Klaaspärlimängija

Märkus: osa postist on kirjutatud kohe pärast Käärikult naasmist, osa täna, sestap ka ajalised ebakõlad postis.
Olen nüüd Käärikult tagasi.
Oli täiesti tore.
Seega, pisuke ülevaade:

Esimene päev. Ärkan. Asjad on vist juba pakitud. Igatahes on veel aega ärasõiduni küll. Lähen üheainsa spordikotiga, seljakotti vms. pole, sest arvasin, et Vietnami on vaja rohkem kraami tarida ja seal peaks juba seljakotti vaja minema. Niikuinii on kõik vajalik ju kaasas...
Biiiiiiiig mistake
Esimene asi, millest ma aru sain, et jäi vist maha, oli vihmavari (ja vihmakeep). Nimelt bussipeatuses. Taganesin kiirelt bussipaviljoni kaitsvasse varju, aga et bussi peale saada, pidin ma sealt siiski lahkuma ja selle tulemusena ka märjaks saama. Selleks ajaks, kui kesklinna jõudsin, oli õnneks sadu hõrenenud. Käärikule viiva bussi peale jõudsin ka elusa ja tervena. Kohale ka. Saime Nummertiga ühise toa. Lõunani oli veel aega ja siis me vaatasime mudpoode. Sellisele erakordsele põnevusele me kaua vastu ja läksime lõunat sööma.
Seletuseks lihtsurelikele: mudpoodidest oli juttu mingis ETV pealt tulevas saates, kus hunnik teadlasi mõtles välja miski planeedi ja sealse elu. Mudpoodid olid sellised väikesed kuue jalaga elajad, kes maasse auke uuristasid, et kõrvelehikuid kukkuma panna, et need siis ära süüa. Gulphogid olid suured jaanalinnutaolised olendid, kes mudpoode sõid, panid noka maasse ja tundsid vibratsioone. Siis puhkes Hüsteeria, sellest ma parem ei räägigi, ehmatate väga ära.
Õhtul olid loengud. Kes või mis neid andis, ei mäleta.

