Järjejutt V: And now for something completely different

JULIAN

Cotraitide loss asub keset metsa. Tema juurest väljuvad metsa mõned üksikud teed ja rajad, aga kaubandus ja side välismaailmaga toimub eelkõike jõgesid mööda. Kõikidel Cotraitide jõgedel ujuvad praegu, hilissuvel, rohked kaubaparved ja pargased.

Kõikidel peale ühe.

Talvejõgi on nimelt aasta ringi jääs. Pole vahet, kas tegu on kesksuve või südatalvega, Talvejõe jää ei sulanud ja püsis ühtlaselt siledana. Jää liikus aeglaselt põhja suunas. Tema lätted olid peidetud ilmselt kuhugi Cotraiti metsade sügavusse. Ta suubus ilmselt põhjamerre, mis ei olnudki enam meri, vaid juba ääretu jääväli. Keegi ei teadnud täpselt. Keegi ei julgenud vaatama minna.

Oktoobri lõpus või novembri alguses tuli mingil pimedal ja märjal ööl (ta tuli alati öösel) mööda seda jõge maale mustades ja punastes riietes kõhna näoga väsinud mees. Räägiti, et ta alati tappis ta oma saabumise ööl kellegi. Selsamal ööl hakkas taevast langema tihedat valget lund ja Talv – sest muud nime sel mehel ei olnud – liikus maad mööda edasi lõuna poole.

Sellelesama jõe külge kavatseti Henry köite ja teradega kinnitada. Julian teadis, mis venda ees ootab. Ta teadis, et see on praktiliselt surmaotsus, aga lihtsalt aeglasem. Tema enda lõpp on halastavam ja lihtsam, kuid samas, räägiti, et ta elab oma vennas edasi – kas ta jagab siis ka Henry külma, nälga, janu, igavust ja hullumeelsust, millega see paratamatult lõppema peab? Ei. Parem mitte. Julian mõtles, kas pole võimalust ennast ja ka Henry’d sellisest lõpust päästa.

Henry kuulis seda.

Enesetapumõte kaikus selle vaikuse sees, aga ei suutnud end valjusti väljamõeldavaks muuta. Enesetapjad olid neetud. Nende vaimud ei saa kunagi esivanemate vaimudega koos pidutseda, mööda maad ja merd ringi tormata ja uudistada või järeltulijate elusid mõjutada.
Mitte et neil järeltulijaid oleks olnud. Nüüd on nad sugupuu lõppev haru, just nagu oleks nad väikelastena surnud.

Ja kõik selle kuradi singli pärast.

Julianil oli raskusi, et mitte siinsamas kongis selle mõtte peale endast välja minna. Täies nooruses surra, täiesti mõttetut ja asjatut, kuulsusetut surma, mingi kuradi värdja eiteamillest põhjustatud... kuidas seda nüüd öelda, sellise alatuse jaoks ei jätku sõnugi.... Jah, täpselt, alatuse. Alatuse lihtsalt täiesti kummalisest ajest haaratuna neid süüdistama hakata. Võib-olla oli ta omaenese nõrkusest, võimetusest jahis ja kõiges muus, omaenese üksiklusest nii tüdinenud, et tahtis seda teistele välja valada.

Aga no kurat...

Julian surus otsaesise vastu seina ja kostitas seina mõõdetud, vihaste rusikahoopidega. Lõi, kuni sõrmenukid olid verised, aga homme lüüakse tal niikuinii pea maha, nii et sellest kehast pole tal niikuinii mingit tolku. Aga põhiliselt peksis ta seina, et oma vihast üle saada ja pisut mõtelda.

Niisama mõtelda. Asjade põhjuste ja omaenese elu üle.

Julian istus maha. Henry istus kongi teises nurgas. Nende vahel ei olnud enam mõtteid. Nad olid juba tema homse surma tõttu sügavamalt kui mõtted põimitud. Homme, kui ta tapalavale läheb, on tema praeguses kehas vähe teda ennast alles. Ta on siis oma venna hinge sulandunud.

Aga praegu oli ta veel tema ise. See oli tema viimne aeg iseendale.

Mõtteid ei tulnud, või kui tulid, siis raskelt ja neid oli vähe ja neil oli vähe tähendust – lihtsalt mingid suvalised mälestuskillud. Abitu tunne oli. Kuidagi väga alandav ja abitu oli teada, et homme sa sured. Ilmselt oleks see võinud teda innustada kangelastegudeks, sest kaotada polnud enam midagi, aga mis kangelastegusid saab teha kongis? Mis kangelastegusid saab teha tapalaval? Tema käed on seotud.

Käed küll, aga keel mitte. Võib-olla saab ta rahvale või valvurile või kellelegi rääkida sellest, mida ta oli kolm päeva tagasi näinud. Näinud siis, kui olid lossi sügavustes õhtul kogemata ära eksinud, valest uksest ära pööranud ja eksinud kuhugile keldrisse.

Ta poleks tohtinud seda näha. Ilmselt oli see olnud poliitiline saladus. Julian ei uskunud, et keldrisse oleks saanud peita midagi ilma hertsogite teadmata.

Ja peale selle, tal oli tunne, et peale ehmunud ringipööramist ja põgenemist oli keegi teda näinud. Mingid tuttavad silmad. Silmad, mis teadsid.

