Inimene ei ela mitte üksnes leivast

Kuueteistkümnes sajand.
Talutuba Eestis. Hilistalv.
Nurgas põleb peerg ja ajab suitsu.
Keset kitsast tuba on kivist laud.
Laual on kauss. Kauss on tühi. Leiba pole juba kuu aega olnud.
Laua ümber seisab pere. Pereisa ja pereema ja viis last.
Möödub veidike aega ja kauss saab täis. Enamik on sellest vesi ja leem, aga kesest seda hullbib ja tükk liha - keedetud süda.
Pereisa lõikab südame tükkideks ja jagab kõigi vahel õiglaselt laiali. Pereema aklikust särgist paistab vasaku rinna juures haavaarm.
Kaks nädalat tagasi sõid nad pereisa südant. See andis jõudu ja jõud kestis kaua, aga nälg tuli ikkagi peale ja midagi tuli uuesti süüa.
Pere sõi vaikides. Süda oli kiuline, aga toitev.
Nad ajasid läbi veel kaks nädalat. Pereisa ja -ema otsisid väljast külmanud marju ja otsisid oravate pähklivarusid, aga seda oli vähe, nii vähe ja nälg tuli jälle.
Kui tuleb kevad ja vahtra- ja kasemahl, on nad päästetud. Need aitavad edasi elada ja seda on külluses.
Seni tuleb aga elada südametest.
Vanim perepoeg, kes oli tol ajal kolmeteistkümneaastane, teadis, et kui mahl ei tule, on kahe nädala pärast tema kord.
Nädalad möödusid tuule ulgumisega väljas.
Siis andis isa talle noa ja ta läks õue. Tal ei olnud saapaid - ta läks paljajalu. Tuul ulgus ja tal oli külm.
Ta lõikas oma südame välja ja viis tuppa. Ema keetis selle ära ja siis sõid nad vaikides tema südant.
Sellest päevast saadik ei tundnud ta enam külma ega hirmu. Ta jalutas rahulikult üle lume, otsimaks väiksematele soost külmanud jõhvikaid ja metsast pihlakaid.
Ta kõndis sageli öösiti. Ta ei tahtnud enam magada, sest tema unenäod olid liiga hallid.
Ta võttis oma otsiretkedele kaasa oma isa noa.
Ja siis puuris ta metsas ühte vahtrasse augu ja nägi, et sealt voolas välja - ei, mitte verd- vaid mahla ja ta jõi ja läks siis koju.
Hommikul tuli pere majast välja, et vahtramahla võtta.
Pereisa ja pereema pudenesid tuhaks. Vanimast perepojast lõid välja juured ja oksad ja temast sai kõrge puu.
Noorimad lapsed aga läksid tuppa ja võtsid noa ja keetsid oma südametest suppi.

Sestsamast ainest, mis unenäod, vol 2. ja 3.

Lisagem siia paar mitte-just.eriti-hiljutist aga meeldejäävat unenägu:

*
*
*

Ma tegin miskit, mis Suurele vennale ei meeldinud ja siis, kui ma bussi astusin, helises bussis lauatelefon, mis ütles, et ma olen surma mõistetud. Sattusin paanikasse. Pidev surmahirm. Buss sõitis Riia mäest üles, kohta, kus ma polnud kunagi varem olnud. Minu vend oli ka koos minuga. Seal oli varemed, kus oli kaks sissekäiku, üks otsene ja teine kaudne. Tahtsin otsest minna, aga vend ütles, et see toob halba õnne. Ma teadsin, et mingit vahet pole, sest ma suren varsti niikuinii ja sinna pole absoluutselt midagi parata. Aga et talle headmeelt teha, läksin kaudsest uksest. Varemete sees möödusin ma oma solfedžoõpetajast ja paarist teisest õpetajast, kes teed jõid. Teretasin ja möödusin. Ootasin, kuna tulevad need, kes mu pea maha löövad. Nad ei tulnud, aga ma kartsin ehmatust ja hirmu. Ma tõesti ootasin surma, sest ma teadsin, et siis on see õudne ootamine läbi. Mul hakkas kõhus paha ja ma vajusin kokku ja lootsin, et see on siis lõpp. Ma kujutasin ette, kuidas ma muutun vaimuks, kes ei pea kartma.
Aga surm ei tulnud ja hirm jäi. Mul hakkas kõhus parem ja ma tõusin püsti ja sattusin kuhugi mujale.
Ülejäänud unenäost mäletan ainut karjuvat mõtet, et ma olen liiga noor, et surra ja et ma ei taha surra, aga samas ma teadsin, et ma suren. Lähemas tulevikus. Aeg täpsustamata. Absoluutne lootusetus, see-on-siis-kõik-tunne.
Ja te ei kujuta ette, milline meeletu kergendus oli üles ärgata.

