reede, juuni 15, 2007

Unenägusid muistsetest aegadest

Leidsin ühest kohast ühe unenäo, mille ma kirja pannud olin. Suht ammu. Päris õõvastav teine.

Nägin täna unes, et ma olin väike, nii umbes kümneaastane poiss.
Ja miskipärast pidin ma tapma mingi kuningasuguvõsa - ei mäleta miks, aga tuli. Võimalik, et tegu oli kättemaksuga või midagi. Ma teadsin, et ma ei pääse sellest projektist eluga.
Kõigepealt tapsin vana kuninga. Seda, kuidas see käis, ma ei mäleta. Siis mind hukati riigireetmise pärast - seda ma ka ei mäleta, aga ma teadsin, et see nii oli. Aga ma ei jäänud oma kehast ilma või reinkarneerusin või midagi, aga igatahes oli mul hiljem sama keha. Võimalik, et kogu seda esimest värki polnud.
Vanima poja, kes peale isa surma kuningaks sai, tapmist ma ei mäleta. Aga mul õnnestus ja ma ei jäänud vahele, või minu kuriteost teati, aga ei jõutud veel kohe kinni püüda.
Järgmisena sai troonile tolle õde. Sai kuningannaks. Mul olid vist ikka mingid maagilised võimed.
Igastahes, meelitasin kuninganna öösel minuga merele aerutama. Ma olin teinud sellise maagilise kunsttüki, et kui kuu pilve tagant välja tuleb, muutun ma rebaseks.
Igatahes, siis kui me aerutasime, muutus meri järk-järgult punasemaks.
Lõpuks jäime seisma. Siis ma vaatasin kuningannat ja mul hakkas kahju, et ta surema pidi. Ma mõtlesin, et see, mille pärast tema suguvõsa neeti, polnud ju tema süü.
Aga siis tuli kuu pilve tagant välja ja ma muutusin rebaseks ja närisin ta kõri läbi. Meri muutus täiesti punaseks.
Kui ma jõudsin tagasi kuningalossi, valitses seal nüüd noorim vend, kes oli eriliselt julm. Ma olin vist vanema venna valitsusajal tulnud nõuandja kujul õukonda ja ma võisin seal ringi käia (muuseas, õukonna ja kuningate asukoht oli Treffner)
Igastahes oli uus kuningas pannud mulle ülesandeks leida kuskilt eiteakust üles üks mõõk. Noh, nagu muinasjutus paneb kuningas karjapoisile mingid ülesanded jne.
Igastahes, tõin selle mõõga ära ja viisin kuninga juurde.
Kuningas käskis ennast selle mõõgaga lüüa. Irvitas ise.
Tõstsin mõõga ja siis järsku ma teadsin, et see, kes selle mõõgaga esimesena lööb, oleks nagu ise pihta saanud. Ja ma teadsin, et kuningas teadis seda ja saatis mu selle järele, et oma isa ja õe ja venna eest kätte maksta. (avalikult tegi ta näo, et ei teadnud, aga tegelikult teadis ja ma kahtlustasin ka, et teadis)
Siis ma pillasin mõõga maha ja jooksin ära. Jooksin nagu jalad võtavad ja lootsin, et ma torman kellestkist mööda, et minust ei saaks kuninga esimest ohvrit. Kuulsin kuninga karjet kui ta mõõga tõstis ja lõi esimest, kes tuli ja ma teadsin, et ta oli surnud.
Ma tormasin keldrisse, riidekappide juurde ja ma teadsin, et mind hukatakse.
Siis vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et asjalood muutuvad kogu selle suguvõsa tapmise peale. Ta teadis.

Ärkasin.

"Kuritööd ja karistust" ei tasu enne magamaminekut lugeda.

1 kommentaar:

Kärt ütles ...

Sa võiksid oma unenägudest raamatu välja anda. Siis ma loeks ja loodaks, et ehk saaks minagi kunagi midagi sellist öösel näha...
Ei peaks isegi vaevuma kinos käimisega, piisaks vaid magama heitmisest.