Ja Julian mõistis.

Teda ja ta venda poldud surma mõistetud üleüldse selle mõrvakatse, millest singel rääkis, pärast. See oli olnud lihtsalt üks kattevari. Singel oli ilmselt lihtsalt samuti mingi nupp selles poliitilises mängus; mõte neid süüdistada ei pärinenud tema pisikesest peaajust, keegi oli selle sinna pannud. See ei muutnud Guihenit tema jaoks muidugi meeldivamaks inimeseks. Orjalikul kombel perssepugemine ja alusetute süüdistuste esitamine mingi kõrgema positsiooni nimel oli Julianile vastik.

Neid tapetakse, et nad ei lobiseks välja seda, mida ta näinud oli. Eelmise suure kodusõja ajal varastatud nõiatrummi, Eltresside regaalia ja vapimärgi leidmine Cotrait’de lossist teeks kõigile selgeks, et Cotrait’id polnud valitseva kuningasuguvõsaga sugugi mitte väga ärevas ja konfliktiderohkes riius, vaid nende salajased ustavad toetajad ja kui selline saladus nende kaudu lekiks, siis oleks see väga raske löök. Julian ei tohiks nende säärast tapmist pahaks panna – tegu oli vaid otsusega suguvõsa nimel.

Julian pani seda väga pahaks. Nad poleks sellest kõrtsis lobisenud ega seda purjuspäi hooradele välja rääkinud nagu mõni matsisoost lollpea. Nad olid Cotrait’d, iidse suguvõsa liikmed. Nad olid kõrget päritolu ja uhket verd ja kui vaja, vaikivad nad oma perekonna heaks hauani. Muidugi, säärane alandus kõigutas tema usku oma perekonda ja loo väljarääkimisega mingile vangivalvurile või rahvahulgale hukkamisplatsil teeks ta asjalood perekonnaga tasa, aga nii madalale Julian ja Henry de Cotrait’d ei lasku.

Siiski, midagi võiks ju selle teadmisega teha. Hind, mis selle eest maksti, on ju vägagi kõrge.
Kuidas oleks, kui seda kõike singlile edasi rääkida ja nii, et vürstid näeksid? Siis tuleks ka singel samamoodi hukata, et saladus välja ei lekiks. Julianile mõte meeldis. Selles oli omaette õiglus. Kõik need singli nõksud mingi positsiooni nimel saavad nüüd mõttetuks, kui ka tema pea õlult langeb. Tõsi, singel käis märgatavalt vähem lähedases linnas ja seal asuvates kõrtsides kui nemad, aga olematu süü on neil sama. Nad peavad siis lihtsalt kuidagi singli süüdi lavastama, võib-olla mingi teise karjääriredelil ronijaga, võib-olla ise – no eks neil fantaasiat jätku.

Hetkeline mõttevahetus vennaga ja too oli nõus. Henry kahtles küll pisut – kas selline autu tüüp nagu Guihen suguvõsa saladust üleüldse pidada oskab – kuid Julian rahustas teda mõttega, et enne tapetakse singel maha.

Nüüd jäi ainult küsimus, kuidas seda singlile rääkida.

Pärast pisukest mõttepausi kolistas Julian ust ja hüüdis valvurit.

„Mes sa tahad?“ päris too. Ilmselt mitte päris aadliverd tüüp, aga ega Julianil sõnumiviijaks aadlikku vaja polegi.

„Tead, meil on säärane mure,“ seletas Julian nukralt valvurile, „Meil on väga kahju Guihenist“ - ja seletas valvuri mõistmatut nägu nähes - „tead küll, tollest singlist,“ ja jätkas, „ning me tahaksime temalt andestust paluda oma hirmsate tegude eest. Nüüd, kui surm ja pagendus suu juures on, mõtlesime oma elu üle järgi ja tahaksime oma vaenlastega rahu teha. Nii et, palun kutsu ta siia.“

Valvur vaatas teda alul pisut kummaliselt, aga kehitas siis õlgu ja läks pisut eemale oma vennaga mõtlema, et too singli alla kutsuda võiks.

Möödus vaikne pooltund ja siis kostusid koridorist singli lohisevad sammud.

„Nii,“ urises ta võreluugist läbi vaadates, „et vennakesed tahavad siis andeks paluda. Heakene küll. Kuulame siis.“

„Kas me võiksime selle vestluse privaatselt teha? “ küsis Julian valvurilt, kes Guiheniga kaasa oli sammunud, lootuses mingit huvitavat kuulata.

Guihen mõõtis pilguga trelle ja sõnas: „Tead, kui sa seda mõtlesid teha, siis su käed ei mahu esiteks trellidest läbi, teiseks hoian ma väikest distantsi ja kolmandaks pole mind sugugi nii lihtne ära kägistada kui paistab.“

Kägistamismõte polnud Julianile veel pähe tulnud, kuigi see tundus nüüd, kui singel selle välja öelnud oli, eriti ahvatlevana. Aga singlil oli õigus. Praegu tal teda kägistada ei õnnestuks. Tema tõeline plaan peaks tõhusam olema.

„Ma ei kutsunud sind sellepärast siia, et sind ära kägistada, lollpea,“ ärritus ta. „Saada valvur minema! Kohe!“

Hooletu viipega saatis Guihen valvuri järgmisesse koridori.