----nüüd kirjutan nüüd----
Õhtu ja hommik ja teine päev.
Saime suurivaevu üles, kui Jan Willemson ukse taga kolkima hakkas ja hüüdis: "Äratus, seltsimehed!" ja siis hommikust sööma. Selle järel olid loengud ja siis kahetunnine vaheaeg. Söön olelen niisama ja tulin siis mõttele teha väike jalgsimatk lähedasesse külla ja osta sealt miskit söödavat-joodavat, sest hotellis oli kõik kole kallis. Hotellist saan teada, et lähim pood on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mõeldud-tehtud, hakkan astuma. Astun ja astun, vahepeal mõtlen aga, kas oli tark mõte ilma vihmavarju- või keebita sellist väikest matka ette võtta, eriti kuna taevas pilvine on. Aga ohwell, tagasi enam kah ei pööra. Pärast pikka anabasist jõuan siis antud külla välja, aga mida pole, on pood. Tundub igavesti kultuurne asutus olevat- raamatukogu on, suur uhke koolimaja on, lasteaed on, aga seda va kapitalismi kantsi - poodi - ma ei leia. Kuna aeg hakkab ka väheseks jääma, leian, et selles õndsas kommunismipesakeses pole enam mõtet pikalt passida, niiväga mul kah poodi vaja põle ja hakkan tagasi astuma. Poole tee pealt tunnen, et oleks vaja külastada kohta, kus kuningas jala käib ja metsa vahele ja metsa vahele sellist häda on kah nagu imelik teha - aktiivne orienteerumine käib pealegi kah ümber, ei tahaks, et keski sisse astuks. Seega hakkan poole tee pealt jooksma ja jõuan napilt õigeks ajaks kohale. (võiksin teekonna õudusi veel kirjeldada, aga ei ole nagu väga esteetiline). Aga igatahes saab kõik korda. Õhtu ja loengud.
Pärast loenguid mängime veel koos bridži ja mina elus esimest korda piljardit, mis näib päris põnev mäng olema ja üleüldsegi mitte nii võimatu nagu mulle tundunud on. Mängime Härmel Nestraga väga tasavägist mängu, lõpuks löön mina musta palli napilt oma august mööda ja täpselt HN augu ette, kus ta siis võidu saavutas. Huvitav mäng, peaks vist veel kuskil proovima.
Õhtu ja hommik ja kolmas päev.
Loenguid sel päeval ei olnud, oli treeningvõistlus, mis mul iseenesest täitsa hästi läks - hiljem tuleb välja, et päeva lõikes olin ma esimene olnud, kokku kolmas.
Pärast võistlust on lõuna ja kahetunnine paus, mille ajal ma targu otsustan mitte uuesti poodlemist üritama hakata vaid veedan selle aja sealsamas, kuidagi. Pärast seda on Willemsoni huviloeng, mängust nimega go.
Kui Willemsonil üksinda seletamisest igav hakkab, tahab ta mängima hakata ja mina siis olen esikäija, kuna olen üks vähestest, kes mänginud on. Saan handicapi ka, aga Willemson on ikkagi võidukas, kuigi napilt. Nu pogodi, sajets! Ükskord veel...
Aga igatahes, pärast seda on orienteerumine. Orienteerumine on ala, mida ma absoluutselt kunagi varem harrastanud ei ole, aga oma kodu leian linnas harilikult ikka üles ja seega mõtlen, et võtan ikka raskema raja. (seletus: kergem rada on jutu järgi selline kõndimine teed mööda, tee ääres on paar posti ka).'
Mis selgub: olen topograafiline idioot. Esimese posti leian ainult seetõttu üles, et Mart Abel, kes pärast mind startis, mu kätte saab ja koos läheme siis esimese posti juurde. Meist sööstab mööda Kaarel Nummert, kes on pool elu orienteerunud ja kes startis viimasena. Mart Abel lisab ka sammu ja jäängi üksi. Lähen vapralt teist posti otsima, ületan väikese künka ja tean, et teine post peaks mingi tee ja kivide juures olema. Leiangi ühe üsna suure tee ja põrutan edasi, sest arvan teadvat, mis koht on. Tühjagi. Õnneks mingit oimu mul veel oli tagasi minna ja metsaäärest teist rada otsida, mis - hurraa- viib teise punkti juurde. Õnneks on minust vist juba kõik ees, mis tähendab, et nõgestest on rada juba läbi, mis juhatab päris hästi edasi. Kuigi ma suurem asi orienteeruja pole, olen ma vähemalt rahuldav jäljekütt. Kolmas post on pärast väikest eksimist augu sees. Leian selle üles tapva loogikaga- lõunakaares on suur kruusatee, kompassi järgi on lõuna seal, otsin kruusatee üles ja hakkan selle äärt uurima.
Neljas on juba keerukam, aga enda kiituseks pean ütlema, et leidsin selle üles Päris Ise, isegi jälgi polnud ees. Tuju hakkab vaikselt tõusma - et näe, asi hakkab vaikselt käppa saama.
Viies punkt langetab selle tuju muidugi otsekohe. Kaardile on märgitud- väike lagendik. Antud lagendikul on kaelani vaarikavõsa- ürita sealt siis mingit punkti leida. (pärast selgus, et lagendik oli hoopis keset veel kõrgemat võsa, kust umbes kolm puud puudu oli). Olen nüüd kubemeni märg(rohi on märg) ja sääsed tiirlevad ümber nagu kuradikesed, aga üritan siiski kuuenda punkti üles leida, mis mul ka õnnestub. TUju hakkkab pisut tõusma. Seitsmendat ma muidugi jälle ei leia, otsin kakskümmend minutit, ja mõtlen siis - persse kah- ja lähen kaheksandat otsima. Varsti helistab mulle Nummert ja teatab, et saun on nüüd valmis ja küsib, kaugel ma olen. Ühesõnaga, viimased kolm punkti õnnestub mul õnneks üles leida ja jõuan siis ka lõpuks sauna, puruväsinud, läbimärg ja sääskedest ja nõgestest söödud, aga vähemalt mingis mõttes rahul. Mulle aplodeeriti ka muide, kui ma saabusin, pool tundi pärast eelviimaseid. Aga saun oli igatahes hea.
Viimasel päeval olid ka loengud ja siis läksid osad bussiga, osad autoga koju. MIna sain auto peale. Üleüldse kogu Treffneri kamp sai auto peale.

