikaga võidu, eks?
Seda, kuidas ja kas ma antud järjejutuga edasi suudan liikuda, ma päris täpselt ei tea, aga ma loodan, et asi saab nüüd hoo sisse, sest ma iseenesest tean, mis juhtuma saab. Mitte küll päris täpselt, aga üldjoontes.
Kirjanduskohvikus oli ka Hannes Varblane, minu arust vähemalt kergelt auru all, tsirkust kogu rahvale. Ja siis ta küsis, kust tulevad Harglad ja Veskimehed, noh, et kust tuleb ulme, kuidas nad seda teevad. Keegi küsis, et kust tema luuletused tulevad. Varblane vastas, et rumalusest.
Siis vastati, et tema küsimusel on kah vastus olemas.
Seega, nüüd ma tean, miks ja kuidas ma kirjutan. Rumalusest. Eks ta üks klaaspärlimäng ole, jah. Aga elame üle.
Muide, ma kirjutan muid asju ka. Mul on pool rolli juba oma viiest rollist valmis, mida ma "Kümne väikese neegri" jaoks kirjutama pean. Elesgali foorum on uuendatud, mis tähendab, et kõik postid on üldjoontes kadunud. Mitte jäädavalt, aga paha ikkagi, sest 10vn materjal oli seal üleval.
Aga senimaani too poolik roll mulle meeldib. Pikk jutt tuleb, aga tegelase eluiga ongi ikka suhtkoht pikk, nii et juttu jätkub kauemaks.

And now for something completely different:

"By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes"
"Macbeth", üks nõidadest



"Ja järsku ma tundsin, et nüüd tuleb minna
kuid paat oli läind
Ei kuulund ma siia, ei kuulund ma sinna
ja üht, seda üht ma ei olnud veel näind"
Marie Under

"Oma hinge ei või müüa
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab"
Viiding

"Lõppend valge liblika suvi
Saabund tuhandeaastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis

Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates"

J.M.K.E "Valge liblika suvi"
"I think... that i would rather recollect a life misspent on fragile things than spent avoiding moral debt."
Neil Gaiman

"Sina ei pea mitte tegema masinat, mis on mõistuselt inimese sarnane"

"Düünist", oranje katoliku piiblist

"There have been a lotta tough guys. There have been pretenders. And there have been contenders. But there is only one king."

Bruce Springsteen


Ja ma ei ütle, mis neid tsitaate seob. Haa.
Amüseeriv, mis?

APdest

Ma avastasin just, et mul on praegu koos 19 APd, kui ma ilusti läbi saan ja kohal käin ja puha. Et kõik oleks korras on tarvis 20 APs (noh, teoorias võib ka vähem olla, aga siis võib stipist suu puhtaks pühkida).
Nüüd.
On üks kuulu järgi hästi huvitav kursus(annab4 APd), kus ma saan, mitteametlikult kohal käia, aga APsid kirja ei saa, sest eeldusaineid ei ole ja ametlikult regada ei saa. Oh õnnist bürokraatiat. (Aine on ise graafid, Jan Willemson annab, antud õppejõudu julgen soovitada küll, kuigi ainet veel kuulama läinud ei ole.)
On ainepunkte lingvistikast ja füüsika praktikumidest, aga nendega on küsimus, kas noid aktsepteeritakse ja kirja pannakse.
Ja nüüd ma vaatangi siin netist aineid ja mõtisklen, et millised on huvitavad ja millised mitte ja milliste jaoks mul aega on ja millistest on kasu ja niisama.
Ah, tühja kah. Panin end vene keele algkursusele kirja.

Nüüd üritan alustada võitlust tuuleveskitega ja tekitada endale graafide praktikumise jaoks vaba aeg - mida ma ilmselt teen, nihutades oma mat-analüüsi praktikumi mingile muule hägusele ajale, ilmselt füüsikutega kokku - aga ma ei tea, kas nii tohib. Ehjah.
*pirn läks peas põlema*Aga milleks siis õppejõud on?

Sügis

Season of mists and mellow fruitfulness,

Close bosom-friend of the maturing sun;

Conspiring with him how to load and bless

With fruit the vines that round the thatch-eves run;


(John Keatsi "To Autumn"ist)
See on käes.
Ma istun linnas, arvuti taga, ja mu sõrmed ja varbad on jahedad. Kampsun on seljas, kehal on soe, aga sõrmedel ja varvastel on külm. Iseenesest ei ole see halb, et ta tuli, see sügis, sest tegelikult on ta ju vägev. Ja külm on vist parem kui palav, mõjub mõistusele kuidagi virgutavalt.
Kargus on ilus sõna. Mõlemad tähendused on ilusad, kuigi ma kargust tantsida ei mõista. Aga on ilus sõna. Kargama. Karge. Kargad. ("Meremaa võlur", mäletate?) Kargus. Tegelikult on selle sõna kõla ka ilus, peaaegu nagu cellar door, aga tähendus ka, sest assotsieerub just sügisega.

Suvi on läbi ja suvi oli ilus, jah, seda küll, aga mul ei ole kahju, et ta on möödas, sest läheb nii, nagu minema peab. Või kui on, siis ainult natukene, nende ajalaamade pärast, mis mul siis vabalt kasutada oli. Samas, ma raiskasin ka seda aega üsna palju, kuigi raiskama ei ole tegelikult sellise jalad-seinale oleskelu jaoks just päris õige sõna, sest toda on kah vaja.
Igatahes.
Ma olen nüüd tudeng. Homme saan kõik asjad kätte ja siis on vist asjad juba täiesti ametlikud.
Muide, täna saab vist Nummert teada, kas ta sai Oxfordi sisse (või oli too Cambridge?). Loodame siis, et saab.

Aga tegelikult olen ma rõõmus, hoolimata sellest kuradi sessoonsest depressioonist, mis varsti kõiki lähedasi ja iseennast lööb. Sest ma tean, et inimesed on Tartus, ma saan neile minna külla ja juua teed. Tegelikult tahaks ka endale külla kutsuda, teed jooma ja puha. Tahaks teha oma sünnipäevapeo maal. Sinna mahub tegelikult täitsa palju inimesi, nii et tahaks kutsuda ka ikka, nii korralikult, tahan lihtsalt tegelikult mõndasid näha, keda pole tükk aega näinud, ja neid ka, keda olen. Muidugi, natuke murettekitav on asjaolu, mida nad kõik seal tegema peaksid, sest ise väga tsirkust korraldada ei oska nagu, dräguni jaoks oleks rahvast ilmselgelt liiga palju, ja larpi nii kiirelt ei korralda, ja joomapeod mulle ka ei meeldi. (natuke võib juua, nõnda, nagu Tering kunagi ütles, et on päris palju inimesi, kes on muidu liialt kinnised ja häbelikud, aga kelle haridus ja haritus tuleb välja - s.t nad julgevad seda näidata, kui kergelt võtnud on) Ja larpi ja drägunit selles mõttes ei taha, sest siis inimesed on keskid muud, kui nad on. Aga samas, näiteks larpide aftekad on head. Oktoobriöö oma oli ja Talveöö ka. (heh, mõlemad on -ööd)
Tegelikult ma siiski arvan, et see tuleks välja. Päriselt ka. Sest ma usun teisse.

Õunu on palju.