„Nii,“ pomises singel seejärel, „Mida tarka teil rääkida on? Ehk tahate te seletada, miks te mind tappa proovisite? Ma aiman siin mingisugust poliitilist mängu, aga huvitav oleks teada, keda ma segan.“

„Ära mängi lolli,“ kostis Henry. „Me teame väga hästi, kes siin võimuredelil ronija on.“

Guihen kortsutas kulmu. „Tegelikult, kui teid välja jätta, siis ei,“ lausus too pisut hämmastunult, „ja ma ei usu, et te iseenda kohta seda räägiks.“

„Kas sa tahad meid meelega sind kägistama provotseerida?“ küsis Julian vihaselt, „Raisk, kõigepealt lavastab süüdi ja siis tuleb veel süütukese nägu tegema ja mõnitama ka. Kas sa jumalaid ja esivanemate vaime ei karda?“

Nüüd jäi singel päris tükiks ajaks lolli näoga vahtima.

„Ma andestan teile,“ pomises ta siis, „sest teid hukatakse homme niikuinii. Aga ma ei saa aru, miks te nii jõngalt oma süüd tunnistamast keeldute? Te ju proovisite mind tappa.“

Sel hetkel tahtis Henry tõesti Guihenit läbi trellvõre kägistama hakata, aga Julian tajus seda ette ja haaras tal käest.

Selsamal hetkel käis vendade vahelt läbi hulk mõtteid.
“Kuule, aga äkki ta räägib tõtt? Äkki kasutati teda kah teadmatult ära?“
“Kuidas?“

„Ma ei tea. Võib-olla mingid metsavaimud? Läkitasid näivuse?“

„Metsavaimud ei sekku üldjuhul poliitikasse ja kui see poliitika järgi ei lõhna, on mu lõhnameel niivõrd kehv, et ma ka enese nina all oleva koera laipa ei tunne,“

„Võlurid?“

„Hmmm. Võimalik. Aga neid on vähe, neetult vähe. Arvad, et meie hertsogkonnas on mõni?“
“Miks mitte? Räägitakse, et Kahekümne Ühel on igas hertsogkonnas esindaja.“

„Ma ei tea. Kahekümne Ühele kogu loo taandamine on kuidagi liiga lihtne. Sama hea, kui metsavaimu näivust oma õnnetustes süüdistada. Paremgi veel, sest neil olevat poliitilisi ambitsioone.“

„Hmmh. Aga kes siis?“
“Ma vist aiman...“

„Tead, Guihen,“ rääkis nüüd Julian, „Usu või ära usu, räägi tõtt või ole lihtsalt hea näitleja, aga meie ei ole sinu tapmiskatses süüdi. Meid lavastati süüdi ja selle seletamiseks kulub mul natuke aega.

„Jah?“ Guiheni näis kahtlevat, aga oli sellegipoolest valmis neid ära kuulama.

„Esiteks, sa tead, misasi on Eltresside trumm?“ Küsimus oli retooriline. Kõik kõrgest soost sündinud ja vähegi haridust saanud inimesed teadsid peast kõigi kahekümne ühe hertsogkonna regaaliaid, võimsaid maagilisi võluesemeid, millest tehti küll nõrgalt töötavaid koopiaid, aga mis olid sellegipoolest ainsad maagilise väega esemed kogu senituntud maailmas. Eltresside trumm oli viiskümmend aastat tagasi kodusõjas röövitud ja sellega oli võimsa hertsogiriigi igasugused troonipretensioonid juba ette luhtumisele määratud – mitte keegi ei tunnistaks kuningat, kellel pole perekonnaregaaliat. Trummi asukoht oli praegu üldsusele teadmata.

„Trumm on peidus meie lossi keldris.“sõnas Julian tasasel, kuid selgel häälel. „Ja kas sina oled väga hea näitleja või on Tucreanid võlurid.“

Järjejutt IV: Otsus

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“

Järjejutt III: Kohtumõistmine

„Räägi!“

Ja Guihen rääkis.

„Hmmmh,“ ümises, Louise, Guiheni tädi. „Karm süüdistus, ütleksin ma. Ja tõendeid ei ole, jah?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastas Guihen. „Aga võib-olla nägid Tucreanid minu nõbude jälgi?“ Lootus oli tegelikult tühine. Tucreanid olid rohkem punakuldile kui nõbude nõrkadele jälgedele keskendunud. Aga mine tea. Äkki nägid.

„Me ootame,“ lausus Guiheni isa vaikselt. „Mis sa arvad, kui palju aega neil tagasijõudmiseks läheb?“

„Umbes pool tundi?“ vastas Guihen, „Ma ei tea, kui kaua neil selle kuldiga aega läheb.“

„Kui ta ellu jääb,“ kostis isa mõtlikult, „on sul verivaenlane. Senimaani, kuni üks teist sureb. Ja võib-olla isegi kauem.“ Ta ei täpsustanud, kas ta mõtles kulti või nõbusid ja Guihen ei julgenud küsida.

Umbes tunni aja pärast saabusid jahilised koju. Näis, et jaht oli õnnestunud. Kamba peale olid nad kuldi kinni püüdnud, tapnud ja tükeldanud ja kandsid selle nüüd lossi.