Aga millest säärane pealkiri - nimelt, andsin Tartu Ülikooli paberid sisse. Matemaatika erialale, mis on kohati ikka väga klaaspärlimäng. (suur vaimne nauding, millest erilist praktilist tulu põle). Muuseas, rollimängu võib ses mõttes samuti klaaspärlimänguks pidada.

Ja homme sõidan ma kodumaa pinnalt minema, kuni lõpuks jõuan Vietnami.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel
on udused külmad mäed me teel...

Väikesed reisid

Heihoohipi!
Eelmine post on kirjutatud just enne lõpetamist. Teavitan siin lugejaid, et sai kenasti ära lõpetatud.
Detaile:
Läksin suht vara kohale ja seal oli juba rahvast kohal, lõpetajaid oli neist tühine protsent, sest esiteks olid vist suurem osa lõpetajaid oma üüratud suguseltsid koos igasuguste lehmalellepoegade ja muudega kaasa kutsunud ja teiseks, ega väga paljud lõpetajad nii vara kohale ka tulla ei viitsinud. Põhiliselt muretsesid ikka sugulased.
Ja siis oligi too tseremoonia, peeti kõnesid(direktor igava, nagu ikka, Salo hea, Meyer (ta lahkub meie seast, Saksamaale) vahva ja õpilased, kes juhtumisi olid minu klassikaaslased, kah pädeva)
Päev ei olnud väga palav, aga praegu meenutades tundub too õhkkond ikka umbne olevat küll. Eks ta üsna masendav tegelikult olnud, aga mis siis. Pärast olid õnnitlused, kus n sugulast, sõpra ja tuttavat mind õnnitlesid, mõni pakkus isegi sobivat botaanilist lisaartiklit. Siis läksime veel Treffi kuju juurde pilti tegema, seal kohtasin veel sõpru-tuttavaid. Keegi tegi must soolopildi ka, aga ei mäleta, kes.
Ja siis oli selline istumine pere keskis. Kohaks oli seekord Gruusia Saatkond, koht, mis mulle meeldis, ülejäänud rahvale kahjuks mitte. Siis väike puhkepaus, leivaluusselaskmine ja siis uuesti kooli, lõpupeole, kus meid tervitati sõnadega: "Head vilistlased" Bockivennaskonda seal ei olnud, ju olid nad kuhugi mujale tähistama läinud, tõik, millest on iseenesest kahju, sest nemad osanuks ehk matusemeeleolugi kuidagi rikkuda. Tantsisin vaid ühe tantsu, avavalsi, Piiuga. Treffi katusel sai ka käidud. Vaade on muuseas erikuradifantastiline, kuigi ma kõrgust kardan.
Ühesõnaga, asi vajus siis vaikselt ära, koolist löödi välja, ütlesin rahvale head aega ja kui näeme veel, siis ütleme tere ja tulin tulema.
Sellest ajast saadik on mingi hägu.
Siis oli mata sessioon.
Siis oli ühepäevane paus.
Siis oli Laulupidu. Iseenesest vahva üritus. Käisin linase hame ja muidu ka üldiselt korrektse riietusega. Esimene päev saabusime hilinemisega meist sõltumatute asjaolude tõttu. (loe: Tallinn ja tema ummikud). Siis selgus, et lõunat ei saa (mina olin muidugi targu kusagil teeäärsetest putkadest igasuguste burgeriteja pelmeenide ostmist vältinud, kuna ametlikul söömaajal saab ju tasuta). Panime asjad ööbimiskohta, vaatasime kohustuslikus korras tantsupeo peaproovi (seda, kunas pidu ise oli, ma aru ei saanudki) ja läksime siis mingi seltskonnaga söögijahile. Leidsime mingi poe (vist Sikupilli) kust ostsime sooja süüa üsna mõistliku hinna eest, sõime kõhud täis, ootasime pisut ja läksime siis kesklinna aega parajaks tegema(laulupeo proov pidi olema kell kaheksa, meie vaba aeg algas neljast). Seal oli too suur pood, kus ma nägin Danija Goblinit ja ostsin Rahva Raamatust "Iliumi" samal ajal kui ülejäänud mingis alumises joomakohas jõid, mingeid suhtkoht jälgimaitselisi kokteile, muide. Tean, sest mul jäi ka aega üle ja lõin teda sääl all siis surnuks.