*
*
*

Dramatis personae:

Mina, elab ühe neljakorterilise maja ülemisel korrusel, teeb koos Konnaga teatrit.
Konn, elab sellesama maja allkorrusel, teeb Minuga teatrit
Neiu (nime ei mäleta), elab samuti antud maja ülakorrusel, kolis hiljuti sisse ja tegi täieliku remondi
Filifjonkad, elavad sama maja alumisel korrusel. Väga rikkad ja ektsentrilised vanad daamid.

Niisiis, aitan mina lõpetada Neiul remondi viimaseid pisiasju ja vaatan korterit üle ja kiidan ja puha. Vaatan, et Neiu on väga tore neiu ja ta hakkab mulle meeldima. Hakkan mõtlema, kas ja kuhu kohtama kutsuda.
Tulevad koju filifjonkad. Lähen nendega ses asjus rääkima.
Filifjonkad nõus, et tore neiu, aga räägivad, et välja ei saa viia, sest kui lähed neiuga välja, läheb minul ja Neiul veel eriti kole palju raha - Neiul on vaja puudrit ja satse-värke, et ta ikka ilus ja kombekas välja näeks ja puha - ja et meil, noortel inimestel, äsja ellu astunud, seda raha eriti palju ilmselt pole.
Mina vaidlen vastu, et näe, meie teatris on alati saal välja müüdud - ja kuidas saab siis väljaskäik palju raha maksta, kui teater nii populaarne ja levinud on.
Minu ja Konna trupp oli väike, aga me olime väga tegijad - meie väike saal oli alati (meie paari tegutsemiskuu jooksul) välja müüdud. Me olime uljad ja noored ja vihased, uskusime ennast olevat ääretult andekad ja tegijad ja tohutu potensiaaliga - saal oli ju ometi välja müüdud, mis ometi midagi näitab.
Filifjonkad kuulas minu õigustust ja teatasid siis, et kõik need saalid nende kahe kuu jooksul olid täiskoosseisus nemad kahekesi ära ostnud - et meile rõõmu valmistada. Algusees käisid nad meid ikka vaatamas ka, aga kuna puuder maksab nii palju ja nende suur rahahulk hakkas ka vähenema, siis hiljem nad lihtsalt ostsid kõik piletid ära ja olid etenduse ajal kodus (s.t et alguses mängisime me kahele vanale daamile, hiljem aga tühjale saalile)
Nad lisasid veel uhkusenoodiga hääles, et nende raha hakkab otsa saama, aga et nad suudavad meile anda veel meie viimase täissaali!

Väike inventuur oma raamatukogust

Tegin oma isiklikust raamatukogust väikese ülevaate.
Usaldusväärsetele isikutele, keda ma tunnen ja kes elavad püsivalt Tartu lähedal, võin laenutada (muidu läheb tagasisaamisega raskeks). Võtke ühendust, kui soovite, ja ma määran kindlaks, kui usaldusväärne te olete ja siis selle põhjal jagan/ei jaga. Neid, kes raamatuid ei tagasta, häbistan, mõnitan ja ähvardan avalikult :P

Nimekiri ise on siin: (tõsi, osad raamatud on hetkel küll välja laenutatud ja midagi on ilmselt ka nimetamata)

Terry Pratchettilt:

"Mort"
"Õed nõiduses"
"Püramiidid"
"Vahid! Vahid!"
"Moving Pictures"
"Witches Abroad"
"Small Gods"
"Lords and Ladies"
"Men at Arms"
"Soul Music"
"Interesting Times"
"Maskerade"
"Feet of Clay"
"Hogfather"
"Jingo"
"The Last Continent"
"Carpe Jugulum"
"The Fifth Elephant
"The Truth"
"Thief of Time"
"Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised"
"Night Watch"
"The Wee Free Men"
"Monstrous Regiment"
"A Hat Full of Sky"
"Going Postal"
"Truckers"
"Diggers"
"Wings" (viimased kolm ühes)
"Good Omens" (koos Neil Gaimaniga)

Robin Hobbilt:


"Royal Assassin"
"Assassins Quest"
"Ship of Magic"
"The Mad Ship"
"Ship of Destiny"
"Fool's Errand"
"Golden Fool"
"Fool's Fate"

George R. R. Martinilt:

"A Game of Thrones"
"A Clash of Kings"
"A Storm of Swords I: Steel and Snow"
"A Storm of Swords II: Blood and Gold"

Dan Simmonsilt:
"Hyperioni langus"
"Endymion"
"Rise of Endymion"

Philip Pullmannilt:

"Golden Compass"
"Subtle Knife"
"Amber Spyglass"

Rowlingult:
"Harry Potter ja tarkade kivi"
"Harry Potter ja saladuste kamber"
"Harry Potter ja Azkabani vang"
"Harry Potter ja tulepeeker"
"Harry Potter and the Order of the Phoenix"
"Harry Potter and the Half-Blood Prince"

Tad Williamsilt:

"Otherland II: River of Blue Fire"
"Otherland III: Mountain of Black Glass"
"Otherland IV: Sea of Silver Light"

Stephen Kingilt:
"Needful Things"
"The Dark Tower I: The Gunslinger"
"The Dark Tower II: Drawing of the Three"

Teisi raamatuid:

"Tales from Earthsea" Ursula K. Le Guin
"Other Wind" Ursula K Le Guin
"Ameerika jumalad" Neil Gaiman
"Kusagil lennata" Charles de Lint
"Elfstones of Shannara" Terry Brooks
"Elf Queen of Shannara" Terry Brooks
"Krabat" Otfried Preusler
"Avaloni udud 2" Marion Zimmer Bradley
"Oberoni käsi" Zelazny
"Saatusemerel purjetaja" Michael Moorcock
"Kaleidoskoop" Ray Bradbury
"Legends II" - Silverbergi poolt koostatud antoloogia

Rada läbi soo

Et siis, üritasin bloginime muuta. "Taliesini mõtisklused" kui nimi ei hiilanud just erilise originaalsuse või vaimuteravusega. "Rada läbi soo" on natuke mõnusam.
Nime tekkest rääkima ei hakka, valisin ta lihtsalt emotsionaalse sobivuse tõttu.
Pealegi tahtsin ma niisama proovida neid asju kruttida ja nii edasi.

Ja pilt sai kah pandud.
(sai vist minu blogi lühikese jaloo lühim post)