Neil ei lastud isegi riideid vahetada. Veriste jahiriietega kutsuti nad kõik ametituppa. Louise vaatas sellele pisut kõõrdi. Ilmselt võis see toa sisustust rikkuda, aga praegu oli tähtsamaidki küsimusi. Selle tunni aja sees oli ta mõttes võtnud ühendust Francois’ga, Henry ja Juliani isaga, kes praegu nende vürstkonda pealinnas esindas. Ta tundis, kuidas Francois läbi tema ja Jacquesi silme läbi seda kõike jälgis.

Kõik algas formaalselt.

„Mina, Guihen Seul de Cotrait, vürst Jacquesi poeg, süüdistan teid, Henry ja Juliani Cotrait’st, vürst Francois de Cotraiti poegi, minu tahtlikus tapmiskatses,“ alustas Guihen. Ta oli otsustanud rääkida niivõrd vähe, kui võimalik, ja loota, et nõod kogemata midagi säärast räägivad, mida nad teada ei tohiks, „Ma süüdistan teid mind teadlikult ja ilma mingi abikatseta punakuldi meelevalda jätmises. Auväärt Cotrait vürstid ja vürstinna, ma süüdistan Henryd ja Juliani minu tahtlikus tapmiskatses ja ma soovin enese, perekonna ja vürstkonna kaitseks ning õigluse nimel, et neid selle teo eest karistataks. Kas te võtate mu süüdistuse vastu?“

Tema isa ja tädi laususid nagu ühest suust: „Me võtame su süüdistuse vastu. Henry ja Julian de Cotrait, vürst Francois de Cotraiti pojad, mida on teil enda kaitseks öelda?“ Guihen ei sallinud sääraseid trikke ja üleüldse kõike, mis rõhutas koossündinutele nii loomulikku sidet, aga praegu säilitas külma ja ametliku näo.

Julian köhatas ja alustas: „Ma eitan meie vastu esitatud süüdistusi. Palun luba kõnelda asjust nii, nagu need toimusid.“

„Teil on see luba,“ vastas Jacques.

„Mina ja Henry, minu vend ja koossündinu, olime erinevates metsa osades jahil. Härrased Tucrainid olid meid kõiki eraldi lähetanud. Meie pidime pidama sidet Guihen Seuliga, kuid meie pingutustest hoolimata, side meie ja Seuli vahel katkes. Omavahel suutsime hästi sidet pidada ja tajusime ka vendi Tucreane. Me ei leidnud saaki ja kuna jahiaeg hakkas läbi saama, saime kokku ja naasime Tucreanide juurde. Siis kuulsime Seuli appihüüet ja tormasime tema juurde. Ta istus tammepuu otsas, mille all seisis punakult, mille ta oli ilmselt ebaõnnestunult lummutanud. Me ründasime siga odadega ja loom põgenes seepeale ja pärast väikest pausi me jätkasime jälitamisega. Ma usun, et Seul ei suutnud lihtsalt meieni oma mõtetega jõuda ja esitas selle kaebuse kadedusest, et ta on sündinud üksi ja ei valda mõtete sidumise võimet. Lubage täheldada, et Seul oli kaotanud jahisarve, mis oli meie regaalia ja vapimärgi vähem teisik. See peaks näitama tema suhtumist meie perekonda ja meie kohtuvõimu, mis võib seletada, miks ta säärase asjatu kaebuse on teinud. Ma tänan enda ärakuulamise eest.“

„Kas, sul, Guihen Seul de Cotrait, on selle tunnistuse kohta midagi öelda?“ küsisid kohtumõistjad.

„Jah, on küll,“ vastas Guihen. „Esiteks, Julian ja Henry kuulsid minu abihüüdu ja tulid kohale, ent lahkusid sündmuspaigalt kulti kordagi vigastamata. Nad rääkisid natuke valjusti omavahel, aga kulti nad ei rünnanud, hoolimata sellest, et too korralikult lummutatud oli. Julian isegi kuses minu silme all, aga ei tema ega Henry ei teinud vähimatki katset mind päästa. Suutsin ise sarve ohverdades oma elu päästa puu otsa ronimise läbi."

Isa ja tädi noogutasid ühes taktis. Ilmselt oli selleks hetkeks nende ja pealinnas viibiva Francois' mõistused ajutiselt üheks sulanud.

"Kas kellelgi pealtnägijaist on juhtunu kohta mingeid kommentaare?" küsisid nad unisonis.

Üks vendadest Tucreanidest köhatas rituaalselt.

"Palun luba rääkida," kostis ta kohtu poole pöördudes.

"Luba antud, räägi!"

"Mina, Paul Tucrean, tahan tunnistada seda, et täheldasin enne kuldi ja puu, mille otsas Guihen Seul de Cotrait istus, juurde jõudmist maas kahte paari jalajälgi, mis sealtsamast kohast lahkusid. Jäljed olid värsked ja ma usun, et tegu võis olla Henry ja Juliani jälgedega, kuid ma pole selles kindel."
Kõigi tähelepanu püsis tunnistajal, kuid Guihen nägi silmanurgast Henry ja Juliani hämmeldunud nägusid. Ilmselt polnud nad oodanud, et Tucreanid kiiruga jälgi jõuavad vaadata.

Jacques, Francois ja Louise mõtlesid veidi.