Proov. Mitte midagi ei mäleta. Küllap me seal midagi laulsime. Aga igatahes selgus, et süüa oleks lõuna ajal ikka saanud küll, lihtsalt info ei liikunud piisavalt pädevalt. Ohwell, c'est la vie.
Aga õhtul vähemasti süüa sai, tõsi küll, seda koolimajas, mis oli isegi parem variant, kuna järjekorrad olid lühemad. Samas, ma nägin seal köögi kandis mingit peni siia-sinna ringi silkamas, mis mu mõtteisse mitmeid hügieenialaseid küsimusi tekitasid, aga see selleks. Magasime samas saalis Tartu Noortekooriga, muide.
Öö ja hommik ja teine päev.
Teisel päeval ärkasime pärast üsna lühikest und (mina sain oma kuue-seitsmetunniga ikka üsna palju magada) pesime hambadja muud kehaosad ja siirdusime laululavale proovi. Laulsime trammis(või siis trollis) "Tartu marssi" :P
Igastahes, proovi esimese osa lõpus olid mu jalad poolsurnud ja hääl täiesti ära. Eelmine õhtu oli meite juurde politsei ka tulnud, seoses kellegi kaasavõetud alkoholiga ja ütelnud, et igal ajal võib puhumisreidi teha. Seetõttu ei saanud näiteks Villemilt hääleparandust kah paluda. Hulkusin niisama ringi, puhkasin jalga ja kohtusin inimestega. Õnneks hakkas hääl tasapisi naasma ja teise proovi ajal oli kõik kombes. (tegelikult oli kõik üks proov, aga segakooril oli seal umbe suur vahe vahel, kui ta laval ei pidanud olema, nii et olinagu kaks proovi)
Õhtul oli simman, esinejad täitsa toredad, seepärast ma mõneks ajaks sinna ka jäin, siis läksin enne lõppu majutuspaika tagasi ja pakkisin mittemagamisasjad juba ära, sest hommikul pidi kiireks minema.
Järgmine hommik tõusime, pakkisime asjad,isegi pesime ja siis: paraadile!
Einoh, päris vahva rongkäik oli ja HTG auks hüüti ikka päris pidevalt. Ise kahjuks kuigi palju hüüda ei saanud. Juhtus kuidagi nõnda.
Siis: pidu. Oli vägev küll. Leidsin oma kodakondsed kah üles, kes pidu kaema tulnud olid.
Peost ma parem ei räägi, ei oska jutus jutustada ega kirjas kirjeldada ja nii edasi sestap ütlen, et hästi lahe oli ja rohkemat mitte. Hääl õnneks ära ei läinud.
Kui pidu läbi, sööstsin bussi otsima, sest mul olid seal pakid peal ja mind pidi autoga Haapsallu viidama. Otsisin bussi ja otsisin, ag aüles ei leidnud. Helistasin siis Keerule. Selgus, et buss polnud saabunudki. Läksin siis ülejäänud koori juurde bussi ootama. Kui saabus teade, et buss tuli, kõndisime umbes kilomeetri maha, enne kui selleni jõudsime. Siis võtsin pakid ja transportisin neid Martti (Suure) abiga autoni ja sealt läks reis edasi Haapsalu peale.
Õhtul olin üsna väsinud ja ei jaksanud seepärast rääkida nagu mu isa seda tegi, kui raske päev ikka olnud oli ja kui palju nad seisma olid pidanud ja kui väsitav see kõik olnud oli ja nii edasi. Nojah, minu kaastunne neile.
Siis me olime nii viis päeva Haapsalus. Mängisime bridži (saatanlik mäng!), ujusime, sõime väljas ja nii edasi. Ei viitsi enam eriti kirjutada.
Nüüd olen kodus. Homme lähen Käärikule, seal on viimane sess. Ja pärast seda on hansapäevad ja pisike paus ja siis on Vietnam.