Sünnipäevatuspidu vol.3

Ja Mélee oli sattunud hiilglaslikku, lõputusse raamatukokku. Ta kõndis veidi ringi, läks treppidest üles ja liikus ringi ja ringi, kuni sai viimaks kokku - oma surnud isaga. Isa ja Mélee vestlesid ja Mélee sai teada, et isa mõrva taga on nende onu. Méleel läks veel nii hästi, et sai kokku oma surnud venna ja emaga.
Sellestsamast kohast oli ka Lindgren nägemust näinud ja sarnasesse kohta nad ka ilmusid - Mordagos teistest veidi kaugemale, kuna algpunkt sõltus sisenemise ajast.
Sealsamas jõlkus ringi üks muumia, kes Antoniot raamatukogus suitsetamise pärast ründas. Antonio pani ta oma piibuga põlema.
Ülejäänutele see ei meeldinud ja muumia päästeti ära. Selgus, et tema nimi oli Beierus (mängijad pakkusid selle nime). Ta töötas raamatukogus. Ta rääkis neile, et seal on kirjas kõik maailma info ja et surnud lähevad sina tööle. (Vägivaldselt surnud ja need, kes lihtsalt tahavad)
Tekkis jama raamatukogukaartidega - meie seltskonnal neid loomulikult ei olnud, aga ametlikult võttes oleks pidanud olema. Lindgren hädaldas ja kurtis, et kaotas ära ja jõudis asja niikaugele ajada, et pool seltskonda sai endale raamatukogukaardi.
Méleel oli vahepeal aga kokkujuhtumine jumalaga. Ta tunnetas, et raamatukogus on mingi painajalikult võimas ja suur olend. Tahtis näha. Ta juhatati kohale - ja ta nägi Wee Jasi, kes istus laua taga ja luges Miki Hiire kogutud teoseid. (jah, meie mäng kaldus kohati absurdi).
Algul neiu karjus ta peale, peksis teda ja pani pea otse Wee Jasi ja raamatu vahele. See otse loomulikult ei mõiganud ja Wee Jas ei pannud teda absoluutselt tähele.
Siis tegi Melee tall Ray of Frosti. Wee Jas pööras pisut pead ja luges edasi. Siis tegi ta uuesti Ray of Frosti. Wee Jas pööras kogemata kaks lehte korraga edasi.
Saanud aru, et maagia on võti, üritas Melee tungida Wee Jasi mõistuse ligi ja siis temast õhkuvat maagiat kasutada temaga suhtlemiseks.
Esimene kord ei õnnestunud ja lendas ühes tooliga vastu seina (mis oli üsnagi kaugel).
Teine kord läks vähe paremini - õnnestus saada kontakt jumalaga ja talle kuidagi anda mõista, et võiks raamatukogust väljuda. Õnnestuski. Jumal liikus küll läbi laudade, mistõttu need kauniteks geomeetrilisteks puust kujunditeks moondusid.
Ja Melee sörkis jumalal vutt-vutt järel ja läks samast uksest välja, olles küsinud ennem miski raamatu (no olid seal mingid uksed või raamatud või muud vahendid millega reisida sai ja millega raamatukogust väljuda sai)
Kuna ta väljus samal ajal kui Wee Jas (kes tegi endale väljumisel unzipi), kaotas ta samal ajal väljuva energia tohutu hulga tõttu teadvuse.
Veidi aja pärast (või veidi varem, mul on hetkel mäluhäired) saabus majja tagasi ka ülejäänud partei.
Räägivad, mis kuulsid-nägid ja lähevad vaatavad, mis all toimub.
Liiguvad majas veidike ringi - ja mida nad näevad - verejäljed, võitlusjäljed, ühest kapist hirmunud Björni ja allkorruselt Kalle väga moonutatud laiba.
Lindgren ja Don lähevad asja edasi uurima - Raamatukokku.
Selgub, et tulevikus, mis on juba kindel, (pole veel juhtunud, aga tema eluloos on juba kirjas) hakatakse Rasmust põletama. Don loeb tema elulugu ja loeb masohistliku naudinguga viimaseid lehekülgi, mis räägib põhimõtteliselt valust. Lugeja näeb ja kogeb kirjutatut ise.
Liis uurib veel veidi taustainfot - näiteks, kuipalju kordi saab raamatukogu kasutada ja kas sinna saab tulla ka füüsilises kehas ja kuidas.
Raamatukogus kohatakse Kallet, kes on tulivihane ja nad läbi sõimab.
Aga midagi vaadati veel (aga mina tõesti enam ei mäleta, oleks pidanud varem üles kirjutama)

OG juhtus kah nii mõndagi - näiteks seitse rotipoega, kes laua all vahel roomasid ja kes kõik ükshaaval välja viidi, peldikusse kukkunud taskulamp - Sven hoidis hambus ja kuulis mingit naja ja naeris - ja nii ta langes - ja see taskulamp võeti sealt välja ka!
Mäng kestis enamvähem kella kolmeni, siis läksin majja magama - aga hommikul kuulsin, et nad olla veel tund aega laulnud.

Niipaljukest siis sellest.