"See ei ole kahjuks piisav tõendus. Me teeme ettepaneku kasutada otsuse langetamiseks pudelit. Kas sina, Guihen Seul de Cotrait, oled nõus?"
"Jah," vastas ta. Tal oli ju ometi õigus. Šansid on tema kasuks. Vaimud ei valeta.
"Kas teie, Julian ja Henry de Cotrait'id, olete nõus?" küsiti nüüd tema nõbudelt.
"Jah." Nõod näisid olevat küll pisut närvis, kuid samas üsnagi enesekindlad.

Vürst Jacques avas kapi ja võttis sealt välja ühe veinipudeli. Pudel oli avamata ja kohalikku päritolu ja veinivaim oli ilmselt ikka veel seal sees.

Guihen, Henry ja Julian istusid maha, moodustades ringi. Vürst asetas ringi keskpunkti veinipudeli ja ütles selge kõlava häälega: "Veinivaim, mõista õigust nende isikute üle, kes siin on rääkinud ja osuta selle peale, kes on selles protsessis süüdlane ehk rääkinud kõige rohkem valet. In vino veritas!" lisas ta loitsu lõppu pealinnakeelse vormeli.
"In vino veritas," pomisesid Guihen, Julian ja Henry üheskoos.
Ja pudel pandi keerlema.

Järjejutt II

Hmmm, järjejutule mõistliku nime leidmisega on praegu veel raskusi, nii et praegu on ta lihtsalt Järjejutt II

Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

„Mõtle!“ liikus iseenda käsk läbi uimase aju. „Ignoreeri oma nõbusid! Ära vihasta! Ära satu raevu! Mõtle!“

Olukord näis sellegipoolest lootusetu. Ta võiks küll taganeda, aga punakult oleks kaasa tulnud. Pikka maad ta niiviisi läbida ei jõuaks. Kodune loss oli väljaspool küsimust. Järsku leida mingi puu, tugev, kindel puu, mille otsa ronida?
Muidugi, iseasi, kui hästi ta uimase peaga ja kahe kinnise käega (sest sarvest lahti lasta ei saanud. See oli raske ja üks käsi pidi otsa suus hoidma, et raip sealt minema ei libiseks, nagu ta vahetevahel nagu kiuste tegema kippus, ja teine kaugemalt toetama.) ronida suudaks, on iseasi. Sellegipoolest piidles Guihen ümbruskonda, et sobivat puud leida.

Seal! Ilus vana jändrik tamm, paari üsna madala tugeva oksaga ja jämeda tüvega, mida isegi punakuldi määratu jõud üles juurida ei suudaks.

Ülesronimisega läheb tõenäoliselt raskeks ja võib-olla ärritab liikumine kulti piisavalt, et ta transist välja tuleks, aga midagi polnud teha. Guihen otsustas riskida. Aeglaselt roomas ta vana tamme poole, tundes kuklas punakuldi õõvastavat hingeõhku, kui see aeglaselt tema kannul sammus, aga siiski õnneks veel transsi jäi. Guihen sosistas mõttes kiire tänupalve esivanemaile ja metsahaldjaile, pööras puu jalamil end ringi ja vaatas seale uuesti näkku. Kult seisis temast umbes kahe jardi kaugusel, aga see vahemaa oli praktiliselt eimidagi, sest tema viha Guiheni ja sarve vastu oli nüüd juba täiesti selgelt näha.

Guihen oli oma arvestustega eksinud. Tamme madalaimad oksad olid umbes Guiheni lõua kõrgusel. Ühe käega ei jõua ta sarve puhudes end iialgi üles tõmmata. Tema huuled või käsi vääratab – ja lõpp tal ongi.

„Mõtle, raisk!“ sundis Guihen veel enne lõppu end, sest ta ei tahtnud kergelt alla anda. Ja ta mõtleski, ehkki kuldi põlevad silmad seda ülesannet lihtsamaks ei teinud.
“Oot! Ta vihkab nüüd mind ja sarve, jah? Aga huvitav, kumba ta rohkem vihkab? Järsku... järsku ta vihkab sarve rohkem? Ja siis, kui ta peaks valima, valiks ta sarve? Siis mina pääseks...“

Guihen teadis, et sama hästi, isegi tõenäolisemalt ründaks kult pigem teda kui sarve – tema on ju inimene, elus asi, parem vihata. Aga lootus see oli.

Guihen keskendus, haaras parema käega tammeoksast, jättes sarve hoidma vaid vasaku käe. Huulik võbises tema hammaste vahel ebameeldivalt.
Ühe ropsuga tõmbas Guihen sarve hambust ja heitis selle kaugele kurakätt.

Metssiga vaatas sarve trajektoori, siis Guihenit, kes oli peapööritusest, ehmatusest ja lootusest kulti mitte ärritada, veel paigale jäänud, ja tormas siis sinna, kuhu sarv oli lennanud.

Kähku tõmbas Guihen end oksale üles ja ronis võbisevi jalu ülespoole. Maailm näis pöörlevat. Punakult purustas taamal metsiku jõuga sarve, aga Guiheni jaoks oli see vaid tagaplaan. Tal jätkus tähelepanu vaid tammeokste- ja lehtede jaoks ja jalgade värisedes ülespoole ronimise tarvis. Hetkeks jäi ta vaatama lehetäid, kelle lepatriinu oli kinni püüdnud.
Punakuldi hoop vastu tammetüve tõi ta transist välja. Tamm oli jändrik, aga värises sellegipoolest pisut. Guiheni käed tõmbusid okste ümber kramplikult kinni. Ta vinnas end üles paremasse istumiskohta, ootas ühe hetke, sest veri kohises ikka veel kõrvus ja vaatepilt kõikus sedavõrd, nagu oleks tal toop märtsiõlut hinge all, ja tõi siis kuuldavale küll pisut kähiseva, kuid siiski võimsa hüüde.

„Appi!“

Punakult puskis tammetüve ja vaatas vahepeal teda oma pisikeste tigedate silmadega.

„Appi!“
Metssiga taipas vast nüüd, et tamme maha rammida ega üles juurida ta ei suuda, aga vihatud inimene ei saa ju ometi igavesti puu otsas istuma. Tamme all on talle aga muud toitu küll. Guihenil pani selline kassilik intelligentsus kõhu seest keerama, aga sellegipoolest oli tema järgmine appihüüd sama võimas kui eelmisedki.

Seejärel, leidnud, et kõvemini ta enam hetkel ei karju ja et kui keegi kuulis, siis kuulis, jäi ta puu otsa end koguma ja abi ootama.

See saabus umbes kümne minuti pärast.

Vennad Tucreanid, Julian ja Henry ja veel paar jahiõpilast sabas sörkimas, hiilisid kohale, igaühel paar varuodagi kaasas. Nad hiilisid ümber metssea parajatele positsioonidele. Sarvepuhumisega ei julgenud nad riskida. Loom, kes oli juba kord ebaõnnestunult lummatud, võis järgnevatele katsetele immuunne olla ja pealegi oli ta praegu niivõrd puu otsas istuvale Guihenile keskendunud, et teisi kütte peaaegu ei märganudki.

Ühe Tucreani (Guihen ei suutnud neil kunagi vahet teha) märguande peale tungisid mehed peale. See taktika polnud samuti ohutu, aga odad olid tugevad ja karastatud ja esivanemate altarilt õnnistuse saanud ja ühisrünnak tegi metssea jaoks tagasirünnaku raskeks. Vihase röhkimisega, veritsevate külgedega ja kõigest ühe silmaga põgenes punakult väljakult.

Guihen ronis aeglaselt puu otsast alla. Alles maa peal kokku varisedes tundis ta, kui nõrgaks ta jalad olid muutunud.

„Poiss, see metssiga tuleb kätte saada ja maha tappa, muidu ei saa sa siinkandis enam kunagi metsa minna,“ seletas üks Tucreanidest, „Me peame teda kohe jälitama hakkama. Leiad sa ise kodutee?“

„Jah, ma arvan küll,“ arvas Guihen. „Muuseas, ma tahaksin esitada ühe kaebuse...“

„Mitte praegu ja mitte mulle. Selleks on liiga kiire. Aga räägi seda oma isale, jah?“ vastas teine Tucrean. „Aga igastahes, mehed, läki!“

Jooksusammul kadus rühm väljakult.Guihen vaatas pisut ringi, nägi oma sarve purustatud jäänuseid, mähkis need oma särgipõue sisse ja hakkas aeglaselt kodu poole kõndima.

Järjejutt I: Jaht

Niisiis, igavusest ja muust säärasest mõtlesin, et võiks hakata suleharjutuseks üht järjejuttu kirja panema.Tõenäoliselt ilmub see ebakorrapäraste vaheaegadega ja jääb ühel kenal päeval katki, aga see selleks.
Singel kuningas ei võta peaaegu kunagi tihi.


Cotrait' ide loss asub keset metsa. Lossi juurest väljuvad mitmed teed ja rajad, aga nad kõik on väänlevad ja kitsad ja metselajate ja röövlite tõttu üsnagi ohtlikud. Mets elab. Mets täidab peaaegu kogu Cotrait'ide valdused, kui välja arvata sootasandikud, üksikud põllud, (sest vürstkond ostab peaaegu kogu leivavilja sisse ja elab põhiliselt jahist) järved ja arvukad laiad jõed, mida mööda kogu vajalik transport toimub.
Cotrait'il on alati palju vürste olnud. Jaht on vanade traditsioonide kohaselt ohtlik ja ega jaht ainuke tapja pole. Eksimised, haigused, nälg, poliitika, sõjad ja kohalikud lahingud ning külm talv nõuavad palju ohvreid ja mitme vürstiga on olukord tunduvalt stabiilsem. Üksik vürst on mõeldamatu.
Guihen Seul de Cotrait teadis seda. Ta oli juba ammusest ajast aimanud, et ühel ilusal päeval leiavad tema mingi astme nõod põhjuse tema ärasaatmiseks, kas kuhugile kaugele mingit ametit õppima või mingisugusele temast kaks korda vanemale lesele või ülejäänule meheks või leiavad mingi muu vahendi temast lahtisaamiseks. Tõenäoliselt saadetakse ta ära mingisugusesse põllupidajate vürstkonda, kus tema jahioskustest vaevalt et mingit kasu on.
Sellegipoolest õppis ta koos teiste vürstide lastelaste ja lastega jahikunsti. Nende õpetajaiks olid vennad Tucraine'd, identsed kaksikud, mitte küll väga sagedane, aga samas tuntud ja arusaadav nähtus. Tucraine'd jäid Guiheniga harva rahule. Ta oli kehv jahimees, ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud. Jaht nõudis mitme inimese pidevat, peaaegu telepaatilist koostööd ja Guihen ei suutnud kunagi oma jahipartneritega piisavalt kiiresti suhelda.
Guihen oli nimelt singel. Üksi sündinud laps, mis oli kogu vürstkonna piires imeasi. Harilikult sündisid lapsed ikka koos, kaksikutevõi kolmikutena, harvem ka nelikute või viisikutena. Singlid olid haruldus ja seda pigem sõna negatiivses mõttes. Koos sündinud lapsed tajusid ikka üksteist. Omavahelist telepaatiat õpetati, aga harilikult oli see ühe pesakonna puhul pigem oskuste lihvimine ja poleerimine, kui tõeline õpetamine. Guiheni puhul mitte. Guihenit oli selles valdkonnas aastaid eri õpetajate poolt koolitatud, aga kus midagi ei ole, sealt ei võta surm ka, nagu üks tema õpetaja oli öelnud ja nii vabastati Guihen neist tundidest.
Jahiõpetajad olid Guiheni võimetusest hoolimata kannatlikumad.
Täna olid nad Guiheni ja tema kaks jahikaaslast, tema kaksikutest nõod, eraldi saaki otsima saatnud, et nad leiu korral üksteist kutsuksid.
Mõningase ringiuitamise järel kuuliski Guihen oma selja taga oleva sarapuusalu tagant mingit krõpsu.
Ta tõstis ettevaatlikult jahipasuna ja puhus. Sellest ei tulnud mingit kuuldavat heli, aga Guihen teadis, et suurtarvaste sarvedest tehtud maagilised jahipillid ongi sellised. Aeg möödus. Guihen jätkas puhumist. Siis kostis põõsastest raginat ja Guiheni ees seisis rebasekarva hiiglaslik metskult. Ta vaatas Guihenile võlutult ja samas vihaselt silma. Kuuldamatu sarvehüüd oli ta kohale toonud ja paigale naelutanud, aga see oli ka tema ainukene ahel ja kohe, kui Guihen väsib ega jõua enam tsirkulaarselt hingates puhuda, saab ta selle naeruväärse inimese oma sõrgade alla tallata ja vihatud sarve väikesteks tükkideks purustada.
Guihen keskendus mõttes oma jahikaaslastele, oma onu kaksikutest poegadele. Ta tajus ähmaselt nende mõtteid ja asupaika, aga eduka sõnumi saatmine oli raske. Samas ei tohtinud kuuldamatu sarvehääl katkeda. Guihen pani nüüd oma nõbude asukoha täpselt paika ja saatis neile mõtte: "Mina olen siin! Punakult!" See oli väsitav ja nii kuradi ebaõiglane. Miks tuli mõtteside koossündinutele nii kergesti kätte?
Kulus umbes minuti jagu aega ja siis nägi Guihen kergendusega võsastikust, punakuldi tagant välja rühkivaid kaksikuid. Julian oli pikk ja kõhn ning heledapäine ja Henry lühike, tüse ning pruunide juustega, aga ometi oli esimesest hetkest näha, et nad on vennad. Mõlematel olid käes pikad lintidega ehitud raudodad, mis olid esivanemate altaril jahiks erilise õnnistuse saanud.

Kummalisel kombel ei torganud Julian kohe oma oda punakuldi külje sisse, vaid võttis selle kätte, uuris tippu ja proovis sõrmega teravust. Oli terav küll, aga sõrm verd jooksma ei hakanud.
"Sina esimesena, kallis vend," ütles Julian näiliselt hajameelselt oma relva uurides ja puhastades.
Henry näole ilmus rõõmus, kuid parastav irve.
"Oh, mis sa nüüd," vastas ta tehtud viisakusega, "Sina kuulsid ju Seuli hüüdu esimesena ja ma arvan, et esimese löögi au peaks jääma sulle. Eksju, Seul?"
Guiheni põlved värisesid, kui ta hirmunult pead noogutas. Nõod kiusasid teda aeg-ajalt ikka, aga hetkel oli ta puhumisest ja sõnumi saatmisest väga väsinud ja ei jõudnud enam kaua pillihüüdu jätkata ja kui nõod nüüd kohe varsti ei löö, siis on temaga lõpp. Loomad vihkasid alati sarvega kutsumist ja kui nad ellu jäid, oli sarvepuhuja nende igavene vaenlane.
"Noo, ma ei tea nüüd," vastas Julian odaotsa edasi uurides. "Tegu on ikkagi suure auga. Äkki pakume Seulile esimese löögi au? Tema selle kuldi ju leidis."
Seda, et sarvepuhuja ei jõuaks tõenäoliselt iialgi samaaegselt sarve puhuda ja odaga lüüa, teadsid kõik kolm.
Guiheni pea hakkas ringi käima. Aeglaselt vajus ta põlvili, aga sarvehüüd kestis edasi.
"Hmm, näib et meie palavalt armastatud nõbu hakkab ära väsima," irvitas Henry, "Või on ta hoopis sellest suurest aust meelitatud? Mida sina arvad, Julian? Need singlid ei suuda ju kunagi oma mõtteid muidu kui suu või pliiatsi abil väljendada ja näib et käed ja suu on tal kinni. Mine võta nüüd kinni, mida tema arvab."
"Singlid on tüütud," kostis Julian, torkas oma oda maasse, kõndis lähima puu juurde, pööras selja ja kuses häälekalt. "Kuidas peaksime me aru saama, mida nad mõtlevad? Võib-olla oleks parem, kui otsus jääks tema enda õlule? Mul hakkab siin varsti igav. Läheks äkki ära koju ja jätaks Seuli siia mõtisklema."

Guihen teadis nüüd, et see ei ole enam nali või kius. Nõod olid otsustanud ta ära tappa. Seda oleks kerge lasta õnnetusena paista. Ta ei taibanud küll nende motiive, sest vaevalt et tema singlina mingi vürstipretendent oleks, aga võib-olla pidasid nad teda lihtsalt üheks tüütuseks ja lahtiseks otsaks. Võib-olla ei tahtnud nad lihtsalt koos temaga jahti pidada. Võib-olla tapsid nad lihtsalt tapmislõbust, olles omaenda nutikusest joobnud? Kurat teab. Võib-olla oli mingi metsvaim neile tapmismõtte kõrvu sosistanud?

Julian lõpetas kusemise, kohmitses natuke püksipaeltega ja pöördus tagasi Guiheni ja Henry poole.
"Kuule, Seul," alustas ta näiliselt sõbraliku tooniga, "Saad ju aru küll, et me natuke pelgame punakulti odadega torkida, äkki ärkab veel üles ja ründab sind ja see oleks ju küll väga paha, eks?"
"Me läheme kutsume Tucraine'd, eks?" ütles Henry sama sõbralikult "Siis on kõik turvaline, jah. Pea siis senini vastu."
Vennad keerasid selja, võtsid odad selga ja lahkusid väljakult.
Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

Tartu-Haapsalu-Tartu-Viljandi-Tartu-Mägede-Tartu-Kuratteabkus

The blog is not dead. Just.....sleeping.

Annaks siis lühiülevaate sellest, mida ma viimasel ajal teinud olen- pealkiri annab umbkaudse trajektoori ära.
Ehk siis, kunagi ammu-ammu käisime venna ja isaga Haapsallu. Põhimärksõnad:

*Palju rahvast. Tädil on isegi kuus last, neli neist täiskasvanut(kahel neistomaette pere) ja kuigi enamikku neist me eriti ei näinud, oli rahvast ikka palju. Ükskord tuli meile külla kakskümmend inimest. Tädipojanaise suguvõsast. Tundusid toredad inimesed olevat, aga kokku oli meid üle kolmekümne ja see oli minu jaoks liig.
*Tüütud lapsed. Ehk siis tädi lapselapsed. Üks umbes üheksa-, teine pooleteistaastane ja mõlemad ühed parajad tüütused. Proovisin läbi MSNi drägunit teha ja nad mõlemad segasid, õnneks hoidis suurem väiksemat eemal ja seetõttu oli ainult üks segaja (sest teda oli raske ära ajada)
*Rand. Aga sellega olen ma juba harjunud, nii et rohkem ei räägi.
*Gothic Voices' i kontsert. Päris asjalik oli teine.
*Aiamajas magamine, mis tagas päris meeldiva privaatsuse.
*Õnneks laenas tädipoeg ratast, nii et sain Paralepa parkmetsades ringi uidata. Äärmiselt tore koht rattasõiduks.
*Bridž. Tohutult bridži. Iga päev bridž. Kaua võib? Mul on tunne, et kõik haruldased juhtumid nagu singelkuningate tihid, slämmid, rekontrad, kolmekümnepunktilised mängud jne. said kümneid kordi läbi mängitud. Mälu järgi küll mitte, aga tundub, et mänge sai nii palju, et kõik, mis võimatu, jõudis sel ajal tõenäosusreeglite j
rgi juhtuda.

Olime Haapsalus nädalakese, naasime Tartu ja käisime Tartu ja maakoha vahet. Siis, nii neljapäeval või reedel pani vend ette idee esimest korda folgile minna. Mõeldud-tehtud.
Põhimärksõnad:
*Rahvas. Palju rahvast. Vähemalt kolmkümmend tuttavat sai ära nähtud.
*KuskuratSEEnüüdolemapeab-tunne. Esmakordselt folgil viibides ei leidnud ma päris mitut hoonet üles või jäin hiljaks. Näiteks mari laulud või lootegemise töötuba.
*Räuskavad härmakad. Öösel magada ei saanud. Miskid härmakad lihtsalt räuskasid meie telgi kõrval. Hommikul oli kapsas tunne.
*Tegelikult täiesti asjalik ja tore muusika. Vägilased ja üks prantsuse grupp, kelle nime ma ei mäleta, olid väga lahedad. Jajaa, väga ilusad.

Enivei, järgmisel aastal peab kusagilt hankima magamiskoha kellegi kohaliku pool, mitte telklaagris.

Nüüd olen tagasi Tartus. Aeg-ajalt käin maal. Seal eemaldame saunalt värvi. Ilgelt palju tööd. Randmed väsitab see nühkimine täielikult ära.
Midagi tähtsat oli vist veel, aga kuradile sellega.